Kristus: valgus, mis paistab pimeduses
Kui tunnete, et teie tunnistuse majakas hakkab tuhmuma ja pimedus pressib peale, olge julged. Pidage kinni Jumalale antud lubadustest.
Minu kontorist Abiühingu majas avaneb suurepärane vaade Soolajärve templile. Igal õhtul, täpselt nagu kellavärk, süttivad videviku saabudes templit valgustavad tuled. Tempel on kohe minu akna taga asuv vankumatu, kindlust toov majakas.
Ühel möödunud veebruarikuu õhtul jäi mu kontor pärast päikeseloojangut haruldaselt hämaraks. Aknast välja vaadates märkasin, et tempel on valgustamata. Tuled ei olnud süttinud. See pani mind mõtlema. Ma näinud templi torne, mida olin juba mitmeid aastaid õhtuti vaadanud.
Kui nägin pimedust seal, kus ootasin valguse nägemist, meenus mulle, et üks meie arenemiseks kõige tähtsamaid vajadusi on olla ühenduses meie valgusallikaga – Jeesuse Kristusega. Tema on meie jõuallikas, maailma valgus ja elu. Kui meil puudub Temaga tugev side, ootab meid ees vaimne surm. Seda teades püüab Saatan kasutada ära maailma survet, mida me kõik kogeme. Ta püüab meie valgust vähendada, sidet murda, jõuallikat ära lõigata, et jätta meid üksi pimedusse. Selline surve on surelikkuse tavapärane seisund, kuid Saatan töötab kõvasti, et meid isoleerida ja meile sisendada, et oleme ainsad, kes seda kogevad.
Mõni meist on murest halvatud
Kui tragöödiad meist võitu saavad, kui elu on hingematvalt valus, kui meid on nagu Jeeriko teel olnud meest läbi pekstud ja surema jäetud, tuleb Jeesus ja valab meie haavadele õli, tõstab meid ettevaatlikult üles, viib öömajja ja kannab meie eest hoolt.1 Neile meie seast, kes leinavad, ütleb Ta: „Ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, ‥ et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.”2 Kristus parandab haavad.
Mõni meist on lihtsalt väga väsinud
Vanem Jeffrey R. Holland ütles: „Ei ole ette nähtud, et me jooksime kiiremini, kui meil on jõudu. ‥ Kuid sellele vaatamata tean ma, et paljud teist jooksevad väga, väga kiiresti, ning et energia- ja emotsioonivarud paistavad mõnikord olevat peaaegu otsas.”3 Kui ootused meil üle pea kasvavad, võime astuda sammu tagasi ja küsida Taevaselt Isalt, millest loobuda. Üheks meie elukogumuse osaks on õppida, mida ei ole vaja teha. Kuid sellegipoolest võib elu vahel olla kurnav. Jeesus kinnitas meile: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”4
Kristus on valmis meiega ikkes ühinema ja ühes meiega koormaid vedama, et neid kergendada. Kristus on hingamine.
Mõni meist tunneb end Kirikus valge varesena
Erinevatel põhjustel ei tunne me end omaks võetute või omaks võetavatena. Uues Testamendis räägitakse Jeesuse suurtest püüetest jõuda kõiksugu inimesteni: pidalitõbiste, maksukogujate, laste, galilealaste, hoorade, naiste, variseride, patustajate, samaarlaste, leskede, Rooma sõdurite, abielurikkujate, rituaalselt roojasteni. Peaaegu igas loos pöördub Ta kellegi poole, keda polnud ühiskonnas tavamõistes omaks võetud.
Luuka 19. peatükis jutustatakse lugu Sakkeusest, kes oli Jeerikos tölnerite ülem. Ta ronis puu otsa, et näha Jeesust mööda kõndimas. Sakkeus töötas Rooma valitsuse heaks, teda peeti äraostetavaks ja patustajaks. Jeesus nägi teda üleval puu otsas ja hüüdis teda, öeldes: „Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!”5 Ja kui Jeesus nägi Sakkeuse südame headust ja seda, mida ta teiste heaks tegi, võttis Ta tema kutse vastu, öeldes: „Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg.”6
Nefilastele lausus Kristus hellalt: „Ma pole kellelgi teist käskinud ära minna.”7 Peetrus sai Apostlite tegude 10. peatükis vägeva ilmutuse, kui kuulutas: „Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.”8 Kristlikel jüngritel ja viimse aja pühadel on vankumatu nõue näidata üksteise vastu tõelist armastust.9 Jeesus esitab meile sama kutse nagu Sakkeusele: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi [teist] mu häält kuuleb ja ukse avab, [teie] juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes [teiega] ja [teie] minuga!”10 Kristus näeb meid meie puu otsas.
