2010–2019
Et sa ei unustaks

Et sa ei unustaks

Ma innustan teid tuletama meelde, eriti just kriiside ajal, millal te tundsite Vaimu ja teie tunnistus oli tugev; meenutama vaimset alust, millele olete ehitanud

Tere, kallid vennad ja õed! Meid on selle konverentsi ajal palju õnnistatud. Minu esimene aasta Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena on olnud väga alandlikuks muutev. See aasta on olnud tulvil pingutusi, kasvu ja siiraid palveid mu Taevase Isa poole. Olen tundnud pere, sõprade ja Kiriku liikmete toetavaid palveid kõikjalt maailmas. Tänan teid teie mõtete ja palvete eest.

Mul on olnud ka au kohtuda kallite sõpradega, kellest mõnda tunnen juba aastaid, kuid paljusid olen kohanud alles hiljuti. Just pärast kohtumist ühe kalli sõbraga, keda olen palju aastaid tundnud ja armastanud, tundsin õhutust tänane kõne ette valmistada.

Kui me kokku saime, rääkis minu sõber mulle usalduslikult, et on raskustes. Tundsin, et ta koges, kasutades tema enda sõnu, usu kriisi ja ootas mult nõuannet. Olin tänulik, et ta minuga oma tundeid ja muresid jagas.

Ta rääkis, et soovib väga tunda taas seda, mida oli kunagi vaimselt tundnud ja mida arvas nüüd kaotamas olevat. Kuulasin tema juttu hoolega ja palvetasin siiralt, et teada, mida Issand soovib, et ma ütleksin.

Minu sõber, nagu ehk ka mõned teist, esitas küsimuse, mis on ühes Algühingu laulus nii liigutavalt sõnastatud: „Taevane Isa, kas oled tõesti seal?”1 Nendega teie seast, kes küsivad võib-olla samamoodi, sooviksin ma jagada nõuannet, mille andsin oma sõbrale; ja ma loodan, et igaüks teist võib tunda, et tema usku on tugevdatud, ning tunneb taas otsustavust olla Jeesuse Kristuse pühendunud jünger.

Alustuseks tuletan teile meelde, et olete armastava Taevase Isa poeg või tütar ja et Tema armastus on muutumatu. Tean, et selliseid julgustavaid armastuse tundeid on raske meenutada, kui olete parajasti keset raskusi või katsumusi, pettumusi või purunenud unistusi.

Jeesusele Kristusele on tõsised raskused ja katsumused tuttavad. Ta andis oma elu meie eest. Tema viimased tunnid olid jõhkrad, ületades kõik, mida suudame mõista, kuid Tema ohverdus kõigi meie eest oli Tema puhta armastuse ülim väljendus.

Ükski viga, patt või valik ei muuda Jumala armastust meie vastu. See ei tähenda, nagu vaadataks patusele käitumisele läbi sõrmede, samuti ei võta see meilt ära kohustust tehtud patu üle meelt parandada. Kuid ärge unustage, et Taevane Isa teab ja armastab igaüht meist ja on alati valmis aitama.

Mõtiskledes oma sõbra olukorra üle, meenus mulle Mormoni Raamatus leiduv suur tarkus: „Ja nüüd, mu pojad, pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.”2

Ma tunnistan, et „lõputu häda ja viletsuse kuristik” on koht, kus keegi ei taha olla. Ja mu sõber tundis, et ta on selle äärel.

Oma sõbra sarnaseid inimesi nõustades olen uurinud, milliseid otsuseid nad on aastate jooksul teinud, mis on lasknud neil pühad kogemused unustada, nõrgaks muutuda ja kahtlema hakata. Ma innustasin neid ja ma innustan teid praegu tuletama meelde, eriti just kriiside ajal, millal te tundsite Vaimu ja teie tunnistus oli tugev; meenutama vaimset alust, millele olete ehitanud. Ma luban, et kui te seda teete, vältides asju, mis ei kasvata ega tugevda teie tunnistust või mis naeruvääristavad teie tõekspidamisi, tulevad need hinnalised ajad, kus tunnistus õitses, alandliku palve ja paastumise kaudu teie mällu tagasi. Ma kinnitan teile, et tunnete taas Jeesuse Kristuse evangeeliumi turvalisust ja soojust.

