15. õppetund: Jeesus Kristus pani aluse sakramendile
    Footnotes

    15. õppetund

    Jeesus Kristus pani aluse sakramendile

    Sissejuhatus

    „Elav Kristus: apostlite tunnistus” ütleb: „[Jeesus Kristus] pani aluse sakramenditoimetusele kui meeldetuletusele oma suurest lepitavast ohverdusest” (Liahoona, aprill 2000, lk 2–3). Kui me võtame sakramenti, tuletatakse meile meelde, et Päästja veritses igast poorist ja suri meie eest, samuti uuendame oma lepinguid Issandaga.

    Ettevalmistav materjal

    • Dallin H. Oaks. Sakramendikoosolek ja sakrament. – 2008. a sügisene üldkonverents.

    • Jeffrey R. Holland. This Do in Remembrance of Me. – Ensign, nov 1995, lk 67–69.

    Õpetamissoovitused

    Matteuse 26:26–28; Luuka 22:15

    Jeesus Kristus seadis uue lepingu

    Viimne õhtusöömaaeg

    Näidake raamatus olevat pilti või mõnd teist pilti viimsest õhtusöömaajast ja paluge õpilastel selgitada, mida pildil kujutatakse.

    Küsige õpilastelt:

    • Kuidas te end tunneksite, kui Päästja ise teile sakramenti ette valmistaks, õnnistaks ja jagaks?

    Paluge ühel õpilasel lugeda ette Luuka 22:15. Julgustage klassi tunni ajal mõtisklema, miks soovis Päästja paasapühasid koos oma apostlitega veeta.

    Paluge ühel õpilasel lugeda ette Matteuse 26:26–28 ja teistel teksti jälgida. Arutage järgmisi küsimusi:

    • Kui Jeesus seadis sisse uue lepingu, siis mis lepingut see asendas?

    Järgmine info pakub taustinfot või konteksti, mis on abiks teie arutelus: muiste, kui Jehoova tegi oma lepingu Iisraeli lastega, õpetas Mooses neile Jehoova sõna ning rahvas tegi lepingu neid sõnu järgida. Seejärel ohverdas Mooses looma, võttis selle looma verd ja piserdas inimeste peale, öeldes: „Vaata, see on selle lepingu veri, mille Jehoova teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!” (Vt 2Ms 24:3–8.) Jeesus viitas Moosese ütlusele, kui Ta õpetas, et Ta teeb uue lepingu Jumala lastega oma verd valades (just nagu loomavere piserdamine sümboliseeris Iisraeli laste astumist vanasse lepingusse Jehoovaga). Kui Jeesus ulatas veinikarika oma apostlitele, tähistas Ta vana lepingu täitumist ja uue lepingu tegemist (vt Hb 9:12–15). Moosese seadus (vana leping) oli nii mõneski mõttes suur prohvetlik kuulutus Messiast. Jeesus Kristus oli selle prohvetliku kuulutuse täitumine (vt 2Ne 11:4; Jb 4:5; Al 34:13–14), eriti selles mõttes, et Ta saavutas oma lepitava ohverduse selle seaduse ülima eesmärgi kaudu.

    • Millele keskendab meie tähelepanu nii vana kui ka uue lepingu vereohver? (Jeesuse Kristuse lepitusele ja Tema vere valamisele meie pattude lunastuseks.)

    Näidake Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist vanem Dallin H. Oaksi järgnevaid sõnu ja paluge ühel õpilasel need ette lugeda.

    Vanem Dallin H. Oaks

    „Sakrament on talitus, mis vahetas välja Moosese seaduse vere- ja põletusohvrid ning sellega kaasnes Päästja lubadus: „Ja kes iganes tuleb minu juurde murtud südame ja kahetseva vaimuga, selle ristin ma tule ja Püha Vaimuga” (3Ne 9:20).” (Sakramendikoosolek ja sakrament. – 2008. a sügisene üldkonverents)

    • Kuidas võtaksite kokku tõed, mida oleme siiamaani viimsest õhtusöömaajast rääkinud? (Kui õpilased vastavad, rõhutage, et Jeesus Kristus täitis vana lepingu ja pani aluse uuele lepingule sakramendi kaudu.)

    Luuka 22:14–20; 3. Nefi 18:7, 11

    Sakrament aitab meil Päästjat meeles pidada

    Jagage õpilased paaridesse. Paluge igal paaril lugeda läbi Luuka 22:19–20 ja 3. Nefi 18:7, 11. Paluge neil leida veel üks põhjus (lisaks uue lepingu tegemisele), miks Päästja pani aluse sakramendile. Arutage järgmisi küsimusi:

    • Mis põhjuse andis Päästja sakramendi sisseseadmisele? (Õpilased peaksid tundma ära järgmise tõe: kui me võtame sakramenti, peaksime me Päästjat meeles pidama.)

