Suur armastus meie Isa laste vastu
Armastamine on põhitunnus ja peamine ajend vaimsete eesmärkide puhul, mida meie armas prohvet kohustas meid enda kanda võtma.
Mu kallid vennad ja õed! Praegune aeg on ajaloos kordumatu ja pöördeline. Elame oma õnnistuseks viimasel evangeeliumiajajärgul enne Päästja teist tulemist. Selle evangeeliumiajajärgu alguses, 1829. aastal, Kiriku ametlikule organiseerimisele eelnenud aastal, saadi armastatud ilmutus, mis kuulutas, et esile on tulemas „imepärane töö”. Selles ilmutuses sätestati, et need, kes soovivad teenida Jumalat, on teenimiseks kõlblikud, kui neil on „usk, lootus, ligimesearmastus ja armastus, pilk suunatud üksnes Jumala aule”.1 Ligimesearmastus, mis on „Kristuse puhas armastus”2, hõlmab Jumala igavest armastust kõigi oma laste vastu.3
Minu tänahommikune eesmärk on rõhutada sellise armastuse tähtsust misjoni-, templi- ja pereajalootöös ning kodukesksetes Kiriku toetatud perekondlikes usutavades. Päästja ja kaasinimeste armastamine4 on põhitunnus ja peamine ajend teenimise ning vaimsete eesmärkide puhul5, mida meie armas prohvet, president Russell M. Nelson, kohustas meid 2018. aastal teatavaks tehtud kohandustes enda kanda võtma.
Misjonitöö hajutatud Iisraeli kogumiseks
Misjonitöö ja armastuse vaheline suhe sai mulle elus juba varakult tuttavaks. Sain 11-aastaselt patriarhaalse õnnistuse patriarhilt, kes oli ühtlasi mu vanaisa.6 Õnnistuse ühes osas oli kirjas: „Õnnistan sind suure armastusega kaasinimeste vastu, sest sind kutsutakse viima evangeeliumi maailma, ‥ et võita hingi Kristuse poole.”7
Mõistsin juba selles noores eas, et evangeeliumi jagamise alus on suur armastus kõigi meie Taevase Isa laste vastu.
Saanud 15 aastat tagasi üldjuhtidena ülesandeks trükise „Jutlusta minu evangeeliumi” koostamise, järeldasime, et armastus on meie päevil misjonitööks sama hädavajalik tunnus, nagu see on alati olnud. Kristlikest omadustest, sealhulgas ligimesearmastusest ja armastusest kõnelev 6. peatükk on olnud järjekindlalt misjonäride seas kõige hinnatum.
Päästja saadikutena tunneb enamik misjonäre sellist armastust, ja kui nad seda tunnevad, siis nende jõupingutusi õnnistatakse. Kui liikmed jõuavad arusaamisele, milline armastus on Issanda abistamisel Tema eesmärkide juures oluline, viiakse Issanda töö täide.
Mul oli eriline võimalus osaleda väikestviisi ühes sellise armastusega seotud imetabases näites. Kui teenisin Vaikse ookeani saarte piirkonnajuhatajana, helistas mulle president R. Wayne Shute. Ta oli teeninud noore mehena misjonil Samoas. Hiljem naasis ta Samoasse misjonijuhatajaks.8 Mulle helistamise ajal oli ta Samoas Apia templi president. Kui ta oli misjonijuhataja, oli üks tema noori misjonäre vanem O. Vincent Haleck, kes on nüüd Vaikse ookeani saarte piirkonnajuhataja. President Shute armastas ja austas väga Vince’i ja kogu Haleckite perekonda. Enamik perest olid Kiriku liikmed, kuid Vince’i isa, Otto Haleck, selle perekonna patriarh (Saksa ja Samoa päritolu), ei olnud liige. President Shute teadis, et osalen Ameerika Samoas vaiakonverentsil ja teistel koosolekutel, ning küsis minult, kas ma võiksin ööbida Otto Halecki majas, eesmärgiga jagada temaga evangeeliumi.
Ööbisin koos oma naise Maryga Otto ja tema abikaasa Dorothy kaunis kodus. Hommikusöögi ajal jagasin evangeeliumisõnumit ja kutsusin Ottot misjonäridega kohtuma. Ta keeldus mu kutsest sõbralikult, kuid kindlameelselt. Oma sõnul oli tal hea meel, et paljud tema pereliikmed on viimse aja pühad. Kuid ta märkis veenvalt, et osa tema samoalannast ema esivanemaid oli olnud Samoal varakristlikud kirikuõpetajad, ja ta tundis suurt lojaalsust nende tradistsioonilise kristliku usu vastu.9 Sellest hoolimata läksime lahku heade sõpradena.
Hiljem, kui president Gordon B. Hinckley valmistus pühitsema Suva templit Fidžil, lasi ta oma isiklikul sekretäril, vend Don H. Stahelil,10 mulle korralduste tegemiseks Uus-Meremaale helistada. President Hinckley tahtis lennata Fidžilt Ameerika Samoasse pühadega kohtuma. Pakuti välja hotell, kus ta oli peatunud ühe eelnenud külaskäigu ajal. Küsisin, kas võin teha ümberkorraldusi. Vend Staheli ütles: „Sobib. Sa oled ju piirkonnajuhataja.”
