2010–2019
Issanda mänguplaani kiirendamine
eelmine järgmine


Issanda mänguplaani kiirendamine

Igaüks meist peab paika panema ja teoks tegema oma mänguplaani, et teenida entusiastlikult kõrvuti põhimisjonäridega.

Aastaid tagasi oli mul vaja vestelda meie vaias ühe piiskopi abikaasaga ja ma helistasin talle koju. Kõne võttis vastu nende väike poeg. Ma ütlesin: „Tere! Kas su ema on kodus?”

Vastus kõlas: „Jah, on küll. Ma kutsun ta. Kes räägib?”

Vastasin: „Ütle talle, et juhataja Nielsen helistab.”

Järgnes lühike paus ja seejärel kuulsin ma väga elevil häält hüüdmas: „Emme! President Hinckley kutsub sind!”

Ma ei kujuta ette, mida see naine võis tunda. See pidi tal jalad nõrgaks võtma. Mõtlesin: „Kas peaksin teesklema, et olen tõesti president?” Ma ei teinud seda, aga me naersime juhtunu üle veel tükk aega. Sellele juhtumile tagasi mõeldes pidi see naine olema kõvasti pettunud, et rääkis kõigest minuga.

Mida te teeksite, kui teid kutsuks tõepoolest Jumala prohvet? Tegelikult ta on seda ju teinud! President Thomas S. Monson on täna hommikul taas kutsunud meid kõiki väga tähtsale tööle. Ta ütles: „ Käes on aeg, et liikmed ja misjonärid kokku tuleksid, üheskoos pingutaksid, töötaksid Issanda viinamäel, et tuua hingesid Tema juurde.” (Faith in the Work of Salvation, ülemaailmne juhtide koolitus, 23. juuni 2013, lds.org/broadcasts).

Kas me oleme teda kuulda võtnud?

Kogu maailma vaiades, ringkondades ja misjonites kogetakse uut energiapuhangut, sest 1832. aastal Joseph Smithile öeldud Päästja sõnad on täide läinud: „Vaata, ma kiirendan oma tööd selle õigel ajal” (ÕL 88:73).

Vennad ja õed! See aeg on käes! Ma tunnen seda ja olen kindel, et ka teie tunnete seda.

Ma tahtsin oma usku Jeesusesse Kristusesse ja elevust ka tegudes väljendada. Jalgpalli mängides, mõtlesin ma jalgpallimängu terminites. Polnud kahtlustki, et kui meie meeskond läheb mängule õige ettevalmistusega, saadab meid edu. Kuid hiljaaegu rääkisin ma meie mänguplaanidest BYU legendaarse treeneri LaVell Edwardsiga, kes ütles: „Mul oli ükstapuha, millist kombinatsiooni te kasutasite, peaasi, et punktid tulid.” Mõtlesin ühe tema mängujuhina, et tegelikult oli kõik palju keerulisem, aga võib-olla oli just tema lihtne filosoofia põhjuseks, miks üks staadion on saanud tema järgi oma nime.

Kuna me kõik moodustame ühe Issanda meeskonna, siis kas meil kõigil on olemas võidukas mänguplaan? Kui me liikmetena tõesti armastame oma peret, sõpru ja kaaslasi, kas me ei tahaks siis jagada nendega oma tunnistust taastatud evangeeliumist?

Juunikuus toimunud uute misjonijuhatajate seminaril sai rekordarv – 173 uut juhatajat ja nende abikaasat enne teenima asumist viimaseid juhiseid. Nende erakordsete inimeste ees kõnelesid kõik 15 Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liiget.

Vanem L. Tom Perryl oli palutud öelda lõpusõnad. Ta lausus: „Käes on kõige tähelepanuväärsem ajajärk Kiriku ajaloos. See sobib ühte ritta selliste suurte ajalooliste sündmustega nagu Esimene nägemus, Mormoni Raamatu saamine, evangeeliumi taastamine ning kõik asjad, mis on rajanud aluse, millelt saame edasi liikuda ja õpetada meie Taevase Isa kuningriigis” (Lõpusõnad uute misjonijuhatajate seminaril), 26. juuni 2013, lk 1, Church History Library, Salt Lake City).

Me peaksime olema aktiivsemad kui kunagi varem ning jagama meie juhtide õhinat ja põhimisjonäride pühendumust. Ilma meieta ei liigu see töö edasi Issanda plaani järgi. Nagu ütles president Henry B. Eyring: „Millised teie iga, võimed, Kiriku kutse või asukoht ka poleks, oleme kui üks kutsutud tööle, et aidata Teda Tema hingede lõikusel” (Oleme üks. – Kevadine üldkonverents, aprill 2013, lk 48).

Lubage mul rääkida teile minu isiklikust mänguplaanist, mille võtsin kasutusele pärast seda, kui olin palvetanud, lugenud läbi 13. peatüki raamatust „Jutlusta minu evangeeliumi” ja mõtisklenud oma varasemate kogemuste üle. Kutsun teid mõtisklema nende kolme asjade üle, kui mõtlete oma plaanile.

