Taastatud evangeeliumi jagamine
See, mida me nimetame misjonitööks, pole programm, vaid armastav suhtumine ja käe sirutamine, et aidata neid, kes on meie ümber.
I.
Maise teenimise lõpu eel käskis meie Päästja, Jeesus Kristus oma jüngreid: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28:19) ja „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule” (Mk 16:15). Kõikidel kristlastel on käsk jagada evangeeliumi igaühega. Paljud kutsuvad seda „suureks ülesandeks”.
Nagu vanem Neil L. Andersen hommikusel istungil kirjeldas, on viimse aja pühad kindlasti nende hulgas, kes on sellele suurele kohustusele kõige pühendunumad. Me peaksimegi olema, kuna teame, et Jumal armastab kõiki oma lapsi ja et neil viimseil päevil on Ta taastanud olulise lisateadmise ja väe, et neid kõiki õnnistada. Päästja õpetas meid armastama kõiki kui meie vendi ja õdesid ning me austame seda õpetust, jagades „kõikide rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste” (ÕL 112:1) seas tunnistust ja sõnumit taastatud evangeeliumist. See on oluline osa viimse aja pühaks olemisest. Me suhtume sellesse kui rõõmsasse võimalusse. Mis võiks olla veel rõõmustavam, kui Jumala lastega igavesi tõdesid jagada?
Tänapäeval on meil evangeeliumi jagamiseks palju vahendeid, mida ei olnud varasematel põlvkondadel. Meil on televisioon, internet ja sotsiaalmeedia kanalid. Meil on palju väärtuslikke sõnumeid, et taastatud evangeeliumi tutvustada. Meil on väljapaistvaid Kiriku liikmeid paljude rahvuste seas. Meie misjonäride arv on suurenenud. Kuid kas me kasutame kõiki neid vahendeid võimalikult tõhusalt? Ma usun, et enamik meist vastab eitavalt. Me soovime olla veelgi tõhusamad selle jumalikult antud kohustuse täitmisel, milleks on kuulutada taastatud evangeeliumi kogu maailmas.
Evangeeliumi jagamiseks on palju häid ideid, mis sobiksid teatud vaiadele või maadele. Kuid kuna me oleme ülemaailmne Kirik, soovin ma rääkida ideedest, mis toimivad kõikjal: uusimatest üksustest kuni juba ülesehitatud üksusteni, kultuuridest, mis võtavad praegu vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuni kultuurideni ja rahvasteni, mis on religiooni vastu täiesti vaenulikud. Ma sooviksin rääkida ideedest, mida te saate jagada inimestega, kes usuvad pühendunult Jeesusesse Kristusesse, aga ka inimestega, kes pole Tema nime eales kuulnud; inimestega, kes on rahul oma praeguse eluga, aga ka inimestega, kes püüavad end meeleheitlikult arendada.
Mida ma võiksin öelda, et aidata teil mistahes olukordades evangeeliumi jagada? Me vajame iga liikme abi ja iga liige saab aidata, kuna on nii palju ülesandeid, mida tuleb täita, kui me jagame taastatud evangeeliumi kõikide rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste seas.
Me kõik teame, et liikmete osalemine misjonitöös on oluline, et saavutada nii usulepöördumine kui aktiivsena hoidmine. President Thomas S. Monson on öelnud: „Käes on aeg liikmetel ja misjonäridel koos pingutada, teha tööd Issanda viinamäel, et tuua hingesid Tema juurde. Ta on näidanud meile kätte evangeeliumi jagamise viisid ja aitab meid meie ettevõtmistes, kui tegutseme usus, et täide viia Tema tööd .”1
Taastatud evangeeliumi jagamine on meie elukestev kristlik kohustus ja võimalus. Vanem Quentin L. Cook tuletab meile meelde: „Misjonitöö ei ole lihtsalt üks klaveri 88 klahvist, mida aeg-ajalt mängitakse. See on duurkolmkõla, mis paneb meloodia kõlama ja mida tuleb pidevalt korrata kogu meie elu, kui tahame püsida kooskõlas kristlusele pühendumise ja Jeesuse Kristuse evangeeliumiga.”2
II
On kolm asja, mida kõik liikmed saavad teha, et aidata jagada evangeeliumi, hoolimata oludest, milles ta elab ja töötab. Me kõik peaksime neid asju tegema.
