22. peatükk

Evangeeliumi õpetamine

„Õpetamise eesmärk ‥ [on] olla tööriist Issanda käes, et muuta inimeste südant.”

Howard W. Hunteri elust

Üldkonverentsil 1972. aasta aprillis oli ühe … istungi viimaseks kõnelejaks vanem Howard W. Hunter, toona Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige. Tal oli kõne ette valmistatud, kuid talle ei jäänud piisavalt aega, et see ette kanda. „Vaadates kella,” ütles vanem Hunter, „voldin ma ettevalmistatud märkmed kokku ja pistan pintsakutaskusse. Kuid lubage mul võtta hetk, et jutustada ühest juhtumist, mis mulle väikese poisina muljet avaldas. Mulle turgatas see pähe, kui mainiti, et tänasel pärastlõunal on koos meiega suur grupp pühendunud liikmeid, kes õpetavad noori.

Oli varajane suvehommik. Seisin akna ääres, kardinad varjasid mind kahe väikese olevuse eest muru peal. Need olid kaks lindu, üks suur ja teine väike, ilmselt alles pesast välja lennanud. Nägin, kuidas suur lind murul ringi hüppas, jalgadega siblis ja seejärel midagi noka vahele võttis. Ta oli saanud kätte piraka ussi ja tuli sellega hüpates väikse linnu juurde. Väike avas suu pärani, kuid suur lind neelas ussikese alla.

Seejärel nägin, kuidas suur lind puu otsa lendas. Ta toksis natuke aega puukoort ja tuli siis tagasi, noka vahel suur põrnikas. Väike lind ajas jälle suu pärani, kuid suur lind neelas põrnika alla. Oli kuulda, kuidas väike lind seepeale protesteerivalt säutsus.

Suur lind lendas minema ja ma ei näinud teda enam, kuid vaatasin, mida teeb edasi väike lind. Mõne aja pärast hüppas ta murule, siblis jalgadega, haaras midagi noka vahele ja tõmbas maa seest välja suure ussi.

Jumal õnnistagu neid häid inimesi, kes meie lapsi ja noori õpetavad!”

Vanem Hunteri lühike sõnum avaldati hiljem pealkirja all „Õpetaja”.¹

Howard W. Hunter rõhutas tihti, kui oluline on Kirikus tõhus õpetamine. Ta esitles põhimõtteid – näiteks eeskujuga õpetamise tähtsust, nagu loos lindudest –, mis aitaksid õpetajatel olla tõhusamad, et õnnistada nende elu, keda nad õpetavad. Tihti pöördus ta laste ja noorte õpetajate poole, aidates neil mõista nende püha kohustust pealekasvava põlvkonna ees. Ühes sellises olukorras ütles ta:

„Ma näen vaimusilmas mõnda neist maailma valitud vaimudest … [Õpetajad,] püüan teist igaüht silme ette manada ja kujutada teid ette täitmas teile antud ülesannet. Mõtlen endamisi, millist vilja teie töö kannab. Kas osa viljadest rikneb, kuna te pole teile usaldatud pinnast piisavalt harinud? Või kas kogu maa saab haritud, nii et see kannab maksimaalselt head vilja?

Teie koguduses ja vaias ‥ elab palju meie Isa lapsi. Nagu teiegi, on ka nemad tema silmis väga erilised. Kuid erinevalt teist on paljud neist kogenematud ja paljude jaoks on evangeelium midagi uut. Teie vastutus nende eest on väga suur. Nende elu on vormitav, kergesti suunatav, voolitav ja juhitav, kui vaid võidate nende usalduse ja südame. Teie olete nende karjased. Te peate nad viima haljale karjamaale. ‥

Milline väljakutse, milline võrratu ülesanne, milline püha kohustus on teile antud! ‥ Kui kaalutlev ja arvestav, kui lahke ja õrn, kui puhas südamelt ja Issanda viisil isetult armastav, kui alandlik ja palvemeelne te peate seda tööd tehes olema, et toita lambaid nii, nagu Issand teid õpetab!”²

Kirikus laste õpetamine toetab vanemate koduseid õpetusi.

Howard W. Hunteri õpetused

Aidake teistel end pühakirjade suhtes kindlalt tunda.

Ma tungivalt soovitan teil kasutada õpetamisel pühakirju ja teha kõik endast olenev, et aidata õpilastel neid kasutada ja hästi tundma õppida. Mulle meeldiks, kui meie noored tunneksid end pühakirjade suhtes kindlana. Pean selle fraasiga silmas kahte aspekti.

