2010–2019
Vaata üles!
eelmine järgmine


Vaata üles!

Käes on aeg vaadata tõe allika poole ja kindlustada, et me tunnistus oleks tugev.

Kui ma olin kaheksa-aastane, saadeti mind koos kahe nõoga lähedal asuvasse linna, et järgmiseks viieteistkümneks päevaks süüa osta. Seda meenutades hämmastab mind, kui väga mu vanaema, tädi ja onu meid usaldasid. Hommikune taevas oli hele ja särav, kui me oma kolmehobuselise vooriga teele asusime.

Keset preeriat tuli meile hiilgav idee hobuste seljast maha ronida ja nipsumängu mängida. Hakkasimegi mängima ja mängisime kaua. Olime mängust nii kaasa kistud, et ei näinud pea kohal „aja märke,” kui tumedad pilved taeva katsid. Kui lõpuks mõistsime, mis toimub, polnud meil aega isegi hobustele ronida. Jäime tugeva vihma kätte, rahe peksis meile vastu nägu ja me ei tulnud millegi muu peale, kui hobustelt sadulad võtta ja sadulateki alla varju minna.

Jätkasime rännakut ilma hobusteta, märgadena ja külmetades, püüdes nüüd võimalikult kiiresti edasi liikuda. Sihtkohta jõudes nägime, et lai linna viiv tänav oli üle ujutatud ja vesi voolas nagu jõgi meie poole. Meie ainsaks valikuks oli katted maha heita ja üle linna ümbritseva okastraataia ronida. Oli hilisõhtu, kui me väsinute, kangete ja läbimärgadena otsisime peavarju esimesest majast, mida linna sisenedes märkasime. Üks hea noor perekond kuivatas meid ära, andis meile maitsvaid oaburritosid süüa ja pani meid siis eraldi tuppa magama. Avastasime peagi, et toal on sile muldpõrand, ja meile tuli järgmine hiilgav idee. Tõmbasime põrandale ringi ja jätkasime nipsumängu, kuni sinnasamasse magama varisesime.

Olime lapsed ja mõtlesime me vaid iseendale. Me ei mõelnud kordagi armsatele inimestele, kes meid kodus meeleheitlikult otsisid – oleks me seda teinud, poleks me kunagi oma rännakuga sellise kasutu ettevõtmise pärast viivitanud. Ja kui me oleks olnud targemad, oleks me vaadanud taevasse, täheldanud seal pilvede moodustumist ja kiirendanud tempot, et tormist ette jõuda. Nüüd, mil mul on veidi enam kogemusi, tuletan ma endale alati meelde: „Ära unusta üles vaadata!”

Nõbudega kogetu õpetas mind pöörama tähelepanu meie aja märkidele. Elame tormistel, ohtlikel aegadel, mille kohta Paulus ütles: „Inimesed on siis enesearmastajad, .. sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, .. laimajad, pillajad, .. rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2Tm 3:2–4).

Rääkides neist aegadest, ütles vanem Dallin H. Oaks: „Meie ettevalmistused peavad olema nii ajalikud kui vaimsed. .. Ja tõenäoliselt jääb hooletusse vähem märgatav ja raskem ehk vaimne ettevalmistus” (Preparation for the Second Coming. – Ensign või Liahona,mai 2004, lk 9). Teisisõnu, ärge jätke üles vaatamata.

Kuna vajadus vaimseks ettevalmistuseks on praegusel ohtlikul ajal nii pakiline, tahaksin ma edastada hoiatuse ühe väga tugeva aja märgi kohta. Oma eriala tõttu olen palju kokku puutunud uusima tehnoloogiaga ja nõnda mõistan selle väärtust, eriti suhtlemise tarbeks. Sedavõrd palju infot inimese kohta on nüüd sõrmeulatuses. Kuid internetis on väga palju ka räpast ja eksitavat. Tehnika on suurendanud sõnavabadust, kuid tekitab näiteks ka asjatundmatu blogija vastu õigustamatut usaldust, mis põhineb vaid vaatajate arvukusel. Seetõttu tuleb meil nüüd rohkem kui iial varem pidada meeles igavest põhimõtet: „Nende viljast te tunnete nad ära” (Mt 7:20).

Hoiatan teid iseäranis, et te ei vaataks räpaseid pilte ega pööraks tähelepanu Kristuse ja prohvet Joseph Smithi valesüüdistajatele. Mõlemal teol on sama toime: te kaotate Püha Vaimu ning Ta kaitsva, toetava väe. Sellele järgnevad alati kõlvatused ja ebaõnn.