Igaüks meist peab vaimselt tugevdama esmalt ennast ja seejärel neid, kes on meie ümber. Mõtisklege regulaarselt pühakirjade üle ning pidage meeles mõtteid ja tundeid, mida pühakirju lugedes tunnete. Otsige samuti teisi tõeallikaid, kuid pöörake tähelepanu hoiatusele pühakirjas: „Ent õpetatud olla on hea, kui nad võtavad kuulda Jumala nõuandeid.”3 Käige Kiriku koosolekutel, eriti sakramendikoosolekul, ning võtke osa sakramendist ja uuendage oma lepinguid, sealhulgas lubadust Päästjat alati meeles pidada, et Tema Vaim oleks alati teiega.

Pole vahet, millise vea oleme teinud või kui ebatäiuslikuna end tunneme, me võime alati teisi õnnistada ja toetada. Neile kristlikus teenimises sõbrakäe ulatamine võib aidata meil sügaval südames Jumala armastust tunda.

Tähtis on meeles pidada Viiendas Moosese raamatus kirjas olevat vägevat nõuannet: „Hoia väga oma hinge, ja et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele.”4

Meie valikud mõjutavad paljusid põlvkondi! Jagage oma perega tunnistust. Innustage neid pidama meeles, mida nad tundsid, kui panid tähele Vaimu oma elus, ja neid tundeid päevikusse kirja panema, nii et vajadusel saaksid nende oma sõnad tuletada neile meelde, kui hea on Issand nende vastu olnud.

Teile meenub, et Nefi ja tema vennad pöördusid tagasi Jeruusalemma, et saada kätte vaskplaadid, millel oli üles tähendatud nende rahva ajalugu, osalt seepärast, et nad oma minevikku ei unustaks.

Samuti pani Mormoni Raamatus Heelaman oma poegadele nende esiisade nimed, et nad ei unustaks Issanda headust:

„Vaadake, mu pojad, ma soovin, et te peaksite meeles kinni pidada Jumala käskudest. .. Vaadake, ma olen andnud teile meie esimeste vanemate nimed, kes lahkusid Jeruusalemma maalt; ja seda ma olen teinud, et kui te peate meeles oma nimesid, siis te võite pidada meeles neid; ja kui te peate meeles neid, te võite pidada meeles nende tegusid; ja kui te peate meeles nende tegusid, te võite teada, kuidas on öeldud ja ka kirjutatud, et need olid head.

Seepärast, mu pojad, ma tahan, et te teeksite seda, mis on hea, et teie kohta öeldaks ja ka kirjutataks, just nagu on öeldud ja kirjutatud nende kohta.”5

Tänapäeval on paljudel samuti tavaks panna oma lastele nimed pühakirjakangelaste või ustavate esivanemate järgi, et innustada lapsi nende pärandit mitte unustama.

Kui mina sündisin, pandi mulle nimeks Ronald A. Rasband. Mu perekonnanimi austab mu isapoolset esivanemate liini. Keskmine nimetäht A anti mulle, tuletamaks meelde, et austaksin emapoolseid Taanist pärit esivanemaid, kes kandsid nime Anderson.

Minu vaarvanaisa Jens Anderson oli pärit Taanist. Ja 1861. aastal juhatas Issand kaks mormoonide misjonäri Jens ja Ane Cathrine Andersoni koju, kus misjonärid tutvustasid neile ja nende 16-aastasele pojale Andrew’le taastatud evangeeliumi. Sellest sai alguse usupärand, millest mu pere ja mina oleme kasu saanud. Andersonid lugesid Mormoni Raamatut ja said peagi ristitud. Järgmisel aastal järgis Andersonide pere prohveti üleskutset ületada Atlandi ookean, et ühineda pühadega Põhja-Ameerikas.

Kahjuks suri Jens merereisi ajal, kuid tema naine ja poeg jätkasid teekonda Soolajärve orgu, jõudes kohale 3. septembril 1862. Raskustest ja südamevalust hoolimata ei löönud nende usk kunagi vankuma, nagu pole vankunud ka nende järeltulijate usk.

Maal vanem Rasbandi kabinetis

Minu kabinetis ripub maal6, millel on kaunilt tabatud seda sümboolset meeldetuletust minu esivanemate ja pühendunud algusaegade misjonäride vahelist esmakohtumist. Ma olen kindlalt otsustanud mitte unustada oma pärandit ja tänu nimele on mul esivanemate ustavuse ja ohverduse pärand alati meeles.

