21. peatükk

Usk ja tunnistus

„Elu suurim saavutus on leida Jumal ja saada teada, et Ta elab.”

Howard W. Hunteri elust

Howard W. Hunteri tunnistus hakkas kujunema juba varases lapsepõlves, mil ta elas Idahos Boise linnas. Kuigi tema isa ei olnud Kiriku liige, kasvatas ema teda evangeeliumi õpetuste järgi. „Me õppisime palvetama ema põlve peal,” meenutas ta. „Ma sain poisina tunnistuse, istudes ema põlvel.”¹

Aastatega Howardi tunnistus kasvas. Kui ta kahekümnendates eluaastates Los Angeleses elas, hakkas ta mõistma, kui tähtis on evangeeliumi süvitsi uurida. Ta kirjutas: „Kuigi olin osalenud kirikutundides enamiku oma elust, avanesid [mu silmad] evangeeliumi suhtes esimest korda ühes Adamsi koguduse pühapäevakooli tunnis, mida andis vend Peter A. Clayton. Tal oli suur teadmistepagas ja võime noori tiivustada. Uurisin õppetükke, lugesin läbi kodutööd, mis ta meile andis, ja kõnelesin meile määratud teemadel. ‥ Pean seda perioodi oma elus ajaks, mil evangeeliumi tõed hakkasid mu ees lahti rulluma. Mul oli alati olnud evangeeliumi kohta tunnistus, kuid äkitselt hakkasin ma seda ka mõistma.”²

Palju aastaid hiljem selgitas president Hunter: „Tuleb aeg, mil mõistame neid põhimõtteid, mille alusel meid loodi, ning seda, kes me oleme. Äkki muutuvad need asjad meile arusaadavaks ning meie süda hakkab helisema. See on see hetk, mil meie hinge tungib tunnistus ja me teame ilma igasuguse kahtlusevarjuta, et Jumal on meie isa, et ta elab ja on tõeline ning et meie oleme sõna otseses mõttes tema lapsed.”³

President Gordon B. Hinckley on president Hunteri usu ja tunnistuse kohta öelnud:

„President Hunteris ‥ oli võimas usuvägi. Tal oli vankumatu teadmine jumalikest ja igavestest asjadest. ‥ [Tal] oli kindel tunnistus, et Jumal, meie Igavene Isa, elab. Ta tunnistas veendunult Issand Jeesuse Kristuse – inimkonna Päästja – jumalikkusest.”⁴

„Elu suurim eesmärk on leida Jumal, teha kindlaks tema olemasolu ja omadused ning õppida tundma tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi.”

Howard W. Hunteri õpetused

Tänu usule võime leida Jumala ja saada teadmise, et Ta elab.

Elu suurim saavutus on leida Jumal ja saada teada, et Ta elab. Nagu ka kõigi muude väärt ettevõtmiste puhul, jõuavad ka sellel teel sihile need, kes usuvad sellesse, mida esmapilgul näha pole.⁵

Kui inimese mõtted pöörduvad Jumala ja kõige Jumalasse puutuva poole, siis toimub selle inimesega vaimne teisenemine. See tõstab ta kõigest argisest kõrgemale ning muudab ta iseloomu üllaks ja jumalikuks. Kui meil on Jumalasse usku, siis kasutame üht elu suurimat seadust. Inimloomuse suurim vägi on usu vägi.⁶

Elu suurim eesmärk on leida Jumal, teha kindlaks tema olemasolu, tema omadused ja õppida tundma tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Jumalat täielikult mõista pole lihtne. Otsimine nõuab järjepidevaid pingutusi ning mõned pole eales nõus selle teadmise nimel vaeva nägema. ‥

Nii Jumala leidmiseks kui ka teaduslike tõdede avastamiseks läheb vaja usku. Sellest saab otsirännaku alguspunkt. Usku on määratletud mitmeti, kuid kõige klassikalisema definitsiooni leiab kirjast heebrealastele, kus kirja autor sõnastab selle väga tähendusrikkal moel: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” (Hb 11:1). Teisisõnu annab usk meile kindlust selle suhtes, mida loodame, ja veenab meid selles, mida me ei näe. ‥ Need, kes siiralt Jumalat otsivad, ei näe teda, kuid teavad tänu usule, et ta on olemas. See on midagi enamat kui lootus. Usk muudab selle veendumuseks – tõenduseks asjadest, mida pole nähtud.