Esiteks soovime, et õpilased oleksid veendunud pühakirjade väes ja neis peituvates tõdedes, selles, et Taevane Isa tõesti kõneleb nendega pühakirjade kaudu, ja kindlad, et nad võivad otsida pühakirjadest lahendusi oma probleemidele ja vastuseid palvetele. See on see kindlustunne, mida ma loodan, et te õpilastele annate. Te saate seda teha, kui näitate neile, kuidas te iga päev ja tund ise sel moel pühakirjadele toetute. Näidake, et olete veendunud, et pühakirjadest võib leida vastuse paljudele elumuredele, koguni enamikule neist. Nii et kui õpetate, siis õpetage pühakirjade järgi.

[Teine] viis, kuidas aidata õpilastel end pühakirjade suhtes kindlana tunda, on õpetada neile põhjalikult selgeks põhiteosed, et nad võiksid neid enesekindlalt käsitseda ja neis sisalduvad olulisimad kirjakohad, kõned ja tekstid selgeks õppida. Loodame, et ükski teie õpilane ei lahku klassist, olles hirmul või tundes piinlikkust, et ta ei leia vajalikku abi, kuna ei tunne pühakirju piisavalt hästi, et vastavaid kohti üles leida. Õpetage noor piisavalt tundma Piiblit, Mormoni Raamatut, Õpetust ja Lepinguid ning Kallihinnalist Pärli, et nad oleksid enesekindlad mõlemas mainitud aspektis.

Olen tihti mõelnud, et kui meie Kiriku noored põhiteoseid valdama ei õpi, võivad nad muutuda väga sarnaseks noortega Kirikust väljaspool. Teil kõigil on meeles salmid, mille pani prohvet Joseph kirja Liberty vanglas. Muuhulgas kirjutas ta: „Sest on veel paljusid, kes on maa peal kõikide ususektide, -ühenduste ja -rühmituste seas, kes on pimestatud inimeste peenest salakavalusest, millega nad varitsevad, et petta, ja keda hoiab tõest eemal vaid see, et nad ei tea, kust seda leida” (ÕL 123:12; rõhutus lisatud).

Meil, Kiriku [õpetajatel], lasub suur vastutus tagada, et sellesse täbarasse kategooriasse ei langeks meie enda liikmed, meie enda noored. Peame tagama, et meie head, toredad ja väärilised noored mehed ning noored naised ei oleks pimestatud ning et neid ei hoiaks pühakirjades peituvast tõest eemal teadmatus, kust neid tõdesid leida, ning ebakindlus põhiteoste kasutamisel.³

Õpeta Vaimuga

Valmistuge ja elage nii, et Issanda Vaim võiks olla õpetades alati teiega. Maailmas on palju sellist, mis takistab tundmast Vaimu ja mis ei lase Vaimul olla meiega. Peame andma nende noorte nimel, keda ahistab neid ümbritsev maailmalikkus, kõik endast oleneva. Peame tegema endast kõik võimaliku, et nad võiksid tunda Issanda Vaimu sulnist ja rahustavat kohalolu. ‥

Selle ajajärgu ühes põhiilmutuses on Issand öelnud: „Ja Vaim antakse teile usu palve kaudu; ja kui te ei saa Vaimu, ei või te õpetada” (ÕL 42:14).

Mõistan seda salmi selliselt, et ilma Vaimuta me mitte ainult ei tohiks õpetada, vaid me tegelikult ei saagi õpetada. Vaimseid asju lihtsalt ei saa ilma Issanda Vaimu juhatuse ja kinnituseta õppida. Näib, et sama meelt on olnud ka Joseph Smith: „Kõik jutlustagu evangeeliumi Püha Vaimu väe ja mõjutusega; ükski inimene ei saa jutlustada evangeeliumi ilma Püha Vaimuta” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 332).

Mulle teeb muret, kui ilmneb, et Vaimu kohalolekuga samastatakse tugevaid tundeid või lõputuid pisaraid. Kindlasti võib Issanda Vaim kutsuda esile tugevaid emotsioone, kaasa arvatud pisaraid, kuid seda välist avaldumist ei tohi ajada segamini Vaimu enda kohalolekuga.