Esiteks, me võime kõik palvetada, et meil oleks soov aidata kaasa selles olulises päästmistöö osas. Kõik püüded saavad alguse soovist.
Teiseks, me saame ise käskudest kinni pidada. Ustavad, kuulekad liikmed on kõige veenvamaks tunnistuseks taastatud evangeeliumi tõest ja väärtusest. Ja mis veelgi olulisem, Päästja Vaim on alati koos ustavate liikmetega, et juhatada neid, kui nad soovivad olla osa sellest suurest tööst Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi jagamisel.
Kolmandaks, me saame palvetada, et saada inspiratsiooni, mida meie saame enda oludes teha, et teistega evangeeliumi jagada. See erineb misjonäride eest palvetamisest või selle palumisest, mida teised teha võiksid. Me peaksime palvetama selle eest, mida meie isiklikult teha saaksime. Kui me palvetame, peaksime pidama meeles, et sellise inspiratsiooni saamiseks tehtud palvetele vastatakse, kui palvega kaasneb pühendumine – see, mida pühakirjades kutsutakse tõsiseks kavatsuseks ehk kogu südamest palvetamiseks. Palvetage, olles pühendunud, et tegutseda saadava inspiratsiooni kohaselt, lubades Issandale, et kui Ta inspireerib teid kellegagi evangeeliumist rääkima, siis te seda ka teete.
Me vajame Issanda juhatust, sest mingil ajamomendil on mõned taastatud evangeeliumi tõdede jaoks valmis, kuid teised mitte. Me ei peaks kunagi ise otsustama, kes on valmis ja kes ei ole. Issand tunneb kõigi oma laste südant ja kui me palvetame, et saada inspiratsiooni, aitab Ta meil leida inimesi, kelle kohta Ta teab, et nad on „valmis kuulama sõna” (Al 32:6).
Ma õhutan Issanda apostlina Kirikus iga inimest ja peret palvetama Issanda poole, et saada abi inimeste leidmisel, kes on Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi sõnumi kuulmiseks ette valmistatud. Vanem M. Russell Ballard on andnud tähtsat nõu, millega ma nõustun: „Usaldage Issandat. Ta on hea karjane. Ta tunneb oma lambaid. ‥ Ja kui me selles kaasa ei löö, kõnnivad paljud need, kes muidu kuulaksid taastamise sõnumit, lihtsalt mööda. ‥ Põhimõtted on üsna lihtsad: palvetage üksi ja koos perega, et leida võimalusi teha misjonitööd.”3 Kui me näitame oma usku, saavad meile need võimalused osaks ega nõua meilt „kunstlikku või ebasiirast reaktsiooni. Need tulevad iseenesest, kui me armastame oma vendi ja õdesid.”4
Ma tean, et see on õige. Lisan siia oma lubaduse, et kui usume Issanda abisse, meid juhatatakse, inspireeritakse ja me leiame suurt rõõmu selles igavikuliselt tähtsas armastuse töös. Me hakkame mõistma, et edu evangeeliumi jagamisel peitub inimeste armastusega kutsumises ja tõelises kavatsuses neid aidata, olgu nende vastus milline tahes.
III
On veel teisi asju, mida me saame teha, et tõhusalt evangeeliumi jagada.
-
Peame meeles pidama, et „inimesed õpivad, kui nad on selleks valmis, mitte kui meie oleme neid valmis õpetama”5. See, millest meie oleme huvitatud, näiteks taastatud Kiriku tähtsad täiendavad õpetused, pole tavaliselt see, millest teised on huvitatud. Teised tahavad tavaliselt õpetuse tulemusi, mitte õpetust ennast. Kui nad täheldavad või kogevad oma elus Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi, tunnevad nad Vaimu ja hakkavad õpetuse vastu huvi tundma. Nad võivad samuti olla huvitatud, kui püüavad leida rohkem õnne ja lähedust Jumalaga või saada paremini aru elu eesmärgist.6 Seepärast peame püüdma hoolikalt ja palvemeelselt aru saada, kuidas uurida välja teiste huvi õppida rohkem. See oleneb mitmetest asjadest, näiteks inimese hetkeolukorrast ja sellest, milline on meie suhe temaga. See on hea teema, mida arutada nõukogudes, kvoorumites ja Abiühingus.
