Kuidas ma võin mõista?
Kui püüame innukalt, südamest, kindlalt ja siiralt Jeesuse Kristuse evangeeliumi õppida ja seda üksteisele õpetada, siis võivad need õpetused muuta südameid.
Mu kallid vennad ja õed! Milline suur rõõm on olla taas koos sellel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku üldkonverentsil, mida juhatab meie armastatud prohvet, president Russell M. Nelson. Ma tunnistan teile, et nende kaudu, kes sellel konverentsil palvetavad, laulavad ja kõnelevad meie aja vajadustest, on meil au kuulda meie Päästja Jeesuse Kristuse häält.
Nagu on kirjutatud Apostlite tegude raamatus, õpetas evangelist Filippus evangeeliumi ühele etiooplasele, kes oli Etioopia kuninganna kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja.1 Tagasiteel Jeruusalemmast Jumalat kummardamast luges ta Jesaja raamatut. Vaimust tõugatuna astus Filippus talle lähemale ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?”
Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” ‥
„Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale evangeeliumi Jeesusest.”2
Küsimus, mille esitas see etiooplane, on meeldetuletus jumalikust ülesandest, mis on antud meile kõigile, püüda õppida ja õpetada üksteisele Jeesuse Kristuse evangeeliumi.3 Tegelikult, evangeeliumi õppimise ja õpetamise osas oleme mõnikord nagu see etiooplane ning vajame ustava ja inspireeritud õpetaja abi, mõnikord oleme kui Filippus ning peame õpetama ja tugevdama teisi nende pöördumises.
Meie eesmärk teadmisi otsides ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetades peab olema suurendada usku Jumalasse ja Tema jumalikku õnneplaani ning Jeesusesse Kristusesse, Tema lepitavasse ohverdusse, ja saavutada kestev uskupöördumine. Selline suurem usk ja pöördumine aitavad meil teha ja pidada lepinguid Jumalaga, kasvatavad meie soovi järgida Jeesust Kristust, kutsudes meis esile siira vaimse muutuse – ehk teisisõnu muutes meid uueks looduks, nagu õpetas apostel Paulus oma kirjas korintlastele.4 See muutus teeb meie elu õnnelikumaks, edukamaks ja tervemaks ning me näeme asju igavikulisest vaatenurgast. Kas pole see täpselt see, mis juhtus Etioopia kojaülemaga, kui ta kuulis Päästjast ja pöördus Tema evangeeliumisse? Pühakirjades öeldakse, et ta „läks oma teed rõõmuga”.5
Käsk evangeeliumi õppida ja üksteisele õpetada pole uus, seda on inimajaloo algusest peale pidevalt korratud.6 Kord kui Mooses ja tema rahvas olid enne tõotatud maale sisenemist Moabi lagendikel, käskis Issand Moosesel noomida oma rahvast seoses kohustusega õppida seaduseid ja lepinguid, mille nad olid Issandalt saanud, ja õpetada neid oma järglastele7, kellest paljud polnud isiklikult kogenud Punasest merest läbiminekut ja Siinai mäel antud ilmutusi.
