2010–2019
Toetava usu vägi

Toetava usu vägi

Tõstes oma käe nende toetuseks, lubate Jumalale, kelle teenijad need on, et te neid toetate.

Olen mitmel korral kuulnud, kuidas preesterluse juhid tänavad inimesi, keda nad teenivad, nende toetava usu eest. Nende hääles kõlavast emotsioonist mõistate, et see tänu on sügav ja siiras. Minu eesmärk täna on anda teile edasi Issanda tänu, et toetate Tema teenijaid Tema Kirikus. Ja samuti innustada teid rakendama väge teisi oma usuga toetama ja selles väes kasvama.

Enne sündi näitasite üles seda väge. Tuletage meelde, mida me teame meie sünnile eelnenud vaimumaailmast. Meie Taevane Isa esitas plaani oma laste jaoks. Me olime seal. Lutsifer, meie vaimuvend, oli vastu plaanile, mis andis meile vabaduse valida. Jehoova, Taevase Isa armastatud Poeg, toetas plaani. Lutsifer juhtis vastuseisu. Jehoova toetav hääl oli võidukas ja Ta pakkus end vabast tahtest meie Päästjaks.

Tõsiasi, et te olete praegu surelikkuses, kinnitab meile, et teie toetasite Isa ja Poega. See nõudis usku Jeesusesse Kristusesse, et võiksite toetada õnneplaani ja Jeesuse Kristuse rolli selles, kuigi teadsite nii vähe nende katsumuste kohta, millega surelikkuses silmitsi seisate.

Teie usk toetada Jumala teenijaid on olnud teie õnne keskmes ka selles elus. Kui võtsite vastu misjonäride väljakutse palvetada, et teada, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, siis oli teil usku, et toetada Issanda teenijat. Kui võtsite vastu kutse ristitud saada, siis toetasite alandlikku Jumala teenijat.

Kui lasite kellelgi panna käed teie pea peale ja öelda: „Võta vastu Püha Vaim”, siis toetasite teda kui Melkisedeki preesterluse hoidjat.

Sellest päevast alates olete ustavalt teenides toetanud igat inimest, kes on andnud teile preesterluse, ja igaüht, kes on asetanud teid ametisse selles preesterluses.

Teie preesterluse kogemuse alguses oli iga toetamine lihtne Jumala teenija usaldamine. Nüüd on paljud teist liikunud edasi kohta, kus toetamine nõuab enamat.

Te valite, kas toetada kõiki, keda Issand kutsub – millesse Issand neid ka ei kutsu. See valik leiab aset konverentsidel kogu maailmas. See juhtus ka sellel konverentsil. Sellistel koosolekutel loetakse ette meeste ja naiste – Jumala teenijate – nimed ja teil palutakse tõsta käsi, et neid toetada. Te võite oma toetushäält mitte anda või kinnitada oma toetavat usku. Kui tõstate toetuse näitamiseks käe, annate lubaduse. Te lubate Jumalale, kelle teenijad need on, et te neid toetate.

Nad on ebatäiuslikud inimesed, nagu ka teie. Lubaduste pidamine nõuab kõigutamatut usku, et Issand on neid kutsunud. Nende lubaduste pidamine toob samuti igavest õnne. Nende murdmine toob kurbust teile ja inimestele, keda te armastate – ja isegi kaotusi, mida te ei oska ette kujutada.

Teilt on ehk küsitud, või küsitakse, kas toetate oma piiskoppi, vaiajuhatajat, üldjuhte ja Kiriku ametikandjaid. See võib juhtuda, kui teil palutakse toetada ametikandjaid ja juhte konverentsil. Mõnikord leiab see aset piiskopi või vaiajuhatajaga vesteldes.

Minu nõuanne on, et esitaksite neid küsimusi endale juba varem hoolikalt ja palvemeelselt mõtiskledes. Kui te seda teete, võite mõelda oma hiljutiste mõtete, sõnade ja tegude peale. Püüdke meenutada ja raamida oma vastused, mida annaksite, kui Issand teiega vestleks, teadmisega, et ühel päeval Ta seda teeb. Võite valmistuda, esitades endale järgnevaid küsimusi:

  1. Kas ma olen mõelnud või rääkinud nende inimeste inimlikest nõrkustest, keda olen lubanud toetada?

  2. Kas olen püüdnud leida tõestust, et Issand neid juhib?

  3. Kas olen kohusetundlikult ja truult nende juhatust järginud?

  4. Kas olen rääkinud tõestusest, mida näen, et nad on Jumala teenijad?

  5. Kas palvetan nende eest regulaarselt, nimeliselt ja armastavalt?

Need küsimused tekitavad enamikus meist mõningast kohmetust ja vajadust meeleparanduse järele. Jumal keelab meil teiste üle ebaõiglaselt kohut mõista, kuid tegelikkuses on meil raske seda vältida. Peaaegu kõik, mida inimestega töötades teeme, paneb meid neid arvustama. Ja peaaegu igas oma elutahus võrdleme end teistega. Võime seda teha mitmel põhjusel, mõni neist isegi mõistlik, kuid see muudab meid sageli kriitiliseks.

