2010–2019
Olge edasipüüdlikud Kristuse nimel

Olge edasipüüdlikud Kristuse nimel

Me oleme edasipüüdlikud Kristuse nimel, kui teenime ustavalt, oleme alandlikult nõus, peame õilsalt vastu, palvetame tulihingeliselt ja võtame sakramenti vääriliselt.

Mu kallid vennad ja õed! Tahaksin kõneleda täna Kiriku noortele, sealhulgas meie imelistele misjonäridele. Loomulikult on soojalt kuulama oodatud ka kõik vennad ja õed, kelle süda on noor.

21. augustil pühitses juhataja Russell M. Nelson kauni Sapporo templi, mis on kolmas tempel Jaapanis. Sapporo tempel on ehitatud Jaapani põhjaossa, kohta, mille nimi on Hokkaido. Sarnaselt Utah’ osariigile asustasid Hokkaido usinad ja töökad teerajajad.

1876. aastal kutsuti Hokkaidosse õpetama kuulus haritlane dr William Clark.1 Ta elas Jaapanis vaid kaheksa kuud, kuid tema kristlik meelestatus jättis tema noortele õpilastele, kes polnud kristlased, kustumatu mulje. Enne lahkumist esitas ta oma õpilastele lahkumissõnumi, mis on jäädvustatud surematuna sel pronksist ausambal.2 Ta ütles: „Poisid, olge edasipüüdlikud!” – „Olge edasipüüdlikud Kristuse nimel.”3 Tema korraldus Kristuse nimel edasipüüdlik olla võib tänastele viimse aja pühadele igapäevaotsuste juures kasuks tulla.

Mida tähendab olla edasipüüdlik Kristuse nimel? Edasipüüdlikkus Kristuse nimel tähendab motiveeritust, keskendumist ja pühendumist Tema tööle. Edasipüüdlikkus Kristuse nimel tähendab harva, et meid teiste seas avalikult austatakse. Edasipüüdlikkus Kristuse nimel tähendab teenida ustavalt ja usinalt oma koguduses ilma nurisemata ja rõõmsa südamega.

Meie misjonärid, kes teenivad kogu maailmas, on kaunis näide nendest, kes on Kristuse nimel tõeliselt edasipüüdlikud. Mõned aastad tagasi teenisime me õde Yamashitaga Jaapanis Nagoya misjonil. Meie misjonärid olid Kristuses nii edasipüüdlikud. Üks nendest misjonäridest oli noor mees, kelle nimi oli vanem Cowan.

Kuna ta oli lapsena rattaga õnnetusse sattunud, polnud tal paremat jalga. Mõni nädal pärast tema misjonile tulekut helistas mulle tema kaaslane. Vanem Cowani jalaprotees oli rattaga sõites katki läinud. Viisime ta heasse töökotta ja seal, privaatses toas, nägin ma tema jalga esimest korda. Mõistsin, kui palju valu ta oli kannatanud. Tema jalaprotees tehti terveks ja ta naasis oma piirkonda.

Nädalate möödudes läks protees aga üha uuesti katki. Piirkonna meditsiiniline nõustaja soovitas vanem Cowanil koju minna, et ta võiks misjonärina mõne teise ülesande saada. Mina olin selle nõuande vastu, kuna vanem Cowan oli suurepärane misjonär ja ta soovis väga Jaapanisse jääda. Kuid vähehaaval jõudis vanem Cowan oma võimete piirini. Vaatamata sellele ei nurisenud ega kaevanud ta kunagi.

Taas anti mulle nõu, et vanem Cowanil lubataks teenida kohas, kus ta ei peaks sõitma rattaga. Mõtlesin olukorra üle järele. Mõtlesin vanem Cowanile ja tema tulevikule ning palvetasin selle küsimuse üle. Tundsin mõjutust, et vanem Cowan peaks tõepoolest koju naasma ja uut ülesannet ootama. Helistasin talle ning ütlesin, et armastan teda ja olen tema pärast mures, ning andsin talle teada oma otsusest. Ta ei vastanud midagi. Kuulsin vaid, kuidas ta toru teises otsas nutta tihkus. Ütlesin: „Vanem Cowan. Sa ei pea mulle kohe vastama. Helistan sulle homme. Palun mõtle mu soovituse üle järele siiralt palvetades.”

Kui talle järgmisel hommikul helistasin, ütles ta alandlikult, et võtab mu nõuannet kuulda.

Meie viimase vestluse ajal küsisin ma temalt järgmist: „Vanem Cowan, kas sa palusid oma misjonitööavalduses, et sind saadetaks misjonile, kus sa ei pea rattaga sõitma?”