Heebrealaste kirja autor [apostel Paulus] jätkab: „Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse” (Hb 11:3). Siinkohal kirjeldatakse usku kui veendumust, et Jumal lõi maailma. Selle tõestamiseks ei leidu tunnistajaid, kuid usk annab teadmise, et selle meid ümbritseva imelise maailma ja looduse lõi Jumal. ‥

Ma olen täiesti veendunud, et Jumal on olemas, et ta elab. Ta on meie Taevane Isa ja meie tema vaimulapsed. Ta lõi taeva ja maa ning kõik sellel oleva. Ta on loonud igavesed seadused, mis universumi valitsevad. Kui inimene jätkab otsingut, siis avastab ta need seadused vähehaaval, kuid need on alati olnud ja jäävad igavesti muutumatuks.⁷

Selleks et teada, kas Jumal on olemas, peame rakendama usku, järgima Tema tahet ja paluma, et meie mõistmine avarduks.

Selleks et Jumala olemasolu mõista, peame järgima teed, mille ta on selleks rännakuks määranud. See tee viib kõrgustesse, sellel käimine nõuab usku ja teotahet ega ole sugugi kerge. Sel põhjusel ei ole paljud nõus vaeva nägema, et enda jaoks kindlaks teha, kas Jumal on olemas. Vastupidi, mõned lähevad kergema vastupanu teed ja eitavad tema olemasolu või kulgevad mööda kahtluste ja ebakindluse rada. ‥

Mõnikord tähendab usk usaldamist, et miski on tõde, kuigi kindlaks teadmiseks piisavalt tõendeid pole. Peame jätkama proovimist ja järgima manitsust: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (Mt 7:7–8.) ‥

On üldteada reegel, et väärt tulemuseni ei jõuta kerge vaevaga. Teadlane ei saa targaks ja edukaks ilma töö ja vaevata. Kui ta pole nõus tööd tegema, kas saab ta siis väita, et sellist asja nagu õpetatus pole olemas? ‥ Sama rumal oleks öelda, et Jumalat pole olemas, kuna pole tahtmist teda otsida .‥

Selleks et saada vankumatu teadmine Jumala olemasolust, peab elama käskude ja õpetuste järgi, mille Päästja oma isikliku teenimistöö ajal välja kuulutas. ‥ Need, kes on nõus otsima, õpetusi ellu rakendama ja tegema Jumala tahtmist, saavad teadmise, et Jumal on olemas.

Kui keegi leiab Jumala ja mõistab tema teid, siis saab ta teada, et miski kogu universumis ei ole sündinud juhuse tahtel, vaid jumalikult ette korraldatud plaani tulemusena. Kogu elu omandab sel moel uue tähenduse! Nii jõutakse mõistmisele, mis jätab varju kõik maised tarkused. Olles tunnistajaks, kuidas Jumala päevad tulevad ja lähevad, ning aastaajad oma õiges järjekorras vahelduvad, muutub kõik kaunis veelgi kaunimaks, universumi kord tähendusrikkamaks ning Jumala looming mõistetavamaks.⁸

Kristus selgitas oma teenimistöö ajal, kuidas saada teada tõde Jumala kohta. Ta ütles: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest” (Jh 7:17). Veel selgitas Õpetaja Isa tahtmist ja suurt käsku nõnda: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest” (Mt 22:37). Need, kes püüavad järgida Jumala tahet ja pidada tema käske, saavad isiklikku ilmutust, et Issanda töö tunnistada Isast on jumalik.