Mõni meist on kimpus küsimustega
Mitte palju aastaid tagasi oli mul emotsionaalselt raske ja mind ärritasid küsimused, millele ma ei leidnud vastust. Ühel laupäeva varahommikul nägin ma lühikest unenägu. Nägin unes vaatetorni ja mõistsin, et peaksin selle otsa ronima. Torni ümber oli viis kaart, kuid selle aknad olid tehtud kivist. Kurtsin unenäos, et ma ei taha sisse minna, sest see tundus tekitavat klaustrofoobiat. Siis tuli mulle mõte, et Jeredi vend oli kivid kannatlikult läbipaistvaks klaasiks sulatanud. Klaas on kivi, mille olek on läbi teinud muutuse. Kui Issand puudutas Jeredi venna kive, hakkasid need pimedas laevas valgust helendama.11 Äkki tekkis minus soov olla seal vaatetornis ja mitte kusagil mujal. Just see oli koht – ainus koht – kus ma tõeliselt „näeksin”. Küsimused, mis olid mind häirinud, ei kadunud ära, kuid ärgates oli minu peas hoopis selgemalt küsimus: kuidas sa kasvatad usku, nagu Jeredi vend, et sinu kivid võiksid hakata valgust andma?12
Meie surelik aju on loodud vähehaaval mõistmist ja tähendust otsima. Ma ei tea kõiki põhjuseid, miks on eesriie surelikkuse kohal nii paks. Praegu ei ole käes see meie igavese arengu faas, kus me saame kõik vastused. See on faas, kus arendame oma veendumust (mõnikord oma lootust) selle tõelisuses, mida ei nähta. Veendumus tuleb viisil, mida ei ole alati kerge analüüsida, kuid meie pimeduses paistab valgus. Jeesus ütles: „Mina olen Isa, mina olen maailma valgus ja elu ja tõde.”13 Neile, kes tõde otsivad, võib see esialgu tunduda rumal, nagu klaustrifoobiat tekitavad kiviaknad. Kuid kannatlikkuse ja ustavate küsimustega võib Jeesus meie kiviaknad muuta klaasiks ja valguseks. Kristus on valgus, mida näha.
Mõni meist võib tunda, et pole kunagi piisavalt hea
Purpurpunane värv ei olnud Vanas Testamendis mitte üksnes ere, vaid ka kulumiskindel värv, mis tähendab, et sellega sai värvida villa ja see ei tuhmunud, ükskõik kui palju kordi seda pesti.14 Saatan kasutab seda argumenti kui vemmalt: purpurplekkidega valget villa ei saa enam kunagi uuesti päris valgeks. Kuid Jeesus Kristus kuulutab: „Minu teed [on] kõrgemad kui teie teed”15 ja Tema armu ime on see, et kui me oma pattudest meelt parandame, siis muudab Tema purpurne veri meid puhtaks. See pole loogiline, kuid see on tõsi.
iStock.com/iinwibisono foto
„Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.”16 Issand ütleb kaastundlikult, et „see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles”.17 Teisisõnu: tulge nüüd ja seletagem isekeskis.18 Te tegite vigu, kõik on pattu teinud.19 Parandage meelt ja tulge minu juurde.20 Ma ei pea patte enam meeles.21 Te võite olla jälle terved.22 Mul on teie jaoks töö.23 Kristus teeb villa valgeks.
Kuid millised on konkreetsed sammud? Mis on Jeesuse Kristuse väega taasühinemise võti, kui me oleme vankuma löönud? President Russell M. Nelson on öelnud väga selgelt: „Võti on sõlmida pühasid lepinguid ja nendest kinni pidada. ‥ See ei ole keeruline rada.”24 Muutke Kristus oma elu keskmeks.25
Kui tunnete, et teie tunnistuse majakas hakkab tuhmuma ja pimedus pressib peale, olge julged. Pidage kinni Jumalale antud lubadustest. Esitage oma küsimused. Sulatage hoolikalt kivi klaasiks. Pöörduge Kristuse poole, kes teid ikka veel armastab.
Jeesus ütles: „Mina olen valgus, mis paistab pimeduses, ja pimedus ei mõista seda.”26 See tähendab, et kui väga pimedus ka ei püüaks, ei saa ta seda valgust kustutada. Mitte kunagi! Võite olla kindlad, et see valgus on teie jaoks olemas.
Me võime, või võivad inimesed, keda armastame, ajutiselt pimedusse sattuda. Soolajärve templi puhul sai kinnistuhaldur vend Val White peaaegu kohe telefonikõne. Inimesed olid märganud. Mis oli templi tuledega juhtunud? Esiteks läksid töötajad isiklikult iga templi elektrikapi juurde ja lülitasid tuled käsitsi põlema. Seejärel vahetasid nad toiteseadme akud ja kontrollisid need üle, et välja selgitada, mis on rikki läinud.
Omal jõul on valgust raske tagasi saada. Me vajame sõpru. Me vajame üksteist. Nii nagu templi kinnistutöötajad, võime ka meie aidata üksteist isiklikult kohale ilmudes, uuesti oma vaimseid akusid laadides, tehes korda selle, mis valesti läks.
Meie isiklik valgus võib olla nagu üksainus lambituluke puul. Kuid meie väike tuluke särab siiski ja üheskoos, nagu templiväljaku tuled jõuluajal, saame kutsuda miljoneid inimesi Issanda kotta. Ja mis kõige parem, nagu president Nelson on julgustanud, me võime tuua Päästja valguse meile endale ja inimestele, kes on meie jaoks tähtsad, kui lihtsalt oma lepingutest kinni peame. Issand tasub selle ustava teo eest meile mitmel moel väe ja rõõmuga.27
Ma tunnistan, et teid armastatakse. Issand teab, kui väga te püüate. Te teete edusamme. Jätkake tegutsemist! Ta näeb kõiki teie peidetud ohverdusi ning loeb need kokku teie heaks ja nende heaks, keda te armastate. Teie töö ei ole asjatu. Te ei ole üksi. Tema nimi Immaanuel tähendab „Jumal meiega”.28 Ta on tõepoolest teiega.
Tehke lepingurajal veel mõned sammud, isegi kui on nii pime, et kaugele pole näha. Tuled süttivad taas. Ma tunnistan tõest Jeesuse sõnadega ja need on täis valgust: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse.”29 Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.