Pühakirjad
Alma 58


58. peatükk

Heelaman, Giid ja Teomner võtavad Manti linna ära sõjakavalusega – Laamanlased taanduvad – Ammoni rahva poegi hoitakse, kui nad püsivad kindlana oma vabaduse ja usu kaitsmisel. Ligikaudu 63–62 eKr.

1 Ja vaata, nüüd, sündis, et meie järgmine eesmärk oli saada enda kätte Manti linn; aga vaata, meil oma väikeste salkadega ei olnud mingit võimalust neid linnast välja meelitada. Sest vaata, nad mäletasid seda, mida me olime siiani teinud; seepärast ei saanud me neid nende kindlustest avälja meelitada.

2 Ja nad olid nii palju arvukamad kui meie sõjavägi, et me ei julgenud minna ning rünnata neid nende kindlustes.

3 Jah, ja meile osutus otstarbekaks rakendada oma mehi nende maaosade enda käes hoidmisel, mis me olime endale tagasi võitnud; seepärast osutus meile otstarbekaks oodata, et saada lisajõude Sarahemla maalt ja ka uusi toiduvarusid.

4 Ja sündis, et nii ma saatsin saadiku meie maa valitseja juurde, et tutvustada talle meie rahva olukorda. Ja sündis, et me ootasime, et saada toiduvarusid ja lisajõude Sarahemla maalt.

5 Aga vaata, sellest oli meil vähe kasu, sest laamanlased said samuti suuri lisajõude päevast päeva ja ka palju toiduvarusid; ja selline oli meie olukord sel ajal.

6 Ja laamanlased korraldasid aeg-ajalt väljatunge meie vastu, otsustades kavalusega meid hävitada; ometi ei saanud me nendega võidelda nende varjupaikade ja nende kindluste pärast.

7 Ja sündis, et me ootasime nendes rasketes tingimustes mitmeid kuid kuni selleni välja, et olime toidupuuduse tõttu juba hukkumas.

8 Ent sündis, et me saime toitu, mis saadeti meile kahetuhandese abiväe valve all; ja see on kogu abi, mis me saime, et kaitsta end ja oma maad langemast vaenlaste kätte; jah, et võidelda lugematu arvu vaenlaste vastu.

9 Ja nüüd, me ei teadnud, mis on meie kitsikuse põhjus ehk selle põhjus, miks meile ei saadetud rohkem lisajõude; seepärast olime me mures ja ka täis hirmu, et meie maad tabavad Jumala kohtuotsused meie kukutamiseks ja täielikuks hävitamiseks.

10 Seepärast valasime me oma hinge palves Jumala ette, et ta tugevdaks meid ja päästaks meid meie vaenlaste käest; jah, ja samuti annaks meile jõudu, et me võiksime tagasi võita oma linnad ja oma maad ja oma valdused oma rahvale toeks.

11 Jah, ja sündis, et Issand, meie Jumal, andis meile kinnituse, et ta päästab meid; jah, nõnda, et ta rääkis rahu meie hingele ja andis meile suure usu ning pani meid lootma, et meie päästmine tuleb tema kaudu.

12 Ja me kogusime julgust oma väikese väesalgaga, mille me olime saanud, ja me olime kindlalt otsustanud võita oma vaenlased ja akaitsta oma maid ja valdusi ja oma naisi ja lapsi ning oma bvabaduse aadet.

13 Ja nõnda me läksime kogu oma jõuga laamanlaste vastu, kes olid Manti linnas, ja me püstitasime oma telgid kõnnumaa serva, mis oli linna lähedal.

14 Ja sündis, et kui laamanlased järgmisel päeval nägid, et me oleme kõnnumaa piiril, mis oli linna lähedal, saatsid nad oma salakuulajaid meie ümber, et nad võiksid teada saada meie sõjaväe suurust ja tugevust.

15 Ja sündis, et kui nad nägid, et me ei ole arvult tugevad, ja kartes, et me võime nad ära lõigata nende abist, kui nad ei tule välja võitlema meie vastu ega surma meid; ja samuti oletades, et nad võivad meid oma rohkearvulise sõjaväega kergesti hävitada, seepärast hakkasid nad tegema ettevalmistusi, et tulla välja meie vastu võitlema.

16 Ja kui me nägime, et nad tegid ettevalmistusi välja meie vastu tulemiseks, vaata, lasin ma Giidil peita end vähese arvu meestega kõnnumaale, ja samuti, et Teomner ja väike arv mehi peidaksid end samuti kõnnumaale.

17 Nüüd, Giid ja tema mehed olid paremal pool ja teised vasakul; ja kui nad olid nõnda end peitnud, siis vaata, mina jäin oma ülejäänud sõjaväega sellesse samasse kohta, kuhu me olime kõigepealt püstitanud oma telgid valmistumaks ajaks, millal laamanlased tulevad välja võitlema.

18 Ja sündis, et laamanlased tulid oma rohkearvulise sõjaväega välja meie vastu. Ja kui nad olid tulnud ning olid valmis meile mõõkadega kallale tungima, lasin ma oma meestel, neil, kes olid koos minuga, kõnnumaale taganeda.

19 Ja sündis, et laamanlased järgnesid meile suure kiirusega, sest neil oli ülisuur soov meid kätte saada, et meid tappa; seepärast järgnesid nad meile kõnnumaale; ja me läksime Giidi ja Teomneri vahelt läbi, nõnda et laamanlased neid ei avastanud.

