2010–2019
Vaata, see on Jumala Tall

Vaata, see on Jumala Tall

Meie muudetud pühapäevateenistus rõhutab Issanda õhtusöömaaja sakramenti kui iganädalase jumalateenistuse püha ja kõrgelt hinnatud tähtsündmust.

Mul läks päris hästi, kuni nägin pisaraid nende noorte koorilauljate silmis. Need pisarad on palju elegantsem jutlus, kui mina suudan iial anda.

Ristija Johannes tõstis silmad veepiirilt üle innuka rahvahulga, kes soovis, et ta nad ristiks, ja nägi eemalt oma nõbu, naatsaretlast Jeesust, otsustaval sammul talle lähenemas ja sama talituse läbiviimist palumas. Aupaklikult, kuid kuuldekaugusel olijatele piisavalt selgelt, lausus Johannes sellise imetlusega, mis meid kaks aastatuhandet hiljem ikka veel liigutab: „Vaata, see on Jumala Tall.”1

On õpetlik, et see Jeesuse ammu ettekuulutatud eelkäija ei öelnud Talle „Jehoova” või „Päästja” või „Lunastaja” ega isegi mitte „Jumala Poeg”, mis oleksid olnud kõik sobivad nimetused. Ei, Johannes valis selleks oma rahva usutavades varaseima ja ehk isegi levinuima sümboli. Ta kasutas ohvritalle kujutist, kes tuuakse lepitusohvriks langenud maailma ja kõigi selles olevate langenud inimeste pattude ja murede eest.

Lubage ma meenutan veidi seda ajalugu.

Kui Aadam ja Eeva olid Eedeni aiast välja aetud, seisid nad silmitsi sünge tulevikuga. Avades meile surelikkuse ja ajaliku elu ukse, sulgesid nad enda jaoks ukse surematusesse ja igavesse ellu. Teadlikult meie eest toime pandud üleastumise tõttu seisid nad nüüd silmitsi füüsilise surma ja vaimse pagenduse, Jumala juurest igaveseks ajaks lahutamisega.2 Mida nad pidid tegema? Kas sellest täbarast olukorrast leidus väljapääs? Me pole kindlad, kui palju aias olles saadud juhistest oli neil kahel lubatud meelde jätta, kuid neil oli meeles, et nad pidid tooma Jumalale regulaarselt ohvriks puhta, veatu talle, karja esmasündinud isaslooma.3

Hiljem tuli ingel ja selgitas, et see ohverdus oli näide või aim annetusest, mida teeb nende heaks maailma Päästja, kes oli tulemas. „See on Isa Ainusündinud Poja ohverdamise võrdkuju,” ütles ingel. „Mispärast, ‥ sul tuleb meelt parandada ning hüüda Jumala poole Poja nimel igavesti.”4 Õnneks oli välja- ja ülespääs täiesti olemas.

Surelikkusesele eelnenud taevanõukogudes oli Jumal lubanud Aadamale ja Eevale (ning kõigile meile ülejäänutele), et me saame abi Tema puhtalt ja veatult Esmasündinud Pojalt, „maailma algusest ‥ tapetud”5 Jumala Tallelt, nagu apostel Johannes Teda hiljem kirjeldas. Omaenda pisikeste sümboolsete tallekeste ohverdamisega surelikkuses näitasid Aadam ja tema järelpõlv oma arusaamist ja sõltuvust Võitud Jeesuse lepitusohvrist.6 Hiljem hakati seda talitust tegema kõnnumaale püstitatud telgis ning pärast seda Saalomoni ehitatud templis.

Kahjuks ei toiminud veatute väikeste tallede rituaalne ohverdamine eheda meeleparanduse ja ustava elu sümbolina kuigi hästi, nagu nii suurest osast Vanast Testamendist ilmsiks saab. Nende ohverdustega kaasnema pidanud kõlblusmeelsus ei kestnud vahel niigi kaua, et veri oleks jõudnud kividel ära kuivada. Igal juhul ei kestnud see piisavalt kaua, et hoida ära vennatappu, kui Kain tappis esimeses põlvkonnas oma venna Aabeli.7

Nende sajandeid kestnud katsumuste ja hädade juures pole ime, et taeva inglid tõstsid rõõmukisa, kui Jeesus, ammu lubatud Messias ise, lõpuks sündis. Pärast lühikest maist teenimistööd valmistas see kõigist puhtam Paasatall jüngreid oma surmaks, esitledes neile Issanda õhtusöömaaja sakramenti ehk isiklikumat viisi väljaspool Eedenit tutvustatud talituse läbiviimiseks. Ohvriand jäi alles, ohverdus ei kadunud kuhugi, kuid see oli sümboolselt palju sügavam, palju introspektiivsem ja isiklikum kui esiktalle vere valamine. Päästja ütles pärast ülestõusmist nefilastele selle kohta järgmist:

„Ja te ei pea mulle enam ohverdama verd valades. ‥

Tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim! Ja kes iganes tuleb minu juurde murtud südame ja kahetseva vaimuga, selle ristin ma tule ja Püha Vaimuga. ‥

Seepärast parandage meelt ja ‥ saage päästetud!”8

Mu armsad vennad ja õed! Seoses uue põneva rõhuasetusega koduse evangeeliumiõppe osakaalu suurenemisele on meil hädavajalik meeles pidada, et meil kästakse endiselt „min[n]a palvekotta ja ohverda[d]a oma sakramendid minu pühal päeval”9. Lisaks sellele, et anda aega kodukesksemale evangeeliumiõppele, peaks toimunud muudatused lihtsustama pühapäevase jumalateenistuse ajakava nii, et Issanda õhtusöömaaja sakramenti rõhutataks ja tunnustataks meie iganädalase kummardamiskogemuse püha keskpunktina. Meie ülesanne on pidada võimalikult isiklikult meeles, et Kristus suri murtud südame tõttu, kuna võttis täiesti üksinda oma õlule kogu inimpere patud ja mured.

