2010–2019
Jeesuse Kristuse lepitus

Jeesuse Kristuse lepitus

Päästja lepitus pole mitte pelgalt olemuselt lõpmatu, vaid ka igaühele kättesaadav.

On kätte jõudnud see aeg aastas, mil rõõmustame ja mõtiskleme palju Päästja lepituse üle. See kõige võrratum, meeli avardavam ja kirglikum õpetus, millest see maailm või universum on kunagi kuulnud. See annab meile lootust ja meie elule eesmärgi.

Mis on siis Jeesuse Kristuse lepitus? Ühest küljest on see rida pühi sündmusi, mis said alguse Ketsemani aias, jätkusid ristil ja saavutasid haripunkti Päästja hauast ülestõusmisega. Lepitust motiveeris mõõtmatu armastus meie kõigi vastu. See nõudis kedagi, kes oli patuta, kel oli lõputu vägi elementide – isegi surma üle, kel oli piiritu võime kannatada meie kõigi pattude ja haiguste tagajärgi ning kes tõepoolest koges kõiki neid asju.1 See oli Jeesuse Kristuse missioon. See oli Tema lepitus.

Kuid mis oli selle eesmärk? See pidi võimaldama meil pöörduda tagasi Jumala juurde, saada rohkem Tema-sarnaseks ja tunda rõõmu täiust. See sai teoks nelja takistust ületades:

  1. füüsiline surm;

  2. Aadamast ja meie pattudest põhjustatud vaimne surm;

  3. meie kannatused ja jõuetus;

  4. meie nõrkused ja ebatäiuslikkus.

Kuidas aga saab Päästja selle kõik ellu viia ilma õigluse seadust rikkumata?

Oletagem hetkeks, et mees, kes mõtleb meeliülendavast vabalangemisest, teeb tormaka otsuse ja hüppab spontaanselt väikelennukist välja. Olles juba hüpanud, saab ta kiiresti aru, et talitas rumalasti. Ta soovib turvaliselt maanduda, kuid on üks takistus – gravitatsiooniseadus. Ta liigutab tohutult kiiresti oma käsi, lootes lennata, kuid see ei õnnestu. Ta seab oma keha teise asendisse, et see hõljuks ehk liugleks aeglaselt laskudes, kuid gravitatsiooniseadus on järeleandmatu ja armutu. Ta püüab seda üht peamist loodusseadust veenda: „See oli viga. Ma ei tee enam kunagi niimoodi.” Kuid tema palved on kurtidele kõrvadele. Gravitatsiooniseadusel puudub kaastunne, see ei tee erandeid. Õnnekombel tunneb mees äkki midagi oma seljal. Tema sõber, kes lennukis seda rumalusehetke tajus,kinnitas vahetult enne hüpet tema seljale langevarju. Mees leiab avamisnööri ja tõmbab seda. Ta hõljub kergendust tundes maapinna poole. Võime küsida: „Kas gravitatsiooniseadust rikuti või töötas langevari selle seadusega kooskõlas, tagades turvalise maandumise?”

Kui me patustame, oleme nagu see rumal mees, kes lennukist välja hüppas. Pole oluline, mida me omal jõul teeme, ikka kukume puruks. Me peame järgima õigluse seadust, mis nagu gravitatsiooniseaduski, on väga karm ja andestamatu. Võime saada päästetud üksnes tänu Päästjale, tänu Tema lepitusele, mis annab meile armulikult midagi vaimse langevarju sarnast. Kui meil on usk Jeesusesse Kristusesse ja me parandame meelt (teeme oma osa ja tõmbame avamisnööri), siis vallandub meie üle Päästja kaitsev vägi ja me võime maanduda vaimselt viga saamata.

Kuid see on võimalik üksnes tänu sellele, et Päästja ületas need neli takistust, mis võivad meie vaimset arengut tõkestada.

