2010–2019
Meistertervendaja

Meistertervendaja

Te ei pea kogema patu põhjustatud kurbust, teiste tegudest põhjustatud valu ega surelikkuse valusat reaalsust ÜKSINDA

Üks kõige rahuldustpakkuvam võimalus on minu jaoks reisimine, et oma õdedelt kogu maailmas õppust võtta. Pole midagi sellesarnast kui teiega käsikäes, näost näkku ja südamest südamesse koos viibida.

Ühe sellise kogemuse ajal küsis üks Abiühingu juht: „Kas on midagi erilist, millele naised peaksid tähelepanu pöörama?”

Vastasin: „Jah!”, kuna mulle meenus juhataja Russell M. Nelsoni kõne „Palve minu Kiriku õdedele”. Juhataja Nelson õpetas: „Vajame naisi, kellel on kindel arusaam Kristuse õpetustest.”1

Nefi kirjeldas Kristuse õpetust nii:

„Sest värav, mille kaudu teil tuleb sisse astuda, on meeleparandus ja ristimine veega; ja seejärel tuleb teie pattude andekssaamine tule ja Püha Vaimuga. ‥

Ja nüüd, ‥ ma tahaksin küsida, kas kõik on tehtud? Vaata, ma ütlen teile: Ei, sest te ei oleks jõudnud siiamaani muidu kui Kristuse sõna kaudu, vankumatu usuga temasse ja toetudes täielikult selle teenetele, kes on vägev päästma.

Mispärast, te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.

‥ See on see tee; ja taeva all ei ole antud ühtegi teist teed ega nime, mille kaudu inimene võib saada päästetud Jumala kuningriiki. Ja nüüd, vaata, see on Kristuse õpetus.”2

Miks meil peab olema kindel arusaam nendest põhimõtetest?

Kohtan sageli viimse aja pühadest naisi, kes vajavad meeleheitlikult abi, kuid ometi ei pöördu Tema poole, kes saab igavikulist abi anda. Liiga tihti otsivad nad arusaamist „suurest ja ruumikast hoonest”3.

Kui me suurendame oma arusaama Kristuse õpetusest, avastame peagi, et mõistame põhjalikumalt „suur[t] õnneplaani”.4 Märkame samuti, et meie Päästja, Jeesus Kristus, on selles plaanis kesksel kohal.

Kui õpime rakendama Kristuse õpetust oma individuaalses olukorras, kasvab meie armastus Päästja vastu. Ja me mõistame, et „hoolimata näilistest erinevustest vajame me kõik sedasama lõpmatut lepitust”.5 Me mõistame, et Tema on meie alus – „Lunastaja kalj[u], ‥ kindel alus, ‥ millele ehitades [me] ei saa langeda”6.

Kuidas saab see õpetus olla meile õnnistuseks, kui otsime rahu ja mõistmist ning püüame oma ainulaadsel surelikul rännakul rõõmuga vastu pidada?

Lubage mul soovitada alustada, nagu ütles Nefi, „vankumatu usuga [Kristusesse] ja toetudes täielikult selle teenetele, kes on vägev päästma”7. Meie usk Jeesusesse Kristusesse võimaldab meil tulla toime kõigi raskustega.

Tegelikult avastame me sageli, kuidas meie usk vastuseisu käes tugevneb ning meie suhted Taevase Isa ja Tema Pojaga täiustuvad. Lubage mul tuua kolm näidet.

Esiteks on Päästjal, Meistertervendajal, vägi muuta meie südant ja vabastada meid jäädavalt murest, mida oleme ise oma pattudega põhjustanud. Kui Päästja õpetas allikal Samaaria naist, olid naise tõsised patud Talle teada. Kuid „Jehoova näeb, mis südames”8, ja Ta teadis, et naise süda oli õplik.

