2010–2019
Kuhu see välja viib?

Kuhu see välja viib?

Me teeme paremaid valikuid ja otsuseid, kui kaalume erinevaid alternatiive ja mõtiskleme, kuhu need välja viivad.

Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium innustab meid tulevikule mõtlema. See selgitab sureliku elu eesmärki ja sellele järgneva elu reaalsust. See õpetab suuri ideid tulevikust, et juhtida meie tänaseid tegusid.

Selle vastandina tunneme kõik inimesi, kes muretsevad ainult oleviku pärast: kuluta seda täna, naudi seda täna ja ära mõtle tulevikule.

Meie olevik ja tulevik on õnnelikumad, kui oleme teadlikud tulevikust. Oma praeguseid otsuseid tehes peaksime alati küsima: „Kuhu see välja viib?”

I

Mõned otsused ja valikud on millegi tegemise ja tegemata jätmise vahel. Kuulsin näidet sellise otsuse kohta ühel vaiakonverentsil Ameerika Ühendriikides mitu aastat tagasi.

Lugu leidis aset kaunis ülikoolilinnakus. Noorte õpilaste rühm istus murul. Kõneleja, kes seda olukorda kirjeldas, ütles, et nad vaatasid, kuidas kena suure ja koheva sabaga orav ilusa lehtpuu all mängis. Üks hetk jooksis ta maas, siis jälle üles ja alla ning ümber puutüve. Kuid mispärast see tuttav pilt õpilasrühma köitis?

Puu lähedal rohus lebas väljasirutunult Iiri setter. Tema oli õpilaste huviobjekt ja orav oli tema huviobjekt. Iga kord kui orav hetkeks puu taha kadus, hiilis setter vaikselt natuke maad edasi ning võttis seejärel taas sisse oma pealtnäha ükskõikse positsiooni. See oli see, mis õpilaste huvi köitis. Vaikselt ja liikumatult istudes jälgisid nende silmad toimuvat, mille tagajärg üha selgemini välja paistis.

Lõpuks oli koer küllalt lähedal, et orav oma hammaste vahele püüda. Kostis õudusohe, õpilased tormasid puu juurde ning vabastasid väikese looma koera haardest, kuid oli juba liiga hilja. Orav oli surnud.

Igaüks õpilastest oleks võinud oravat igal ajal hoiatada kätega vehkides või kõvasti hüüdes, kuid keegi ei teinud seda. Nad vaid vaatasid pealt, kuidas vältimatu tagajärg üha lähemale ja lähemale jõudis. Keegi ei küsinud: „Kuhu see välja viib?” Kui etteaimatav lõpuks juhtus, tormasid kõik seda takistama, kuid oli juba liiga hilja. Nüüd võisid nad vaid pisarsilmil kahetseda.

See tõestisündinud lugu on omamoodi tähendamissõna. See seostub asjadega, mida näeme enda elus ning meid ümbritsevate inimeste eludes ja olukordades. Kui näeme, kuidas oht ähvardab meile kalleid inimesi või asju, on meil valik, kas midagi öelda ja teha või vaikida. Oleks hea endalt küsida: „Kuhu see välja viib?” Kui tagajärjed on kohesed ja tõsised, ei või me jätta midagi tegemata. Me peame tooma kuuldavale sobiva hoiatuse või toetama sobilikke ennetavaid jõupingutusi, kuniks selleks veel aega on.

Otsused, mida just kirjeldasin, on selle vahel, kas midagi teha või mitte. Sagedasemad on valikud erinevate tegude vahel. Nende sekka kuulub valik hea ja halva vahel, kuid sellest sagedamini on need valikud kahe hea asja vahel. Ka siin on soovitav küsida, kuhu see välja viib. Teeme palju valikuid kahe hea asja vahel, mis on sageli seotud sellega, kuidas oma aega veedame. Ei ole midagi halba videomängu mängimises, tekstisõnumi saatmises, televiisori vaatamises või telefoniga rääkimises. Kuid kõigiga neist kaasneb midagi, mida kutsutakse võimaluse hinnaks, mis tähendab, et kui veedame aega üht asja tehes, siis kaotame võimaluse teha midagi muud. Olen kindel, et mõistate, miks peame hoolikalt mõeldes arvestama, mida kaotame, kui veedame aega mõnda tegevust tehes, isegi kui see tegevus on iseenesest hea.