-
Me peame teistega rääkides meeles pidama, et kutse õppida rohkem Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi kohta rohkem on eelistatum kui kutse õppida rohkem meie Kiriku kohta.7 Me soovime, et inimesed pöörduksid evangeeliumisse. See on Mormoni Raamatu suur roll. Tunded meie Kiriku vastu tekivad pärast pöördumist Jeesusesse Kristusesse. Need ei eelne sellele. Paljud, kes suhtuvad kirikutesse umbusklikult, armastavad siiski Päästjat. Pange kõige tähtsam esikohale.
-
Kui soovime tutvustada inimestele taastatud evangeeliumi, peaksime tegema seda viisil, mis väljendab inimeste suhtes siirast ja armastavat hoolimist. See leiab aset, kui püüame teisi aidata probleemidega, millest nad on rääkinud, või kui töötame nendega kogukonda teenivates ettevõtmistes, näiteks püüame leevendada kannatusi, hoolitseda vaeste ja puudusekannatajate eest või parandada teiste elukvaliteeti.
-
Meie püüded jagada evangeeliumi ei peaks piirduma üksnes meie sõpruskonna ja tuttavatega. Olümpiamängude ajal saime teada viimse aja pühast taksojuhist Rio de Janeiros, kellel olid kaasas Mormoni Raamatud seitsmes eri keeles ja kes andis raamatu igaühele, kes selle vastu võttis. Ta kutsus end „taksot sõitvaks misjonäriks”. Ta ütles: „Rio de Janeiro tänavad ‥ on [minu] misjoniväli.”8
Clayton M. Christensen, kellel on liikmest misjonärina muljetavaldavad kogemused, kuulutab, et „rohkem kui kahekümne aasta jooksul ei ole me täheldanud seost suhte läheduse ja tõenäosuse vahel, et see inimene on evangeeliumi õppimisest huvitatud.”9
-
Piiskopkonnad võivad planeerida erilisi sakramendikoosolekuid, kuhu õhutatakse liikmeid tooma inimesi, kel on huvi. Koguduse liikmed kõhklevad vähem oma tuttavate toomisel sellistele koosolekutele, sest nad tunnevad suuremat kindlust, et koosoleku sisu on planeeritud just nii, nii et see pakub huvi ja esindab Kirikut hästi.
-
Evangeeliumi jagamiseks on veel palju teisi võimalusi. Näiteks sain ma alles sel suvel rõõmsa kirja uuelt liikmelt, kes kuulis taastatud evangeeliumist, kui üks vana klassikaaslane talle helistas, et pärida haiguse kohta, mida ta põdes. Ta kirjutas: „Mulle meeldis see, kuidas ta end mulle tutvustas. Pärast mõnda kuud koos misjonäridega õppimist sain ma ristitud. Minu elu on sellest alates paremaks läinud.”10 Me kõik teame paljusid, kelle elu taastatud evangeelium võiks paremaks muuta. Kas me pöördume nende poole?
-
Meie noorte liikmete huvi sotsiaalmeedia vastu ja osavus selle kasutamisel annab neile ainulaadse võimaluse anda oma panus, et teistes evangeeliumi vastu huvi tekitada. Kirjeldades Päästja ilmumist nefilastele, kirjutas Mormon: „Ta õpetas ja teenis ‥ laste seas, ‥ ja ta päästis valla nende keeled ja nad rääkisid” (3Ne 26:14). Ma arvan, et tänapäeval võiksime me öelda: „Päästke valla [sõnumite saatmise pöidlad], et nad räägiksid.” Tehke seda, noored!
Evangeeliumi jagamine ei ole koorem, vaid rõõm. See, mida me nimetame misjonitööks, pole programm, vaid armastav suhtumine ja käe sirutamine, et aidata neid, kes on meie ümber. Samuti on see võimalus tunnistada oma tunnetest meie Päästja taastatud evangeeliumi vastu. Nagu vanem Ballard on õpetanud: „Üks ilmekamaid tunnistusi meie pöördumisest ja sellest, kuidas me tunneme evangeeliumi oma elus, on meie soov ja valmisolek jagada seda teistega.”11
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, kes on maailma valgus ja elu (vt 3Ne 11:11). Tema taastatud evangeelium valgustab meie teed surelikkuses. Tema lepitus annab meile kinnitust elust pärast surma ja jõu liikuda kindlalt surematuse poole. Ja Tema lepitus annab meile võimaluse saada andeks meie patud ja tänu Jumala hiilgavale päästmisplaanile saada igavene elu, mis on „suurim kõikidest Jumala andidest” (ÕL 14:7). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.