Ärge kunagi unustage, seadke küsimuse alla ega eirake isiklikke pühasid vaimseid kogemusi. Vastase plaan on meie tähelepanu vaimsetelt tunnistajatelt kõrvale juhtida, samas kui Issand soovib meid valgustada ja oma töös kaasata.

Lubage mul jagada selle tõe kohta isiklikku kogemust. Mäletan selgelt aega, kui vägevale palvele vastust saades õhutust tundsin. Vastus oli selge ja võimas. Kuid mul ei õnnestunud kohe selle õhutuse kohaselt tegutseda ja mõni aeg hiljem hakkasin ma mõtlema, kas see, mida olin tundnud, oli olnud üldse tõeline. Mõned teie seast on ehk samuti vastase sellise pettuse ohvriks langenud.

Mõned päevad hiljem ärkasin hommikul, mõtteis vägev pühakirjasalm:

„Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: Kui sa soovid veel tõendust, siis tuleta meelde seda ööd, mil sa hüüdsid minu poole oma südames. ‥

Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas? Millist suuremat tõendust sa võid saada kui see, mis tuleb Jumalalt?”7

Tundus, nagu ütleks Jumal: „Kuule, Ronald, ma juba ütlesin sulle, mida sa pead tegema. Nüüd tee seda!” Kui tänulik ma olin selle armastava korralekutsumise ja juhatuse eest! Õhutus trööstis mind sedamaid ja ma sain edasi liikuda, teades oma südames, et minu palvele on vastatud.

Kallid vennad ja õed! Jagan seda kogemust, et näidata, kui kiiresti meie meel võib unustada ja kuidas vaimsed kogemused meid juhatavad. Olen õppinud kalliks pidama selliseid hetki, „et ma ei unustaks”.

Oma sõbrale ja kõigile, kes soovivad oma usku tugevdada, annan ma lubaduse: kui elate ustavalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi ja alistute selle õpetustele, siis teie tunnistust kaitstakse ja see hakkab kasvama. Hoolimata sellest, mida teevad teid ümbritsevad inimesed, pidage kinni lepingutest, mille olete sõlminud. Olge usinad lapsevanemad, vennad ja õed, vanavanemad, tädid, onud ja sõbrad, kes tugevdavad oma lähedasi isikliku tunnistuse kaudu ja kes jagavad oma vaimseid kogemusi. Jääge ustavaks ja vankumatuks, kui kahtlusetuuled teid teiste inimeste tegude kaudu riivavad. Otsige seda, mis teid vaimselt harib ja tugevdab. Vältige niinimetatud „tõdede” võltse pakkumisi, mis on nii laialt levinud, ja pidage meeles panna kirja sellised tunded nagu „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus”8.

Elu suurimates tormides ärge unustage Jumala poegade ja tütardena oma jumalikku pärandit ega oma igavest saatust naasta ühel päeval elama koos Temaga; see ületab kõik, mida maailmal on teile pakkuda. Pidage meeles Alma hellad ja sulnid sõnad: „Ja nüüd, vaata, ma ütlen teile, mu vennad, kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”9

Ma anun koos kõigiga, kes tunnevad vajadust oma usku tugevdada: Ärge unustage! Palun ärge unustage.

Ma tunnistan, et Joseph Smith oli Jumala prohvet. Ma tean, et ta nägi Taevast Isa ja Tema Poega, Jeesust Kristust ning rääkis nendega, nagu ta oma sõnadega on üles tähendanud. Olen väga tänulik, et ta ei unustanud seda kogemust kirja panna, et me kõik teaksime tema tunnistust.

Tunnistan pühalikult Issandast, Jeesusest Kristusest. Ta elab. Ma tean, et Ta elab ja seisab selle Kiriku eesotsas. Ma tean neid asju ise, sõltumata ühestki teisest häälest või tunnistusest, ja ma palvetan, et teie ega mina ei unustaks iial pühasid igavesi tõdesid – eelkõige seda, et oleme elavate ja armastavate taevaste vanemate pojad ja tütred ja nad soovivad üksnes seda, et oleksime igavesti õnnelikud. Tunnistan nendest tõdedest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.