2010–2019
Oo, kui suurepärane on meie Jumala plaan!

Oo, kui suurepärane on meie Jumala plaan!

Meid ümbritseb selline aukartust äratavalt külluslik valgus ja tõde, et ma imestan, kas me tõeliselt hindame seda, mis meil on.

Kui õnnistatud me oleme taas kogunedes ülemaailmsel konverentsil meie kalli prohveti ja presidendi Thomas S. Monsoni juhatusel ja juhtimisel. President, me armastame ja toetame Sind kogu südamest!

Lennukipiloodina töötades toetusin ma suuresti arvutisüsteemide täpsusele ja usaldusväärsusele, kuid personaalarvutit kasutasin väga harva. Kui ma pidin juhtivtöötajana kontoritööd tegema, olid mul assistendid ja sekretärid, kes mind ülesannetega lahkesti aitasid.

Kõik see muutus 1994. aastal, kui mind üldjuhiks kutsuti. Minu kutse koosnes paljudest imelistest teenimisvõimalustest, kuid samuti sisaldas suurel hulgal Kiriku kontoritööd – rohkem, kui ma arvasin võimaliku olevat.

Peamine tööriist töö tegemisel oli minu ehmatuseks personaalarvuti.

Esimest korda elus pidin ma süvenema sellesse kummalisse, müstilisse, mõistetamatusse maailma.

Algusest peale ei olnud arvuti ja minu vahelised suhted kõige sõbralikumad.

Võimekad tehnikainimesed üritasid mulle õpetada, kuidas arvutit kasutada. Nad seisid sõna otseses mõttes minu selja taga, kummardusid üle mu õla, samal ajal kui nende sõrmed kiiresti arvutiklaviatuuril sümfooniat klõbistasid.

„Näete?” sõnasid nad uhkelt. „Nii see käibki.”

Mina ei näinud. Üleminek oli konarlik.

Minu õppimiskõver meenutas rohkem kivimüüri.

See nõudis palju aega, kordamist, kannatlikkust, mitte just vähe lootust ja usku; palju julgustust minu abikaasalt ja mitu liitrit dieetlimonaadi, mille nime ma ei maini.

Nüüd, 22 aastat hiljem, olen ma ümbritsetud arvutitehnoloogiast. Mul on e-posti aadress, Twitteri konto ja Facebooki leht. Mul on nutitelefon, tahvel- ja sülearvuti ning digikaamera. Ja kuigi minu tehnikaoskused ei ole just päris tüüpilise seitsmeaastase tasemel, on need seitsmekümnendates eluaastates isiku kohta päris korralikud.

Kuid ma olen märganud midagi huvitavat. Mida paremini ma õpin tehnoloogiat kasutama, seda enesestmõistetavamalt ma seda võtan.

Suurema osa inimajaloo jooksul on suhtlemine toimunud hobusekiirusel. Sõnumite saatmine ja vastuste saamine võis võtta päevi või isegi kuid. Täna reisivad meie sõnumid tuhandeid miile taevasse või tuhandeid meetreid ookeanisügavuses, et jõuda inimeseni teisel pool maakera, ja kui on kasvõi mõnesekundiline viivitus, oleme ärritunud ja kärsitud.

Tundub olevat inimloomuses, et kui me millegagi tuttavamaks saame, isegi millegi imelise ja imetlusväärsega, kaotame imetlusvõime ja kohtleme seda kui tavapärast.

Kas me võtame vaimseid tõdesid enesestmõistetavana?

Tänapäeva tehnoloogiat ja mugavusi enesestmõistetavana võtta on üpris väike mure. Kahjuks on meil aga mõnikord sama suhtumine igavesse ja hinge avardavasse Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetusse. Jeesuse Kristuse Kirikus on meile palju antud. Meid ümbritseb selline üllatavalt külluslik valgus ja tõde, et ma imestan, kas me tõeliselt hindame seda, mis meil on.

Mõelge nendele Uue Testamendi aegsetele jüngritele, kes kõndisid ja kõnelesid Päästjaga Tema maise teenimistöö ajal. Kujutage seda tänu ja aupaklikkust, mis täitis nende südameid ja meeli, kui nad nägid Teda hauast tõusnuna, kui nad tundsid haavajälgi Tema kätel. Nende elu polnud enam iial endine!

Mõelge nendele algusaegade pühadele sellel evangeeliumi ajajärgul, kes tundsid prohvet Josephit ja kuulsid teda taastatud evangeeliumi kuulutamas. Kujutage ette, kuidas nad end tundsid, teades, et eesriie taeva ja maa vahel oli taas avanenud, valades meie selestilisest kodust ülal valgust ja teadmisi maa peale.

