2010–2019
Jumala kohene headus
2019. aasta kevadine üldkonverents


Jumala kohene headus

Samal ajal, kui me ootame kannatlikult Issandat, on olemas kindlad õnnistused, mis tulevad meile kohe.

Aastaid tagasi tuli meie viieaastane poeg minu juurde ja teatas: „Isa, ma olen ühest asjast aru saanud. Olen aru saanud, et sinu jaoks varsti tähendab minu jaoks väga pika aja pärast.”

Kui Issanda teenijad ütlevad midagi sellist nagu „ei möödu palju päevi” või „aeg ei ole kaugel”, võib see sõna otseses mõttes tähendada tervet eluaega või kauemgi veel.1 Tema aeg ja veel sagedamini Tema ajastus erineb meie omast. Võtmeks on kannatlikkus. Ilma selleta ei saa me ei arendada ega näidata eluks ja päästmiseks vajalikku usku Jumalasse. Minu tänaseks sõnumiks on aga see, et samal ajal, kui me ootame kannatlikult Issandat, on olemas kindlad õnnistused, mis tulevad meile kohe.

Kui Alma ja ta rahvas olid laamanlaste vangistuses, palvetasid nad, et neid vabastataks. Neid ei vabastatud otsekohe, kuid kui nad kannatlikult vabastust ootasid, näitas Issand oma headust mõne vahetu õnnistusega. Ta pehmendas koheselt laamanlaste südant, et nad neid ei tapaks. Samuti tugevdas Ta Alma rahvast ja kergendas nende koormaid.2 Kui nad lõpuks vabastati, rändasid nad Sarahemlasse, kus jutustasid oma kogemusest hämmastunud kuulajaskonnale. Sarahemla rahvas pani seda imeks ja „kui nad mõtlesid Jumala [kohesele] headusele ja tema väele Alma ja tema vendade vabastamisel ‥ orjusest, tõstsid nad oma hääled ja tänasid Jumalat”3.

Jumala kohene headus saab osaks kõigile, kes hüüavad Teda appi tõsise kavatsusega ja kogu südamest. Nende seas on ka need, kes hüüavad appi siiras meeleheites, kui vabastamine näib nii kauge ja kannatused tunduvad pikenevat, lausa süvenevat.

Nii oli noore prohvetiga, kes kannatas surmani rõskes vangikongis, enne kui lõpuks hüüdis: „Oo Jumal, kus sa oled? ‥ Kui kaua sa peatad oma kätt ‥ ? Jah, oo Issand, kui kaua ‥ ?”4 Vastuseks ei vabastanud Issand Josephit otsekohe, kuid kuulutas talle otsekohe rahu.5

Jumal annab otsekohe lootust, et päästmine ei jää tulemata.6 Olgu tegemist millega või kus tahes, Kristuses ja Kristuse kaudu särab meie ees alati hele lootus.7 Vahetult meie ees.

Lisaks on Ta lubanud: „Minu heldus ei liigu su juurest.”8

Ennekõike on kohe olemas Jumala armastus. Tunnistan koos Paulusega, et miski ei „või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses”.9 Ka meie patud, mis võivad küll lahutada meid mingiks ajaks Tema Vaimust, ei suuda lahutada meid Tema püsivast ja vahetust jumalikust isaarmastusest.

Need on mõned viisid ja võimalused, kuidas „ta kohe õnnistab [meid]”.10 Selleks et nende põhimõtetega oleks võimalik samastuda, jagan teiega kahe inimese kogemust, kelle elu on tunnistuseks Jumala kohesest headusest.

Ajal, mil Emilie oli noor teismeline, tekkis tal raskusi mõnuainete kuritarvitamisega. Katsetamisest kujunes harjumus ja harjumus kivistus hiljem sõltuvuseks, mis hoidis teda aastaid vangistuses, hoolimata ajutistest perioodidest, mil ta end hästi tundis. Emilie varjas oma probleemi hoolega, eriti pärast abikaasaks ja emaks saamist.

Tema vabanemine ei alanud sugugi millestki sellisest, mis oleks vabanemisena tundunud. Kord osales Emilie regulaarsel arstlikul läbivaatusel ja järgmisel hetkel sõidutas kiirabi ta haiglaravile. Ta sattus paanikasse, kui mõtles lastest, mehest ja kodust eraldamisele.

Tol õhtul tõmbas Emilie end üksi külmas pimedas ruumis kerra ja nuttis. Ta ei suutnud enam mõelda ja jõudis lõpuks ängistusest, hirmust ning palatis ja ta hinges valitsenud rõhuvast pimedusest vaevatuna tõepoolest arvamusele, et sureb tol ööl. Üksinda.

Sellises meeleheitlikus olukorras leidis Emilie mingit moodi jõudu keerata end voodist maha põlvedele. Püüdmata mingilgi kombel muljet avaldada, nagu ta oli teinud vahel varasemates palvetes, allutas Emilie end täielikult Issandale ja anus meeleheitlikult: „Kallis Jumal! Ma vajan Sind. Palun aita mind. Ma ei taha olla üksinda. Palun aita mul see öö üle elada.”

