2010–2019
Pole suuremat rõõmu, kui teada, et nad teavad

Pole suuremat rõõmu kui teada, et nad teavad

Ma ei tea, kas midagi võiks siin maailmas veel õnnelikumaks teha ja rohkem rõõmu tuua kui teadmine, et meie lapsed tunnevad Päästjat.

Vennad ja õed! Olen hiljuti mõtisklenud küsimuse üle: „Kui kõik, mida teie lapsed evangeeliumist teaksid, tuleks teie käest kui nende ainsast allikast, kui palju nad siis teaksid?” See küsimus käib kõigi kohta, kes lapsi armastavad, õpetavad ja mõjutavad.

Kas on olemas suuremat kingitust kui see, et saame anda oma lastele edasi sügavale nende südamesse sööbinud mälestuse, et me teame, et meie Lunastaja elab? Kas nad teavad, et me teame? Ja mis veelgi olulisem, kas nad ise on saanud teada, et Ta elab?

Poisipõlves olin oma emale kõige raskemini kasvatatav väikelaps. Mul oli ülevoolavalt palju energiat. Ema räägib mulle, et tema suurim hirm oli, et ma ei ela nii kaua, et saada täiskasvanuks. Olin lihtsalt liiga aktiivne.

Mäletan, et istusin noore poisina koos perega sakramendikoosolekul. Mu ema oli saanud endale just uued pühakirjad. See oli pühakirjaköide, mis sisaldas kõiki põhiteoseid, ja raamatu keskel oli märkmete tegemiseks jooneline paber.

Küsisin koosoleku ajal, kas võin ta pühakirju oma käes hoida. Lootes minus aupaklikkust õhutada, ulatas ema mulle raamatu. Tema pühakirju lehitsedes märkasin, et ta oli pannud märkuste osasse kirja oma isikliku eesmärgi. Selleks, et te tema eesmärgi tagamaid mõistaksite, pean teile rääkima, et olin kuuest lapsest vanuselt teine ja minu nimi on Brett. Mu ema oli punasega kirja pannud kõigest ühe eesmärgi: „Ole Brettiga kannatlik!”

Et aidata teil veelgi paremini mõista, millised väljakutsed mu vanematel lapsi kasvatades olid, lubage mul rääkida meie pere pühakirjalugemisest. Igal hommikul luges mu ema meile hommikusöögi ajal Mormoni Raamatut ette. Istusime vanema venna Dave’iga sel ajal vaikselt, kuid olime üleolevad. Kui päris aus olla, siis me ei kuulanud. Lugesime, mis oli hommikusöögihelveste paki peale kirjutatud.

Lõpuks otsustasin ühel hommikul olla emaga otsekohene. Ma hüüatasin: „Ema, miks sa seda meile teed? Miks sa loed igal hommikul Mormoni Raamatut?” Seejärel kuulutasin midagi, mida mul on piinlik tunnistada. Tegelikult ei suuda ma uskuda, et ma tõesti midagi sellist ütlesin. Ütlesin talle: „Ema, ma ei kuula!”

Tema armastav vastus oli väga oluliseks hetkeks mu elus. Ta vastas: „Poeg, ma olin koosolekul, kus president Marion G. Romney õpetas pühakirjade lugemise õnnistustest. Mulle anti sellel koosolekul lubadus, et kui ma loen oma lastele iga päev Mormoni Raamatut, siis ma ei kaota neid.” Seejärel vaatas ta mulle otse silma ja ütles äärmise kindlusega: „Ja ma ei kavatse sind kaotada!”

Ta sõnad läbistasid mu südame. Hoolimata oma ebatäiuslikkusest olin ma päästmist väärt! Ta õpetas mulle igavest tõde, et ma olen armastava Taevase Isa poeg. Õppisin, et hoolimata olukorrast olin ma seda väärt. See oli täiuslik hetk ebatäiusliku väikese poisi jaoks.

Ma olen lõputult tänulik oma inglist emale ja kõigile inglitele, kes armastavad lapsi täiuslikult, hoolimata nende ebatäiuslikkusest. Usun kindlalt, et kõik õed – ma kutsun neid ingliteks – on emad Siionis, olgu nad selle maise kogemuse ajal abielus või mitte, olgu neil siis lapsi või mitte.

Aastaid tagasi kuulutas Esimene Presidentkond: „Emadus on lähedane jumalikkusega. See on kõige kõrgem, püham teenimine, mida inimkonnas tehakse. See asetab naise, kes austab seda püha kutset ja selles teenib, inglite kõrvale.”1

Olen tänulik inglite eest kõikjal selles Kirikus, kes julgelt ja armastavalt Taevase Isa lastele igavest tõde kuulutavad.