    • Miks on tähtis, et me püüame sakramenti võttes Päästjat meeles pidada?

    • Kui me ei mõtle Päästjale ja mida Ta meie heaks teinud on, siis mis tähendus sakramendil on?

    käsileht, Hollandi kõne

    handout icon
    Soovi korral andke igale õpilasele koopia kaasatud käsilehest, mis sisaldab lõike Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanema Jeffrey R. Hollandi kõnest. Paluge õpilastel käsileht läbi lugeda. Kui olete andnud neile piisavalt aega, arutage järgmiseid küsimusi:

    • Mis nõu annaksite kellelegi, kellel on raskusi sakramenditalituse ajal Päästjale ja Tema ohverdusele keskenduda? (Kui õpilased vastavad, võite märkida, et kui me otsime selle nädala jooksul võimalusi mõtelda Päästja elule ja teenimistööle, siis on meil kergem pühapäevase sakramenditalituse ajal Temale keskenduda.)

    • Milliseid õnnistusi oled sa tundnud, kui oled püüdnud sakramenti võttes Päästjat ja Tema lepitust meeles pidada?

    1. korintlastele 11:27–30; 3. Nefi 18:28–29; 20:8–9

    Väärilisena sakramenti võttes uuendame oma lepinguid

    Kutsuge õpilasi üles lugema ja võrdlema salme 1. korintlastele 11:27–30 ja 3. Nefi 18:28–29; 20:8–9. Paluge neil leida sakramendi kohta antud hoiatus. Seejärel küsige:

    • Miks ei tohi sakramenti võtta väärituna?

    Teile võib olla abiks Seitsmekümne liikme vanem John H. Grobergi avaldus, milles ta selgitab, mida tähendab võtta sakramenti väärilisena:

    Vanem John H. Groberg

    „Kui me soovime paremaks saada (ehk meelt parandada) ja meil ei lasu preesterluse piiranguid, siis minu arvates oleme me väärilised. Kuid kui meil puudub soov paremaks saada, kui meil ei ole kavatsustki järgida Vaimu juhatust, siis peame küsima: kas oleme väärilised, et sakramenti võtta või pilkame me seda tehes selle eesmärki, milleks on olla isikliku meeleparanduse ja eneseparanduse katalüsaatoriks?” (The Beauty and Importance of the Sacrament. – Ensign, mai 1989, lk 38)

    • Milliseid õnnistusi saavad need, kes võtavad sakramenti väärilistena? (Vt 3Ne 20:8–9.) (Tehke kindlaks, et õpilased mõistavad, et kui me võtame sakramenti palvemeelselt ja kahetseva vaimuga, võime me saada andestust oma pattudele just nagu meie ristimise ajal.)

    Näidake Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist vanem Dallin H. Oaksi järgnevaid sõnu ja paluge ühel õpilasel need ette lugeda.

    Vanem Dallin H. Oaks

    „Ilma mingisuguse täiendava puhastumisvõimaluseta pärast ristimist on igaüks meist vaimsete asjade suhtes kadunud. Me ei saaks omada Püha Vaimu kaaslust ja viimasel kohtumõistmisel peaksime me saama „igaveseks kõrvale heidetud” (1Ne 10:21). Kui tänulikud me oleme, et Issand on valmistanud viisi igale oma Kiriku ristitud liikmele saada perioodiliselt puhastatud patu mustusest. Sakrament on selle protsessi oluline osa.” (The Aaronic Priesthood and the Sacrament. – Ensign, nov 1998, lk 38)

    • Miks on sakrament vanem Oaksi sõnade kohaselt niivõrd oluline evangeeliumi talitus?

    Jagage veel lisaks vanem Oaksi järgmist avaldust.

    Vanem Dallin H. Oaks

    „Meil kästakse oma pattudest meelt parandada ning tulla Jumala ette murtud südame ja alandliku vaimuga ja võtta sakramenti vastavalt selle lepingutele. Kui me sel moel oma ristimislepingut uuendame, uuendab Issand meie ristimise puhastavat mõju. Nii tehakse meid puhtaks ja võime alati omada Tema Vaimu endiga. Selle tähtsus on ilmne Issanda käsus, et me peame iga nädal sakramenti võtma (vt ÕL 59:8–9).” (The Aaronic Priesthood and the Sacrament. – Ensign, nov 1998, lk 38)

    Võite selgitada, et kui me väärilisena sakramenti võtame, siis me „uuendame kõiki lepinguid, mis oleme Issandaga sõlminud” (Delbert L. Stapley, Conference Report, Oct. 1965, lk 14; rõhutus lisatud; vt ka L. Tom Perry. As Now We Take the Sacrament. – Ensign, mai 2006, lk 41).

