2010–2019
Jumalakummardamise õnnistused

Jumalakummardamise õnnistused

Jumalakummardamisel on oluline ja keskne tähtsus meie vaimuelus. See on miski, mille järele peaksime igatsema, mille poole püüdlema ja millest püüdma osa saada.

Tema ilmumine

Üks tähelepanuväärsemaid ja hellemaid kogemusi, mis pühakirjades on kirja pandud, on aruanne Päästja ilmumisest rahvale Ameerika mandril pärast surma ja ülestõusmist. Inimesed olid kannatanud nii suuri hävitusi, et seetõttu „moondus .. terve maa”1. Neid sündmusi kajastavas ülestähenduses räägitakse, et pärast seda katastroofi nutsid kõik inimesed lakkamatult2 ning tundsid keset sügavat kurbust nälga tervenemise, rahu ja vabastamise järele.

Kui Päästja laskus taevast, langes rahvas kaks korda Tema jalge ette. Esimest korda toimus see pärast seda, kui Ta kuulutas jumaliku volitusega:

„Vaadake, mina olen Jeesus Kristus, kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma!

Ja vaadake, mina olen maailma valgus ja elu.”3

Seejärel palus Ta kohalolijatelt: „Tõuske ja tulge minu juurde, et te võiksite pista oma käed minu külje sisse, ja samuti, et te võiksite katsuda naelte jälgi minu kätel ja minu jalgadel, et te võiksite teada, et mina olen Iisraeli Jumal ja terve maa Jumal ja et mind tapeti maailma pattude pärast. ..

Ja kui nad kõik olid käinud ja olid ise tunnistanud, hüüdsid nad ühel häälel, öeldes:

Hosianna! Õnnistatud olgu Kõrgeima Jumala nimi!”4

Ja siis „nad langesid maha Jeesuse jalge ette” veel teist korda. Kuid seekord eesmärgipäraselt, sest me saame teada, et nad „kummardasid teda”5.

Tänapäev

Käesoleva aasta alguses sain ma ülesandeks külastada ühte vaia Ameerika Ühendriikide lääneosas. Oli tavaline pühapäev, tavaline koosolek tavaliste Kiriku liikmetega. Jälgisin inimesi saali tulemas ja aupaklikult vabadele kohtadele suundumas. Üle saali võis kuulda veel viimasel hetkel sosinal peetud jutuajamisi. Emad ja isad püüdsid – mõnikord asjatult – energilisi lapsi vaigistada. Normaalne.

Kuid siis, enne koosoleku algust, tulid mulle mõttesse Vaimust inspireeritud sõnad.

Need liikmed polnud tulnud lihtsalt selleks, et kohust täita või kõnelejaid kuulata.

Nad olid tulnud sügavamal ja palju tähtsamal põhjusel.

Nad olid tulnud Jumalat kummardama.

Koosoleku jätkudes panin ma tähele erinevaid koguduse liikmeid. Nende näoilme oli peaaegu taevalik, nende hoiak aupaklik ja rahulik. Miski neis soojendas minu südant. Kogemus, mille osaliseks nad tol pühapäeval said, oli midagi üpris ebatavalist.

Nad kummardasid Jumalat.

Nad kogesid taevast.

Võisin näha seda nende nägudelt.

Ja mina rõõmustasin ja kummardasin koos nendega. Ja seda tehes kõnetas Vaim minu südant. Ja tol päeval õppisin ma midagi iseenda ja Jumala ning selle kohta, milline roll on meie elus tõelisel jumalakummardamisel.

Jumalakummardamine igapäevaelus

Viimse aja pühad on Kiriku kutsetes teenimisel erakordsed. Mõnikord võime aga teha oma tööd rutiinselt, otsekui täidaks pelgalt mingit tööülesannet. Vahel jääb meil koosolekul osalemisel ja kuningriigis teenimisel puudu püha kummardamise mõõde. Ja ilma selleta jääme me ilma võrratust vaimsest kohtumisest lõpmatusega, millele meil on armastava Taevase Isa lastena õigus.