Jakoobus selgitab, kuidas soovitud arusaamisele jõuda: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale” (Jk 1:5). Jakoobus ei näi mingilgi moel viitavat teaduslikule faktiteadmisele, vaid ilmutusele kõrgest, mis antakse neile, kes otsivad küsimusele vastust palve kaudu. ‥

Seega on meile antud valem, kuidas Jumalat otsida, ning selle otsingu läbimiseks vajalikud tööriistad – usk, armastus ja palve. Teadus on inimeste jaoks korda saatnud palju, kuid see ei tee inimeste eest ära seda, mida tuleb teha neil endil. Suurim ülesanne on saada teada, kas Jumal on olemas. See ülesanne ja töö pole kergete killast, kuid nagu ütles Õpetaja: „Suur saab olema nende tasu ja igavene nende hiilgus!” (ÕL 76:6.)⁹

Selleks et näha, peame esmalt uskuma.

Toomas tahtis enne näha ja siis uskuda.

Ülestõusmispäeva õhtul ilmus Jeesus oma jüngritele, kes olid kogunenud kinniste ustega ruumi. Ta näitas neile oma käsi, millesse olid olnud löödud naelad, ja külge, mida oli läbistanud oda. Toomas, üks kaheteistkümnest, polnud tol hetkel kohal, kuid teised rääkisid talle, et olid näinud Issandat ja et too oli nendega kõnelenud. ‥ Toomas oli skeptiline ning teatas jüngritele:

„Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25.)

‥ Mõnes mõttes esindab Toomas meie ajastu vaimu. Ta ei rahuldunud millegagi, mida ta ei saanud näha, kuigi oli olnud Õpetajaga koos ja teadis, mida too usu ja kahtlemise kohta oli õpetanud. ‥ Kui uskumiseks on vaja näha, siis ei saa usk kahtlusi võita.

Toomas ei olnud nõus püsima usus. Ta tahtis faktidele kindlat tõestust. Ta tahtis teadmist, mitte usku. Teadmine on seotud minevikuga, kuna teadmine saadakse minevikukogemuste tulemusena, kuid usk on seotud tulevikuga – see on tundmatu maa, kus me pole veel käinud.

Me peame Toomast kellekski, kes reisis ja kõndis koos Õpetajaga ja kelle too oli välja valinud. Sügaval sisimas soovime, et Toomas oleks pööranud pilgu tulevikku, olles kindel asjades, mida pole näha, selle asemel et öelda: „Selleks et uskuda, tuleb esmalt näha.” ‥

Usk annab meile kindlustunde selle suhtes, mida näha pole.

Nädal hiljem olid apostlid taas Jeruusalemmas samas majas koos. Seekord oli ka Toomas nendega. Uks oli suletud, kuid Jeesus tuli ja seisis nende keskel ning ütles: „Rahu olgu teile!

Selle järele ta ütleb Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!”” (Jh 20:26–27.) ‥

„Jeesus ütleb temale: „Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!”” (Jh 20:29.)

See juhtum on üks kõigi aegade suurim õppetund. Toomas oli öelnud: „Selleks et uskuda, tuleb esmalt näha,” kuid Kristus vastas: „Selleks et näha, tuleb esmalt uskuda.” ‥

Apostel Paulus toob kirjas heebrealastele usu kohta klassikalise määratluse: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” (Hb 11:1).

Selle määratluse kohaselt pole vaja täiuslikku teadmist. Usku kirjeldatakse kui kindlat usaldust asjade suhtes, mis ootavad ees tulevikus. Need asjad võivad juba olemas olla, kuid neid nähakse ainult usu kaudu. Usk annab meile kindlustunde selle suhtes, mida pole näha või mida ei saa tõestada.

Näib, et Toomas oli kindlustunde tuleviku suhtes kaotanud. Tema vaatas tagasi ja tahtis tõendust selle kohta, mida polnud veel näha. Need, kelle usk on nõrk või kes on selle kaotanud, elavad minevikus – nad on tuleviku suhtes lootuse minetanud. Milline suur muutus tuleb selle ellu, kes leiab usu, mis talle pidevalt kindlustunnet annab.

Pimedana sündinud mees ei kahelnud, ta uskus Päästjasse.

Johannese üheksandast peatükist loeme Jeruusalemmas aset leidnud juhtumist, kus pimedana sündinud mees sai nägijaks. Oli hingamispäev ning Jeesus viibis ilmselt templi lähedal, kui märkas pimedat meest. Jüngrid küsisid temalt:

„Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?