Mooses noomis oma rahvast:
„Ja nüüd, Iisrael, kuule seadlusi ja seadusi, mida mina teid õpetan pidama, et te elaksite ja läheksite ning päriksite maa, mille Jehoova, teie vanemate Jumal, teile annab. ‥
‥ Ja kuuluta oma lastele ja lastelastele.”8
Siis Mooses lõpetas, öeldes: „Ja sa pead pidama tema seadusi ja käske, mis ma täna sulle annan, et sinul ja su lastel pärast sind võiks olla hea põli ja et sa võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, annab sulle igaveseks!”9
Jumala prohvetid on pidevalt juhatanud, et meie peame kasvatama oma peret Issanda hoolitsuse ja manitsuse all10 ning valguses ja tões.11 President Nelson ütles hiljuti: „Käesoleval ohjeldamatu kõlvatuse ja sõltuvust tekitava pornograafia ajastul on lastevanematel püha kohustus õpetada oma lastele Jumala [ja Jeesuse Kristuse] tähtsust nende elus.”12
Vennad ja õed! Meie armastatud prohveti hoiatus tuletab meile veel kord meelde meie isiklikku vastutust püüda õppida ja õpetada oma perele, et on olemas Taevane Isa, kes meid armastab ja kes on loonud jumaliku plaani oma laste õnneks; et Jeesus Kristus, Tema Poeg, on maailma Päästja; ning et päästmine tuleb ainult Tema nimesse uskudes.13 Meie elu peab olema juurdunud meie Lunastaja Jeesuse Kristuse kaljule, mis aitab meil isiklikult ja peredena söövitada südamesse meie vaimsed kogemused, mis aitavad meil usus vastu pidada.14
Ehk on teil meeles, et kaks Ristija Johannese jüngrit järgisid Jeesust Kristust, kui olid kuulnud Johannest tunnistamas, et Jeesus oli Jumala Tall, lubatud Messias. Need head mehed võtsid vastu Jeesuse kutse: „Tulge ja vaadake!”15 ning jäid Tema juurde selle päeva. Nad said teada, et Jeesus oli Messias, Jumala Poeg, ja järgisid Teda oma elu lõpuni.
Samamoodi kui meie võtame vastu Päästja kutse „tulge ja vaadake!”, peame jääma Tema juurde, süüvima pühakirjadesse, neist rõõmu leidma, Tema õpetust õppima ja püüdma elada, nagu Tema elas. Ainult siis võime õppida tundma Teda, Jeesust Kristust ja Tema häält, teades, et kui tuleme Tema juurde ja usume Temasse, ei tunne me kunagi nälga ega janu.16 Me tunnetame tõde igal ajal, just nagu juhtus nende kahe jüngriga, kes selle päeva Jeesuse juurde jäid.
Vennad ja õed! See ei leia aset juhuslikult. Häälestumine jumalikkuse kõrgeimatele mõjudele ei ole kerge ülesanne, see nõuab Jumala abi palumist ja õppimist, kuidas muuta Jeesuse Kristuse evangeelium meie elu keskmeks. Kui me seda teeme, siis ma luban, et Püha Vaimu mõju kannab tõde meie südamesse ja meelde, ning tunnistab sellest,17 õpetades meile kõiki asju.18
Etiooplase küsimusel „kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” on eriline tähendus ka meie isikliku vastutuse kontekstis, kui püüame õpitud evangeeliumipõhimõtteid oma ellu rakendada. Näiteks tegutses mainitud etiooplane Filippuselt õpitud tõdede ajel. Ta soovis ristitud saada. Ta sai teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg.19
Vennad ja õed! Meie teod peavad peegeldama seda, mida õpime ja õpetame. Me peame näitama oma tõekspidamisi oma eluviisiga. Parim õpetaja on hea eeskuju. Kui me õpetame seda, mille järgi elame, siis võime muuta nende südant, keda me õpetame. Kui me soovime, et inimesed, olgu nad siis pereliikmed või mitte, pühakirju ja meie aja elavate apostlite ja prohvetite õpetusi rõõmsalt meelde talletaksid, siis peavad nad nägema, kuidas meie hing nende üle rõõmustab. Kui soovime, et nad teaks, et president Russell M. Nelson on prohvet, nägija ja ilmutaja meie päevil, siis peavad nad nägema, kuidas tõstame oma kätt tema toetuseks ja järgime tema inspiratsiooni kaudu saadud õpetusi. Nagu kõlab hästi tuntud ütlus Ameerikas: „Meie teod räägivad valjemini kui meie sõnad.”
Ehk mõtleb osa teist praegusel hetkel: „Vanem Soares, ma olen teinud kõiki neid asju ja järginud seda eeskuju nii isiklikult kui perega, kuid kahjuks on mõni minu sõber ja lähedane Issanda juurest eemaldunud. Mida ma tegema peaksin?” Neile teist, kes kogevad praegu kurbust, piina ja ehk ka kahetsust, palun teadke, et nad ei ole täielikult kadunud, sest Issand teab, kus nad on, ja valvab nende üle. Pidage meeles, et nad on ka Tema lapsed.