Jumala kummardamine pole mingi juhuslik õnnelik sündmus. Sel on oluline ja keskne tähtsus meie vaimuelus. See on miski, mille järele peaksime igatsema, mille poole püüdlema ja millest püüdma osa saada.

Mis on jumalakummardamine?

Kui kummardame Jumalat, pöördume Tema poole aupakliku armastuse, alandlikkuse ja imetlusega. Me tunnustame Teda ja peame Teda oma suveräänseks kuningaks, universumi Loojaks, oma armsaks Isaks, kes meid lõputult armastab.

Me peame Temast lugu ja austame Teda.

Me allutame end Temale.

Me hüüame südames vägevas palves, peame kalliks Tema sõna, oleme rõõmsad Tema armu üle ja kohustume Teda järgima pühendunud ustavusega.

Jumalakummardamisel on Jeesuse Kristuse jüngri elus nii oluline osa, et kui meil ei õnnestu Talle kohta leida oma südames, otsime Teda oma nõukogudes, kirikutes ja templites asjata.

Tõelised jüngrid on inspireeritud „kummarda[ma] teda, kes tegi taeva ja maa ning mere ja vete allikad – hüüdes Issanda nime päeval ja ööl”6.

Me saame tõelise kummardamise kohta palju õppida, kui uurime, kuidas teised – inimesed, kes ehk meist suurt ei erinenud – kohtusid jumalikuga ning käitusid ja kummardasid jumaliku juuresolekul.

Ime, tänulikkus ja lootus

19. sajandi alguses oli kristlik maailm peaaegu hüljanud mõtte, et Jumal ikka veel inimesega räägib. Kuid 1820. aasta kevadel muutus see igaveseks, kui alandlik talupoiss läks metsasallu ja laskus põlvili, et palvetada. Sellest päevast peale on tähelepanuväärsete nägemuste, ilmutuste ja taevaste ilmumiste hoovus maa üle uhtunud, õnnistades selle elanikke hinnaliste teadmistega Jumala loomuse ja eesmärgi kohta ning Tema suhete kohta inimesega.

Oliver Cowdery ütles, et neid päevi ei „saa kunagi unustada. .. Milline rõõm! Milline ime! Milline hämmastus!”7

Oliveri sõnad annavad edasi esimesed elemendid, mis Jumala tõelise kummardamisega kaasas käivad. Nendeks on vägev aukartus ja sügav tänutunne.

Meil on iga päev, kuid eriti hingamispäeval erakordne võimalus saada osa taevasest imest, tunda seda aukartust ning ülistada Jumalat Tema õndsa headuse ja ületamatu halastuse eest.

See annab meile lootust. Need on jumalakummardamise esimesed elemendid.

Valgus, teadmised ja usk

Õndsal nelipühapäeval tungis Püha Vaim Kristuse jüngritele südamesse ja meelde ning täitis need valguse ja teadmistega.

Tolle päevani polnud nad ajuti kindlad, mida nad tegema peavad. Jeruusalemmast oli saanud Päästja järgija jaoks ohtlik paik ja nad ilmselt mõtisklesid, mis neist saab.

Kuid kui Püha Vaim nende südame täitis, siis kahtlus ja tõrksus haihtusid. Üleloomuliku kogemuse kaudu tõelise jumalakummardamise ajal said Jumala pühad taevase valguse, teadmiste ja tugevama tunnistuse osaliseks. Ja see viis usuni.

Tollest hetkest peale tegutsesid apostlid ja pühad otsusekindlalt. Nad jutlustasid Kristust Jeesust julgelt kogu maailmale.

Kui me kummardame vaimus, kutsume valgust ja tõde oma hinge ja see tugevdab meie usku. Ka need on tõeliseks kummardamiseks vajalikud elemendid.