Jeesus vastas: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks.

Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha!

Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus!”” (Jh 9:2–5.)

Seejärel sülitas Jeesus maha ning tegi süljest ja mullast muda. Ta võidis sellega pimeda silmi ning käskis tal minna ja pesta end Siiloa tiigis. Kui selle mehe asemel oleks olnud Toomas, kas ta oleks siis läinud, nagu kästi, või oleks ta küsinud: „Mis kasu sellest on, kui end seisvas mustas vees pesta?” või „Mis ravitoime võiks küll olla süljega segatud mullal?” Need küsimused võivad näida põhjendatud, ent kui pime mees oleks sedasi kahelnud, olekski ta pimedaks jäänud. Kuid tal oli usku ja ta tegi nagu kästud. Ta läks ja pesi end tiigis ning sai nägijaks. Selleks et näha, peame esmalt uskuma. ‥

„Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!”

Pime mees uskus ja sai nägijaks. Toomas ei tahtnud uskuda enne, kui oli näinud. Maailm on täis Toomaseid, kuid leidub ka pimeda Jeruusalemma mehe sarnaseid. Misjonärid, kes viivad maailmale sõnumit Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist, kohtuvad sellistega iga päev. ‥ Mõned usuvad ja saavad ristitud. Mõned ei võta seda vastu, kuna ei näe ega tunne.

Jumala olemasolu kohta pole ümberlükkamatut, konkreetset ja käegakatsutavat tõendit, ent miljonid teavad, et ta elab, tänu usule, mis annab teadmisi asjadest, mida ei nähta. Misjonäridele öeldakse sageli: „Ma oleksin nõus saama ristitud, kui usuksin, et Joseph Smithile ilmusid Isa ja Poeg.” Selle kohta pole ühtegi ümberlükkamatut, konkreetset ja käegakatsutavat tõendit, ent nende jaoks, keda puudutab Vaim, annab nähtamatutest asjadest tunnistust usk. Pidage meeles ristilöödud Õpetaja sõnu Toomasele:

„Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Jh 20:29.)

Need, kes usuvad, saavad ka näha.

Tunnistan ühes tuhandete misjonäridega, et Jumal tõepoolest elab, et Jeesus on maailma Päästja ning et need, kes usuvad, saavad ka näha.¹⁰

Usuga tegutsedes saame isikliku tunnistuse.

Lastena uskusime seda, mida meie vanemad või õpetajad meile rääkisid, kuna me usaldasime neid. Väike poiss võib hirmu tundmata kõrgelt alla hüpata, kui isa ta kinni püüda lubab. Sel väiksekesel on usku, et isa ei lase tal kukkuda. Kui lapsed suuremaks saavad, hakkavad nad oma peaga mõtlema, küsimusi esitama ja kahtlema asjades, mida silmanähtavalt tõestada ei saa. Mulle meeldib, kui noortel meestel ja naistel tekib siiraid kahtlusi ja nad püüavad tekkinud vastuolusid lahendada. Need vastuolud on lahendatavad, kui neil on siiras soov teada tõde ja selle nimel kõlbeliselt, vaimselt ja hingeliselt vaeva näha. Selle vastuolu tõttu nähtud vaevast võib sündida kindlam, tugevam ja suurem usk. Nende lihtne usaldav usk on läbinud kahtluste ja vastuolude tuleproovi ning muutunud kandvaks usuks, mille vili on tunnistus.¹¹

Õpilased veedavad pikki tunde laborites, tehes katseid, et saada teada tõde. Kui nad teevad sama usu, palvete, andestuse, alandlikkuse ja armastusega, siis saavad nad tunnistuse Jeesusest Kristusest, nende põhimõtete andjast.¹²

Jeesuse Kristuse evangeelium ei ole pelk millessegi uskumise evangeelium, see on tegevusplaan. ‥ Jeesus ei öelnud: „Jälgige minu evangeeliumi,” vaid „Elage selle järgi!”. Ta ei öelnud: „Vaadake selle kaunist ülesehitust,” vaid „Minge, tegutsege, vaadake, tundke, andke ja uskuge!” ‥

Tegutsemine on isikliku tunnistuse üks peamisi aluseid. Kõige kindlama tunnistuse saab, kui seda ise vahetult kogeda. Kui juudid kahtlesid õpetuses, mida Jeesus templis õpetas, vastas too: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.” Seejärel tõi ta välja isikliku tunnistuse saamise otsustavat teguri: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest” (Jh 7:16–17).

