2010–2019
Rajage vaimsuse ja kaitse kindlus

Rajage vaimsuse ja kaitse kindlus

Kui elame Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, kui loodame Päästja lepitusele ja pürgime edasi usuga, tugevdatakse meid vastase vastu.

Mu kallid vennad ja õed! See konverents on jõudmas lõpule ja ma tänan meie Taevaisa sellest kõnepuldist kahe viimase päeva jooksul jagatud nõuannete, tõdede ja ilmutuste eest. Meid on õpetanud Jumala teenijad, keda on kutsutud rääkima Tema pühi sõnu. Issand on meenutanud meile viimse aja ilmutuses: „Olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.”1

Kui ma heidan pilgu üle selle suure pühadest koosneva koguduse ja kujutan ette, kuidas liikmed kogu maailmas üldkonverentsi vaatavad, mõtlen ma Mormoni Raamatus aset leidnud kogunemisele, kui Jeesus Kristus ilmus pärast oma ristilöömist nefilastele. Ta õpetas neile evangeeliumi ja innustas: „Minge oma kodudesse ja mõtisklege selle üle, mida ma olen öelnud, ja paluge Isa minu nimel, et te võiksite seda mõista.”2

„Minge oma kodudesse ja mõtisklege” on järgmine samm, et need pühas olukorras räägitud prohvetite ja Kiriku juhtide sõnad kasvaksid meile südamesse. Kristuse-kesksed kodud on Jumala kuningriigi kindlused maa peal ajal, mil prohvetliku kuulutuse järgi kurat „raevutseb inimlaste südameis ja ärgitab neid vihale selle vastu, mis on hea”3.

Inimesed on läbi ajaloo ehitanud kindlusi, et vaenlased sisse ei pääseks. Sageli kuulus nende kindluste juurde vahitorn, kus prohvetitesarnased vahimehed hoiatasid ähvardavate vägede ja lähenevate pealetungide eest.

Varajaste teerajajate aegadel Utah’s oli mu vanaisa Thomas Rasband oma perega üks esimesi asunikke, kes asusid Heber Valleysse kaunis Utah’ Wasatchi mäestikus.

1859. aastal aitas Thomas ehitada nende kaitseks Heberi kindlust. Selles lihtsas rajatises paigutati paplipuidust palgid üksteise kõrvale, nii et moodustus kindlusemüür. Kindlusemüüri sisse ehitati palkmajakesed, mille ühe seina moodustas müür. Rajatis pakkus neile teerajajate peredele nii kindlust kui kaitset, kui nad oma juured maasse kinnitasid ja Issandat kummardasid.

Nii on see ka meiega. Meie kodu on kindlus maailma kurjuse vastu. Oma kodus tuleme me Kristuse juurde, kui õpime järgima Tema käske, uurime pühakirju, palvetame üheskoos ning aitame üksteisel püsida lepingurajal. Uue rõhuasetusega õpekavas „Tule, järgne mulle”, mille keskmes on kodus üksi ja perega õppimine, püütakse „süvendada meie pöördumist ja aidata meil saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks”4. Seeläbi saab meist Pauluse sõnu kasutades „uus loodu”5, kelle süda ja hing on häälestatud Jumalale. Vajame seda jõudu, et seista silmitsi vastase rünnakutega ja nende eest kõrvale põigata.

Kui elame usust Jeesusesse Kristusese sündinud pühendumusega, tunneme, kuidas Püha Vaim viibib rahumeelselt meie juures ja juhatab meid tõeni, inspireerib elama Issanda õnnistuste vääriliselt ning tunnistab, et Jumal elab ja armastab meid. Seda kõike meie endi kodukindluses. Kuid pidage meeles, et meie kodu on vaid nii vägev, kui tugev on vaimselt iga koduseinte vahel olija.

President Russell M. Nelson on õpetanud: „Eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava, trööstiva ja pideva mõjuta.”6 Tema näeb Issanda praegusaja elava prohveti, nägija ja ilmutajana meie kindlusetorni, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku vahimehena vaenlase lähenemist.