Kui naine tuli allikale, ütles Jeesus – elava vee kehastus – lihtsalt: „Anna mulle juua!” Sarnaselt räägib meie Päästja ka meiega tuttaval häälel, kui me Tema juurde tuleme, sest Ta tunneb meid. Ta kohtub meiega seal, kus me oleme. Ja selle tõttu, kes Ta on ja mida Ta on meie heaks teinud, mõistab Ta meid. Kuna Ta on kogenud meie valu, saab Ta anda meile elavat vett, kui seda otsime. Ta õpetas seda Samaaria naisele, öeldes: „Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua! siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett!” Saades lõpuks aru, pöördus naine usuga Tema poole ja palus: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks.”

Pärast seda kogemust Päästjaga jättis Samaaria naine „oma veekannu sinna ja läks linna ning ütles inimestele:

„Tulge vaadake inimest, kes mulle on öelnud kõik, mis ma olen teinud! Kas see ei ole Kristus?””

Ta oli saanud tunnistuse – ta oli hakanud jooma elavat vett ja soovis tunnistada Tema jumalikkusest teistele.9

Kui me tuleme Tema juurde alandliku ja õpliku südamega – ka siis, kui meie südant vaevavad vead, patud ja üleastumised –, saab Tema meid muuta, „sest tema on vägev päästma”10. Ja muudetud südamega saame me Samaaria naise sarnaselt minna omaenda linna – oma koju, kooli ja töökohta, et tunnistada Temast.

Teiseks saab Meistertervendaja meid trööstida ja tugevdada, kui tunneme valu teiste õigemeelsusetute tegude pärast. Olen vestelnud palju naistega, kelle õlul on rasked koormad. Nende templist alguse saanud lepingurajast on saanud raske tee tervenemise poole. Neile toovad kannatusi murtud lepingud, murtud süda ja usalduse kaotamine. Paljud neist on abielurikkumise ning verbaalse, seksuaalse ja emotsionaalse kuritarvitamise ohvrid, sageli teiste inimeste sõltuvuste tagajärjel.

Kuigi nad pole ise nendes kogemustes süüdi, tunnevad paljud neist süüd ja häbi. Mõistmata, kuidas tulla toime selliste vägevate tunnetega, püüavad paljud neid tundeid maha matta, sügavale enda sisse suruda.

Lootust ja tervenemist ei leia, kui asju sügaval saladuses hoida. Seda leiab meie Päästja, Jeesuse Kristuse valguse ja armastuse käes.11 Vanem Richard G. Scott on andnud nõu: „Olles ise vaba tõsisest patust, ärge kannatage asjatult kellegi teise pattude tagajärgede pärast. ‥ Te võite kaasa tunda. ‥ Kuid te ei peaks tundma vastutust nende tegude eest. Kui olete teinud kõik, mis mõistlik, et teile armast inimest aidata, asetage see koorem Päästja jalge ette. ‥ Nõnda tehes leiate te mitte ainult rahu, vaid näitate usku Päästja väesse kergendada armsa inimese patukoormat tema meeleparanduse ja kuulekuse kaudu.”

Ta jätkas: „Täielik tervenemine tuleb teie usu kaudu Jeesusesse Kristusesse ning Tema väe ja võime kaudu parandada tänu oma lepitusele haavad, mida on põhjustanud miski ebaõiglane, mida te pole ära teeninud.”12

Kui leiate end sellisest olukorrast, õed, võib tervenemine olla pikk protsess. Selleks on vaja otsida palvemeelselt juhatust ja sobilikku abi, sealhulgas nõustamist korrakohaselt ametisse seatud preesterluse hoidjate poole. Kui te õpite end avameelselt väljendama, seadke õigeid piire ja vajaduse korral pöörduge nõustamiseks asjatundja poole. Oluline on hoida kogu selle protsessi vältel vaimset tervist! Pidage meeles oma jumalikku identiteeti: te olete Taevaste vanemate armastatud tütred. Usaldage oma Isa igavest plaani teie jaoks. Jätkake igapäevaselt oma mõistmise suurendamist Jeesuse Kristuse õpetusest. Rakendage iga päev usku, et kustutada janu Päästja elava vee allikast, kui püüate andestada, ja lootke templianni väele, mis on meile kõigile saadaval talituste ja lepingute kaudu. Ja lubage Päästja lepitusel ja tervendaval väel oma ellu tulla.