Mõni aeg tagasi pidasin kõne pealkirjaga „Hea, parem, parim”. Selles kõnes ütlesin: „Kui miski on hea, pole see piisav põhjus selle tegemiseks. Häid asju, mida saame teha, on kaugelt enam kui aega nende tegemiseks. Mõned asjad on paremad kui hea ja nendele peaksime pöörama oma elus esmatähelepanu. ‥ Me peame laskma minna mõnel heal asjal, selleks et valida teisi, mis on paremad või parimad.”1

Vaadake kaugemale. Mis on nende praegu tehtud otsuste mõju meie tulevikule? Pidage meeles, kui oluline on omandada haridus, uurida evangeeliumi, uuendada lepinguid sakramenti võttes ja templis käia.

II

Küsimus „kuhu see välja viib?” on samuti tähtis, kui valime, kuidas ennast sildistame või endast mõtleme. Kõige tähtsam on, et igaüks meist on Jumala laps, kel on potentsiaalne võimalus igaveseks eluks. Kõik teised sildid, isegi töö, rassi, füüsiliste omaduste või auastmetega seotu on igavikulises perspektiivis vaid ajutised või tühised. Ärge otsustage ennast sildistada või mõelda endast viisil, mis seab piirid eesmärgile, mille poole te püüdlete.

Mu vennad ja õed, kes te minu sõnu kuulate või loete, ma loodan, et teate, miks teie juhid midagi õpetavad või mingit nõu annavad. Me armastame teid ning meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus armastavad teid. Nende plaan meie jaoks on suur õnneplaan (vt Al 42:8). See plaan ja nende käsud, talitused ja lepingud toovad meile suuremat õnne ja rõõmu selles elus ja tulevases elus. Isa ja Poja teenijatena õpetame ja anname nõu selle järgi, kuidas nemad on meid Püha Vaimu kaudu juhatanud. Meil pole mingit muud soovi kui rääkida tõtt ja innustada teid tegema seda, mida nemad on käskinud, et püsida rajal, mis viib igavesse ellu, „milline and on suurim kõikidest Jumala andidest” (ÕL 14:7).

III

Siin on veel üks näide, milline mõju on meie praegu tehtud otsustel tulevikule. See näide on seotud valikuga ohverdada praegu, et saavutada olulist eesmärki tulevikus.

Ühel vaiakonverentsil Calis Colombias rääkis üks õde, kuidas tema ja tema kihlatu soovisid abielluda templis, kui tol ajal asus lähim tempel kaugel Peruus. Kaua aega säästsid nad raha bussisõiduks. Lõpuks sõitsid nad bussiga Bogotásse, kuid kohale jõudes kuulsid, et kõik kohad Peruusse Limasse sõitvas bussis on välja müüdud. Nad võisid minna koju abiellumata või abielluda väljaspool templit. Õnneks oli veel üks võimalus. Nad võisid sõita bussiga Limasse, kui olid nõus terve viieööpäevase reisi bussipõrandal istuma. Nad otsustasid seda teha. Õde rääkis, et see oli raske, vaatamata sellele, et mõned reisijad lubasid neil vahetevahel oma istekohal istuda, et saaksid end põrandal välja sirutada.

Tema kõnes avaldas mulle kõige enam muljet see, kui ta ütles, et ta on tänulik, et nad said koos abikaasaga sel moel templisse sõita, kuna see muutis seda, mida nad tundsid evangeeliumi ja templiabielu suhtes. Issand oli tasunud neile kasvuga, mis tuleb ohverdusest. Samuti täheldas ta, et see viiepäevane reis templisse mõjutas nende vaimset kasvu rohkem kui mitmed ohverdusteta templiskäigud.

Pärast selle tunnistuse kuulmist olen aastate jooksul mõelnud, kui erinev oleks olnud selle noore paari elu, kui nad oleks teinud teise valiku – loobunud ohverdusest, mis oli vajalik templis abiellumiseks.

Vennad! Me teeme elus loendamatuid valikuid, osa neist suured ja osa näiliselt väikesed. Tagasi vaadates näeme selgelt, kui suuresti mõni meie valik on meie elu mõjutanud. Me teeme paremaid valikuid ja otsuseid, kui vaatame võimalusi ja mõtiskleme, kuhu need välja viivad. Kui me seda teeme, järgime president Russell M. Nelsoni nõuannet teha algust, pidades silmas lõppeesmärki.2 Meie jaoks on lõppeesmärk alati lepingurada läbi templi igavesse ellu, mis on suurim kõigist Jumala andidest.

Ma tunnistan Jeesusest Kristusest ja tema lepituse mõjust ning teistest Tema igavikulise evangeeliumi tõdedest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.