Vennad ja õed! Me peame Saatanaga sõda inimeste hingede pärast. Rindejoon tõmmati maha enne meie elu maa peal. Saatan ja kolmandik meie Taevaisa lapsi pööras selja Tema ülenduselubadustele. Vastase käsilased on võidelnud sellest ajast peale Isa plaani valinud ustavatega.

Saatan teab, et ta päevad on loetud ja et aega jääb vähemaks. Olgu ta kui tahes riukalik ja salakaval, tema ei võida. Kuid lahing meie kõigi hingede pärast läheb raevukalt edasi.

Selleks et end kaitsta, peame ehitama oma hingele vaimsuse ja kaitse kindluse, millest vanakuri läbi ei tungi.

Saatan on kaval madu, kes hiilib meie mõtteisse ja südamesse, kui oleme end lõdvaks lasknud, milleski pettunud või lootuse kaotanud. Ta ahvatleb meid meelitustega, lubab kergendust ja tröösti või ajutist ülevat meeleolu madalseisus. Ta õigustab uhkust, ebasõbralikkust, ebaausust, rahulolematust ja kõlblusetust ning aja jooksul võivad meist saada tundetud7. Vaim võib meie juurest lahkuda. „Ja nõnda petab kurat nende hingi ning juhib neid ettevaatlikult ära alla põrgusse.”8

Sellele vastupidiselt tunneme sageli nii vägevat Vaimu, kui laulame Jumalale kiidulaulu sarnaste sõnadega:

„Jumal on vägev kindlus meil’,

toesammas, mis ei kõigu eal.

Ta abistab meid kõigil teil,

me murekoormat kannab Ta.”9

Vaimse jõu kindlust rajades ei lase me vastasel edeneda, pöörame talle selja ja tunneme Vaimu rahu. Võime järgida oma Issanda ja Päästja eeskuju, kes kõrbes kiusatuna ütles: „Tagane minust, saatan!”10 Igaüks meist peab õppima seda tegema elukogemuste kaudu.

Hea kirjelduse selle eesmärgi kohta leiab Mormoni Raamatust, kus ülemjuhataja Moroni valmistas nefilasi valeliku, verejanulise ja võimuhimulise Amalikkia pealetungiks. Moroni rajas nefilaste kaitsmiseks kindlusi, „et nad võiksid elada Issandale, oma Jumalale, ja et nad võiksid hoida seda, mida nende vaenlased nimetasid kristlaste aateks”11. Moroni „oli vankumatu usus Kristusesse”12 ja oli ustav „Jumala käskudest kinnipidamise[l] ‥ ja süütegudele vastu seismise[l]”13.

Kui laamanlased tulid võitlema, hämmastas neid nefilaste ettevalmistatus ja nad said lüüa. Nefilased tänasid „Issandat, oma Jumalat, tema võrratu väe eest, mida ta näitas neid nende vaenlase käest päästes”14. Nad olid rajanud väliseid kaitsekindlusi ja tugevdanud seespool – hingesügavuses – usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Kuidas me saame tugevdada end rahututel aegadel, et saaksime olla „tööriistadeks Jumala käes selle suure töö täideviimisel”?15 Vaatame pühakirjadest.

Me oleme kuulekad. Issand käskis Isa Lehhil saata oma pojad uuesti Jeruusalemma, et „leid[a] need ülestähendused ja [tuua] need siia kõnnumaale”16. Lehhi ei kahelnud, ta ei hakanud mõtlema, miks või kuidas. Seda ei teinud ka Nefi, kes vastas: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud.”17

Kas me tegutseme soovist kuuletuda, nagu Nefi? Või kaldume rohkem kahtlema Jumala käskudes, nagu Nefi vennad, kes vähese usu tõttu lõpuks Jumalale selja keerasid? Kuuletumine „südame pühaduses”18 on see, mida Issand meilt palub.

Usaldame Issandat, kes ütles Joosuale, kui see valmistus juhatama iisraellasi tõotatud maale: „Ole vahva ja tugev, ‥ ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!”19 Joosua usaldas neid sõnu ja andis rahvale nõu: „Pühitsege endid, sest homme teeb Jehoova teie keskel imetegusid!”20 Issand katkestas Jordani vetevoolu ja iisraellaste 40-aastane kõrberännak jõudus lõpule.

