2010–2019
Kelle juurde me läheme?

Kelle juurde me läheme?

Lõpuks peame me kõik vastama Päästja küsimusele: „Kas ka teie tahate ära minna?”

Aastaid tagasi külastasin ma koos perega püha maad. Üheks minu eredamaks mälestuseks sellelt reisilt oli Jeruusalemmas ülemise toa, viimse õhtusöömaaja tuntud koha külastus.

Seal seistes lugesin oma perele ette lõigu Johannese 17. peatükist, kus Jeesus palub Isa oma jüngrite eest:

„Mina palun nende eest; ‥ et nad oleksid üks, nõnda nagu meie! ‥

Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse,

et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus.”1

Olin neid sõnu lugedes sügavalt liigutatud ja palvetasin selles pühas paigas, et võiksin oma pere ning Taevase Isa ja Tema Pojaga alati üks olla.

Meie väärtuslikud suhted pere, sõprade, Issanda ja Tema taastatud Kirikuga kuuluvad asjade hulka, mis on elus kõige olulisemad. Kuna need suhted on väga tähtsad, tuleks neid kalliks pidada, kaitsta ja nende eest hoolt kanda.

Üks kõige südant murdvamaid lugusid pühakirjades leidis aset, kui „paljud [Issanda] jüngrid” leidsid, et Tema õpetuste omaksvõtmine on raske ja nad „läksid ‥ ära ta järelt ega kõndinud enam temaga”.2

Kui nood jüngrid olid lahkunud, pöördus Jeesus kaheteistkümne poole ja küsis: „Kas ka teie tahate ära minna?”3

Peetrus vastas:

„Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.”

„Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”4

Tol hetkel, mil teised keskendusid sellele, mida nad ei saa omaks võtta, otsustasid apostlid keskenduda sellele, mida nad uskusid ja teadsid, ning selle tulemusena jäid nad Kristusega.

Hiljem, nelipühipäeval, said kaksteist Püha Vaimu anni. Nad hakkasid julgelt Kristusest tunnistama ja Jeesuse õpetusi veelgi paremini mõistma.

Tänapäeval pole midagi teisiti. Mõnede jaoks on Kristuse kutse uskuda ja Temaga jääda raske – seda on keeruline omaks võtta. Mõnel jüngril on raskusi, et mõista Kiriku mõnda konkreetset reeglit või õpetust. Teistele teeb muret meie ajalugu või mõne liikme või juhi kunagine või praegune ebatäiuslikkus. On neidki, kes leiavad, et on raske elada usu järgi, mis nõuab nii palju. Lõpuks on mõned hakanud väsima head tegemast.5 Neil või teistel põhjustel on mõned Kiriku liikmed usus kõikuma löönud, mõeldes, et ehk peaksid nad järgnema neile, kes „läksid ‥ ära ‥ ega kõndinud enam” Jeesusega.

Kui teist kellegi usk on vankuma löönud, siis esitan ma teile sama küsimuse, mida Peetrus küsis: „Kelle juurde [te] lähe[te]?” Kui otsustate Kirikus vähem aktiivseks muutuda või taastatud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust lahkuda, siis kuhu te lähete? Mida te teete? Otsusel mitte kõndida enam koos Kiriku liikmete ja Issanda valitud juhtidega on pikaajaline mõju, mida alati ei pruugi olla kohe näha. Võib leiduda mõni õpetus, reegel, midagi ajaloost, mis ei lähe teie usuga kokku, ja te võite tunda, et ainus viis selle sisemise segaduse lahendamiseks on praegu pühadega mitte enam koos kõndida. Kuid kui te elate nii kaua, kui mina olen elanud, jõuate teadmisele, et asjad lahenevad iseenesest. Inspireeritud arusaam või ilmutus võib heita asjale uut valgust. Pidage meeles, et taastamine ei ole pelgalt üks sündmus, vaid see kestab edasi.

Ärge kunagi hüljake prohvet Joseph Smithi kaudu ilmutatud suuri tõdesid. Ärge kunagi jätke Mormoni Raamatus kirjas oleva Kristuse õpetuse lugemist, selle üle mõtisklemist ja selle rakendamist.

Andke Issandale alati võrdväärselt aega, et tõsiste püüdluste kaudu mõista, mida Issand on ilmutanud. Nagu mu kallis sõber ja endine kolleeg vanem Neal A. Maxwell kord ütles: „Me ei peaks eeldama ‥ , et lihtsalt seepärast, et miski on arusaamatu meie jaoks, on see arusaamatu.”6

Seega, enne kui te teete selle vaimselt ohtliku otsuse, et lahkute, ma õhutan teid peatuma ja enne allaandmist hoolikalt mõtlema sellele, mis tõi teile kunagi tunnistuse taastatud Jeesuse Kristuse Kirikust. Peatuge ja mõelge, mida olete siin tundnud ja miks te seda tundsite. Mõelge ajale, mil Püha Vaim teile igavese tõe kohta tunnistas.

Kuhu te lähete, et leida neid, kes jagavad teie usku armastavatesse taevastesse vanematesse, kes õpetavad meile, kuidas naasta nende juurde kogu igavikuks?

Kuhu te lähete, et teile õpetataks Päästjast, kes on teie parim sõber, kes kannatas mitte üksnes teie pattude eest, vaid kes kannatas samuti „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi”, nii et „ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele”7? Minu arvates kuulub siia ka usu kaotamise jõuetus.