Mu kallid vennad ja õed! Kui te iial satute kokku millegagi, mis paneb teid kahtlema oma tunnistuses evangeeliumist, siis palun vaadake üles. Vaadake kogu tarkuse ja tõe Allika poole. Kosutage oma usku ja tunnistust Jumala sõnaga. Maailmas on neid, kes püüavad teie usku kahjustada, segades valesid pooltõdedega. Sellepärast ongi kriitilise tähtsusega, et jääksite pidevalt Vaimu vääriliseks. Püha Vaimu kaaslus pole lihtsalt mugav hüve, see on oluline teie vaimseks ellujäämiseks. Kui te ei pane tallele Kristuse sõnu, ega kuula tähelepanelikult Vaimu õhutusi, siis teid eksitatakse (vt JSM 1:37). Me peame seda tegema.

Jeesus Kristus, kes oli täiuslik, ja Joseph Smith, kes tunnistas, et ta ise täiuslik ei ole, tapeti mõlemad valesüüdistajate poolt, kes ei nõustunud nende tunnistusega. Kuidas me võime teada, et nende tunnistus on õige – et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja Joseph Smith on tõeline prohvet?

„Nende viljast te tunnete nad ära.” Kas halb puu võib kanda head vilja? Mina tean, et mu Lunastaja on mu patud andestanud ja mind mu ikkest vabastanud, tehes mu olukorra nii õnnelikuks, et ma ei teadnud, et midagi sellist on olemas. Ja ma tean, et Joseph Smith oli prohvet, kuna rakendasin seda lihtsat lubadust Mormoni Raamatus: „[Küsige] Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel” (Mn 10:4). Lihtsalt öeldes: vaadake üles!

Mõni võib soovitada, et Kristuse ülestõusmisse või Tema evangeeliumi tõepärasusse uskumiseks peab olema füüsilisi tõendeid. Neile tsiteerin ma Alma sõnu Korihorile, kes püüdis veenda teisi mitte uskuma: „Sul on olnud küllalt tunnustähti; kas sa tahad kiusata oma Jumalat? Kas sa ütled: Näita mulle tunnustähte, kui sul on kõikide nende sinu vendade ja ka kõikide pühade prohvetite tunnistus? Pühakirjad on pandud sinu ette” (Al 30:44).

Meie teiega oleme elavaks tõendiks Päästja lunastavast väest. Oleme elavaks tõendiks prohvet Josephi teenimistööst ja nende varajaste pühade ustavusest, kelle tunnistus jäi tugevaks. Jeesuse Kristuse Kirik on levinud nüüd üle maailma ja kasvab nagu ei iial varem – omaks võetuna, nagu Kristuse aegadelgi, alandlike inimeste poolt, kes ei pea nägema ega katsuma, selleks et uskuda.

Keegi ei tea, millal Issand uuesti tuleb. Kuid meil on käes ohtlikud ajad. Täna on aeg vaadata üles tõe Allika poole ning kindlustada, et meie tunnistus on tugev.

Pöördun nüüd loo juurde tagasi. Ärkasime nõbudega hommikul ereda päikese ja ilusa taevaga. Üks mees koputas uksele ja tundis huvi kolme kadunud poisi järele. Ta pani meid hobustele ja me alustasime läbi sama preeria koduteed. Ma ei unusta iial, mida tagasiteel nägime: seal oli terve hulk inimesi, kes oli meid kogu öö otsinud ja kelle traktorid ja veoautod olid porisse kinni jäänud. Nad olid leidnud sadula siit ja hobuse sealt ning kui nad nägid meid koju naasmas, tundsin ma nende kergendust ja armastust. Linnaväravas ootas meid palju inimesi ja kõige ees olid mu armastav vanaema ning onu ja tädi. Nad embasid meid ja nutsid ning olid ülirõõmsad, et olid oma kadunud lapsed üles leidnud. See on mulle suurepäraseks meeldetuletuseks, et meie armastav Taevane Isa mõtleb meie peale. Ta ootab murelikult meie kojujõudmist.

Jah, kõikjal meie ümber on märgid hoogu võtvatest tormidest. Vaadakem üles ja valmistugem ette. Turvalisus peitub tugevas tunnistuses. Tundkem oma tunnistusest rõõmu ja tugevdagem seda iga päev.

Ma tean, et me saame perega igavesti koos elada, et meie armastav Taevane Isa ootab meid, oma lapsi, avasüli. Ma tean, et Jeesus Kristus, meie Päästja, elab. Nagu Peetruselegi, ei ole ka mulle seda ilmutanud liha ja veri, vaid mu Isa, kes on taevas (vt Mt 16:15–19). Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.