2010–2019
Kvoorum: ühtekuuluvuse koht

Kvoorum: ühtekuuluvuse koht

Issand soovib, et te looksite tugeva kvoorumi. Kui ta kogub kokku oma lapsi, vajavad nad kohta, kuhu kuuluda ja kus kasvada.

2010. aastal oli Andre Sebako noor tõde otsiv mees. Kuigi ta polnud kunagi varem siiralt südamest palvetanud, otsustas ta proovida. Peatselt pärast seda kohtus ta misjonäridega. Nad ulatasid talle Mormoni Raamatu pildiga jaotuskaardi. Andre tundis midagi ja küsis misjonäridelt, kas nad müüksid talle selle raamatu. Misjonärid vastasid, et kui ta kirikusse tuleb, võib ta raamatu tasuta saada.1

Andre külastas üksinda tol ajal vastselt organiseeritud Mochudi kogudust Botswanas Aafrikas. Kuid kogudus oli 40-liikmeline armastav, omavahel tihedalt seotud rühm.2 Nad võtsid Andre avasüli vastu. Ta kuulas misjonäride õpetusi ja sai ristitud. See oli imeline!

Kuid mis saab edasi? Kuidas Andre aktiivseks jääb? Kes aitab tal lepingurajal edeneda? Üks vastus sellele küsimusele on tema preesterluse kvoorum!3

Iga preesterluse hoidja saab olenemata oma olukorrast kasu tugevast kvoorumist. Minu noored vennad, kes te hoiate Aaroni preesterlust, Issand soovib, et te looksite tugeva kvoorumi; koha, kus kõik noored mehed tunnevad ühtekuuluvust; koha, kus viibib Issanda Vaim; koha, kus kõik kvoorumi liikmed on teretulnud ja hinnatud. Kui Issand kogub kokku oma lapsi, vajavad nad kohta, kuhu kuuluda ja kus kasvada.

Teie, kvoorumi juhatuse liikmed, näitate teed, kui otsite inspiratsiooni4 ja arendate armastust ja vendlust kvoorumi liikmete seas. Te pöörate erilist tähelepanu nendele, kes on uued liikmed, kes on väheaktiivsed või kellel on erivajadused.5 Preesterluse väega ehitate üles tugeva kvoorumi.6 Ja tugev, ühtne kvoorum muudab ühe noore mehe elu.

Kui Kirik teatas uuest kodukesksest evangeeliumi õppimisest7, mõtles osa inimesi Andre-taolistele liikmetele ja küsis: „Aga mis saab noortest, kes tulevad peredest, kus evangeeliumi ei õpita ja kus puudub õhkkond evangeeliumi õppimiseks ja selle järgi elamiseks? Kas nemad jäetakse maha?”

Ei! Kedagi ei või maha jätta! Issand armastab igat noort meest ja igat noort naist. Meie oleme preesterluse hoidjatena Issanda käteks. Meie oleme see Kiriku tugi kodukesksele eesmärgile. Kui kodus on toetus piiratud, siis valvavad preesterluse kvoorumid ja teised juhid ning sõbrad vastavalt vajadusele iga inimese ja pere üle ning toetavad neid.

Ma olen näinud seda toimumas. Olen seda ise kogenud. Kui ma olin kuueaastane, läksid minu vanemad lahku ja isa jättis ema viie väikese lapsega maha. Minu ema läks tööle, et meid ülal pidada. Mõnda aega pidi ta töötama kahel töökohal ja samuti omandama lisahariduse. Tal oli vähe aega meie eest hoolitsemiseks. Kuid vanavanemad, onud, tädid, piiskopid ja koduõpetajad olid minu inglist emale abiks.

Ja minul oli kvoorum. Olen tänulik oma sõpradele – oma vendadele –, kes mind armastasid ja toetasid. Minu kvoorum oli ühtekuulumise koht. Mõni oleks arvanud, et oma perekondliku olukorra pärast ei saavuta ma edu ja olen teistest halvemas seisus. Ehk oli see tõsi. Kuid preesterluse kvoorum muutis minu võimalusi edu saavutada. Minu kvoorum oli mulle abiks ja õnnistas minu elu mõõtmatul viisil.

Kõikjal meie ümber on inimesi, kellel puuduvad võimalused ja kes on halvas seisus. Ehk oleme meie kõik mingis mõttes sellised. Kuid igaühel meist siin on kvoorum, koht, kus võime jõudu saada ja seda teistele anda. Kvoorum on „kõik ühe ja üks kõigi eest”.8 See on koht, kus me üksteist õpetame, teisi teenime ja ehitame Jumalat teenides ühtsust ja vendlust.9 See on paik, kus leiavad aset imed.

Ma soovin rääkida teile mõnest imest, mis leidis aset Andre kvoorumis Mochudis. Kui ma seda näidet jagan, siis leidke põhimõtteid, mis tugevdavad igat preesterluse kvoorumit, mis neid rakendab.

Kui Andre sai ristitud, käis ta koos misjonäridega õpetamas veel nelja noormeest, kes samuti ristitud said. Nüüd oli neid viis noort meest. Nad hakkasid üksteist ja kogudust tugevdama.

Ka kuues noor mees, Thuso, sai ristitud. Thuso jagas evangeeliumi oma kolme sõbraga ja peatselt oli koguduses üheksa noort meest.

