2010–2019
Vaprad tunnistuses Jeesusest

Vaprad tunnistuses Jeesusest

Me ei saa lasta komistuskividel segada ega komplitseerida oma tunnistust Isast ja Pojast.

Igavene elu on suurim Jumala and ja see antakse neile, kes „pea[vad] kinni [Jumala] käskudest ja pea[vad] vastu lõpuni”1. Teisest küljest keelatakse igavest elu meie Taevase Isa juures neile, „kes ei ole vaprad tunnistuses Jeesusest”2. Meie vaprusele on mõned komistuskivid, mis võivad takistada meil jõuda igavese elu eesmärgini.3 Komistuskivid võivad olla keerukad. Lubage mul tuua näiteid.

Palju aastaid tagasi ehitas mu isa väikese majakese karjatalu maadele, kus ta oli üles kasvanud. Sealt avanes erakordne vaade üle aasade. Kui majakese seinad olid püsti, läksin ma seda vaatama. Olin üllatunud, et kauni vaatega aken oli suunatud maja kõrval asuvale elektripostile. Minu arvates häiris see suurepärast vaadet tohutult.

Küsisin: „Isa, miks sa lasid neil panna elektriposti täpselt aknast avaneva vaate ette?”

Minu isa, kes oli erakordselt praktilise meelega rahulik mees, hüüatas mõningase heldimusega: „Quentin, see elektripost on minu jaoks kogu talus kõige ilusam asi!” Seejärel ta selgitas. „Ma mõistan seda posti vaadates, et erinevalt ajast, kui ma siin üles kasvasin, ei pea ma söögi tegemiseks ega käte ja enda pesemiseks allikast anumatega vett majja tassima. Ma ei pea õhtul lugemiseks küünlaid ega õlilampe süütama. Ma tahan näha seda elektriposti täpselt keset aknast avanevat vaadet.”

Minu isa nägi elektriposti teisest vaatenurgast kui mina. Tema jaoks tähendas see post paremat elu, minu jaoks aga komistuskivi, mis ilusat vaadet rikkus. Mu isa pidas elektrit, valgust ja puhtust ilusast vaatest väärtuslikumaks. Mõistsin otsekohe, et kuigi post oli minu jaoks komistuskivi, oli sel isa jaoks suur praktiline ja sümboolne tähendus.

Komistuskivi on miski, mis kõigutab mõnda tõekspidamist või arusaama, või takistus, mis ei lase edasi liikuda4. Vaimne komistamine tähendab pattulangemist või tõrksust5. Komistuskiviks võib olla iga asi, mis juhib meid kõrvale õigemeelsetest eesmärkidest.

Me ei saa lasta komistuskividel segada ega komplitseerida oma tunnistust Isast ja Pojast. Me ei või sellesse lõksu langeda. Meie tunnistus neist peab jääma puhtaks ja lihtsaks, nagu mu isa lihtne kaitsekõne elektripostile talus, kus ta üles kasvas.

Mis on mõned komistuskivid, mis segavad ja komplitseerivad meie puhast ja lihtsat tunnistust Isast ja Pojast ning ei lase meil selles tunnistuses vaprad olla?

Üheks komistuskiviks on maine filosoofia

Me oleme pühendunud igasugustele teadmistele ja usume, et „Jumala hiilguseks on mõistus”6. Kuid me teame ka, et vastase eelistatud strateegia on inimesi Jumalast eemale juhtida ja komistama panna, nii et me peaks maist filosoofiat tähtsamaks Päästjast ja Tema õpetustest.

Apostel Paulus oli Jeesuse Kristuse kindel tunnistaja, kuna oli saanud seoses Päästjaga imelise ja elumuutva kogemuse.7 Ainulaadsed kogemused olid Paulust valmistanud suhestuma paljudest kultuuridest pärit inimestega. Talle meeldis tessalooniklaste lihtne otsekohesus ja filiplaste õrn poolehoid.8 Esialgu oli tal raskem suhestuda intellektuaalsete huvidega ja haritud kreeklastega. Ateenas Areopaagil püüdis ta läheneda neile filosoofiliselt, kuid lükati tagasi. Korintlastele otsustas ta õpetada lihtsalt „ristilöödud Kristuse õpetust”9. Apostel Pauluse enda sõnad on järgmised:

„Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises,

et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.”10

Esimeses kirjas korintlastele on toodud välja ühed suurepärasemad pühakirjalood Päästjast ja Tema missioonist. Üks, nimelt 15. peatükk, on pälvinud üleilmset tähelepanu Georg Friedrich Händeli oratooriumi „Messias”11 esitamise kaudu. See sisaldab Päästja kohta sügavmõttelist õpetust. „Messia” kolmandas osas, kohe pärast „Halleluujat”, on enamik pühakirjasalme võetud 1. korintlastele 15. peatükist. Mõnes neis salmides kirjeldab Paulus kaunilt veidi, mida Päästja korda saatis:

„Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud, ‥ esmaseks nende seast, kes on läinud hingama.

‥ Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.

Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses. ‥

Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? ‥

Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”12

Me teame, et usust taganemine toimus osalt seetõttu, et maist filosoofiat peeti Kristuse olulisest põhiõpetusest kõrgemaks. Päästja lihtsa sõnumi õpetamise asemel paljud selged ja hinnalised tõed muudeti või kadusid. Kristlased võtsid omaks mõned Kreeka filosoofia pärimused ja joondasid oma tõekspidamisi olemasoleva kultuuri järgi. Ajaloolane Will Durant on kirjutanud: „Kristlus paganlust ei hävitanud, vaid võttis selle omaks. Surev kreeka vaim siirdus teise ellu.”13 Ajalooliselt ja meie endi ajal hülgavad mõned inimesed Jeesuse Kristuse evangeeliumi, kuna nende vaatenurgast pole see piisavalt intellektuaalne.

Taastamise koidikul paljud vähemalt väitsid, et nad järgivad Päästja õpetusi. Paljud riigid pidasid oma rahvast kristlikuks. Kuid juba siis kuulutati prohvetlikult meie ajaks raskemaid aegu.

Heber C. Kimball kuulus sel evangeeliumi ajajärgul esimese kaheteistkümne apostli sekka ja oli president Brigham Youngi esimene nõuandja. Ta hoiatas: „Aeg tuleb, mil ‥ meil on raske teha nägu pidi vahet pühal ja Jumala rahva vaenlasel. Siis on aeg olla valvel suure sõela tulekuks, sest tuleb suur sõelumise aeg ja paljud langevad.” Ta ütles, et tulemas on PROOVILEPANEK.14

Meie päevil on kristlaste mõju paljudes riikides, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, märkimisväärselt vähenenud. Ilma usuliste tõekspidamisteta puudub vastutustunne Jumala ees. Seepärast on raske kehtestada üleüldisi väärtusi, kuidas peaks elama. Tõekspidamised, millest sügavalt kinni hoitakse, on sageli üksteisega vastuolus.

Kahjuks juhtub seda ka mõne Kiriku liikmega, kes kaotab oma seisukoha ja laseb end mõjutada hetkeajenditest, millest paljud pole selgelt õigemeelsed.

Kooskõlas Heber C. Kimballi prohvetliku kuulutusega ütles 1982. aastal vanem Neal A. Maxwell: „Palju sõelumist leiab aset õigemeelsest käitumisest kõrvalekaldumise tõttu, millest meelt ei parandata. Mõni annab alla, selle asemel et lõpuni vastu pidada. Mõnda petavad ülejooksikud. Mõni ka solvub, sest igal evangeeliumi ajajärgul jagub piisavalt sobilikke komistuskive!”15

Üheks komistuskiviks on see, kui ei taheta näha pattu õiges valguses

Meie ajale ainuomane ja murettekitav on see, et paljud käituvad patuselt, kuid keelduvad seda patuseks pidamast. Neil puudub igasugune süütunne või tahe tunnistada, et nende käitumine on moraalselt vale. Isegi mõned, kes väidavad, et nad usuvad Isasse ja Poega, on vääral seisukohal, et armastav Taevaisa ei peaks nõudma, et Tema käskudega vastuolus oleva käitumisega kaasneksid tagajärjed.

Sellisel seisukohal oli Mormoni Raamatus ilmselt Alma noorema poeg Korianton. Ta oli käitunud rängalt kõlblusevastaselt ja Alma andis talle nõu. Meie õnnistuseks pani suur prohvet Alma, kes oli ise olnud „kõige pimedamas sügavikus [ja näinud] Jumala imepärast valgust”16, oma õpetussõnad kirja. Me loeme Alma 39. peatükist, kuidas ta andis oma pojale nõu kogu meeleparanduse protsessi vältel ja selgitas siis, kuidas Kristus tuleb pattu ära võtma. Alma tegi Koriantonile selgeks, et meeleparandus on vajalik, sest „miski, mis pole puhas, ei või pärida Jumala kuningriiki”17.

Alma 42. peatükis on kirjas üks suurepärasemaid õpetusi lepitusest kogu pühakirjas. Alma aitas Koriantonil mõista, et ei ole „ebaõiglane jätta patustaja õnnetusse seisundisse”18. Kuid ta märkis, et halastav Jumal on andnud Aadamast alates „aega meeleparanduseks”, sest ilma meeleparanduseta „suur päästmisplaan oleks nurjunud”19. Lisaks nentis Alma, et Jumala plaan on „õnneplaan”20.