Kuid ennekõike mõelge sellele, kuidas teie ennast tundsite, kui te esmakordselt uskusite ja mõistsite, et olete tõepoolest Jumala laps; et Jeesus Kristus vabatahtlikult kannatas teie pattude pärast, et te võiksite taas puhtad olla; et preesterluse vägi on tõeline ja võib siduda teid kokku teie armastatutega ajaks ja kogu igavikuks; et tänapäeval on maa peal elav prohvet. Kas see pole imeline ja hämmastav?

Kuidas võib seda kõike arvesse võttes olla kunagi võimalik see, et meie ei tunne soovi osaleda oma Kiriku jumalateenistustel? Või väsime pühakirjade lugemisest? Ma arvan, et see võib olla võimalik ainult juhul, kui meie süda on tundetu kogema tänu ja imetlust nende pühade ja ülimate andide eest, mis Jumal on meile andnud. Elu muutvad tõed on meie silme ees ja käeulatuses, kuid mõnikord me käime jüngrirajal kui kuutõbised. Liiga tihti laseme end segada oma kaasliikmete ebatäiuslikkusest, selle asemel et järgida meie Õpetaja eeskuju. Me käime teemantidega kaetud rajal, kuid ei tee vahet neil ja tavalistel kivikestel.

Tuttav sõnum

Kui ma olin noor mees, uurisid minu sõbrad minu usu kohta. Tihti hakkasin ma selgitama erinevusi, nagu Tarkuse Sõna. Teinekord rõhutasin sarnasusi teiste kristlike religioonidega. See kõik ei avaldanud neile suurt muljet. Kui ma aga rääkisin suurest õnneplaanist, mis meie Taevaisal on meile, Tema lastele, siis kuulasid nad mind tähelepanelikult.

Ma mäletan, et üritasin joonistada päästmisplaani Saksamaal Frankfurtis meie kogudusehoone klassi tahvlile. Joonistasin ringid, mis kujutasid sünnieelset elu, surelikkust ja naasmist meie taevaste vanemate juurde pärast seda elu.

Oo, kuidas mulle meeldis teismelisena jagada seda põnevat sõnumit. Kui ma selgitasin neid põhimõtteid omaenda lihtsate sõnadega, täitus minu süda pilgeni tänust Jumala vastu, kes oma lapsi armastab, ja Päästja vastu, kes meid kõiki surmast ja põrgust päästis. Ma olin väga uhke selle armastuse, rõõmu ja lootuse sõnumi üle.

Mõned sõbrad ütlesid, et see sõnum kõlas tuttavalt, kuigi seda ei olnud nende usulises kasvatuses kunagi õpetatud. Nad oleksid justkui alati teadnud, et need asjad on tõde, ja mina lihtsalt heitsin valgust millelegi, mis oli olnud alati ja sügavalt juurdunud nende südames.

Meil on vastused!

Ma usun, et iga inimene kannab südames mingit elu ennast puudutavat põhiküsimust. Kust ma tulin? Miks ma olen siin? Mis minuga juhtub pärast surma?

Selliseid küsimusi on surelikud esitanud aegade algusest alates. Filosoofid, õpetlased ja teadlased on veetnud terve elu ja varanduse vastuseid otsides.

Olen tänulik, et Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumil on vastused elu kõige keerulisematele küsimustele. Neid vastuseid õpetatakse üksnes Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Need on tõesed, lihtsad, selged ja kergesti mõistetavad. Need on tulnud inspiratsiooni kaudu ja me õpetame neid oma kolmeaastastele Päikesekiirte klassis.

Vennad ja õed, me oleme igavikulised olevused, ilma lõpu ja ilma alguseta. Me oleme alati eksisteerinud.1 Me oleme sõna otseses mõttes jumalike, surematute, kõikvõimsate taevaste vanemate vaimulapsed!

Me tuleme Issanda meie Jumala taevastest kodadest. Me oleme Elohimi, Kõigekõrgema Jumala kuninglikust kojast. Me kõndisime Temaga surelikkusele eelnenud elus. Me kuulsime Teda kõnelemas, olime Tema kuninglikkuse tunnistajaks, õppisime Tema teid.

Teie ja mina võtsime osa suurest nõukogust, kus meie Taevane Isa esitas meile oma plaani – et me tuleksime maailma, saaksime sureliku keha, õpiksime valima hea ja kurja vahel ning areneksime viisidel, mis poleks muidu võimalikud.

Kui me läbisime eesriide ja surelikku ellu sisenesime, teadsime, et me ei mäleta enam eelmist elu. Meie ellu tuleb vastuseise ja katsumusi ning kiusatusi. Kuid me teadsime ka seda, et füüsilise keha saamine oli meie jaoks ülitähtis. Oo, kuidas me lootsime, et me õpime kiiresti tegema õigeid valikuid, pidama vastu Saatana kiusatustele ja saame lõpuks naasta oma armastatud vanemate juurde taevas.