Kolmandaks saab Meistertervendaja meid trööstida ja toetada, kui kogeme surelikkuse valusat reaalsust13, nagu õnnetused, psüühikahäired, krooniline valu ja surm. Tutvusin hiljuti ühe silmapaistva noore naise Josiega, kellel on bipolaarne meeleoluhäire. Räägin teile veidi tema rännakust tervenemise poole, nagu ta seda minuga jaganud on:

„Kõige hullem pimedus leiab aset päevadel, mida me kutsume perega maaslamamise päevadeks. See algab meeleelundite ülekoormuse ning ülitundlikkuse ja vastumeelsusega igasuguste helide, puudutuste või valguse suhtes. See on vaimse piina tipp. Mul ei lähe kunagi meelest üks konkreetne päev.

See oli siis, kui häire alles avalduma hakkas, mistõttu oli see eriti hirmutav. Mäletan, kuidas ma nutta tihkusin ja pisarad mööda mu nägu jooksid, kui ma õhku ahmisin. Kuid see pingeline kannatus kahvatas sellele järgnenud valu kõrval, kui nägin oma ema paanikasse sattumas, soovides mind meeleheitlikult aidata.

Mu murtud meel murdis ema südame. Kuid meil polnud aimugi, et vaatamata süvenevale pimedusele saab meile vaid mõne hetke pärast osaks vägev ime.

Tund üha venis ja ema muudkui sosistas: „Ma teeksin mida iganes, et sind sellest vabastada.”

Samal ajal pimedus süvenes ja kui ma olin veendunud, et ei pea enam vastu, leidis aset midagi imelist.

Minu keha valdas äkitselt inimmõistust ületav imeline vägi. Seejärel, vastuseks ema korduvale soovile mu valu ära võtta, laususin ma talle, Päästjast jõudu ammutades14 ja täiesti veendunult kümme elumuutvat sõna: „Sa ei pea seda tegema. Keegi on seda juba teinud.””

Josie leidis kurnava psüühikahäire pimedas sügavikus jõudu tunnistada Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest.

Ta ei saanud tol päeval täiesti terveks, kuid sai pimedal ajal lootustandvat valgust. Toeks kindel arusaam Kristuse õpetusest ja värskendades end iga päev Päästja elava veega, jätkab Josie täna oma rännakut tervenemise poole ja rakendab vankumatut usku Meistertervendajasse. Ta aitab teel olles teisi. Ja ta ütleb: „Kui tundub, et pimedus ei lakka, toetun ma oma mälestustele Tema õrnast halastusest. See on raskeid aegu läbides kui suunav valgus.”15

Õed, ma tunnistan:

te ei pea jätkama patust põhjustatud murekoorma kandmist ÜKSINDA;

te ei pea kandma teiste õigemeelsusetutest tegudest põhjustatud valu ÜKSINDA;

te ei pea kogema surelikkuse valusat reaalsust ÜKSINDA.

Päästja anub:

„Kas te nüüd tulete tagasi minu juurde ja parandate meelt oma pattudest ning pöördute usule, et ma võiksin teid terveks teha?

‥ Kui te tulete minu juurde, saate te igavese elu. Vaata, minu halastuse käsivars on sirutatud teie poole ja kes iganes tuleb, selle ma võtan vastu.”16

„[Ta teeks] mida iganes, et [teid] sellest vabastada.” Tegelikult „[Ta] on seda juba teinud”. Jeesuse Kristuse, ülima Tervendaja nimel, aamen.