Ja nii nagu muiste Peetrusega, sirutas Jeesus sedamaid oma käe ja haaras kinni tema uppuvast hingest.11 Emiliet valdas imetabane rahu, julgus, kindlus ja armastus. Palat polnud enam külm, ta teadis, et polnud üksi, ja esimest korda pärast neljateistkümnendat eluaastat teadis ta, et kõik saab korda. Kui ta „ärka[s] Jumalale”12, jäi ta rahulikult magama. Ja nii me näeme, et „kui te parandate meelt ja ei tee oma südant kõvaks, siis astub suur lunastusplaan teie jaoks otsekohe jõusse”13.

Kujutis
Pere templis

Emilie tervenemine ja lõplik pääsemine võttis kaua aega. Tema ravile, teraapiale ja nõustamisele kulus kuid, mille jooksul ta leidis tuge ja oli vahel kantud Tema headusest. Ja see headus jäi temaga, kui ta läks oma abikaasa ja lastega templisse, et neid pitseeritaks igaveseks kokku. Sarahemla rahva sarnaselt mõtiskleb ka Emilie nüüd tänulikkusega Jumala kohese headuse ja Ta väe üle, mis saab teda orjusest vabastada.

Ja nüüd ühe teise vapra uskliku elust. 27. detsembril 2013 tervitas Alicia Schroeder rõõmsalt oma kalleid sõpru Sean ja Sharla Chilcotet, kes ootamatult tema ukse taha ilmusid. Sean, kes oli ühtlasi Alicia piiskop, ulatas talle oma mobiiltelefoni ja ütles tõsiselt: „Alicia, me armastame sind. Sa pead sellele kõnele vastama.”

Helistajaks oli Alicia abikaasa Mario. Ta oli osa nende lastega kõrvalises piirkonnas ammuoodatud mootorsaanimatkal. Oli toimunud kohutav avarii. Mario oli saanud raskelt vigastada ja nende 10-aastane poeg Kaleb oli hukkunud. Kui Mario teatas läbi nutu Aliciale Kalebi surmast, haaras naist selline šokk ja õud, mida vähesed meist kunagi tunnevad. Ta langes kokku. Kirjeldamatust ahastusest halvatuna ei suutnud Alicia ei end liigutada ega kõneleda.

Piiskop ja õde Chilcote tõstsid ta kiiresti üles ja hoidsid temast kinni. Nad nutsid ja ahastasid sügavalt mõnda aega üheskoos. Siis pakkus piiskop Chilcote, et annab Aliciale õnnistuse.

Sellest, mis edasi juhtus, pole võimalik aru saada, mõistmata Jeesuse Kristuse lepitust ja Jumala kohest headust. Piiskop Chilcote pani käed hellalt Alicia pea peale ja hakkas väriseval häälel rääkima. Alicia kuulis kahte asja otsekui Jumala enda suust. Kõigepealt kuulis ta oma nime, Alicia Susan Schroeder. Seejärel kuulis ta, kuidas piiskop viitas Kõikvõimsa Jumala volitusele. Alicia täitus silmapilkselt – pelgalt oma nime ja Jumala väe mainimise peale – kirjeldamatu rahu, armastuse, tröösti ja, mingil kombel, rõõmuga. Ja see on jäänud temaga.

Loomulikult leinavad Alicia, Mario ja nende pere ikka veel Kalebit ja tunnevad temast puudust. See on ränk! Alati, kui ma Aliciaga vestlen, täituvad tema silmad pisaratega, kui ta räägib, kui väga ta oma väikest poega armastab ja igatseb. Ja ta silmad on pisaraist märjad ka siis, kui ta jagab, kuidas Suur Vabastaja on teda kogu katsumuse vältel toetanud, alates Ta kohesest headusest, kui Alicia oli sügavaimas meeleheites, ning jätkates nüüd heleda lootusega sulnist taaskohtumisest, milleni „ei möödu palju päevi”.

Mõistan, et vahel tekitavad elukogemused segadust ja möllu, mis võivad raskendada sellise leevenduse saamist, märkamist või alalhoidmist, nagu sai osaks Emiliele ja Aliciale. Olen ise selliseid aegu kogenud. Tunnistan, et sellistel aegadel väljendub Jumala kohene headus hellalt ja vägevalt juba pelgalt selles, et me kõik üle elame. Pidage meeles, et muistse Iisraeli vabastas lõpuks „sama Jumal, kes oli neid [päevast päeva] hoidnud”14.

Tunnistan, et Jeesus Kristus on Suur Vabastaja, ja luban Tema nimel, et kui pöördute Tema poole tõsise kavatsusega ja kogu südamest, vabastab Ta teid kõigest, mis ähvardab teie elule või rõõmule halvasti mõjuda või neid hävitada. Selline vabastamine võib võtta kauem aega, kui tahaksite – ehk isegi kogu elu ja kauemgi veel. Andmaks aga teile tröösti, julgustust ja lootust ning olemaks teile toeks ja tugevdamaks teid kuni selle lõpliku vabanemise päevani, kiidan ma teile Jumala kohest headust ja tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.