2010–2019
Toon oma koju evangeeliumi valgust

Toon oma koju evangeeliumi valgust

Me saame tuua evangeeliumi valgust oma koju, kooli ja töökohta, kui otsime teistes ja räägime teiste kohta positiivseid asju.

Vastuseks üleskutsele, mille õde Linda K. Burton aprillikuisel üldkonverentsil esitas1, on paljud teist teinud mõtestatud heldeid ligimestarmastavaid tegusid, mille sihiks on olnud rahuldada teie kohalikus piirkonnas pagulaste vajadusi. Alates lihtsatest üks ühele püüdlustest kuni kogukonda hõlmavate programmideni välja, on need teod armastusest ajendatud. Aja, annete ja abivahendite jagamine on kergendanud teie ja pagulaste südant. Tõelise ligimesearmastuse puhul on möödapääsmatu, et andja ja saaja vahel kasvavad lootus ja usk ning on üha suurem armastus.

Prohvet Moroni sõnul on ligimesearmastus kõigi nende peamine omadus, kes elavad Taevase Isaga selestilises kuningriigis. Ta kirjutab: „Ja kui teil ei ole ligimesearmastust, ei saa te mingil juhul pääseda Jumala kuningriiki.”2

Loomulikult on täiuslik ligimesearmastuse kehastus Jeesus Kristus. Enne surelikkust enese pakkumine meie Päästjaks, Tema teod surelikus elus, Ta taevane lepituseand ja jätkuvad jõupingutused, et meid Taevase Isa juurde tagasi tuua, on ülimad ligimesearmastuse väljendused. Ta keskendub oma töös vaid ühele: oma Isa armastamisele, mida Ta väljendab meid kõiki armastades. Kui Jeesuselt küsiti suurima käsu kohta, vastas Ta:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

See on suur ja esimene käsk.

Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.”3

Üks ilmekamaid viise, kuidas oma ligimest üha enam armastada ja talle seda näidata, on see, kui meie mõtted ja sõnad on õilsad. Aastaid tagasi märkis üks kallis sõber: „Parimaks ligimesearmastuseks võib olla mitte kohut mõista.”4 See peab paika ka tänapäeval.

Kui kolmeaastane Alyssa oma õdede-vendadega hiljuti filmi vaatas, märkis ta üllatunult: „Emme, see kana on imelik!”

Ema heitis pilgu ekraanile ja vastas naeratades: „Kullake, see on paabulind.”

Selle piiratud teadmistega kolmeaastase sarnaselt silmitseme ka meie teisi vahel ilma neid lõpuni või täpselt mõistmata. Me võime koondada tähelepanu ümberolijate erinevustele ja märgatavatele vigadele, samas aga meie Taevane Isa näeb oma lapsi kui oma igavese näo järgi looduid, kes on potentsiaalilt hiilgavad ja oivalised.

President James E. Fausti mäletatakse tema sõnade poolest: „Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kohut mõistan.”5 Sellega seoses meenub mulle apostel Pauluse täheldus:

„Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain [vanemaks], siis ma hülgasin selle, mis on omane väetimale lapsele.

Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.”6

Nähes selgemalt omaenda puudusi, pole me nii varmad nägema teistest „peeglis tuhmi kujutist”. Me tahame kasutada evangeeliumi valgust, et näha teisi nagu Päästja – kaastundlikult, lootusrikkalt ja ligimestarmastavalt. Tuleb päev, kui mõistame täielikult teiste südant ja oleme tänulikud, et meile halastatakse – just nagu meie mõtted ja teistele öeldud sõnad on siin elus ligimestarmastavad.

Mõni aasta tagasi läksin ma ühe noorte naiste rühmaga kanuumatkale. Sügavsinised järved tiheda rohelise metsaga kaetud mägede ja kiviste kaljude vahel olid hingematvalt ilusad. Vesi helkis aerudel, kui need selgesse vette kastsime, ja päike paistis soojalt, kui vaikselt üle järve libisesime.