Me teadsime, et patustame ja teeme vigu – ehk isegi tõsiseid vigu. Kuid me teadsime samuti, et meie Päästja, Jeesus Kristus oli lubanud tulla maa peale, elada patuta elu ja vabatahtlikult anda oma elu igaveseks ohvrianniks. Me teadsime, et kui me anname Talle oma südame, usaldame Teda ja püüame kogu hingest käia jüngrirajal, võime saada puhtaks pestud ja taas kord siseneda meie armastatud Taevase Isa juurde.

Seega, uskudes Jeesuse Kristuse ohverdusse, võtsite teie ja võtsin mina oma vabast tahtest vastu Taevase Isa plaani.

Just sel põhjusel oleme siin kaunil planeedil nimega Maa – kuna Jumal pakkus meile võimalust ja me otsustasime selle vastu võtta. Meie surelik elu on küll vaid ajutine ja lõppeb füüsilise keha surmaga. Kuid teie ja minu olemus ei hävi. Meie vaim jätkab elu ja ootab ülestõusmist – meie Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse tasuta andi kõigile.2 Ülestõusmisel ühendatakse taas meie vaim ja keha, mis on vaba valust ja füüsilistest ebatäiustest.

Pärast ülestõusmist saabub kohtumõistmispäev. Kuigi kõik inimesed lõpuks päästetakse ja kõik pärivad hiilguse kuningriigi, siis need, kes usaldavad Jumalat ja püüavad järgida Tema seadusi ja talitusi, pärivad elu igavikes, mis on kujuteldamatud hiilguselt ja ülevoolavad kuninglikkusest.

See kohtumõistmispäev on armu ja armastuse päev – päev, mil tervendatakse murtud südamed, mil leinapisarad asendatakse tänupisaratega, kui kõik heastatakse.3

Jah, patu pärast kogetakse suurt kurbust. Jah, me tunneme kahetsust ja isegi ahastust oma eksimuste, oma rumaluste ja oma kangekaelsuse pärast, mille tõttu kaotasime võimaluse saada osa palju suuremast tulevikust.

Kuid ma olen kindel, et me ei ole mitte ainult rahul Jumala kohtuotsusega; me imestame ja hämmastume, kui lõputu on Tema arm, halastus, heldus ja armastus meie, Tema laste vastu. Kui meie soovid ja teod on head, kui meil on usku elavasse Jumalasse, siis võime pikisilmi oodata seda, mida Moroni nimetas „Suure Jehoova, ‥ Igavese Kohtumõistja [meeldiv kohtujärg]”.4

Pro Tanto Quid Retribuamus

Mu armsad vennad ja õed, mu kallid sõbrad! Kas teie süda ja meel ei täitu imestuse ja aukartusega, kui mõtlete suurele õnneplaanile, mille Taevane Isa on meie jaoks valmistanud? Kas see ei täida meid sõnulkirjeldamatu rõõmuga teada hiilgavast tulevikust, mis on valmistatud kõigile, kes Issandat ootavad?

Kui te pole kunagi tundnud sellist imestust ja rõõmu, siis kutsun ma teid otsima, uurima ja mõtisklema taastatud evangeeliumi lihtsate, kuid sügavmõtteliste tõdede üle. „Laske igaviku pühadel asjadel mõlkuda oma meeles.”5 Laske neil tunnistada endale jumalikust päästmisplaanist.

Kui te olete neid asju varem tundnud, siis küsin ma teilt täna, „kas te tunnete niimoodi nüüd?”6

Hiljuti oli mul võimalus reisida Põhja-Iirimale Belfasti. Ma märkasin seal Befasti vappi, millele on kirjutaud moto „Pro tanto quid retribuamus” ehk „Mida anname vastu nii palju eest?”7

Ma kutsun igaüht teist mõtlema sellele küsimusele. Mida me anname vastu selle valguse ja tõe külluse eest, mida Jumal on meie peale valanud?

Meie armastatud Isa palub lihtsalt, et me elaksime vastavalt saadud tõele ja järgiksime rada, mille Ta on meile andnud. Seepärast leidkem julgust ja usaldagem Vaimu juhatust. Jagagem oma ligimestega imelisi ja aukartustäratavaid sõnumeid Jumala õnneplaanist nii sõnas kui teos. Olgu meie motivatsiooniks armastus Jumala ja Tema laste vastu, sest nad on meie vennad ja õed. See on, mida me saame teha alustuseks, et anda vastu nii palju eest.

„Iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab” ühel päeval, et Jumala teed on õiglased ja Tema plaan on täiuslik.8 Las teie ja minu jaoks olla see päev täna. Kuulutame koos muistse aja Jaakobiga: „Oo, kui suurepärane on meie Jumala plaan!”9

Sellest ma tunnistan suure tänuga meie Taevasele Isale, jättes teile oma õnnistuse, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.