2010–2019
Meeleparanduse abil puhtaks saanud

Meeleparanduse abil puhtaks saanud

Tänu Jumala plaanile ja Jeesuse Kristuse lepitusele võime meeleparanduse protsessi kaudu puhtaks saada.

Surelikkuses allume inimeste seadustele ja Jumala seadustele. Mul on olnud ebatavaline kogemus mõista tõsiste üleastumiste korral kohut mõlema seaduse järgi – varem Utah osariigi Ülemkohtu kohtunikuna ja nüüd Esimese Presidentkonna liikmena. Kontrast, mida olen kogenud inimeste seaduste ja Jumala seaduste vahel on suurendanud mu tänulikkust Jeesuse Kristuse lepituse tõelisuse ja väe eest. Inimeste seaduste järgi võidakse kõige tõsisemates kuritegudes süüdiolijale mõista eluaegne vanglakaristus ilma armuandmise taotlemise võimaluseta. Kuid armastava Taevase Isa armuliku plaani järgi käivad asjad teisiti. Ma olen näinud, et needsamad tõsised patud võidakse surelikkuses meie Päästja lepitava ohverduse kaudu andestada kõigile, „kellel on murtud süda ja kahetsev vaim” (2Ne 2:7). Kristus lunastab ja Tema lepitus on tõeline.

Meie Päästja armastavat kaastunnet on väljendatud selles suurepärases laulus, mida koor just esitas.

„Sind kutsub Jeesus, sind ikka märkab,

pimedas teelt kui eksinud sa.

Ta arm sind leiab ja juhib hellalt,

pimedast ööst valgus saab, jah saab.”1

Jeesuse Kristuse lepitav ohverdus avab ukse, „et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla” (ÕL 18:11; vt ka Mk 3:28; 1Ne 10:18; Al 34:8, 16). Alma raamatus räägitakse meeleparandusest ja andestusest isegi nende jaoks, kes on olnud pahelised ja verejanulised (vt Al 25:16; 27:27, 30). Minu tänane sõnum on lootusest meie kõigi, ka nende jaoks, kes väljaheitmise või nime eemaldamise tõttu ei ole enam Kiriku liikmed. Me oleme kõik patused, kes võivad meeleparanduse kaudu puhtaks saada. Vanem Russell M. Nelson on ühel varasemal üldkonverentsil õpetanud: „Patust meelt parandada ei ole lihtne. Kuid tasu on seda hinda väärt.”2

I Meeleparandus

Meeleparandus algab meie Päästjaga ja see on rõõm, mitte koorem. Möödunud detsembris toimunud Esimese Presidentkonna jõululäkitusel õpetas president Nelson: „Tõeline meeleparandus ei ole sündmus. See on mitte kunagi lõppev eelisõigus. See on fundamentaalne edasiminekuks ja rahuks, lohutuseks ning rõõmuks.”3

Leiame mõned kõige tähtsamad õpetused meeleparandusest Mormoni Raamatus Alma jutlusest Kiriku liikmetele, keda ta hiljem kirjeldas kui neid, kes on olnud „uskmatuses”, „oma südames uhkust täis” ja „süda ‥ kinni rikkuse [ja] maailma tühiste asjade küljes” (Al 7:6). Igal selle taastatud Kiriku liikmel on Alma inspireeritud õpetustest palju õppida.

Me alustame usust Jeesusesse Kristusesse, sest „tema on see, kes tuleb ära võtma maailma patte” (Al 5:48). Me peame meelt parandama, sest nagu Alma õpetas, „kui te meelt ei paranda, ei saa te mingil juhul pärida taevariiki” (Al 5:51). Meeleparandus on Jumala plaani tähtis osa. Kuna sureliku kogemuse jooksul teevad kõik pattu ja lõigatakse Jumala juurest ära, ei saa inimene meelt parandamata saada päästetud (vt Al 5:31; vt ka Hl 12:22).

Seda on algusest peale õpetatud. Issand käskis Aadamat: „Mispärast, õpeta oma lastele seda, et kõik inimesed kõikjal peavad meelt parandama või nad ei saa mingil juhul pärida Jumala kuningriiki, sest miski, mis pole puhas, ei saa seal elada ehk elada tema juures” (Ms 6:57). Me peame meelt parandama kõigist oma pattudest – kõigist tegudest ja tegemata jätmistest, mis on Jumala käskudega vastuolus. Mitte keegi pole erand. Alles eile õhtul kutsus president Nelson meid üles: „Vennad, me kõik peame meelt parandama.”4

Selleks, et meeleparanduse kaudu puhtaks saada, peame oma patud hülgama ning Issandale üles tunnistama, ja kui on nõutud, siis ka Tema surelikule kohtumõistjale (vt ÕL 58:43). Alma on õpetanud, et me peame samuti tegema õigemeelsuse tegusid (vt Al 5:35). Kõik see on osa pühakirjades sageli esinevast kutsest tulla Kristuse juurde.