Esiteks, palvetage spetsiaalselt selle nimel, et tuua iga päev keegi Päästjale ja Tema evangeeliumile lähemale. Saate seda teha, kui näete kõigis inimestes Jumala poegi või tütreid, kes on üksteisele abiks teel koju. Mõelge uutele sõpradele, keda leiate.

Teiseks, palvetage iga päev misjonäride eest, kes teenivad teie piirkonnas ja Kirikuga tutvujate eest, kellega nad töötavad. Saate seda teha vaid siis, kui neid tervitate, vaatate nende nimesilte, kutsute neid nimepidi ja küsite, keda nad õpetavad. Vanem Russell M. Nelson ütles targad sõnad: „Kuni te ei tunne inimest nime- ja nägupidi, ei saa Issand teil aidata tunda tema südant.”

Ma viibisin juures, kui ristiti üht toredat õde. Ta jagas oma tunnistust. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas ta ütles: „Minu eest ei ole kunagi palvetanud nii palju inimesi. Ma pole kunagi tundnud nii palju armastust! Mul pole kahtlustki, et see töö on õige!”

Kolmandaks, kutsuge endale sõber koju külla, kui teete midagi kas toas või õues. Mil iganes ja mida iganes te teete, mõelge sellele, kes seda veel nautida võiks ja järgige seejärel Vaimu, kes teid juhatab.

Päästja on mulle evangeeliumi uurimise käigus andnud peaaegu hoomamatu õppetunni, mis minu arvates seostub kenasti „kiirendamisega”. Kui mina olen millegi tõttu elevil, siis avaldub see minu kirjutamisstiilis ja mu laused lõpevad sageli hüüumärgiga, mis väljendab definitsiooni kohaselt „tugevaid tundeid või viitab millelegi ääretult tähtsale” (Merriam-Webster’s Collegiate Dictionary, 11. tr, 2003, märksõna „exclamation point”).

Minus äratasid huvi pühakirjakohad, kus kõneldi „kokku kogumisest” ja mis lõppesid hüüumärgiga. Nagu näiteks Alma südamlik palve: „Oo, et ma oleksin ingel ja võiksin saada oma südame soovi, et võiksin asuda teele ja rääkida Jumala pasunaga; häälega, mis raputab maad, ja hüüda meeleparandust kõikidele rahvastele!” (Al 29:1)

Uurimine on näidanud, et sellel teemal on 65 pühakirjakohta, mis väljendavad tugevaid tundeid misjonitöö vastu. Nagu näiteks:

„Ja kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab! ..

Ja kui on nii, et te rügate kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!

Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:13, 15–16).

Äratanud mu tähelepanu, mängisid need erakordsed pühakirjasalmid tähtsat rolli minu esimeses ülesandes piirkonna seitsmekümnena. Närveerisin veidi, kuna olin ühel vaiakonverentsil apostel vanem Quentin L. Cooki saatjaks. Sisenedes vaiajuhataja kabinetti selle nädalavahetuse esimesele koosolekule, märkasin tema laua taga kapil pronksikarva kulunud kingapaari, mille juures oli hüüumärgiga lõppev pühakirjasalm. Seda lugedes tundsin, et Issand oli kursis minu õpingutega, Ta oli mu palvetele vastanud ja et Ta teadis täpselt, mida ma vajasin, et vaigistada oma rahutut südant.

Palusin vaiajuhatajal jutustada kingade loo.

Ta sõnas:

„Need kingad kuuluvad ühele Kirikusse pöördunud noormehele, kelle pere elas vaesuses, kuid sellele vaatamata oli täis indu teenida misjonil, mida ta Guatemalas ka edukalt tegi. Kohtusin temaga, kui ta misjonilt naasis, et ta austusega vabastada ja nägin, et tema kingad olid täiesti läbi kantud. See noormees oli andnud Issandale endast kõik, saamata erilist abi oma perelt.

Ta märkas, et mu pilk on peatunud tema kingadel ja küsis: „Juhataja, kas midagi on viltu?”

Vastasin: „Ei, vanem, kõik on korras! Kas ma saaksin su kingad endale?”

Vajajuhataja jätkas: „Austan ja armastan seda koju naasnud misjonäri väga! Tahtsin, et see kogemus sööbiks mulle mällu. Nii saingi ma need pronksikarva kingad endale. Kui siia kabinetti tulen, on need kingad mulle meeldetuletuseks pingutustest, mida me kõik peame hoolimata oma oludest tegema. Pühakirjasalm oli Jesaja raamatust: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” (Js 52:7)”

Kallid vennad ja õed! Piiskopi armas naine võis panna imeks, miks küll prohvet teda kutsus. Ma tunnistan, et ei temal ega meil ole tarvis enam imestada! HÜÜUMÄRK.

Ma tean, et igaüks meist peab paika panema ja teoks tegema oma mänguplaani, et teenida entusiastlikult kõrvuti põhimisjonäridega! HÜÜUMÄRK.

Ma lisan oma tunnistuse prohvet Joseph Smithi tunnistusele: „Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mille meie temast anname: et ta elab!” (ÕL 76:22) Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.