Olen tänulik Mormoni Raamatu anni eest. Ma tean, et see on õige. See kätkeb endas Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiust. Ma ei tea kedagi, kes puhta kavatsusega ja Kristusesse uskudes iga päev usinalt Mormoni Raamatut lugedes on kaotanud oma tunnistuse ja ära langenud. Moroni prohvetlikus lubaduses peitub võti, kuidas teada tõde kõige kohta, sealhulgas omada võimet eristada ja vältida vaenlase pettusi. (Vt Mn 10:4–5.)

Olen tänulik ka armastava Taevase Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse eest. Päästja andis täiusliku eeskuju, kuidas selles ebatäiuslikus ja ebaõiglases maailmas elada. „Me armastame [teda], sest tema on meid enne armastanud” (1Jh 4:19). Tema armastus meie vastu on piiritu. Ta on meie kõige ustavam sõber. Tema higi „oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale” teie ja minu eest (Lk 22:44). Ta andestas näiliselt andestamatu. Ta armastas seda, mis polnud armastusväärne. Ta tegi seda, mida ükski surelik ei saaks teha: Ta tegi lepituse, et saada võitu kogu maailma üleastumistest, valust ja haigustest.

Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele võime me elada lubadusega, et hoolimata sellest, millised on meie raskused, võime alati loota Temale, „kes on vägev päästma” (2Ne 31:19). Tänu Tema lepitusele võime tunda rõõmu, rahu, õnne ja saada igavese elu.

Juhataja Boyd K. Packer on öelnud: „Välja arvatud väga üksikud, kes on valinud hukatuse, ei ole täieliku andestuse lubadusest välja jäetud ühtegi harjumust, sõltuvust, vastuhakku, üleastumist, usust taganemist ega kuritegu. See on Kristuse lepituse lubadus.”2

Üheks kõige hämmastavamaks sündmuseks inimkonna ajaloos on Päästja teeniv viibimine Ameerika muistsete elanike juures. Kujutage mõtteis ette, milline tunne oleks olnud seal kohal olla. Kui olen mõtisklenud Tema armastavast ja õrnast hoolitsusest templi juurde kogunenud pühade eest, olen mõelnud oma laste peale, keda armastan rohkem kui oma elu. Olen püüdnud ette kujutada, mida ma tunneksin, kui näeksin meie lapsi isiklikult tunnistamas seda, kuidas Päästja kutsub iga lapse enda juurde, tunnistamas Päästja väljasirutatud käsi, seismas kõrval, kui iga laps, üksteise järel, tunneb õrnalt naelte jälgi Tema kätel ja jalgadel, ning seejärel näha, kuidas igaüks neist seisab ja tunnistab, et Ta elab! (Vt 3Ne 11:14–17; vt ka 17:21; 18:25.) Et meie lapsed pööraksid ja hüüaksid: „Ema! Isa! See on Tema!”

Ma ei tea, kas midagi selles maailmas võiks tuua rohkem õnne ja rõõmu kui teadmine, et meie lapsed tunnevad Päästjat, teadmine, et nad teavad, „millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele”. Seepärast Kiriku liikmetena „me jutlustame Kristusest” ja me tunnistame Kristusest (2Ne 25:26).

  • Seepärast me palvetame koos oma lastega iga päev.

  • Seepärast me loeme koos nendega iga päev pühakirju.

  • Seepärast me õpetame neid teisi teenima, et nad võiksid nõuda endale õnnistusi, et end leida, kui nad kaotavad end teiste teenimises (vt Mk 8:35; Mo 2:17).

Kui me pühendame end neile lihtsatele jüngriks olemise viisidele, anname oma lastele väe armastada Päästjat ning jumaliku juhatuse ja kaitse, kui nad vastase raevukate tuultega vastakuti seisavad.

Evangeelium keskendub tõepoolest vaid ühele. See on ühest kadunud lambast (vt Lk 15:3–7), see on ühest Samaaria naisest kaevu ääres (vt Jh 4:5–30), see on ühest kadunud pojast (vt Lk 15:11–32).

Ja see on ühest väikesest poisist, kes võib kuulutada, et tema ei kuula.

See on sellest, kuidas igaüks meist – olgu me kui tahes ebatäiuslikud – saab Päästjaga üheks, nagu Tema on oma Isaga üks (vt Jh 17:21).

Ma tunnistan, et meil on armastav Taevane Isa, kes tunneb meid nimepidi! Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on elava Jumala elav Poeg. Ta on Ainusündinu ja meie Eestkostja Isa ees. Ma tunnistan ka, et lepitus tuleb Tema nimes ja selle kaudu – ja ei ühelgi teisel moel.

Mu palve on, et me võiksime pühendada oma südame ja käed, et aidata kõikidel Taevase Isa lastel tunda Teda ja Tema armastust. Kui seda teeme, lubab Ta meile igavest rõõmu ja õnne nii selles kui ka tulevases maailmas. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.