Meil on vaja igal hingamispäeval sakramenti võtta. Selle talitusega sõlmime lepinguid ja saame õnnistusi, mis aitavad meil üle saada kõigist tegudest ja soovidest, mis takistavad meil jõuda täiuslikkuseni, mida meie Päästja meid saavutama kutsub (vt Mt 5:48; 3Ne 12:48). Kui keelame endale kõike jumalatut ja armastame Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis võime saada Kristuses täiuslikuks ja Tema vere valamise kaudu pühitsetud, et saaksime pühaks, ilma plekita (vt Mn 10:32–33). Milline lubadus! Milline ime! Milline õnnistus!

II Vastutus ja surelikud kohtumõistmised

Üks Jumala plaani eesmärk on panna meid surelikkuses proovile, „et näha, kas [me] tee[me] kõike, mida iganes Issand, [meie] Jumal, [meil] teha käsib” (Aabr 3:25). Selle plaani osana oleme Jumala ja Tema valitud teenijate ees vastutavad ja see vastutus hõlmab nii surelikku kui jumalikku kohtumõistmist.

Issanda Kirikus mõistavad liikmete või tulevaste liikmete üle kohut juhid, kes otsivad jumalikku juhatust. Nende kohustus on mõista kohut inimeste üle, kes püüavad tulla Kristuse juurde, et saada igavesse ellu viival lepingurajal Tema lepituse väge. Surelik kohtumõistmine määrab ära, kas inimene on valmis saama ristitud. Kas inimene on vääriline saama templisoovitust? Kas inimene, kelle nimi Kiriku ülestähendustest eemaldati, on Jeesuse Kristuse lepituse abil piisavalt meelt parandanud, et ristimise kaudu taas liikmeks saada?

Kui surelik kohtunik, kelle Jumal on kutsunud, tunnistab inimese vääriliseks arengus edasi liikuma, näiteks saama võimaluse templisse minna, siis ei väida ta, et see inimene on täiuslik, ega andesta talle ühtki pattu. Vanem Spencer W. Kimball on õpetanud, et see, mida ta nimetas surelike „karistuste kõrvale heitmiseks”, tähendab, et inimene „peab otsima ja saama ka taeva Jumalalt lõpliku meeleparanduse ning üksnes Tema saab patu andeks anda”.5 Ja kui patused teod ja soov meelt mitte parandada kestavad kuni viimase kohtumõistmiseni, jääb meeleparanduse tegemata jätnud inimene ebapuhtaks. Lõplik vastuse andmine, sealhulgas meeleparanduse lõplik puhastav toime, toimub meist igaühe ja Jumala vahel.

III Ülestõusmine ja viimane kohtumõistmine

Pühakirjades kõige enam kirjeldatud kohtumõistmine on viimane kohtumõistmine, mis järgneb ülestõusmisele (vt 2Ne 9:15). Paljudes pühakirjakohtades öeldakse, et „meid kõiki ju seatakse Jumala kohtujärje ette” (Rm 14:10; vt ka 2Ne 9:15; Mo 27:31) „kohtumõistmiseks tegude järgi, mis on tehtud surelikus kehas” (Al 5:15; vt ka Ilm 20:12; Al 41:3; 3Ne 26:4). Kõigi üle mõistetakse kohut „nende tegude järgi” (3Ne 27:15) ja „vastavalt nende südame soovidele” (ÕL 137:9; vt ka Al 41:6).

Viimase kohtumõistmise eesmärk on kindlaks teha, kas me oleme saavutanud selle, mida Alma kirjeldas kui „vägevat muutust oma südames” (vt Al 5:14, 26), mille käigus oleme muutunud uuteks olenditeks, nii et „meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head” (Mo 5:2). Selleks kohtunikuks on meie Päästja Jeesus Kristus (vt Jh 5:22; 2Ne 9:41). Peale Tema kohtumõistmist me kõik tunnistame, et „tema kohtuotsused on õiglased” (Mo 16:1; vt ka Mo 27:31; Al 12:15), kuna Tema teab kõiki asju (vt 2Ne 9:15, 20) ja see on andnud Talle täiusliku teadmise kõikidest meie tegudest ja soovidest, nii õigemeelsetest või mille üle on meelt parandatud kui ka nendest, mille üle pole meelt parandatud ning mida pole muudetud.

Pühakirjad kirjeldavad seda protsessi kui viimast kohtumõistmist. Alma õpetab, et meie Jumala kohtumõistmine nõuab, et üles tõustes „kõik asjad oleksid taastatud nende õigesse korda” (Al 41:2). See tähendab, et „kui nende teod olid selles elus head ja nende südame soovid olid head, siis peavad nad ka viimsel päeval olema taastatud sellele, mis on hea” (Al 41:3). Samamoodi „kui nende teod [ja soovid] on halvad, siis nad taastatakse sellele, mis on halb” (Al 41:4–5; vt ka Hl 14:31). Sarnaselt õpetas prohvet Jaakob, et viimsel kohtupäeval „need, kes on õigemeelsed, on endiselt õigemeelsed; ja need, kes on roojased, on endiselt roojased” (2Ne 9:16; vt ka Mr 9:14; 1Ne 15:33). See protsess eelneb sellele, mida Moroni nimetab nii elavate kui ka surnute Igavese Kohtumõistja meeldivaks kohtujärjeks (vt Mn 10:34; vt ka 3Ne 27:16).

