2010–2019
Õigemeelne kohtumõistja

Õigemeelne kohtumõistja

On ainult üks viis õigemeelseks kohtumõistmiseks nii, nagu Jeesus Kristus seda teeb, ning selleks peab olema selline, nagu Tema on.

Oma maises elus oli Jeesus Kristus armastav kohtumõistja, harukordselt tark, mõistlik ja kannatlik. Pühakirjades öeldakse Tema kohta „õigemeelne kohtumõistja” (2 Tm 4:8; Ms 6:57) ja Ta annab ka meile nõu: „mõistke õiglast kohut” (vt JST, Matteuse 7:1–2) ja „usalda seda Vaimu, mis juhib tegema head .. [ja] mõistma kohut õigsuses” (ÕL 11:12).

See nõuanne nefilastest Kaheteistkümnele aitab meil mõista kohut nii, nagu Issand seda teeb: „Ja teadke, et teie saate olema selle rahva kohtunikud kohtumõistmise järgi, mille ma teile annan ja mis on õiglane. Seepärast, missugused mehed te peaksite olema? Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.” (3 Ne 27:27; rõhutus lisatud) Mõnikord me unustame, et kui Ta andis nõu olla nagu Tema, siis Ta rääkis õigemeelse kohtumõistmise kontekstis.

Ebaõiglane kohtumõistmine

Häbiväärne näide ebaõiglasest kohtumõistmisest pärineb kadunud lamba tähendamissõnast, kui variserid ja kirjatundjad mõistsid vääralt kohut Päästja ning tema õhtusöögikaaslaste üle, öeldes: „See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!” (Lk 15:2) – jättes tähelepanuta tõsiasja, et ka nemad ise olid patustajad. Oma hukkamõistvate südamete tõttu ei tundnud variserid ning kirjatundjad kunagi kadunut lammaste päästmise rõõmu.

Samuti olid need kirjatundjad ja variserid, kes tõid „naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt”(Jh 8:3), Päästja ette, et näha, kas Ta mõistaks naise üle kohut vastavalt Moosese seadusele (vt salm 5). Te teate ülejäänud lugu sellest, kuidas Ta neid alandlikuks tegi nende ebaõiglase kohtumõistmise pärast ja kuidas „südametunnistus neid süüdistas” ning nad lahkusid „üksteise järel” (salm 9). Seejärel ütles Ta naisele: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu! Ja naine ülistas sellest tunnist peale Jumalat ja uskus Tema nimesse” (JST, John 8:11).

Igaühes meist omab loomupärane inimene kalduvust teisi hukka mõista ja ebaõiglaselt või ennastõigustavalt kohut mõista. Nii juhtus isegi Jakoobuse ja Johannesega, Päästja kahe apostliga. Nad olid marus, kui samaarlaste küla rahvas kohtles Päästjat lugupidamatult (vt Lk 9:51–54):

„Kui ta jüngrid Jakoobus ja Johannes seda nägid, ütlesid nad: „Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?”

Aga ta pöördus ümber ja sõitles neid.

Ja nad läksid teise alevisse.” (salmid 54–56)

Tänapäeva „üldise[d] kohtumõistja[d]” (ÕL 107:74), meie piiskopid ja koguduse juhatajad, peaksid vältima igasugust sarnast tungi hukka mõista, nagu Jakoobus ja Johannes tegid tol korral. Õigemeelne kohtumõistja vastaks ülestunnistustele kaastunde ning mõistmisega. Näiteks peaks vea teinud noor lahkuma piiskopi kabinetist, tundes piiskopi kaudu Päästja armastust ning ümbritsetuna lepituse rõõmu ja tervendava väega – mitte kunagi häbistatu või põlatuna. Muidu võib piiskop ajada kadunud lamba kogemata veel kaugemale kõnnumaale (vt Lk 15:4).

Distsipliin

Kuid kaastunne ei tühista vajadust distsipliini järele. Sõna distsipliin tuleb ladinakeelsest sõnast discere, mis tähendab õppima, või discipulus, mis tähendab õppija või jünger; seega on jünger õpilane ning järgija.1 Issanda viisil distsiplineerimine on armastavalt ja kannatlikult õpetamine. Pühakirjades kasutab Issand distsipliinist rääkides tihti sõna nuhtlema (vt näiteks Mo 23:21; ÕL 95:1). Sõna nuhtlema (ingl k chasten) on inglise keelde tulnud ladinakeelsest sõnast castus, mis tähendab vooruslik või puhas, ja nuhelda tähendab puhataks teha.2

Maailmas on see ilmalik kohtunik, kes meid süüdi mõistab ja vanglasse lukustab. Mormoni Raamat õpetab meid vastupidiselt, et kui me tahtlikult pattu teeme, siis saavad meist „iseeneste kohtumõistjad” (Al 41:7) ning mõistame iseennast vaimsesse vanglasse. Irooniliselt on selle juhtumi puhul võtmed, mis vangla väravad lahti teevad, üldise kohtumõistja käes, „sest nuhtlemisega valmistan ma tee nende pääsemiseks kõigist kiusatustest” (ÕL 95:1; rõhutus lisatud). Õigemeelse kohtumõistja toimingud on halastavad, armastavad ning lunastavad, mitte hukka mõistvad.

Noort Joseph Smithi distsiplineeriti nelja-aastase katseajaga enne kuldplaatide saamist, „sest [ta] ei ole pidanud Issanda käske”.3 Hiljem, kui Joseph kaotas 116 käsikirja lehte, distsiplineeriti teda taas. Kuigi ta tõeliselt kahetses, võttis Issand lühikeseks ajaks temalt eesõigused, sest „keda ma armastan, neid ma ka nuhtlen, et nende patud võiksid saada neile andestatud” (ÕL 95:1).

