Täiuslik rada õnneni
Ma tunnistan sellest suurest annist, milleks on meie Isa plaan meie jaoks. See on ainus täiuslik rada rahu ja õnneni.
Mu armsad vennad ja õed. Nii siin konverentsikeskuses kui ka kogu maailmas, kui tänulik ma olen võimaluse eest jagada täna teiega oma mõtteid.
Viiskümmend kaks aastat tagasi, 1964. aasta juulis täitsin ma ülesannet New York Citys ajal, mil seal toimus Maailmanäitus. Ühel varahommikul külastasin ma näitusel mormoonide paviljoni. Saabusin just enne Kiriku filmi „Man’s Search for Happiness” (Inimese õnneotsingud) näitamist, mis kirjeldas päästmisplaani ja millest on nüüdseks saanud Kiriku klassika. Istusin ühe noore mehe kõrvale, kes oli ehk 35-aastane. Me vestlesime lühidalt. Ta ei olnud meie Kiriku liige. Siis pimenesid lambid ja algas film.
Me kuulasime jutustaja häält küsimas põletavaid ja universaalseid küsimusi: „Kust ma tulin? Miks ma olen siin? Kuhu me lähen pärast seda elu?” Kõikide kõrvad püüdsid kuulda vastuseid ja kõikide silmad olid naelutatud näidatud piltidele. Kirjeldati meie surelikkusele eelnenud elu koos selgitusega meie eesmärgist maa peal. Me nägime ühe vanema vanaisa liigutavat lahkumist sellest elust ja tema hiilgavat taasühinemist armsamatega, kes olid enne teda vaimumaailma läinud.
Selle Taevase Isa plaani kauni kirjelduse lõpus lahkus rahvahulk vaikselt. Paljud olid filmi sõnumist silmanähtavalt puudutatud. Noor külaline minu kõrval ei tõusnud. Ma küsisin, kas film talle meeldis. Tema rõhutatud vastus kõlas: „See on tõde!”
Meie Isa plaani meie õnneks ja päästmiseks jagavad misjonärid kogu maailmas. Mitte kõik, kes kuulevad seda jumalikku sõnumit, ei võta seda vastu ega luba seda rõõmsalt oma ellu. Kuid mehed ja naised kõikjal, just nagu minu noor sõber New Yorgi Maailmanäitusel, tunnevad ära selle tõe ja kinnitavad oma jalad rajale, mis juhatab nad turvaliselt koju. Nende elu muutub igaveseks.
Plaani keskmeks on meie Päästja Jeesus Kristus. Ilma Tema lepitava ohvriannita oleks kõik kadunud. Kuid ei piisa sellest, et me Teda ja Tema missiooni tõeks peame. Me peame tegema tööd ja õppima, uurima ja palvetama, meelt parandama ja paremaks muutuma. Me peame teadma Jumala seadusi ja elama nende järgi. Me peame saama Tema päästvad talitused. Ainult seda tehes võime saavutada tõelise, igavese õnne.
Me oleme õnnistatud, et meil on tõde. Meil on kohustus seda tõde jagada. Elagem selle tõe kohaselt, et me võiksime saada osa kõigest, mis Isal meie jaoks on. Ta teeb vaid seda, mis on meile kasuks. Ta on meile öelnud: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”1
Oma hinge põhjast ja kogu alandlikkuses tunnistan ma sellest suurest annist, milleks on meie Isa plaan meie jaoks. See on ainus täiuslik rada rahu ja õnneni nii selles elus kui ka tulevases maailmas.
Mu vennad ja õed. Ma jätan teile lõpetades oma armastuse ja õnnistuse ja teen seda meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.