Selleks et kindlustada, et me oleme Jumala ees puhtad, peame me enne viimast kohtumõistmist meelt parandama (vt Mr 3:22). Nagu Alma rääkis oma patusele pojale, ei saa me Jumala eest oma patte varjata: „Ja kui sa ei paranda meelt, seisavad need tunnistusena sinu vastu viimsel päeval” (Al 39:8, rõhutus lisatud). Jeesuse Kristuse lepitus on meile ainus viis, kuidas meeleparanduse kaudu saavutada vajalik puhtus, ja surelik elu on aeg selle tegemiseks. Kuigi meile on õpetatud, et mõningal määral saab ka vaimumaailmas meelt parandada (vt ÕL 138:31, 33, 58), pole see nii kindel. Vanem Melvin J. Ballard on õpetanud: „Sellest on palju lihtsam üle saada ja Issandat teenida, kui liha ja vaim on üheks liidetud. See on aeg, mil inimesed on rohkem vormitavad ja vastuvõtlikud. ‥ See elu on aeg meelt parandada.”6

Kui me meelt parandame, on meil Issanda lubadus, et meie patud, nii meie teod kui soovid, puhastatakse ja meie armuline viimane kohtumõistja „ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42; vt ka Js 1:18; Jr 31:34; Hb 8:12; Al 41:6; Hl 14:18–19). Olles meeleparanduse kaudu puhastatud, võime olla igavese elu väärilised, mida kuningas Benjamin kirjeldas kui „el[u] koos Jumalaga lõputus õnnes” (Mo 2:41; vt ka ÕL 14:7).

Jumala taastamise plaani (vt Al 41:2) ühe teise osana taastatakse „kõik asjad ‥ nende õigel ja täiuslikul kujul” (Al 40:23) ülestõusmise kaudu. See sisaldab kõikide meile surelikkuses osaks saanud füüsiliste puuduste ja puuete – nii kaasasündinud kui ka trauma või haiguse tagajärjel tekkinud – täiuslikuks muutmist.

Kas see taastamine täiustab meid ebapühadest või kontrollimatutest soovidest ja sõltuvustest? Nii ei saa see olla. Tänapäeva ilmutusest teame, et meie üle mõistetakse kohut meie soovide ning tegude järgi (vt Al 41:5; ÕL 137:9) ja et isegi meie mõtted mõistavad meid hukka (vt Al 12:14). Amulek õpetas, et me ei peaks lükkama „edasi oma meeleparanduse päeva” kuni surmani (Al 34:33), sest seesama vaim, mis valdab meie keha selles elus, olgu Issanda või kuradi, „selsamal vaimul on võim vallata [meie] keha selles igaveses maailmas” (Al 34:34). Meie Päästjal on vägi meid halvast puhastada ja Ta on valmis seda tegema. Praegu on aeg otsida Tema abi, et oma kurjadest ja ebasündsatest soovidest ja mõtetest meelt parandada ja olla puhas ja valmistunud viimasel kohtupäeval Jumala ees seisma.

IV Halastuse käed

Jumala kõikehõlmav plaan ja kõik Tema käsud peegeldavad Tema armastust meie kõigi vastu, mis on „kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem ja kõige rõõmustavam hingele” (1Ne 11:22–23). Prohvet Jesaja kinnitas, et kui pahelised „pöördu[vad] Jehoova poole, siis halastab tema ‥ ja ‥ annab palju andeks” (Js 55:7). Alma on õpetanud: „Vaata, ta saadab kutse kõikidele inimestele, sest halastuse käed on sirutatud nende poole” (Al 5:33; vt ka 2Ne 26:25–33). Ülestõusnud Issand ütles nefilastele: „Vaata, minu halastuse käsivars on sirutatud teie poole ja kes iganes tuleb, tema ma võtan vastu” (3Ne 9:14). Nendest ja paljudest teistest pühakirjaõpetustest teame, et meie armastav Päästja sirutab oma käed välja, et võtta iga mees ja naine vastu sellesse armastavasse olekusse, mida Ta on valmistanud, et nautida Jumala suurimaid õnnistusi Tema laste jaoks.7

Tänu Jumala plaanile ja Jeesuse Kristuse lepitusele ma tunnistan täiusliku lootuse säraga, et Jumal armastab meid ja me võime meeleparanduse protsessi kaudu puhtaks saada. Meile on lubatud, et „kui [me] edasi pürgi[me], toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning pea[me] vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.” (2Ne 31:20) Ma palun ja palvetan, et me kõik teeksime nii. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.