Kuid peagi pilved tumenesid ja hakkas puhuma kõva tuul. Et üldse edasi liikuda, pidime aerud sügavale vette suruma ja pausi pidamata aerutama. Pärast mõnetunnist kurnavat kontimurdvat tööd suurel järvel sõitsime ümber käänaku ja avastasime oma hämmastuseks ja rõõmuks, et tuul puhus just selles suunas, kuhu me minna tahtsime.

Kasutasime selle kingituse kiiresti ära. Võtsime välja väikese presentkatte, sidusime selle kaks nurka aerupidemete ja ülejäänud nurgad mu abikaasa jalgade külge, mis ta üle kanuu serva sirutas. Tuul paisutas meie väljamõeldud purje ja me sõitsime paigast!

Kui noored naised teises kanuudes nägid, kuidas me kergelt üle vee liikusime, mõtlesid nad kiiresti välja oma purjed. Naersime südames kergust ja kergendust tundes ning olime tänulikud, et saime päevastest väljakutsetest veidi puhata.

Sellise hiilgava tuulehooga sarnaneb sõbra siiras kompliment, lapsevanema rõõmus tervitus, õe-venna heakskiitev noogutus või töö- või klassikaaslase abivalmis naeratus, mis kõik „meie purjeisse” uut tuult puhuvad, kui oma eluraskustega võitleme! President Thomas S. Monson ütles seda järgmiselt: „Me ei või juhtida tuule suunda, kuid me võime seada purjesid. Selleks et leida maksimaalset õnne, rahu ja rahulolu, peame valima positiivse suhtumise.”7

Sõnadel on üllatav vägi nii üles ehitada kui ka maha kiskuda. Ilmselt võime kõik meenutada negatiivseid sõnu, mis meid heidutasid, ja armastusega öeldud sõnu, mis hinge hõljuma panid. Kui otsustame öelda teiste kohta – ja teistele – vaid positiivset, ülendab see ümberolijate meelt, tugevdab neid ning aitab teistel Päästja kombel järgi teha.

Pisikese algühingu tüdrukuna tegin ma usinasti tööd, et tikkida lihtsat lauset „Toon oma koju evangeeliumi valgust”. Kui me tüdrukutega ühel argipäeva pärastlõunal oma nõelu üles-alla läbi kanga tõmbasime, jutustas õpetaja meile tüdrukust, kes elas oru veerus mäenõlval. Igal õhtupoolikul märkas ta teisel pool orgu maja, mille aknad olid säravad ja kuldsed. Tema enda kodu oli väike ja viletsavõitu ning tüdruk unistas selles kaunis kuldsete akendega majas elamisest.

Ühel päeval sai tüdruk loa rattaga läbi oru sõita. Ta sõitis innuga, kuni jõudis kuldsete akendega majani, mida oli nii kaua imetlenud. Kui ta aga rattalt maha tuli, nägi ta, et maja on maha jäetud ja lagunenud, aias vohab kõrge umbrohi ning aknad on täiesti tavalised ja pesemata. Kurvalt pööras tüdruk näo kodu poole. Oma üllatuseks nägi ta mäel teisel pool orgu säravate kuldsete akendega maja ja mõistis peagi, et see on tema enda kodu!8

Mõnikord võime meiegi selle pisikese tüdruku sarnaselt näha seda, mis teistel meie arvates on või millised nemad on, ja pidada ennast nendest halvemaks. Me keskendume Pinteresti või Instagrami vahendusel nähtud elule või koondame koolis või tööl põhitähelepanu võistlemisele. Kuid kui leiame hetke ja oma „õnnistused järjest loetle[me] ja siis nende rohkust imetle[me]”9, on meie vaatenurk õigem ja näeme, et Jumal on hea kõigi oma laste vastu.

Ükskõik kas me oleme 8- või 108-aastased, saame me tuua oma elukohta evangeeliumi valgust, olgu selleks kohaks siis kõrghoone Manhattanil, vaiehitis Malaisias või jurta Mongoolias. Me võime otsustada otsida teistes ja meid ümbritsevates olukordades head. Noored ja enam mitte nii noored naised võivad näidata kõikjal üles ligimesearmastust, otsustades kasutada sõnu, mis tugevdavad teiste usku ja annavad enesekindlust.