Aastate jooksul olen näinud kõrvalt paljusid vendi ja olen nendega jaganud mõnd hinnalist ja sõnulseletamatult vaimset kogemust. Kõik need kogemused on olnud erinevad, igaüks omal moel, ja noil pühadel hetkedel võib pisar silma tulla, aga ei pruugi. Tihtipeale on see nii, kuid mõnikord kaasneb täielik vaikus. Teinekord jälle rõõm. Kuid alati käib nendega kaasas tõe ilmsikstegemine ja südame kaudu saadud ilmutus.

Nii saavadki õpilased vaimseid kogemusi – kui õpetate neile evangeeliumi Vaimu väega. Toimugu see loomulikul moel, võib-olla kaasnevad sellega pisarad, aga võib-olla mitte. Kui see, mida te ütlete, on tõde, ja te selle puhtal kujul ja veendumusega edasi annate, siis tunnevad õpilased, et neid on õpetanud tõe vaim, ja mõistavad, et on saanud inspiratsiooni ja ilmutust. Nii ehitataksegi üles usku. Nii me tugevdamegi tunnistusi – puhtal kujul ja veendumusega õpetatud Jumala sõna väega.

Kuulake tõde, kuuletuge õpetustele ja laske Vaimul end kõigis selle eri vormides ilmsiks teha. Püsige kindlate õpetuste juures ja õpetage puhtast südamest. Siis läbistab teie meelt ja südant ning kõigi teie õpilaste meeli ja südant Püha Vaim.⁴

Kutsuge õpilasi üles Jumal Isa ja Jeesust Kristust vahetult ise otsima.

Olen kindel, et märkate võimalikku ohtu selles, ‥ et teie õpilased hakkavad toetuma evangeeliumi asemel isiklikult teile. ‥ Seetõttu peate paluma õpilastel ise pühakirju uurida ning mitte leppima vaid oma tõlgenduse ja esitlusega nendest. Sel põhjusel peate kutsuma neid üles tundma Issanda Vaimu ise, mitte ei pea seda ainult see neile peegeldama. Lõppude lõpuks peate ju kutsuma oma õpilasi tulema Kristuse juurde, mitte selle juurde, kes tema õpetusi õpetab, tehku ta seda kui osavalt tahes. Õpilased ei saa ainult teile lootma jääda. ‥

Meie vastutusrikas ülesanne on aidata õpilastel rajada alus, mis saab neid toetada kogu nende elu, ja suunata nad tema poole, kes armastab ja juhib neid ka seal, kuhu keegi meist minna ei saa. Palun veenduge, et nende õpilaste ustavus kuulub pühakirjadele, Issandale ja taastatud Kiriku õpetustele. Suunake neid Jumal Isa ja tema Ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse juurde ning tõelise Kiriku juhtide juurde. ‥ Andke neile kõik vajalik, mis aitaks neid ka siis, kui nad peavad olema üksi. Seda tehes õnnistate kogu Kiriku tulevasi põlvkondi.⁵

„Andke endast parim, et iga [õpilase] eripäradega arvestada, et nad tunneksid teie kui õpetaja erilist isiklikku hoolt.”

Püüdke läheneda individuaalselt.

Mulle on alati avaldanud muljet, et Issand tegeleb meiega individuaalselt. Me teeme Kirikus paljusid asju grupikaupa ja meil ongi vaja teatava suurusega organisatsioone, et Kirikut hästi juhtida, kuid paljud asjad – enamik olulisi asju – tehakse ära individuaalselt. Me õnnistame igat beebit eraldi, isegi kui tegu on kaksikute või kolmikutega. Me ristime ja kinnitame lapsi ükshaaval. Me võtame sakramenti, pühitseme preesterluse ametitesse ja saame templitalitusi individuaalselt – igaühel kujuneb suhe Taevaisaga isiklikult. Neid kogemusi saades võivad teie ümber viibida teisedki, nagu on teisi inimesi ka klassiruumides, kuid taevane rõhuasetus on igaühel eraldi.

Kui Kristus nefilastele ilmus, ütles ta:

„Tõuske ja tulge minu juurde, et te võiksite pista oma käed minu külje sisse, ja samuti, et te võiksite katsuda naelte jälgi minu kätel ja minu jalgadel. ‥

Ja sündis, et rahvahulk läks ja nad pistsid oma käed tema külje sisse, ja katsusid naelte jälgi tema kätel ja tema jalgadel; ja seda nad tegid, astudes ükshaaval ette, kuni nad kõik olid käinud ja oma silmaga näinud ja oma kätega katsunud ning teadsid kindlalt ja andsid tunnistust” (3Ne 11:14–15; rõhutus lisatud).