On raske mõista kõiki põhjuseid, miks mõni inimene valib teise tee. Parim, mida võime selles olukorras teha, on neid armastada ja hoida, palvetada nende heaolu eest ja otsida Issanda abi, et teada, mida teha ja öelda. Rõõmustage siiralt nende edu üle, olge nende sõber ja püüdke näha nendes head. Me ei peaks kunagi nende suhtes alla andma, vaid säilitama oma suhteid. Ärge tõugake neid eemale ega arvustage neid. Lihtsalt armastage neid! Kadunud poja tähendamissõna õpetab meile, et kui lapsed oma vigadest aru saavad, siis soovivad nad sageli koju naasta. Kui see juhtub teie lähedastega, siis täitke oma süda kaastundega, jookske neile vastu, hakake neile ümber kaela ja andke suud, just nagu tegi kadunud poja isa.20
Lõpuks – elage väärilist elu, olge neile hea eeskuju sellest, mida te usute, ja liginege meie Päästjale Jeesusele Kristusele. Tema tunneb ja mõistab meie sügavat kurbust ja valu ning õnnistab teie püüdlusi ja pühendumist oma lähedastele – kui mitte selles, siis järgmises elus. Pidage meeles, vennad ja õed, et lootus on tähtis osa evangeeliumi plaanist.
Paljude Kirikus teenitud aastate jooksul olen näinud ustavaid liikmeid, kes on neid põhimõtteid järjepidevalt oma ellu rakendanud. Nii on lood ühe üksikemaga, keda ma kutsun Maryks. Kahjuks tegi Mary läbi traagilise lahutuse. Mary mõistis, et sel hetkel kõige kriitilisemad otsused, mida ta oma perega seoses tegema peab, on vaimsed. Kas palvetamine, pühakirjade uurimine, paastumine ning kirikus ja templis käimine on tema jaoks jätkuvalt olulised?
Maryl oli alati usku olnud ja sel kriitilisel pöördepunktil otsustas ta haarata kinni sellest, mida teadis tõde olevat. Ta leidis tuge dokumendist „Perekond: läkitus maailmale”, milles õpetatakse teiste imeliste põhimõtete seas, et „vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses” ning õpetada neid alati järgima Jumala käske.21 Ta otsis pidevalt vastuseid Issandalt ja jagas neid perekeskselt oma nelja lapsega. Nad arutasid sagedasti evangeeliumi ja jagasid üksteisega kogemusi ning tunnistusi.
Vaatamata läbielatud kurvastusele arenes tema lastes armastus Kristuse evangeeliumi vastu ning soov teenida ja seda teistega jagada. Kolm nendest lastest teenisid ustavalt põhimisjonil ja noorim teenib hetkel Lõuna-Ameerikas. Tema vanim tütar, keda ma päris hästi tunnen ning kes on nüüdseks abielus ja tugev oma usus, ütles: „Ma ei tundnud kunagi, et minu ema meid üksinda kasvatas, sest meie kodus oli alati Issand. Kui ema jagas meiega oma tunnistust Temast, hakkasime meiegi oma küsimustega Tema poole pöörduma. Olen väga tänulik, et ema tegi evangeeliumi elavaks.”
Vennad ja õed! See hea ema suutis muuta oma kodu vaimse õppimise keskmeks. Sarnaselt etiooplase küsimusele küsis Mary eneselt mitmel korral: „Kuidas minu lapsed võivad mõista, kui ema neid ei juhata?”
Minu kallid evangeeliumikaaslased, ma tunnistan teile, et kui püüame innukalt, südamest, kindlalt ja siiralt Jeesuse Kristuse evangeeliumi õppida ja seda tõsise kavatsusega ja Vaimu juhatusel üksteisele õpetada, siis võivad need õpetused muuta südameid ning inspireerida meid sooviga elada Jumala tõdede järgi.
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on maailma Päästja. Tema on Lunastaja ja Ta elab. Ma tean, et Ta juhatab oma Kirikut prohvetite, nägijate ja ilmutajate kaudu. Samuti tunnistan teile, et Jumal elab, et Ta armastab meid. Ta soovib, et me Tema juurde naaseksime – me kõik. Ta kuulab meie palveid. Ma tunnistan nendest tõdedest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.