    Paluge ühel õpilasel lugeda ette Luuka 22:15. Seejärel küsige:

    • Kui keegi teilt küsiks, miks teie arvates Jeesus soovis paasapühi koos oma apostlitega veeta, siis kuidas te vastaksite? Millest tunnistaksite?

    Tunnistage, et kui me peame meeles Jeesust Kristust ja Tema lepitavat ohverdust ning kui me võtame sakramenti väärilistena, siis me uuendame oma lepinguid Jumalaga. Innustage õpilasi mõtisklema selle üle, kuidas neil võiks olla sakramenti võttes „murtud süda ja kahetsev vaim”. Innustage neid muutma sakramenditalitust regulaarseks vaimseks kogemuseks.

    Õpilase lugemismaterjal

    Valik lõike Jeffrey R. Hollandi kõnest „This Do in Remembrance of Me”

    Vanem Jeffrey R. Holland

    „Kui meelespidamine on meie peamine ülesanne, siis mis meile meenuks, kui meile pakutakse neid lihtsaid ja kalleid sümboleid?

    Me võime meenutada Päästja surelikkusele eelnevat elu ja kõike, mida teame Temast kui Jehoovast, taeva ja maa ning kõige neis asuva loojast. Me võime meenutada, et isegi taevas aset leidnud suures nõukogus armastas Ta meid ja oli imeliselt tugev nii, et me olime juba seal võidukad Kristuse väe läbi ja meie usu läbi Talle veresse (vt Ilm 12:10–11).

    Me mäletaksime Tema maise sünni lihtsat väärikust. ‥

    Me mäletaksime Kristuse imesid ja Tema õpetusi, Tema tervekstegemisi ja Tema abi. Me võiksime mäletada, et Ta tegi pimedad nägijaks ja kurdid kuuljaks ning pani kõndima jalutud, vigased ja väetid. Siis nendel päevadel, mil tunneme, et meie edasiminek on peatunud või rõõmud ja väljavaated tuhmunud, võime Kristuses püsivana edasi pürgida. ‥

    Me võiksime meeles pidada, et isegi Talle antud tõsise missiooni jooksul tundis Päästja elamisest rõõmu, Talle meeldis veeta aega koos inimestega ja Ta ütles oma jüngritele, et nad oleksid julged. Ta ütles, et me peaksime olema evangeeliumi üle sama elevil kui keegi, kes on leidnud oma ukselävelt suure aarde, tõelise kallihinnalise pärli. ‥

    Me võiksime meeles pidada, et Kristus kutsus oma jüngreid sõpradeks. ‥

    Me võiksime – ja peaksime – meeles pidama kõiki imelisi asju, mis meie ellu on tulnud, ning et „kõik asjad, mis on head, tulevad Kristuselt” (Mn 7:24). ‥

    Mõnel päeval on meil põhjust mäletada, kui halvasti Teda koheldi; äraütlemist, mida Ta koges, ja ülekohut – oo, seda ülekohut –, mida Ta kannatas. Kui ka meie siis elus millegi sellisega silmitsi seisame, võime me meenutada, et ka Kristust rõhuti kõikepidi, kuid ei surutud maha; Ta oli nõutu, kuid ei heitnud meelt; Teda kiusati taga, aga ei hüljatud; vajutati maha, aga Ta ei hukkunud (vt 2Kr 4:8–9).

    Kui meid tabavad need rasked ajad, võime meeles pidada, et Jeesus laskus kõigest madalamale, enne kui ta sai üles tõusta nende kohale, ja et Ta kannatas kõiksugu kannatusi, piinu ja kiusatusi, et Ta võiks olla täidetud halastuse ning teadmisega, kuidas oma inimesi nende nõrkustes aidata (vt ÕL 88:6; Al 7:11–12).

    Ta toetab ja annab tuge neile, kes taaruvad ja komistavad. Lõpuks on Ta seal, et meid päästa, ja kõige selle pärast andis Ta oma elu. ‥

    ‥ Kõike seda võime me meeles pidada, kui põlvitav noor preester kutsub meid Kristust alati meeles pidama.” ( Ensign, nov 1995, lk 67–69)