Me seisame tõe eest, nagu prohvet Abinadi Mormoni Raamatus. Kui Abinadi vahistati ning toodi kuningas Noa ja ta paheliste preestrite ette, õpetas ta kümmet käsku ja jutlustas vägevalt, et Kristus „tuleb alla inimlaste sekka ja lunastab oma rahva”21. Seejärel kuulutas Abinadi sügavas usus: „Oo Jumal, võta vastu mu hing,”22 ja suri tulesurma23.

Me sõlmime ja uuendame lepinguid, kui võtame sakramenti ja kummardame templis. Sakrament on meie pühapäevase jumalateenistuse keskpunkt, kus meile antakse lubadus, „et tema Vaim oleks alati [meiega]”24. Selle püha talitusega pühendume võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime, Teda järgima ja võtma Tema-sarnaselt oma õlule selle jumaliku tööga kaasnevad kohustused. Templis saame „kõrvale heit[a] selle maailma asjad”25 ning tunda Issanda kohalolu ja Ta ülimat rahu. Saame pöörata Issanda juuresolekul tähelepanu oma esivanematele, peredele ja igavesele elule. Pole ime, et president Nelson teatas hiljuti Roomas: „Sellest templist voolab välja lugematul hulgal head.”26

Me peaksime olema kõigis oma tegemistes ausameelsed. Me peaksime õppima eristama ja end distsiplineerima, et me ei peaks pidevalt otsustama, mis on õige ja mis on vale. Peaksime kandma südames Kiriku varajase apostli, Peetruse sõnu: „Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata!”27

Kui tugevdame usinalt oma kaitserajatisi, saavad meist Jeesuse Kristuse sarnased, nagu Ta tõelised jüngrid, kelle hing on Tema kaitse all.

Tunnistus Jeesusest Kristusest on teie isiklik kindlus, teie hinge julgeolek. Kui mu vanavanaisa ja ta teerajajatest kaaslased ehitasid Heberi kindlust, tegid nad seda palkhaaval, kuni kindlus oli „kokku liidetud”28 ja nad olid kaitstud. Nii on see ka tunnistusega. Me saame ükshaaval tunnistuse Pühalt Vaimult, kui Ta räägib meie enda vaimule, õpetades „tõest, mis asub südame põhjas”29. Kui elame Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, kui loodame Päästja lepitusele ja pürgime kartmatult edasi usuga, tugevdatakse meid vastase kavaluse vastu. Meie tunnistus ühendab meid taevaga ja meid õnnistatakse „tõ[ega] kõige kohta”30. Ja teerajajate kindluse sarnaselt on meie ümber turvalised Päästja armastuse käsivarred.

Prohvet Eter õpetas: „Mispärast, kes usub Jumalasse, võib kindlalt loota paremale maailmale, jah, tõepoolest kohale Jumala paremal käel, milline lootus tuleb usust ja on ankruks inimeste hingedele, mis teeb nad kindlaks ja vankumatuks, olles alati tulvil häid tegusid, olles juhitud ülistama Jumalat.”31

Mu kallid vennad ja õed! Jätan teile oma õnnistuse usaldada jätkuvalt Issandat ja Tema evangeeliumi. Pange oma käed nende ümber, kes komistavad, ja juhatage neid teie sees peituva Vaimu väel armastavalt tagasi vaimsuse ja kaitse kindluse juurde. Püüdke olla kui Jeesus32 kõigis oma tegemistes, hoiduge kurjast ja kiusatustest, parandage meelt, nagu meie armas prohvet meid eile innustas, olge südames ausad, õigemeelsed ja puhtad, kaastundlikud ja ligimest armastavad, ning armastage Issandat, oma Jumalat sama pühendunult nagu üks tõeline jünger.

Meie tunnistus Jeesuse Kristuse evangeeliumist, meie kodud, meie pered ja meie liikmesus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus moodustavad meie ümber isikliku kaitsekindluse ning kilbistavad meid vanakurja väe vastu. Tunnistan sellest pühalikult meie Issanda ja Päästja, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.