See sündmus võttis aega, kuid oli vaja, et igaüks individuaalselt selle kogemuse saaks, et iga silma- ja kätepaar võiks saada kinnitava isikliku tunnistuse. Hiljem kohtles Kristus samamoodi nefilaste lapsi. „Ta võttis ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest” (3Ne 17:21; rõhutus lisatud).

Teil on raske igale õpilasele eraldi vajalikku tähelepanu pöörata, kuid andke endast parim, et arvestada igaühe eripäradega, et nad tunneksid teie kui õpetaja erilist isiklikku hoolt. Palvetage, et teada, kes millist abi vajab, ja olge valvel Vaimu juhatuse suhtes, kui see teile antakse. ‥ Pidage meeles, et parimad õpetamisvõimalused toimuvad üks-ühele ning tekivad tihtipeale väljaspool klassiruumi. ‥

Püüdes igaühte individuaalselt õpetada, avastate kindlasti, et mõnedel ei lähe nii hästi kui teistel ja et mõned ei tule üldse tundi. Tundke selliste õpilaste vastu isiklikult huvi. Käige maha teinegi miil, et aidata kadunud lammastel tagasi tarasse tulla. „Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur” (ÕL 18:10). Päästja on maksnud igaühe eest määratut hinda ning meie kohus on teha endast kõik, et teda selles töös aidata. Meil lasub kohustus tagada, et lepituse and jõuaks iga noore mehe või naiseni, kelle eest me vastutame. Teie puhul tähendab see, et aitate neil oma tunnis aktiivselt osaleda.

Pöörake erilist tähelepanu neile, kel on raskusi, ja vajadusel minge ja otsige kadunud lammas üles. Postkaardil, telefonikõnel ja kui võimalik, siis isiklikul külastusel, on tihtipeale imelised tagajärjed. Isiklik tähelepanu noorele, kes just hakkas teelt kõrvale kalduma, võib säästa tundide – koguni aastate – kaupa hilisemaid heitlusi selle nimel, et see inimene taas aktiivseks saaks. Andke endast parim, et selles vanuses tugevaid tugevdada ja ekslevaid kinnitada.⁶

Õpetage eeskuju kaudu.

Meil [õpetajatena] on nii tähtis anda head eeskuju, olla oma elus usin ja valvas, pidada hingamispäeva pühana ning austada koguduse, vaia ja kogu Kiriku juhtkonda. Meie huulilt ei tohi tulla midagi ebaviisakat, mis annaks ühelegi lapsele ettekäände teha midagi, mis on vale. Kui ütleme või teeme midagi halba, siis on lastel kahtlemata vaba voli seda järgida.

Eeskuju on palju mõjusam kui sõnad. See, kes veenab õigesti valima teisi, peaks seda tegema ka ise. See, kes rakendab õigeid põhimõtteid, kuna need on head, ega lase teiste ebasobival käitumisel end mõjutada, saab kahtlemata suurema tasu kui see, kes vaid ütleb, aga ei tee. ‥ Lastel on kombeks jäljendada neid, keda nad usaldavad. Mida suurem usaldus, seda suurem mõju, olgu see siis hea või halb. Iga püha peab lugu siirast headusest, ükskõik, kus seda ka ei leidu, ning püüab kõigest heast eeskuju võtta.⁷

Heaks õpetajaks olemise valem ei hõlma ainult Issanda käskude järgi elamist ja nende eest kõnelemist. Hea õpetajaga peab olema õpetamise vaim, mis saadakse palve kaudu. Kui see vaim on meiega, kui järgime Issanda käske ning kuuletume Temale, siis nende elu, kellega me kokku puutume, hakkab muutuma ja neil tekib soov elada õigemeelselt.⁸

Igal õpetajal peaks olema isiklik tunnistus Jumala olemasolu ja Jeesuse Kristuse jumaliku missiooni kohta ning selle kohta, et Joseph Smithile tõesti ilmusid Isa ja Poeg. Kuid teadmistest ja tunnistusest üksi ei piisa. Tal peaks olema ka suur soov oma uskumusi üheselt edasi anda.⁹

Tõhus evangeeliumi õpetamine toob kaasa „inimhinge muutumise”.

Olge tööriistaks Issanda käes, et aidata õpilastel kogeda imelist südame muutust.