Kuna meil on selles saatuslikus koormas oma panus, nõuab selline hetk meilt austust. Seega innustatakse meid tulema oma jumalateenistusele varakult ja aupaklikult, pühal talitusel osalemiseks kohastes riietes. „Parimad pühapäevariided” hakkavad meie ajal veidi tähendust kaotama ning austusest Tema vastu, kelle juurde me tuleme, tuleb meil taastada see riietumise ja väljanägemise tava, kui see on võimalik ja kus see on võimalik.

Mis puutub täpsesse kohalejõudmisse, siis neile õnnistatud emadele, kes laste, hommikusöögihelveste ja mähkmekottidega imelises korratuses teiste järel saabuvad ning on õnnelikud, et üldse kirikusse kohale jõudsid, on hilinemine armastaval kombel alati andestatav. Lisaks on paratamatult neid, kes hingamispäeva hommikul oma härja mudast leiavad. Kuid olgu viimati mainituile teadmiseks, et harvaesinev pikalisus on arusaadav, kuid kui härg jääb mutta kinni igal pühapäeval, siis soovitame teil tungivalt härg maha müüa või mudaauk millegagi täita.

Samas vaimus palume apostlitena, et meie pühamutes väheneks kära. Meile meeldib üksteisega juttu ajada ja me peaksimegi seda tegema, kuna see on üks Kirikus käimise rõõme, kuid seda ei tohiks teha nii valjuhäälselt spetsiaalselt Jumala kummardamiseks mõeldud ruumis. Kardan, et kui teist usku külastajad kohtavad mõnikord lärmakat aupaklikkuse puudumist paigas, mida peaksid iseloomustama palve, tunnistus, ilmutus ja rahu, võib see neid šokeerida. Võib-olla ollakse veidi šokeeritud ka taevas.

Meie sakramendikoosolekute vaimsust suurendab see, kui juhtivad ametikandjad on poodiumil tublisti enne koosoleku algust, kuulavad seal muusikalist sissejuhatust ja on kõigile meile ülejäänutele eeskujuks. Kui juba poodiumil käib jutuvada, ei peaks koguduse jutuvada meid üllatama. Õnnitleme koguduste juhatusi, kes ei edasta kummardamismeelsust kahandavaid teateid. Mina näiteks ei suuda ette kujutada, et selline preester, nagu Sakarias, kes asub kohe osa saama ühest ja ainsast talle preestrina kogu elu jooksul avanevast erilisest võimalusest, peatub enne altarit, et meenutada meile kõigest kuue nädala pärast toimuvat isevalmistatud mänguautode võidusõitu ja peatselt lõppevat registreerimistähtaega.

Vennad ja õed! See Issanda pühitsetud tund on meile nädala pühim. Meil on käsk koguneda osa saama Kiriku kõige universaalsemast talitusest. Seda tehakse Tema mälestuseks, kes palus, et karikas, millest Ta oli jooma asumas, Temalt ära võetaks, kuid rühkis edasi seetõttu, et teadis, et seda ei saa ära võtta meie pärast. Meil oleks abistav meeles pidada, et sellesama karika sümbol liigub selsamal hetkel piki rida aeglaselt meie poole 11- või 12-aastase diakoni käes.

Kui saabub püha tund oma ohvrianni Issandale esitamiseks, asume lahendama omaenda patte, vajakajäämisi ja vaevasid, oleme seal ju sellepärast. Kuid meie kahetsus võib olla edukam, kui märkame enda ümber teisi murtud südameid ja kurvastavaid vaime. Meist ei istu kuigi kaugel need, kes on ehk kogu sakramendilaulu ja nende preestrite palvete ajal väliselt või sisimas nutta tihkunud. Kas võiksime selle meelde jätta ja annetada oma väikse trööstikoorukese ja pisikese kaastundekarika – pühendada selle neile või mõne nutta tihkuva raskustes liikme heaks, kes teenistuselt puudub, ja kui me just lunastavat teenimist ette ei võta, ei tule kohale ka järgmisel nädalal? Või oma vendade ja õdede heaks, kes polegi Kiriku liikmed, kuid on meie vennad ja õed? Selles maailmas ei tule kannatustest puudu ei Kirikus ega sellest väljaspool. Vaadake seega ükskõik mis suunas ja te leiate kellegi, kelle vaevad näivad liiga rasked kanda ja kelle südamevalu ei näi iial lõppevat. Üks võimalus „teda alati meeles pida[d]a”10 on ühineda selle Suure Arstiga ja aidata Tal täita Tema lõputut ülesannet, milleks on võtta koormatutelt koormad ja leevendada pettunute valu.

Armsad sõbrad! Võttes iga nädal üle maakera üheskoos osa Kristuse poolt kogu inimkonnale tehtud suursuguse lepitusanni loodetavasti üha pühamaks muutuvast tunnustamisvõimalusest, toogem sakramendi altarile „kurbust Ta valu [ja] Ta suur[e] ohvrian[ni eest]”. Aidaku see püha hetk meil siis mõtiskledes, palvetades ja lepingut uuendades rohkem „kannatust talu[da] ja kiitust [tuua]”11. Ma palvetan ja palun sellist taluvust ja Tema abi, pühadust ja lootust teile kõigile Tema nimel, kes murdis hinnalist andestuseleiba ja valas püha lunastuseveini, nimelt Jeesuse Kristuse, Jumala suure ja halastava ning püha Talle nimel, aamen.