20 Ja sündis, et kui laamanlased olid möödunud, ehk kui sõjavägi oli möödunud, tulid Giid ja Teomner oma peidupaikadest välja ja lõikasid ära laamanlaste salakuulajad, et nad ei saaks linna tagasi pöörduda.

21 Ja sündis, et kui nad olid nad ära lõiganud, ruttasid nad linna ja ründasid valvureid, kes olid jäetud linna kaitsma, nii et nad hävitasid nad ja võtsid linna oma valdusse.

22 Nüüd, see sündis seepärast, et laamanlased olid lasknud juhtida kõnnumaale kogu oma sõjaväe peale mõnede valvurite.

23 Ja sündis, et Giid ja Teomner olid seeläbi nende kindluse enda valdusse saanud. Ja sündis, et pärast seda, kui me olime palju kõnnumaal rännanud, võtsime me suuna Sarahemla maa poole.

24 Ja kui laamanlased nägid, et nad lähevad Sarahemla maa suunas, olid nad üliväga hirmul, et on tehtud plaan nende hävitusse juhtimiseks; seepärast hakkasid nad taas kõnnumaale taganema, jah, koguni sama teed pidi tagasi, mida mööda nad olid tulnud.

25 Ja vaata, oli öö ja nad püstitasid oma telgid, sest laamanlaste ülemjuhatajad arvasid, et nefilased on oma rännakust kurnatud, ja arvates, et nad olid ajanud taga kogu nende sõjaväge, seepärast ei mõelnud nad kordagi Manti linnale.

26 Nüüd, sündis, et öö tulekul ei lasknud ma oma meestel magada, vaid käskisin neil teist teed mööda Manti maa suunas minna.

27 Ja selle meie öise rännaku tõttu, vaata, olime me järgmisel päeval laamanlastest ette jõudnud, nii et me saabusime Manti linna enne neid.

28 Ja nõnda sündis, et selle sõjakavaluse abil võtsime me Manti linna oma valdusse ilma verevalamiseta.

29 Ja sündis, et kui laamanlaste väed saabusid linna lähedale ja nägid, et me oleme valmis nendega kohtuma, olid nad üliväga hämmastunud ja hirmust rabatud, nii et nad põgenesid kõnnumaale.

30 Jah, ja sündis, et laamanlaste väed põgenesid kogu sellest maaosast. Aga vaata, nad viisid endaga kaasa maalt välja palju naisi ja lapsi.

31 Ja aneed linnad, mis laamanlased olid vallutanud, on sel hetkel kõik meie valduses; ja meie isad ja meie naised ja meie lapsed on pöördumas oma kodudesse, kõik peale nende, keda laamanlased on vangi võtnud ja ära viinud.

32 Aga vaata, meie väed on liiga väikesed, et hoida enda käes nii palju linnu ja nii suuri valdusi.

33 Aga vaata, me usaldame oma Jumalat, kes on andnud meile võidu nende maade üle, nii et me oleme tagasi saanud need linnad ja need maad, mis olid meie omad.

34 Nüüd, me ei tea põhjust, miks valitsus ei anna meile lisajõude, ja ka need mehed, kes meie juurde tulid, ei tea, miks me ei ole saanud suuremaid lisajõude.

35 Vaata, me ei tea, kas sul on olnud ebaõnne ja oled tõmmanud sõjaväed sellesse maaosasse; kui nõnda, siis me ei soovi nuriseda.

36 Ja kui see ei ole nõnda, vaata, siis me kardame, et valitsuses on tekkinud mingi alõhenemine, et nad ei saada rohkem mehi meile appi; sest me teame, et neid on rohkem, kui nad on meile saatnud.

37 Aga vaata, see ei oma tähtsust – me usume, et Jumal apäästab meid, hoolimata meie vägede nõrkusest; jah, ja päästab meid meie vaenlaste käest.

38 Vaata, see on kahekümne üheksanda aasta lõpp ja meie maad on meie valduses; ja laamanlased on põgenenud Nefi maale.

39 Ja need Ammoni rahva pojad, kellest ma olen nii kiitvalt rääkinud, on minuga Manti linnas ja Issand on neid toetanud, jah, ja hoidnud neid langemast mõõga läbi, nii et tõepoolest mitte aükski hing pole tapetud.

40 Aga vaata, nad on saanud palju haavu; ometi jäävad nad kindlaks sellele avabadusele, millega Jumal on nad vabaks teinud, ja nad peavad rangelt meeles Issandat, oma Jumalat, päevast päeva; jah, nad jälgivad, et nad peavad jätkuvalt kinni tema määrustest ja tema kohtuotsustest ja tema käskudest; ja neil on tugev usk prohvetlikesse kuulutustesse selle kohta, mis on tulemas.

41 Ja nüüd, mu armas vend Moroni, hoidku sind Issand, meie Jumal, kes on meid lunastanud ja teinud meid vabaks, pidevalt enda juures; jah, ja soosigu ta seda rahvast kuni selleni välja, et teil oleks edu kõige selle oma valdusse saamisel, mis laamanlased on meilt ära võtnud, mis olid mõeldud meie ülalpidamiseks. Ja nüüd, vaata, ma lõpetan oma kirja. Mina olen Alma poeg Heelaman.