1. Surm. Oma hiilgava ülestõusmise kaudu sai Ta võitu surmast. Apostel Paulus õpetas: „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”2

2. Patt. Päästja sai võitu patust ja süütundest kõigi nende eest, kes meelt parandavad. Tema puhastav vägi on nii sügav ja ulatuslik, et Jesaja lubas: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.”3

Aeg-ajalt olen ma kohtunud heade pühadega, kel on olnud raske endile andestada ja kes on süütult, kuid vääriti Päästja lunastavale väele piirid seadnud. Nad on teadmatult muutnud piiritu lunastuse piiratuks, mistõttu nende arvates sellest konkreetse patu või nõrkuse puhul ei piisa. Kuid lepitus on piiritu, kuna see hõlmab ja ümbritseb iga patu ja nõrkuse; samuti iga kuritarvitamise või valu, mida teised on meile teinud.

Truman Madsen tegi järgmise trööstiva tähelepaneku:

„Kui mõnda teie seast on kavalusega pandud uskuma, et olete läinud liiga kaugele, ‥ et patt on teid mürgitanud ja teinud võimatuks olla veel kunagi see, kes te oleksite võinud olla, siis kuulake mind.

Ma tunnistan, et te ei saa vajuda nii sügavale, et Jeesuse Kristuse valgus ja ääretu tarkus ei ulatuks teieni. Ma tunnistan, et kuni on olemas õige pisutki tahet meelt parandada ja Tema juurde tulla, ootab Ta teid. Ta mitte üksnes ei langenud teie seisundisse, ta laskus sellest allapoole, et „Ta võiks olla kõiges ja kõige läbi, tõe valgus” [ÕL 88:6]”4

Üheks põhjuseks, miks Päästja lepitust ja selle lõputut tähendust on nii oluline mõista, on see, et kasvanud arusaamisega kaasneb suurem soov andestada endale ja teistele.

Kuigi me võime Kristuse puhastavasse väesse uskuda, kerkib sageli üles küsimus: „Kuidas ma tean, et mu patud on mulle andeks antud?” Kui me tunneme Vaimu, siis on see meile tunnistuseks, et meile on andeks antud või et puhastusprotsess on käimas. President Henry B. Eyring on õpetanud: „Kui olete täna tundnud Püha Vaimu mõju, võite võtta seda tõestusena, et lepitus toimib teie elus.”5

Mõned on küsinud: „Aga kui mulle on andeks antud, siis miks ma tunnen ikka veel süütunnet?” Võib-olla Jumala armu seisukohast on mälestus sellest süüst hoiatus, vaimne stoppmärk, mis vähemalt teatud ajaks hüüab uute kiusatuste saabudes: „Ära mine sellele teele. Sa tead, millist valu see endaga toob.” Seeläbi on see kaitseks, mitte karistuseks.

Kas on siis võimalik oma patte mäletada, kuid end siiski süütuna tunda?

Isegi aastaid pärast meeleparanduse tegemist olid Almal patud meeles. Kuid armu saamiseks Jeesuse poole hüüdes ütles ta: „Ma ei mäletanud enam oma valu; jah, mälestus mu pattudest ei vaevanud mind enam.”6

Kuidas võis ta mäletada oma patte valu või süüd tundmata? Sest kui me meelt parandame, oleme „Jumalast sündinud”.7 Me muutume pühakirja sõnul uuteks olevusteks Kristuses.8 Me võime nüüd täiesti ausalt öelda: „Mina ei ole see mees või naine, kes tegi kunagi neid patte. Ma olen uus ja muutunud inimene.”

3. Kannatused ja jõuetus. Alma kuulutas ette, et Kristus „läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi”. Miks? „Et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega ‥, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.”9

Kuidas Ta selle saavutab? Mõnikord võtab Ta kannatused ära, teinekord Ta tugevdab meid, et peaksime vastu, ja vahel annab Ta meile igavikulise vaatenurga, et paremini mõista oma kannatuste ajutist loomust. Pärast seda, kui Joseph Smith oli Liberty vanglas umbes kaks kuud vaevelnud, hüüdis ta lõpuks: „Oo Jumal, kus sa oled?”10 Selle asemel, et tuua kohest kergendust, vastas Jumal: „Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks; ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele ja sa võidutsed kõigi oma vihameeste üle.”11

Joseph mõistis seepeale, et tema kibe kogemus on igavikulisest vaatenurgast lähtudes kõigest täpike. Selle täiustatud nägemisega kirjutas ta samast vangikongist pühadele: „Väga armastatud vennad, tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist.”12 Päästja lepituse kaudu võib meil olla igavikuline vaatenurk, mis annab meie katsumustele tähenduse ja lootuse, et saabub kergendus.

