2010–2019
Neljas korrus, viimane uks

Neljas korrus, viimane uks

Jumal tasustab neid, kes Teda siiralt otsivad, seega peame jätkama koputamist. Õed, ärge andke alla! Otsige Jumalat kogu südamest.

Mu kallid õed, kallid sõbrad! Kui õnnistatud me oleme taas kogunedes sellel ülemaailmsel konverentsil meie kalli prohveti ja presidendi Thomas S. Monson juhatusel ja juhtimisel. President, me armastame Sind ja me toetame Sind! Me teame, et Sa armastad selle Kiriku õdesid.

Mulle meeldib osaleda sellel imelisel üldkonverentsi-istungil, mis on pühendatud Kiriku õdedele.

Õed, kui ma teid näen, läheb mu mõte naistele, kellel on olnud minu elule suur mõju: minu vanaema ja ema, kes olid esimesed, kes võtsid vastu kutse tulla ja näha, mida Kirik endast kujutab.1 Muidugi minu armastatud abikaasa Harriet, kellesse ma esmapilgust armusin. Ja Harrieti ema, kes liitus Kirikuga peagi pärast seda, kui tema abikaasa vähki suri. Siis minu õed, minu tütar, minu pojatütar ja tütrepoja tütar – kõigil neil inimestel on olnud mulle puhastav mõju. Nad toovad minu ellu päikest. Nad innustavad mind saama paremaks inimeseks ja tundlikumaks Kiriku juhiks. Ilma nendeta oleks minu elu hoopis erinev!

Mis mind ehk kõige alandlikumaks teeb, on teadmine, et sama mõju kordub miljoneid kordi kogu Kirikus teiesarnaste usklike naiste võimete, annete, intelligentsuse ja tunnistuse kaudu.

Mõned teist tunnevad, et ei vääri nii suurt kiitust. Võite arvata, et olete liiga tähtsusetu, et omada teistele tähendusrikast mõju. Ehk ei pea te ennast usklikuks naiseks, kuna mõnikord kahtlete ja kardate.

Täna soovin ma kõnelda kõigile, kes on kunagi niiviisi tundnud – ja arvatavasti tähendab see mingil ajahetkel meid kõiki. Soovin kõnelda usust – mis see on, mida see suudab või ei suuda ja mida peame meie tegema, et selle mõju oma elus käivitada.

Mis usk on

Usk on tugev veendumus meie tõekspidamistest – nii tugev veendumus, et see paneb meid tegema asju, mida me muidu ei pruugiks teha. „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.”2

Samal ajal kui see on arusaadav usklikele inimestele, ajab see uskmatud tihti segadusse. Nad raputavad pead ja küsivad: „Kuidas võib keegi olla veendunud selles, mida ei nähta?” Neile on see tõenduseks usu ebaratsionaalsusest.

Mida nad aga ei mõista, on see, et näha võib ka muul viisil kui silmadega, tunda võib ka muul viisil kui kätega ja kuulda enamal moel kui kõrvadega.

See on umbes nagu ühe väikse tüdruku jalutuskäik vanaemaga. Lindude laul tundus väikesele tüdrukule imepärane ja ta juhtis oma vanaema tähelepanu igale helile.

„Kas sa kuuled seda?” küsis tüdruk üha uuesti ja uuesti. Kuid tema vanaema oli kõva kuulmisega ega kuulnud neid helisid.

Lõpuks laskus vanaema põlvili ja ütles: „Anna andeks, kullake. Vanaema ei kuule eriti hästi.”

Meeleheitel võttis väike tüdruk vanaema näo oma käte vahele, vaatas talle pingsalt silma ja sõnas: „Vanaema, kuula kõvemini!”

Selles loos on õppetunde nii uskmatutele kui usklikele. Vaid see, et meie midagi ei kuule, ei tähenda seda, et pole, mida kuulda. Kaks inimest võivad kuulata sama sõnumit või lugeda sama pühakirja ja üks võib tunda Vaimu tunnistust, samas kui teine ei tunne.

Teisest küljest, kui püüame aidata endale kallitel inimestel kogeda Vaimu häält ja Jeesuse Kristuse suurt, igavest ja sügavat ilu, ei pruugi olla kõige parem viis öelda neile, et nad kõvemini kuulaksid.

Ehk oleks parem nõuanne – kõigile, kes soovivad usku suurendada – kuulata teistmoodi. Apostel Paulus innustab meid otsima häält, mis kõneleb meie vaimule, mitte ainult meie kõrvadele. Ta õpetas: „Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt.”3 Me peaksime kuulama Saint-Exupéry väikese printsi sõnu, kes ütles: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”4

Usu vägi ja piirangud

Mõnikord ei ole kerge arendada usku vaimsetesse asjadesse füüsilises maailmas elades. Kuid see on väärt üritamist, kuna usul võib olla meie elule väga sügav mõju. Pühakirjad õpetavad meile, et usu kaudu valmistati maailmad, lõhestati veed, äratati surnud, veejõed pöördusid kõrvale oma sängist ja mäed liikusid paigast. 5

Mõned võivad aga küsida: „Kui usk on nii võimas, miks ei saa ma vastust oma siirale palvele? Mul pole vaja, et mereveed lõheneksid või mäed paigast liiguksid. Ma soovin vaid, et minu haigus taanduks või et mu vanemad teineteisele andestaksid või et minu ukselävele ilmuks igavene kaaslane, lillekimp ühes ja kihlasõrmus teises käes. Miks ei või minu usk seda korda saata?”