Joseph ütles: „Ingel rõõmustas, kui ta mulle Uurimi ja Tummimi tagasi andis, ja ütles, et Jumal oli rahul mu ustavuse ja alandlikkusega ning armastab mind mu patukahetsuse ja usina palvetamise pärast.”4 Kuna Issand tahtis õpetada Josephile südant muutvat õppetundi, siis nõudis Ta temalt südantlõhestavat ohverdust – ohverdust, mis on distsipliini oluline osa.

Ohverdus

„Muistsel ajal tähendas ohverdus millegi või kellegi pühakstegemist”5, seostades selle sõna vastastikulisel viisil sõna nuhtlema tähendusega „puhastama”. Samamoodi tuli muistses Iisraelis andestus patu- ja süüohvri ning ohverduse kaudu.6 Ohverdus mitte ainult ei „osuta[nud] sellele suurele ja viimsele ohverdusele” (Al 34:14), vaid aitas luua Päästja lepituse vastu sügavama tänutunde. Soovimatus ohverdada osana patukahetsusest narrib või naeruvääristab Kristuse suuremat ohvrit sama patu eest ja pilkab Tema kannatusi – see on kalk märk tänamatusest.

Teisest küljest omandame me ohverduse iroonia kaudu tegelikult midagi, millel on igavikuline väärtus – Tema halastuse ja andestuse ja saame lõpuks „kõik, mis on ‥ Isal” (ÕL 84:38). Osana meeleparanduse protsessist toimib ohverdus ka kui parandav salv, mis aitab asendada süümepiina (vt Al 42:18) meelerahuga (vt Mo 4:3). Ilma ohverduseta võib inimene leida, et tal on raske endale andestada, sest ta on endiselt teadlik, et midagi sai tagasi hoitud.7

Lapsevanem õigemeelse kohtumõistjana

Kuigi vaid mõned meist kutsutakse üldisteks kohtumõistjateks, siis õigemeelse kohtumõistmise põhimõtted rakenduvad meile kõigile, eriti lapsevanematele, kellel on igapäevaselt võimalus neid põhimõtteid kasutada oma laste peal. Lapse efektiivne õpetamine on heaks lapsevanemaks olemise põhiolemus ning armastavalt distsiplineerimine on õigemeelseks kohtumõistjaks olemise põhiolemus.

President Joseph F. Smith on õpetanud: „Kui lapsed on mässumeelsed ja neid on raske kontrolli all hoida, siis olge nendega kannatlikud, kuni suudate nad allutada armastusega, .. ja seejärel võite [vormida] nende iseloomu, nagu soovite.”8

On märkimisväärne, et distsipliinist õpetades tunduvad prohvetid alati viitavat Kristuse omadustele. Õpetus ja Lepingud annab meile seda hästi tuntud nõu distsipliini kohta:

„Ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel, vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel;

heldusel ja puhtal teadmisel, mis avardavad suuresti hinge ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta –

aegsasti teravalt noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud.” (ÕL 121:41–43)

See pühakirjakoht õpetab meid noomima, „kui Püha Vaim selleks märku annab”, mitte siis, kui viha meid selleks mõjutab. Püha Vaim ja viha ei sobi omavahel kokku, sest „see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa, ja tema ärgitab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema” (3Ne 11:29). George Albert Smith on õpetanud, et „ebasõbralikke asju ei öelda tavaliselt Issanda inspiratsiooni all. Issanda Vaim on heasüdamlikkuse vaim; see on kannatlikkuse vaim, ligimesearmastuse, armastuse, sallivuse ja pikameelsuse vaim. ..

Kui me oleme aga meelestatud vigu otsima ‥ hävitaval kombel ‥ , ei ole see kunagi meie Taevase Isa Vaimu kaasluse tulemus ja teeb alati kahju.

‥ Heasüdamlikkus on vägi, mille Jumal on meile andnud, et avada kalgid südamed ja rahustada jonnakaid hingi.”9

Meie laste tõeline loomus

Kui Päästja käis nefilaste juures, siis tegi Ta lastega midagi erakordset:

„Ja sündis, et ta õpetas ja teenis rahvahulgas olevate laste seas, ‥ ja ta päästis valla nende keeled ja nad rääkisid oma isadele suuri ja imepäraseid asju.”

„ ‥ ja nad nägid ja kuulsid neid lapsi, jah, koguni imikud avasid oma suu ja rääkisid imepäraseid asju” (3 Ne 26:14, 16).

Ehk isegi rohkem, kui Ta avas imikute suud, avas Issand nende hämmeldunud vanemate silmad ja kõrvad. Nendele vanematele anti erakordne and näha põgusalt tulevikku ja oma laste surelikkusele eelnevat kasvu ja tõelist loomust. Kas see ei muudaks igaveseks viisi, kuidas vanemad näevad ja kohtlevad oma lapsi? Mulle meeldib see Goethele omistatud tsitaat: „Viis, kuidas te [last] näete, on viis, kuidas teda kohtlete, ja viis, kuidas teda kohtlete, näitab, kelleks ta saab.”10 Lapse tõelise loomuse meelespidamine on ettenägelikkuse and, mis jumalikult inspireerib õigemeelse kohtumõistja nägemust.

Kokkuvõte

President Thomas S. Monson on meile õpetanud: „Ärge laske kunagi lahendamist vajaval probleemil saada tähtsamaks armsast inimesest.”11 Kui tähtis on see põhimõte õigemeelseks kohtumõistjaks saamisel, eriti meie oma lastega!

On ainult üks viis õigemeelseks kohtumõistmiseks nii, nagu Jeesus Kristus seda teeb, ning selleks peab olema selline, nagu Tema on. Seepärast, „missugused mehed [ja naised] te peaksite olema? Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen” (3 Ne 27:27). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.