Kuhu te lähete, et õppida rohkem Taevase Isa plaanist, kuidas me leiame igavest õnne ja rahu, paanist, mis on tulvil imelisi võimalusi, õpetusi ja juhatust meie sureliku ja igavese elu jaoks? Pidage meeles, et päästmisplaan annab surelikule elule mõtte, eesmärgi ja sihi.

Kuhu te lähete, et leida üksikasjalik ja inspireeritud Kiriku organisatsiooniline ülesehitus, mille kaudu mehed ja naised, kes on väga pühendunud, et teenida Issandat teie ja teie pere teenimise kaudu, teid õpetavad ja toetavad?

Kuhu te lähete, et leida elavaid prohveteid ja apostleid, keda on kutsunud Jumal, et anda teile tänapäeva väljakutsete jaoks veel üks nõu, mõistmise, tröösti ja inspiratsiooni allikas?

Kuhu te lähete, et leida inimesi, kes elavad soovitatud väärtuste ja käitumisnormide järgi, mida te jagate ning tahate oma lastele ja lastelastele edasi anda?

Ja kuhu te lähete, et tunda rõõmu, mis tuleb päästvate talituste ja templilepingute kaudu?

Vennad ja õed! Kristuse evangeeliumi järgi elamine võib olla keeruline. Nii on see alati olnud ja nii see jääbki. Elu võib olla nagu järsk ja vaevarikas rada, mida mööda matkaja üles ronib. On loomulik ja normaalne sel rajal aeg-ajalt peatuda, et hinge tõmmata, vaadata üle oma asukoht ja tempo. Mitte kõik ei pea rajal peatuma, kuid kui teie olud seda nõuavad, pole peatuse tegemises midagi valet. Tegelikult võib see olla positiivne nende jaoks, kes kasutavad aktiivselt võimalust ennast Kristuse evangeeliumi elava veega värskendada.

Asi muutub ohtlikuks siis, kui mõni otsustab elupuu juurde viivalt teelt kõrvale kalduda.8 Mõnikord võime me õppida, uurida ja teada ning mõnikord me peame uskuma, usaldama ja lootma.

Lõpuks peame me kõik vastama Päästja küsimusele: „Kas ka teie tahate ära minna?”9 Me kõik peame otsima sellele küsimusele oma vastuse. Mõne jaoks on vastus kerge, teiste jaoks raske. Ma ei teeskle, et tean, miks mõnedel on kergem uskuda kui teistel. Olen lihtsalt väga tänulik, et tean, et vastused on alati olemas ja kui me neid otsime – tõesti otsime tõsise kavatsusega ja kogu palvemeelsest südamest –, siis leiame evangeeliumi teel jätkates lõpuks oma küsimustele vastused. Olen oma teenimise ajal tundnud neid, kes on ringi triivinud ja pärast usu proovilepanekut naasnud.

Ma loodan siiralt, et me kutsume üha rohkem Jumala lapsi leidma evangeeliumi teed ja sellel püsima jääma, et ka nemad võiksid süüa „vilja, mis on kõikidest teistest viljadest ihaldusväärsem”.10

Palun kogu südamest, et julgustaksime, võtaksime omaks, mõistaksime ja armastaksime neid, kel on usuga raskusi. Me ei tohiks kunagi ühtki venda ega õde hooletusse jätta. Me kõik asume teel eri kohtades ja peame üksteist vastavalt sellele teenima.

Just nagu me peaksime avama oma käed külalislahkuse vaimus uutele pöördunutele, samamoodi peaksime rõõmuga vastu võtma ja toetama neid, kel on küsimusi ja kes on usus vankuma löönud.

Kasutades veel üht tuttavat võrdkuju, palvetan ma, et igaüks, kes mõtleb lahkumisele Siioni ustavalt laevalt, mille tüüri juures on Jumal ja Kristus, enne minekut peatuks ja hoolega järele mõtleks.

Palun teadke, et isegi kui tugevad tormituuled ja -lained ustavat laeva kõigutavad, siis pidage alati meeles, et Päästja on pardal ja võimeline vaigistama tormi käsuga: „Ole vait ja vaga!” Kuni selleni ei tohi me karta ning meil peab olema vankumatu usk ja teadmine, et „ka tuul ja meri kuulevad tema sõna”.11

Vennad ja õed! Ma luban teile Issanda nimel, et Ta ei hülga iial oma Kirikut ja et Ta ei hülga iial kedagi meist. Pidage meeles Peetruse vastust Päästja küsimusele ja sõnu:

„Kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.”

„Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”12

Ma tunnistan, et „ei ole antud ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed ega moodust, mille kaudu võib pääste inimlastele osaks saada, kui ainult Kristuse ‥ nimes ja selle kaudu.”13

Samuti tunnistan ma, et Jeesus Kristus on kutsunud tänapäeval apostlid ja prohvetid ning taastanud Tema Kiriku koos õpetuste ja käskudega „kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest”, mis kindlasti tõuseb, kui inimesed meelt ei paranda ja Tema juurde tagasi ei pöördu.14

Tunnistan veel, et Issand „kutsub neid kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist; ‥ ja kõik on Jumalale ühesugused.”15

Jeesus on meie Päästja ja Lunastaja ning Tema taastatud evangeelium juhib meid turvaliselt tagasi taevaste vanemate juurde, kui jääme püsima evangeeliumi rajale ja järgime Tema jalajälgi. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.