Helistasin kohe president Shute’ile ja ütlesin, et ehk saame uue võimaluse meie sõbra, Otto Halecki vaimseks õnnistamiseks. Sel korral oleks misjonäriks president Gordon B. Hinckley. Küsisin, kas oleks sobilik, kui Haleckid võõrustaksid meid kõiki president Hinckley reisisaatjaskonnas.11 Sellesse rühma kuulusid president ja õde Hinckley, nende tütar Jane ning vanem Jeffrey R. Holland koos oma abikaasaga. President Shute võttis selle perega ühendust ja korraldas kõik.12
Kui me pärast templi pühitsemist Fidžilt saabusime, sai meile osaks soe vastuvõtt.13 Kõnelesime tol õhtul tuhandetele Samoa liikmetele ja läksime siis edasi Haleckite pere õuele. Kui järgmisel hommikul sööma kogunesime, olid president Hinckley ja Otto Haleck saanud juba headeks sõpradeks. Huvitaval kombel rääkisid nad suures osas samadest asjadest, millest mina olin rääkinud Ottoga rohkem kui aasta enne seda. Kui Otto väljendas meie Kiriku vastu imetlust, kuid kinnitas pühendumust omaenda kirikule, pani president Hinckley käe Otto õlale ja ütles: „Otto, sellest ei piisa. Sa peaksid olema Kiriku liige. See on Issanda Kirik.” Piltlikult oli näha, kuidas kaitserüü langes ja Otto oli avatud president Hinckley sõnadele.
Siitpeale hakkasid misjonärid teda täiendavalt õpetama ning vaimult alandlik Otto sai veidi rohkem kui aasta hiljem ristitud ja liikmeks kinnitatud. Veel aasta pärast seda pitseeriti Haleckid igavese perena templis.14
Kogu selle uskumatu kogemuse juures liigutas enim mu südant president Wayne Shute’i vastupandamatu teeniv armastus oma endise misjonäri, vanem Vince Halecki vastu, ning tema soov näha kogu Haleckite perekonda koos igavese perena.15
Mis puutub Iisraeli kogumisse, siis selline armastus peab tekkima meie südames, ning me peame tundma pelga kohuse-16 või süütunde asemel armastust ja seda, et jagame jumalikus partnerluses Päästja sõnumit, teenimistööd ja missiooni maailmaga.17
Liikmetena saame me näidata armastust Päästja ning kogu maailma vendade ja õdede vastu lihtsate üleskutsete abil. Uus pühapäevane ajakava kujutab liikmete jaoks erakordset võimalust kutsuda edu ja armastusega sõpru ja kaaslasi tulema ja vaatama ning Kirikut omal nahal kogema.18 Teame, et Päästjale keskendunud vaimsele sakramendikoosolekule, loodetavasti sama vaimsele kui vanem Jeffrey R. Holland eile kirjeldas, järgneb 50-minutiline koosolek, kus keskendutakse Uuele Testamendile ja Päästjale või asjakohastele konverentsikõnedele, mis keskenduvad samuti Päästjale ja Tema õpetusele.
Mõned Abiühingu õed on tundnud huvi, miks „kogumisest” on saanud preesterluse kvoorumi liikmete kõrval ka nende ülesanne. Selleks on omad põhjused ja president Nelson selgitas paljusid neist viimasel üldkonverentsil. Ta ütles lõpetuseks: „Me lihtsalt ei saa koguda Iisraeli ilma teieta.”19 Meid õnnistatud meie päevil sellega, et ligikaudu 30 protsenti meie põhimisjonäridest on õed. See annab Abiühingu õdedele lisaajendi jagada armastavalt evangeeliumi. Selleks et jagada Jeesuse Kristuse evangeeliumi, on vaja, et me kõik, nii mehed, naised, noored kui ka lapsed, oleksime armastavalt, kaastundlikult ja vaimselt pühendunud. Kui näitame armastust ning oleme sõbralikud ja alandlikud, võtavad paljud meie kutse vastu. Need, kes otsustavad meie kutsest ära öelda, jäävad ikka meie sõpradeks.
Templi- ja pereajalootöö Iisraeli kogumiseks
Armastus on keskmeks ka meie templi- ja pereajalootöös, mida teeme Iisraeli kogumiseks teisel pool eesriiet. Kui õpime oma esivanemate katsumustest ja raskustest, kasvab meie armastus nende vastu ja tänulikkus neile veelgi. Uued kohandused nii pühapäevaste koosolekute ajakavas kui ka noorte liikumises ühest klassist teise ja kvoorumist kvoorumisse on meie templi- ja pereajalootööd olulisel määral tugevdanud. Need muudatused võimaldavad pöörata veelgi varem ja vägevamalt tähelepanu oma esivanemate kohta õppimisele ja Iisraeli kogumisele teisel pool eesriiet. Nii templi- kui pereajalootöö on suurel määral tõhustunud.