Vanem Jeffrey R. Holland rääkis noorest mehest, keda eakaaslased kooliaastatel kiusasid. Mõned aastad hiljem kolis ta ära, läks sõjaväkke, omandas hariduse ja sai Kirikus aktiivseks. Seda eluperioodi iseloomustasid imeliselt edukad kogemused.

Mitme aasta pärast naasis ta oma kodulinna. Kuid inimesed tema arengut ja edusamme ei tunnistanud. Nende jaoks oli ta ikka veel „sama sell” ja nad kohtlesid teda nagu enne. Lõpuks jäi sellest tublist mehest järele vaid endise edu vilets vari ning ta ei suutnud õnnistada oma imetlusväärselt arendatud annetega neid, kes teda taas kord pilkasid ja tagasi lükkasid.10 Milline kaotus nii talle endale kui ka kogukonnale!

Apostel Peetrus õpetas: „Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest „armastus katab pattude hulga”.”11 Südamlik ligimesearmastus väljendub kellegi teise eksimuste ja vääratuste unustamises, selle asemel et vimma pidada või endale ja teistele mineviku puudusi meelde tuletada.

Meie kohustus ja eesõigus on märgata arengut kõigis, kui püüame saada rohkem oma Päästja, Jeesuse Kristuse sarnaseks. Kui põnev on näha valgust kellegi silmis, kes on hakanud mõistma Jeesuse Kristuse lepitust ja teeb oma elus tõelisi muudatusi! Misjonärid, kel on olnud rõõm näha usulepöördunut ristimisvetesse ja seejärel templiustest sisse astumas, on tunnistajaks õnnistusest, mis saab osaks siis, kui teistel muutuda lasta ja neid selleks tagant julgustada. Liikmetele, kes võtavad meelsasti vastu usulepöördunuid, keda pole tõenäoliselt kuningriigi kandidaatideks peetud, pakub suurt rahulolu, kui nad saavad aidata neil Issanda armastust tunda. Jeesuse Kristuse evangeeliumi teeb ilusaks igavese arengu reaalsus – paremaks muutumine pole mitte ainult lubatud, vaid meid julgustatakse jätkama ja lausa kästakse jätkata arengu ja lõpuks täiuslikkuse poole püüdlemist.

President Thomas S. Monson on andnud nõu: „On sadu viise, kuidas saate näidata ligimesearmastust. ‥ Selle asemel, et teisi hukka mõista ja arvustada, tundkem nende vastu Kristuse puhast armastust. Tunnistagem, et igaüks annab endast ettetulevate raskuste ületamisel oma parima ja andke teiegi endast parim, et sellele kaasa aidata.”12

Ligimesearmastus on positiivselt öeldes kannatlik, lahke ja rahulolev. Selline armastus seab teised esikohale, on alandlik, ennast valitsev, otsib teistes head ja rõõmustab, kui kellelgi läheb hästi.13

Kas me võtaksime endale Siioni õdede (ja vendadena) järgmise kohustuse: „Me töötame ühes, ‥ me kõike, mis üllas ja inimlik, teeme, on hoolest ja hellusest kantud me teod”?14 Kas me võiksime armastavalt ja lootusrikkalt otsida ja märgata teistes ilu ning lasta neil areneda ja seda tagant julgustada? Kas võiksime tunda rõõmu teiste saavutuste üle, jätkates samal ajal tööd iseenda arendamise nimel?

Jah, me saame tuua evangeeliumi valgust oma koju, kooli ja töökohta, kui otsime teistes ja räägime nende kohta positiivseid asju ning laseme sellel, mis pole täiuslik, haihtuda. Mu süda pakatab tänust, kui mõtlen meeleparandusele, mille meie Päästja Jeesus Kristus on teinud võimalikuks meie kõigi jaoks, kes me oleme selles ebatäiuslikus ja vahel keerulises maailmas paratamatult patustanud!

Tunnistan, et kui me järgime Tema täiuslikku eeskuju, võime me saada ligimesearmastuse anni, mis toob meile suurt rõõmu selles elus ja lubatud igavese elu õnnistuse meie Taevaisa juures. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.