Ta lausus: „Jah, juhataja, palusin küll.”

Vastasin: „Vanem Cowan, sind kutsuti Jaapanisse Nagoya misjonile, kus sa pidid rattaga sõitma. Kas ütlesid seda oma vaiajuhatajale?”

Tema vastus üllatas mind. Ta ütles: „Ei, ei öelnud. Otsustasin, et kui see on koht, kuhu Issand mind kutsub, siis lähen jõusaali ja treenin oma keha nii, et suudan rattaga sõita.”

Vestluse lõpus küsis ta minult pisarsilmil: „Juhataja Yamashita, miks ma tulin Jaapanisse? Miks ma siin olen?”

Vastasin kõhklemata: „Vanem Cowan, tean ühte põhjust, miks sa siia tulid. Sa tulid siia minu heaks. Olen saanud aru, kui suurepärase noore mehega ma olen koos teeninud. Mul on õnnistus sind tunda.”

Mul on rõõm teatada, et vanem Cowan naasis oma armsasse koju ja määrati misjonile, kus ta sai autoga sõita. Olen uhke mitte ainult vanem Cowani, vaid ka kõigi misjonäride üle kogu maailmas, kes teenivad meeleldi, ilma nurisemata ja kaebamata. Tänan teid, vanemad ja õed, teie usu ja tähelepanu eest, ning et olete Kristuse nimel ülimalt edasipüüdlikud.

Mormoni Raamatus on palju lugusid nendest, kes olid edasipüüdlikud Kristuse nimel. Alma noorem kiusas noore mehena taga Kirikut ja selle liikmeid. Hiljem tegi ta läbi vapustava südamemuutuse ja teenis vägeva misjonärina. Ta otsis Issanda juhatust ja õnnistas oma kaaslasi, kellega koos ta teenis. Issand tugevdas teda ja ta sai jagu oma katsumustest.

Seesama Alma andis oma pojale Heelamanile nõu:

„Kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes. ..

[Pea kinni] Jumala käskudest! ..

Kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga ja ta juhib sind heale.”4

Meie teine poeg elas enamiku oma noorukieast Kirikust lahus. Kahekümneaastaselt sai talle osaks kogemus, mille järel ta tahtis oma elu muuta. Pere ja Kiriku liikmete armastuse, palvete ja abiga ning lõpuks tänu Issanda armule ja halastusele naasis ta Kirikusse.

Hiljem kutsuti ta teenima Ameerika Ühendriikidesse Seattle’isse Washingtoni misjonile. Alguses oli ta väga heidutatud. Esimesed kolm kuud läks ta igal õhtul vannituppa ja nuttis. Nagu vanem Cowan, püüdis ka tema mõista: „Miks ma siin olen?”

Kui ta oli aasta aega teeninud, saime me e-kirja, mis oli vastuseks meie palvetele. Ta kirjutas: „Nüüd võin ma tõeliselt tunda Jumala ja Jeesuse armastust. Teen kõvasti tööd, et saada muistsete prohvetite sarnaseks. Kuigi mul on ka palju raskusi, olen ma tõeliselt õnnelik. Jeesuse teenimine on tõepoolest kõige parem üldse. Miski pole nii imeline. Ma olen nii õnnelik.”

Ta tundis sama mis Alma: „Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga, mis oli sama ääretu, kui oli olnud mu valu!”5

Me kogeme oma elus katsumusi, kuid kui oleme edasipüüdlikud Kristuse nimel, saame koondada oma tähelepanu Temale ja tunda rõõmu ka keset katsumusi. Meie Lunastaja on ülim eeskuju. Ta mõistis oma püha missiooni ja oli kuulekas Isa Jumala tahtele. Milline eriline õnnistus on Tema imelist eeskuju iga nädal sakramenti võttes meelde tuletada.

Mu kallid vennad ja õed! Me oleme edasipüüdlikud Kristuse nimel, kui teenime ustavalt, oleme alandlikult nõus, peame õilsalt vastu, palvetame tulihingeliselt ja võtame sakramenti vääriliselt.

Olgem edasipüüdlikud Kristuse nimel, nõustudes kannatlikult ja usuga oma raskuste ja katsumustega ning leides lepingurajal rõõmu.

Tunnistan, et Issand teab teid. Ta teab teie raskusi ja muresid. Ta on teadlik, et soovite teenida Teda pühendunult, jah, koguni edasipüüdlikult. Juhatagu ja õnnistagu Ta teid, kui te seda teete. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.