Internet on vägev abivahend, nüüd on meie peamine pereajalookeskus kodu. Meie noored liikmed on pereajaloo uurimisel erakordselt oskuslikud ning tunnevad vaimset motivatsiooni teha ristimisi oma esivanemate eest, keda nad on õppinud armastama ja hindama. Pärast muudatust, mis lubab 11-aastastel teha ristimisi surnute eest, on templipresidendid kogu maailmas teatanud, et osalejaid on palju rohkem. Üks templipresident on andnud meile teada, et „ristimisel osalejate arv on märgatavalt suurenenud ‥ ja 11-aastaste lisamine toob kohale rohkem perekondi. ‥ Nad näivad tunnetavat juba oma [noores] eas aupaklikkust läbiviidava talituse vastu ja selle talituse eesmärki. Seda on ilus vaadata!”20
Tean, et meie Algühingu ja noorte juhid peavad praegu ja ka edaspidi pereajaloo- ja templitööd tähtsaks jõupingutuseks. Abiühingu õed ja preesterluse vennad saavad individuaalselt aidata armastusega täita omaenda templi- ja pereajaloo kohustust, kuid abistada ja inspireerida ka lapsi ja noori koguma Iisraeli teisel pool eesriiet. See on eriti tähtis kodus ja hingamispäeval. Luban, et armastusega esivanemate heaks tehtud talitustöö tugevdab ja kaitseb meie noori ja peresid üha kurjemaks muutuvas maailmas. Tunnistan isiklikult, et president Russell M. Nelson on saanud templite ja templitöö kohta äärmiselt tähtsaid ilmutusi.
Valmistage igavesi peresid ja üksikinimesi elama koos Jumalaga
Uus rõhuasetus kodukesksele evangeeliumiõppele ja selle järgi elamisele ning Kiriku koostatud materjalid annavad suurepärase võimaluse valmistada igavesi perekondi Jumalaga kohtumiseks ja Temaga elamiseks.21
Kui mees ja naine templis pitseeritakse, sõlmivad nad püha abielukorra uues ja igavikulises lepingus, mis on preesterluse kord.22 Nad saavad üheskoos preesterluse õnnistused ja väe oma pereasju juhtida. Nagu tuuakse välja trükises „Perekond: läkitus maailmale”23, on naistel ja meestel neile ainuomased rollid, kuid nende vastutusalad on väärtuselt ja tähtsuselt võrdsed.24 Neil on võrdne vägi saada oma pere jaoks ilmutust. Kui nad tegutsevad üheskoos armastuse ja õigemeelsusega, õnnistatakse nende otsuseid taevast.
Need, kes püüavad teada Issanda ootusi neile endale ja oma perekonnale, peavad püüdlema õigemeelsuse, vagaduse, sõbralikkuse ja armastuse poole. Alandlikkus ja armastus on iseloomulikud neile, kes otsivad Issanda tahet, eriti oma pere jaoks.
Meil on isiklik kohustus end täiustada, saada lepingu õnnistuste vääriliseks ja valmistuda Jumalaga kohtumiseks. Peame olema iseseisvad ja tegema õhinaga oma kodust pelgupaiga ümbritsevate tormide eest25 ning rajama usupühamu.26 Vanematel on vastutus õpetada oma lapsi armastusega. Armastusega täidetud kodud valmistavad rõõmu ja meelehead ning on sõna otseses mõttes taevaks maa peal.27
Minu ema lemmikkirikulaul oli „On kodus arm”.28 Alati, kui ta kuulis esimest fraasi „ümberringi kaunis kõik, kui on kodus arm”, oli ta pisarateni liigutatud. Lastena olime teadlikud, et elasime sellises kodus; see oli üks ema ülimaid eesmärke.29
Lisaks julgustavale ja armastavale kodusele õhustikule suunab president Nelson meid vähendama meedia tarbimiset, sest see häirib meie olulisimaid eesmärke.30 Üks kohandus, millest on kasu peaaegu igas peres, on teha internetist, sotsiaalmeediast ja televisioonist teenija, selle asemel et lasta sel juhtida eemale kogu oma tähelepanu või halvimal juhul saada lausa isandaks. Sõda kõigi, kuid eriti laste hingede eest, peetakse sageli kodus. Me peame lapsevanematena veenduma, et meedia on oma sisult nii kosutav kui ka eakohane ning sobib kokku armastava õhustikuga, mida püüame luua.
Kodune õpetamine peab olema selge ja huvitav31, kuid ühtlasi vaimne, rõõmsameelne ja täis armastust.
Luban, et kui keskendume oma armastusele Päästja ja Tema lepituse vastu, asetame Ta keskkohale, kui püüame mõlemal pool eesriiet Iisraeli koguda, teenime teisi ja valmistume isiklikult Jumalaga kohtuma, kahaneb vastase mõju ning koos Kristuse-sarnase armastusega kasvab meie kodus evangeeliumist tulev rõõm, meelehea ja rahu.32 Tunnistan neist õpetuspõhistest lubadustest ning jätan kindla tunnistuse Jeesusest Kristusest ja Ta meie heaks toodud lepitusohvrist, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.