4. Nõrkused ja ebatäiuslikkus. Tänu Päästja lepitusele viidatakse Tema suutlikuks tegevale väele mõnikord kui armule13, mis võib aidata meil saada võitu nõrkustest ja ebatäiuslikkusest ning seega abistada meid püüdluses rohkem Tema-sarnaseks saada.

Moroni on õpetanud: „Jah, tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas, ‥ [et olla] Jumala armu kaudu Kristuses täiuslikud.”14 Tundub olevat vähemalt kaks võimalust, kuidas ennast selle suutlikuks tegeva väe kätte anda, mis võib meid puhastada täiuslikuks saamiseni välja.

Esiteks päästvad talitused. Pühakirjades öeldakse meile: „Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi.”15 Mõnikord võime mõelda talitustest nagu nimekirjast, mis tuleb päästmiseks täita, kuid tegelikkuses päästavad need valla jumaliku väe, mis aitab meil rohkem Kristuse-sarnaseks saada. Näiteks:

  • Kui saame ristitud ja saame Püha Vaimu anni, siis meid puhastatakse – seega saame me pühamaks nagu Jumal.

  • Lisaks võivad Püha Vaimu anni kaudu meie meeled saada valgustatud ja meie süda pehmendatud, et võiksime mõelda ja tunda veelgi rohkem, nagu Tema.

  • Kui meid abikaasadena pitseeritakse, pärime me Jumala kingitusena „aujärjed, kuningriigid, valitsused ja võimud”16.

Teine võimalus suutlikuks tegeva väe saamiseks on Vaimu annid. Tänu Kristuse lepitusele on meil õigus saada Püha Vaimu and ja sellega kaasnevad vaimsed annid. Need annid on jumalikud omadused. Seepärast iga kord, kui me saame Vaimu anni, saame rohkem Jumala-sarnaseks. Pole kahtlust, et just sellepärast kästakse meil pühakirjades nii paljudel kordadel neid ande otsida.17

President George Q. Cannon on õpetanud: „Keegi ei peaks ütlema: „Ma ei saa sinna parata, selline on minu loomus.” Neil ei ole õigus, sest Jumal on lubanud ‥ anda ande, mis [meie nõrkused] meist välja juurivad. ‥ Kui keegi meist on ebatäiuslik, on meie kohus palvetada, et saada ande, mis meid täiuslikuks teevad.”18

Kokkuvõtteks: Päästja lunastus annab meile elu surma üle, „laubaehte tuha asemele”19, tervenemise valu asemele ja täiuslikkuse nõrkuse asemele. See on taevane vastumürk selle maailma raskustele ja muredele.

Oma sureliku elu viimasel nädalal ütles Ta: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”20 Kuna Päästja tegi lepituse, pole ühtki välist jõudu, sündmust ega isikut, ei pattu ega surma ega lahutust, mis võiks takistada meil saada ülendatud, kui me vaid peame kinni Jumala käskudest. Selle teadmisega võime rõõmsatujuliselt edasi pürgida ja kindlalt teada, et Jumal on selles taevases püüdluses meiega.

Ma tunnistan, et Päästja lepitus pole pelgalt olemuselt lõpmatu, vaid ka igaühele kättesaadav – see ei saa mitte üksnes meid Jumala juurde tagasi viia, vaid võimaldab meil saada Tema-sarnaseks, mis on Kristuse lepituse ülimaks eesmärgiks. Ma tunnistan sellest tänulikult ja kindlalt, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.