Usk on vägev ja tihti saadab korda imesid. Kuid vaatamata sellele, kui palju on meil usku, jääb siiski kaks asja, mida usk teha ei saa. Esiteks ei saa me võtta ära teise inimese valikuvabadust.

Üks naine palus aastaid, et tema eksiteel tütar Kristuse karja naaseks, ja tundis heitumust, kuna tema palved jäid näiliselt vastuseta. Eriti valus oli see, kui ta kuulis lugusid teistest kadunud lastest, kes oma eksimustest meelt parandasid.

Probleemiks ei olnud puuduvad palved ega vähene usk. Ta pidi vaid mõistma, et nii valus, kui see meie Taevasele Isale ka pole, ei saa Ta kedagi õigsuse rada valima sundida. Jumal ei sundinud surelikkusele eelnenud maailmas iseenda lapsi ennast järgima, kuivõrd vähem sunnib Ta meid nüüd, kui me rändame läbi selle sureliku elu?

Jumal kutsub, veenab. Jumal sirutub väsimatult armastuse, innustuse ja julgustusega meie poole. Kuid Jumal kunagi ei sunni – see õõnestaks Tema suurt plaani meie igaveseks kasvuks.

Teine asi, mida usk teha ei saa, on sundida Jumalale peale meie tahet. Me ei saa sundida Jumalat täitma meie soovi – ükskõik kui suur õigus meil on või kui siiralt me ka ei palveta. Mõtelge Pauluse kogemusele, kes anus Issandat mitmel korral, et saada leevendust isiklikule katsumusele – mis tema kirjeldustes oli kui „liha sisse antud vai”. Kuid see ei olnud Jumala tahe. Lõpuks mõistis Paulus, et tema katsumus oli õnnistus, ja ta tänas Jumalat, et tema palved jäid loodetud viisil vastuseta.6

Usaldus ja usk

Ei, usu eesmärk ei ole muuta Jumala tahet, vaid anda meile jõudu tegutseda vastavalt Jumala tahtele. Usk on usaldus – usaldus, et Jumal näeb, mida meie ei suuda näha, ja et Ta teab, mida meie ei tea.7 Mõnikord ei piisa meie enda arusaama ja hinnangu usaldamisest.

Ma õppisin seda lennukipiloodina, kui pidin lendama tihedas udus või pilvedes ega näinud kaugemale kui mõnikümmend sentimeetrit. Pidin usaldama instrumente, mis ütlesid mulle, kus ma olin ja kuhu ma lendasin. Ma pidin kuulama lennujuhtimiskeskuse häält. Pidin järgima kedagi, kelle info oli täpsem kui minu teadmised. Kedagi, keda ma ei näinud, kuid keda ma olin õppinud usaldama. Kedagi, kes nägi seda, mida mina ei näinud. Ma pidin usaldama ja vastavalt tegutsema, et turvaliselt oma sihtpunkti saabuda.

Usk tähendab, et me ei usalda mitte ainult Jumala tarkust, vaid et me usaldame ka Tema armastust. See tähendab usaldada, et Jumal armastab meid täiuslikult; usaldada, et kõik, mida Ta teeb – iga õnnistus, mille Ta annab, ja iga õnnistus, mille Ta mõneks ajaks andmata jätab –, on meie igavese õnne heaks.8

Sellise usuga, kuigi me ei pruugi mõista, miks teatud asjad juhtuvad või miks teatud palved vastust ei saa, võime teada, et lõpuks mõistame kõike. „Neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb.”9

Kõik heastatakse. Kõik saab korda.

Me võime olla kindlad, et vastused tulevad, ja me võime teada, et mitte ainult ei jää me vastustega rahule, vaid tunneme ka ülevoolavalt, millist armu, halastust, heldust ja armastust meie Taevane Isa meie, oma laste vastu tunneb.

Jätkake koputamist

Kuni tolle ajani käigem selles usus, mis meil on10, püüdes alati oma usku kasvatada. Mõnikord ei ole see kerge. Inimesed, kes on kannatamatud, ei ole pühendunud või on hoolimatud, võivad pidada usku kättesaamatuks. Inimesed, kes kergesti heituvad või end eksitada lasevad, ei pruugi seda peaaegu üldse kogeda. Usk tuleb alandlikele, usinatele, vastupidajatele.