Kui õpetaja teeb seda, mida Issand soovib, siis sünnib ime. Kirikus aset leidvad imed ei seisne niivõrd rohketes tervendamistes, kus jalutud hakkavad kõndima, pimedad nägema, kurdid kuulma ja haiged tõusevad haigevoodist. Meie päevil ja ajal seisneb Kiriku ja Jumala kuningriigi ime inimhinge muutumises. Kiriku vaiades ja misjonitel ringi reisides näeme, kuidas inimhinged on muutunud, kuna keegi on õpetanud neile õigeid põhimõtteid.

Alma, kes enda päevil inimesi õpetas, kuulutas: „Ja nüüd, vaata, ma küsin teilt, mu kiriku vennad, kas te olete vaimselt Jumalast sündinud? Kas te olete saanud tema peegelpildi oma näoilmesse? Kas te olete kogenud seda vägevat muutust oma südames?” (Al 5:14.) See ongi õpetamise eesmärk. See on põhjus, miks me nii palju vaeva näeme, Vaimu juhatust otsime, enda meeli Issanda käsul heade asjadega ette valmistame – et võiksime olla tööriist Issanda käes, et muuta inimeste südant. Meie eesmärk on istutada laste südamesse soov olla hea, soov olla õigemeelne, soov pidada Issanda käske ja olla alandlik. Kui suudame olla tööriistaks Issanda käes, et aidata laste südametel muutuda, siis oleme saanud hakkama õpetajaks olemise suure imega. See on tõepoolest ime. Me ei mõista, kuidas Issand inimeste südameid muudab, kuid Ta teeb seda. ‥

Ma tunnistan Vaimu uuendavast väest Kiriku liikmete elus. Ma anun teid ‥ , et töötaksite lakkamatult, õigemeelselt ja pühana Issanda ees, et täita seda ülesannet, mis teile on määratud.¹⁰

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

NB! Te võite mõnda järgmistest küsimustest arutada ka oma lapsi õpetavate lastevanemate seisukohalt.

President Hunter julgustab õpetajaid aitama õpilastel tunda end pühakirjade suhtes kodus (vt 1. osa). Millal on pühakirjad teid elus aidanud? Millal olete leidnud pühakirjadest vastuseid oma küsimustele? Kuidas saame aidata teistel, sealhulgas oma pereliikmetel, õppida pühakirju armastama ja nende väest kasu saama?
Mida võime 2. osast õppida Vaimuga õpetamise kohta? Milliseid kogemusi on teil seoses Vaimu abil õpetamise ja õppimisega olnud? Mida saaksite teha, et Vaim oleks õpetades teiega?
Kuidas saab õpetaja aidata õpilastel suurendada ustavust pühakirjade ja evangeeliumi, mitte tema kui õpetaja vastu? (vt 3. osa.) Kuidas saab õpetaja suunata õpilasi Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse juurde? Kuidas saab õpetaja aidata õpilastel rajada alust evangeeliumile, et nad jääksid tugevaks ka siis, kui on üksi?
Mõtisklege president Hunteri õpetuste üle iga inimese tähtsusest (vt 4. osa). Kuidas saate aidata neil, keda õpetate, saada tunnistuse, et Jumal neid isiklikult tunneb ja armastab? Mõtisklege, mida saate teie kui õpetaja teha, et õpetades igaühega arvestada.
President Hunteri rõhutab, kui oluline on õpetada eeskuju kaudu (vt 5. osa). Miks on meie eeskuju sõnadest mõjusam? Kuidas on mõne õpetaja hea eeskuju teid õnnistanud? Kuidas vanemate eeskuju lapsi õpetab?
Millal olete kas õpetaja või õpilasena kogenud seda suurt imet, mida president Hunter 6. osas kirjeldab? Meenutage õpetajaid, kes on avaldanud teie elule head mõju. Mis muutis nad tõhusaks? Kuidas õpetada evangeeliumi kas kodus, klassis või muus olukorras suurema Vaimu väega?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 21:15–17; 1Kr 12:28; 2Tm 3:14–17; 2Ne 33:1; Al 17:2–3; 31:5; ÕL 11:21–22; 50:17–22; 88:77–80

Abiks õpetamisel:

Kirjutage eri paberilehtedele peatüki lõpus olevaid või muid peatükiga seotud küsimusi. Paluge klassi liikmetel valida mõni küsimus ja kasutada peatükki, et leida sellele vastus. Paluge neil leitut jagada.