President George Q. Cannon andis hoiatuse, mille ma teile omapoolse hoiatusena edasi annan. Ma usun, et tal oli õigus, kui ütles: „Jumal on oma teenijad valinud. See on Tema eesõigus neid hukka mõista, kui nad vajavad hukkamõistmist. Ta pole andnud meile õigust neid laita ja hukka mõista. Ükski inimene, vaatamata sellele, kui tugev on tema usk, kui tahes kõrge tema preesterlus, ei või rääkida kurja Issanda võitutest ja leida vigu Jumala volituses maa peal ilma, et tema peale langeks Jumala meelepaha. Püha Vaim eemaldub sellise inimese juurest ja ta satub pimedusse. Seoses sellega, kas te ei mõista, kui tähtis on, et oleksime ettevaatlikud?”1

Mina olen täheldanud, et Kiriku liikmed kogu maailmas on üldjuhul truud üksteisele ja oma juhtidele. Kuid on asju, mida võime ja peame paremini tegema. Me võime tõusta kõrgemale oma väes üksteist toetada. See nõuab usku ja pingutust. Järgnevalt toon neli soovitust, mille järgi sellel konverentsil tegutseda.

  1. Võime leida konkreetsed tegevused, mida kõneleja soovitab, ja hakata juba täna nende järgi talitama. Seda tehes suureneb meie vägi neid toetada.

  2. Kui nad kõnelevad, võime nende eest palvetada, et Püha Vaim kannaks nende sõnad teatud inimeste südamesse, keda me armastame. Kui hiljem kuuleme, et meie palvetele on vastatud, siis suureneb meie vägi neid juhte toetada.

  3. Me võime palvetada, et konkreetset kõnelejat õnnistatakse ja abistatakse sõnumi jagamisel. Kui näeme, et teda õnnistati, siis kasvab meie usk teda toetada, ja see jääb kestma.

  4. Võime kuulata kõnelejate sõnumeid, mis vastavad meie isiklikele abipalvetele. Kui saame vastused, ja neid me ka saame, siis kasvab meie usk toetada kõiki Issanda teenijaid.

Lisaks sellele, et õpime paremini toetama kõiki, kes Kirikus teenivad, mõistame, et on veel teine paik, kus võime seda väge suurendada. Seal võib see tuua meile isegi suuremaid õnnistusi. See on kodu ja perekond.

Ma kõnelen noorematele preesterluse hoidjatele, kes elavad kodus koos isaga. Lubage ma räägin teile oma kogemusest, mida tähendab isa jaoks tunda toetavat usku. Isa võib teile tunduda enesekindlana. Kuid tal on rohkem väljakutseid, kui te teate. Mõnikord ei suuda ta leida lahendust probleemidele, millega silmitsi seisab.

Talle on abiks teie imetlus. Teie armastus tema vastu aitab isegi enam. Kuid üks asi, mis aitab kõige enam, on järgmised siirad sõnad: „Isa, ma palvetasin sinu eest ja tundsin, et Issand aitab sind. Kõik saab korda. Ma olen selles kindel.”

Taolistel sõnadel on vägi ka vastupidises suunas, isalt pojale. Kui poeg on teinud tõsise vea, võib-olla vaimsetes asjades, siis võib ta tunda, et on läbi kukkunud. Tema isana võite sel hetkel olla üllatunud, kui pärast palvetamist, et teada, mida teha, paneb Püha Vaim teile suhu järgmised sõnad: „Poeg! Ma toetan sind kõigest hoolimata. Issand armastab sind. Tema abiga leiad tagasitee. Ma tean, et sa suudad ja teed seda. Ma armastan sind.”

Preesterluse kvoorumis ja perekonnas on suurem usk üksteist toetada see viis, kuidas ehitame selle Siioni, mida Issand soovib, et looksime. Tema abiga me suudame ja teeme seda. See nõuab, et õpiksime armastama Issandat kogu südamest, väest, meelest ja jõust ning armastama üksteist nagu iseennast.

Kui kasvame selles puhtas Kristuse armastuses, siis meie süda leebub. See armastus muudab meid alandlikuks ja paneb meelt parandama. Meie usk Issandasse ja üksteisesse kasvab. Ja me liigume edasi, et saada üheks, nagu Issand on lubanud, et me saada võime.2

Ma tunnistan, et Taevane Isa teab ja armastab teid. Jeesus on elav Kristus. See on Tema Kirik. Me hoiame Tema preesterlust. Ta austab meie pingutusi kasvada meie väes üksteist toetada ja seda rakendada. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.