See tuleb neile, kes tasuvad ustavuse hinna.

Seda tõde illustreerib kahe noore Euroopas teeninud misjonäri kogemus, kes olid piirkonnas, kus oli vähe ristimisi. Usun, et oleks olnud mõistetav, kui nad oleksid arvanud, et nende jõupingutused midagi ei muuda.

Kuid neil kahel misjonäril oli usku ja nad olid pühendunud. Neil oli hoiak, et kui keegi nende sõnumit ka ei kuulanud, siis ei olnud põhjus selles, et nemad poleks endast kõike andnud.

Ühel päeval tundsid nad, et peaksid minema ja rääkima ühe ilusa ja korraliku neljakorruselise kortermaja elanikega. Nad alustasid esimesel korrusel ja koputasid igale uksele, esitades oma päästvat sõnumit Jeesusest Kristusest ja Tema Kiriku taastamisest.

Esimesel korrusel ei kuulanud neid keegi.

Oleks olnud kerge öelda: „Me proovisime. Jätame selle pooleli. Lähme ja proovime mõnda teist maja.”

Kuid neil kahel misjonäril oli usku ja nad olid valmis töötama, ja nii koputasid nad igale uksele teisel korrusel.

Ja taas ei kuulanud neid keegi.

Sama kordus kolmandal korrusel. Ja ka neljandal – senikaua, kui nad koputasid neljandal korrusel viimasele uksele.

Kui see uks avanes, naeratas neile üks väike tüdruk ja palus neil oodata, kuni ta oma ema kutsus.

Tema ema, kes oli vaid 36-aastane, oli hiljuti abikaasa kaotanud ja tal polnud tuju mormooni misjonäridega rääkida. Seepärast palus ta tütrel nad minema saata.

Kuid tüdruk anus teda. Need noormehed on nii toredad, ütles ta. Ja see võtab vaid mõne minuti.

Ema nõustus vastumeelselt. Misjonärid esitasid oma sõnumi ja andsid emale lugemiseks Mormoni Raamatu.

Kui nad olid lahkunud, otsustas ema, et loeb vähemalt mõne lehekülje.

Ta lõpetas terve raamatu mõne päevaga.

Peagi pärast seda astus see imeline üksikvanemaga pere ristimisvetesse.

Kui see väike pere käis Saksamaal Frankfurtis oma kohalikus koguduses, märkas ühe tütre ilu noor diakon ja mõtles endamisi: „Need misjonärid teevad tublit tööd!”

Selle noore diakoni nimi oli Dieter Uchtdorf. Ja selle armsa noore naise – sellesama, kes anus, et ema misjonäre kuulaks – kaunis nimi on Harriet. Teda armastavad kõik, kes teda kohtavad, kui ta mind minu reisidel saadab. Oma armastusega evangeeliumi vastu ja oma särava isiksuse kaudu on ta õnnistanud paljude inimeste elu. Ta on tõepoolest minu elu päikesepaiste.

Kui tihti olen ma tänanud südames neid kahte misjonäri, kes ei peatunud esimesel korrusel. Kui sagedasti olen südames kiitnud nende usku ja tegusid. Kui tihti tundnud tänulikkust, et nad jätkasid koputamist – isegi kuni neljanda korruse viimase ukseni.

Siis avatakse teile

Meie kestva usu otsingutel, kui püüame saada ühendust Jumala ja Tema eesmärkidega, pidagem meeles Issanda lubadust: „Koputage, siis avatakse teile.”11

Kas me anname alla pärast teisele uksele koputamist? Pärast teisele korrusele jõudmist?

Või kas jätkame otsimist, kuni oleme jõudnud neljanda korruse viimase ukseni?

Jumal „annab palga neile, kes teda otsivad”12, kuid see palk ei ole tavaliselt esimese ukse taga. Seega peame jätkama koputamist. Õed, ärge andke alla! Otsige Jumalat kogu südamest. Rakendage usku. Käige õigemeelsuses.

Ma luban teile, et kui te seda teete – isegi kuni neljanda korruse viimase ukseni –, siis saate te vastused, mida te otsite. Te leiate usu. Ja ühel päeval täitute valgusega, mis kasvab „üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev”.13

Mu armsad õed Kristuses, Jumal on tõeline.

Ta elab.

Ta armastab teid.

Ta tunneb teid.

Ta mõistab teid.

Ta teab teie südame vaikseid palveid.

Ta ei ole teid maha jätnud.

Ta ei hülga teid.

Ma tunnistan ja jätan igaühele teist apostelliku õnnistuse, et te ise tunneksite seda ülevat tõde oma südames ja meeles. Elage usus, kallid sõbrad ja „Jehoova, ‥ [meie] Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks ‥ ja õnnistagu teid nõnda, nagu ta teile on rääkinud!”14

Ma jätan teile oma usu, oma veendumuse ja oma kindla, kõikumatu tunnistuse, et see on Jumala töö. Armastatud Päästja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.