Jeesuse Kristuse jüngreid kogutakse sageli sellisel moel – paar tükki korraga, keda kutsuvad nende sõbrad. Muiste, kui Andreas leidis Päästja, leidis ta kiiresti oma venna Siimoni ja „viis tema Jeesuse juurde”.10 Samamoodi peatselt pärast seda, kui Filippusest sai Kristuse järgija, kutsus ta oma sõpra Naatanaeli: „Tule ja vaata.”11

Mochudis liitus Kirikuga peatselt ka kümnes noor mees. Misjonärid leidsid üheteistkümnenda. Ja kaheteistkümnes noor mees sai ristitud pärast seda, kui ta nägi, milline mõju evangeeliumil tema sõpradele oli.

Mochudi koguduse liikmetel oli hea meel. Need noored mehed „pöördusid Issandasse ja ühinesid Kristuse kirikuga”.12

Mormoni Raamat mängis nende pöördumises suurt rolli.13 Thuso meenutas: „Ma hakkasin lugema Mormoni Raamatut igal vabal hetkel: kodus, koolis, kõikjal.”14

Oratilet tõmbas evangeeliumi poole tema sõprade eeskuju. Ta selgitas: „[Nad] paistsid muutuvat ühe silmapilguga. ‥ Ma mõtlesin, et sel ‥ on midagi tegemist selle väikese ‥ raamatuga, mida nad hakkasid koolis kaasas kandma. Ma nägin, millisteks headeks meesteks nad olid saanud. ‥ [Mina] soovisin samuti muutuda.”15

Kõik 12 noort meest koguti ja ristiti kahe aasta jooksul. Igaüks neist oli oma perest ainuke Kiriku liige. Kuid neid toetas nende Kiriku-pere, kaasa arvatud juhataja Rakwela16, nende koguduse juhataja; vanem ja õde Taylor,17 misjonäridest abielupaar; ning teised koguduse liikmed.

Vend Junior18, kvoorumi juhataja, kutsus noored mehed pühapäeva pärastlõunatel oma koju ja õpetas neid. Noormehed uurisid koos pühakirju ja pidasid regulaarseid pereõhtuid.

Vend Junior külastas koos nendega liikmeid, inimesi, keda misjonärid õpetasid, ja kõiki teisi, keda oli vaja külastada. Kõik 12 noormeest istusid vend Juniori veoauto kasti. Ta pani nad kahe- või kolmekaupa kodude juures maha ja läks neile hiljem järele.

Kuigi need noored mehed alles õppisid evangeeliumi ega arvanud end palju teadvat, ütles vend Junior neile, et nad jagaksid külastatavate inimestega ühte või kahte asja, mida nad teadsid. Need noored preesterluse hoidjad õpetasid, palvetasid ja aitasid vaadata Kiriku järele.19 Nad täitsid oma preesterluse kohustusi ja tundsid teenimisrõõmu.

Andre rääkis: „Me mängisime koos, naersime koos, nutsime koos ja saime vennaskonnaks.”20 Nad tegelikult kutsuvad ennast usuvendadeks.

Nad seadsid koos eesmärgi, et teenivad kõik misjonil. Kuna nad olid oma peres ainsad Kiriku liikmed, siis tuli neil ületada mitmeid takistusi, kuid nad aitasid üksteisel neist üle saada.

Üksteise järel said need noored mehed misjonikutse. Need, kes lahkusid esimesena, kirjutasid neile, kes alles valmistusid, et jagada kogemusi ja innustada neid teenima. Üksteist nendest noortest meestest teenisid misjonil.

Need noored mehed jagasid evangeeliumi oma peredega. Emad, õed, vennad, sõbrad ja samuti inimesed, keda nad misjonil õpetasid, pöördusid usku ja said ristitud. Leidsid aset imed ja õnnistati loendamatul arvul elusid.

Ma kuulen mõnda teist mõtlemas, et ehk võivad sellised imed leida aset Aafrika-taolises paigas, viljakal väljal, kus Iisraeli kokkukogumine on kiirenemas. Kuid ma tunnistan, et põhimõtted, mida rakendati Mochudi koguduses, on õiged kõikjal. Kus te ka ei ole, võib teie kvoorum aktiveerimise ja evangeeliumi jagamise kaudu kasvada. Kui isegi üksainus jünger oma sõpra kutsub, siis võib ühest saada kaks. Kahest võib saada neli. Neljast võib saada kaheksa. Ja kaheksast võib saada kaksteist. Harukogudustest võivad saada kogudused.

Päästja õpetas, et „kus kaks või kolm [või rohkem] koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel”.21 Taevane Isa valmistab ette meid ümbritsevate inimeste meelt ja südant. Me võime järgida õhutusi, võtta neid osadusse, jagada tõde, kutsuda teisi lugema Mormoni Raamatut ja armastada ning toetada neid Päästja tundmaõppimisel.

On möödunud peaaegu 10 aastat ajast, mil Mochudi usuvennad koos oma teekonda alustasid, ja nad on ikka veel usuvennad.

Katlego ütles: „Meid võib küll lahutada kaugus, kuid oleme ikka üksteisele toeks.”22

Minu palve on, et me võtaksime vastu Issanda kutse olla Temaga ühtsed meie preesterluse kvoorumites, nii et iga kvoorum võiks olla ühtekuuluvuse koht, kogunemiskoht, ja koht, mis kasvab.

Jeesus Kristus on meie Päästja ja see on Tema töö. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.