Alma õpetused on äärmiselt õpetlikud: „Sest vaata, õiglus paneb kõik oma nõudmised maksma ja ka halastus nõuab kõike, mis on tema oma; ja nõnda ei saa mitte keegi teine, kui vaid tõeline patukahetseja pääseda.”21 Hiilgavad meeleparanduse ja Päästja õpetustest kinnipidamise õnnistused on õiges valguses nähtuna tohutult tähtsad. Patuste valikute tagajärgede ja vähese meeleparanduse osas selgesõnaline olemine, nagu Alma oli Koriantoni puhul, pole üldse ülekohtune. Sageli on kuulutatud: „Varem või hiljem peab igaüks tagajärgede pidulaua taga istet võtma.”22

Päästja lepituse tähelepanuväärseks selestiliseks õnnistuseks on see, et meeleparanduse kaudu patune käitumine kustutatakse. Pärast Koriantoni meeleparandust ütles Alma lõpetuseks: „Et sa ei laseks neil asjadel endale enam muret teha ja lase ainult oma pattudel endale muret teha, selle murega, mis toob sind meeleparandusele.”23

Komistuskiviks on märgist möödavaatamine

Prohvet Jaakob ütles vana aja juutide kohta „kangekaelne rahvas, [kes] põlgasid selguse sõnu ja tapsid prohvetid ja otsisid asju, mida nad ei võinud mõista. Mispärast, nende pimeduse pärast, milline pimedus tuli märgist möödavaatamisest, peavad nad tingimata langema.”24

Kuigi märgist möödavaatamise25 kohta on palju näiteid, on meie ajal ilmekas näide äärmuslus. Äärmuslus evangeeliumis on see, kui keegi peab mingit evangeeliumi põhimõtet teistest võrdselt tähtsatest põhimõtetest kõrgemaks ja ta seisukoht eemaldub Kiriku juhtide õpetustest või on nendega vastuolus. Üks näide on see, kui propageeritakse täiendusi Tarkuse Sõnale, seda muudetakse või mõnda selle osa ületähtsustatakse. Teine näide on kulukas valmistumine „maailmalõpu sündmusteks”. Mõlema näite puhul innustatakse teisi võtma omaks kellegi isiklikke tõlgendusi. „Kui terviseseadusest või mõnest muust põhimõttest saab omamoodi usuline fanatism, vaatame me märgist mööda.”26

Rääkides tähtsast õpetusest, on Issand kuulutanud: „Kes iganes kuulutab rohkemat või vähemat kui see, see ei ole minust.”27 Kui me tähtsustame mõnda põhimõtet ega ole seetõttu nii pühendunud teistele võrdselt tähtsatele põhimõtetele, või kui meie seisukoht on vastuolus Kiriku juhtide õpetustega või eemaldub nendest, vaatame me märgist mööda.

Lisaks peavad mõned liikmeid mingeid eesmärke või üritusi, millest paljud on head, evangeeliumi põhiõpetustest tähtsamaks. Nad pühenduvad esmalt sellele ning pühendumine Päästjale ja Tema õpetustele jääb teisele kohale. Kui me peame midagi Päästjale pühendumisest tähtsamaks, kui näitame oma käitumisega, et Ta on lihtsalt üks õpetaja, mitte jumalik Jumala Poeg, vaatame me märgist mööda. Jeesus Kristus ongi see märk!

Õpetuse ja Lepingute 76. osas saab selgeks, et „vapr[us] tunnistuses Jeesusest”28 on lihtne ja oluline proovilepanek nende vahel, kes pärivad selestilise kuningriigi õnnistused, ja kes on madalamas terrestrilises kuningriigis. Vaprus nõuab, et me keskenduksime Jeesuse Kristuse ja Tema lepitusohvri väele saada võitu surmast ja puhastada meid meeleparanduse kaudu patust, ning järgiksime Kristuse õpetust.29 Lisaks vajame, et Päästja elu ja õpetuste valgus ja teadmised neist meid lepinguterajal, sealhulgas pühades templitalitustes, juhiksid. Me peame püsima Kristuses, toituma rõõmuga Tema sõnast ja lõpuni vastu pidama.30

Kokkuvõte

Kui tahame olla vaprad tunnistuses Jeesusest, peame vältima komistuskive, mille taha jäävad lõksu paljud muidu auväärsed mehed ja naised ning mis ei lase neil edasi liikuda. Otsustagem olla alati Tema teenistuses. Me peame vältima teadmisi otsides maiseid filosoofilisi mõtteviise, mis kahandavad meie pühendumist Päästjale. Me peame nägema pattu õiges valguses ja võtma meeleparanduse kaudu vastu Päästja lepituse. Me peame hoiduma märgist mööda vaatamast ja keskenduma Jeesusele Kristusele, oma Päästjale ja Lunastajale, ning järgima Tema õpetust.

Minu isa nägi postis vahendit, mis andis elektrit, valgust ning rohkelt vett söögitegemiseks ja puhtuse hoidmiseks. See oli jalgkivi, mis parandas tema elukvaliteeti.

Ühe kirjaniku arvates saab komistuskive muuta „jalgkivideks teel õilsa iseloomuni ja taevasse”31.

Meie jaoks on vaprus tunnistuses Jeesusest jalgkiviks Päästja armu ja selestilise kuningriigi väärimise poole. Jeesus Kristus on ainus nimi taeva all, mille kaudu me võime saada päästetud.32 Jätan oma kindla tunnistuse nii Tema jumalikkusest kui ka kõrgest rollist Isa plaanis. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.