Jüngripõlv ja ligimesearmastus

Me saame Mormoni Raamatust teada, et sellest hetkest peale, kui Alma noorem vabanes omaenda mässumeelsuse tagajärgedest, polnud ta enam iial endine. Julgelt „rända[s ta] läbi kogu .. maa ja kõikide inimeste hulgas, .. püüdes innukalt parandada kõike seda kahju, mis [ta oli] kirikule teinud”8.

Tema pidevast Kõikvõimsa Jumala kummardamisest sai tarmukas jüngripõlv.

Tõeline jumalakummardamine teeb meist meie armsa Õpetaja ja Päästja, Jeesuse Kristuse siirad ja tõsimeelsed jüngrid. Me muutume ja saame rohkem Tema-sarnaseks.

Me saame arusaajamaks ja hoolivamaks. Andestavamaks. Armastavamaks.

Me mõistame, et on võimatu öelda, et armastame Jumalat, kui ise samal ajal ümberolijaid vihkame, neile ei mõtle ja neist ei hooli.9

Tõeline kummardamine viib vankumatu otsuseni jüngrirajal kõndida. Ja see viib möödapääsmatult ligimesearmastuseni. Ka need on Jumala kummardamiseks vajalikud elemendid.

Tulge sisse Ta väravaist tänuga

Kui meenutan uuesti seda, mis algas tavalise pühapäevahommikuna tavalises kogudusehoones, tolles tavalises vaias, siis olen ma veel tänagi liigutatud sellest ebatavalisest vaimsest kogemusest, mis minu elu igavesti õnnistab.

Õppisin, et isegi kui me oma aja, kutsete ja ülesannetega erakordselt hästi toime tuleme – isegi kui märgistame ära kõik lahtrid oma „täiusliku” inimese, pere või juhi nimekirjas – , kuid kui meil ei õnnestu kummardada oma halastavat Vabastajat, taevast Kuningat ja hiilgavat Jumalat, jääb meil suur osa evangeeliumi rõõmu ja rahu tähele panemata.

Kui kummardame Jumalat, tunnustame Teda ja võtame Ta vastu sama aupaklikult kui need vana aja inimesed Ameerika mandril. Me pöördume Tema poole, tundes mõistetamatut imestust ja aukartust. Me imestame tänulikult Jumala headuse üle. Ja nõnda tekib meis lootus.

Me mõtiskleme Jumala sõna üle ning see täidab meie hinge valguse ja tõega. Me adume vaimseid vaateid, mida võib näha vaid Püha Vaimu valgel.10 Ja nõnda tekib meil usk.

Kummardades puhastatakse meie hinge ja me pühendume kõndima oma armsa Päästja, Jeesuse Kristuse jalajälgedes. Ja selline otsus tekitab meis ligimesearmastust.

Kui kummardame, pöördub meie süda ülistades meie õnnistatud Jumala poole hommikul, lõunal ja õhtul.

Me pühitseme ja austame Teda lakkamatult – oma kogudusehoonetes, kodudes, templites ja kõigis oma tegemistes.

Kummardades avame südame Jeesuse Kristuse lepituse tervendavale väele.

Meie elust saab meie kummardamise sümbol ja väljendusviis.

Mu vennad ja õed! Vaimsed kogemused ei sõltu eriti sellest, mis toimub meie ümber, ja sõltuvad täielikult sellest, mis toimub meie südames. Ma tunnistan, et tõeline kummardamine muudab tavalised Kiriku koosolekud ebatavalisteks vaimseteks pidusöökideks. See rikastab meie elu, avardab arusaamist ja tugevdab tunnistust. Sest kui me kallutame oma südame Jumala poole, tuleme me muistse psalmide autori sarnaselt „sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; [me] ülista[me] teda ja an[name] tänu ta nimele!

Sest Jehoova on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve!”11

Siira ja südamliku jumalakummardamisega puhkeme me õide ja küpseme lootuses, usus ja ligimesearmastuses. Ja selle käigus kogume oma hinge taevast valgust, mis annab meie elule jumaliku tähenduse, täidab selle püsiva rahu ja igikestva rõõmuga.

See on meie elus jumalakummardamise õnnistus. Tunnistan sellest alandlikult Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.