Kas märkame Päästja avalduses käskivat kõneviisi? „Kui keegi tahab teha‥ , see tunneb.” Johannes mõistis selle käsu olulisust ja rõhutas seda oma [kirjas]. Ta ütles: „Kes ütleb enese tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu tema elas” (1Jh 2:6).

Pelgast ütlemisest, nõusolekust või usaldamisest üksi ei piisa. See, mida me ütleme, millega nõustume või mida usaldame, peab kanduma üle ka igapäevaellu. Siis saab sellest isikliku tunnistuse parim allikas. Me teame seda, mida oleme kogenud. Ei saa ju öelda: „Ma usun, kuna vend Jaan ütles, et see on õige.” Küll aga võib öelda: „Ma olen seda põhimõtet järginud kogu oma elu ja ma tean isikliku kogemuse kaudu, et see toimib. Olen tundnud selle mõju, proovinud selle praktikas järele ja tean, et see on hea. Ma võin tunnistada isiklikult saadud teadmiste põhjal, et see põhimõte on õige.”

Paljud kannavad seda sorti tunnistust endaga kaasas, ilma et mõistaksid selle väärtust. Hiljuti ütles üks noor naine: „Mul ei ole evangeeliumi kohta tunnistust, kuid soovin, et mul oleks. Ma nõustun kõigi selle õpetustega ja tean, et need on minu elus toiminud. Olen näinud, et need toimivad ka teiste puhul. Kui Issand vaid vastaks mu palvetele ja annaks mulle tunnistuse, siis oleksin maailma kõige õnnelikum inimene!” See, mida too tütarlaps ootas, oli jumalik sekkumine, kuigi ta oli juba näinud evangeeliumi imet oma elu õnnistamas ja ülendamas. Issand oli ta palvetele juba vastanud. Tal oli juba tunnistus, kuid ta ei tundnud seda ära.¹³

Pühitsetud apostli ja Kristuse erilise tunnistajana jätan ma teile oma pühaliku tunnistuse, et Jeesus Kristus on tõepoolest Jumala Poeg. ‥ Ma tunnistan seda Püha Vaimu väe kaudu. Ma tean, et Kristus on olemas, justkui oleksin teda oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud. Tean sedagi, et Püha Vaim kinnitab minu tunnistuse õigsust kõigi nende südames, kes kuulavad usukõrvaga.¹⁴

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Hunter õpetas, et „elu suurim saavutus on leida Jumal ja saada teada, et Ta elab” (1. osa). Millist rolli mängib sellel otsingul usk? Millised kogemused on aidanud teil leida Jumalat ja saada teada, et Ta elab?
President Hunter ütles Jumala olemasolust tunnistuse saamise kohta, et „see ülesanne ja töö pole kergete killast”. Miks on teie arvates vaja selle teadmise nimel pühendunult pingutada? Miks on Jumala tundmaõppimiseks vaja pidada käske?
President Hunter kõrvutab 3. osas Toomast pimeda mehega, … õpetades, et kui me usume, siis saame ka näha. Kuidas võib president Hunteri nägemus nendest lugudest teie elus rakendust leida? Kuidas on usu rakendamine võimaldanud teil näha?
Vaadake üle president Hunteri õpetused, milles ta rõhutab, et tunnistuse saamisel on võtmetähtsusega usu ajel tegutsemine (vt 4. osa). Mil moel saate usu ajel tegutseda? Kuidas võib usk kahtlustest võitu saada? Kuidas on aidanud usu ajel tegutsemine tugevdada teie tunnistust?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 17:3; Hb 11:1–6; Al 5:45–48; 30:40–41; 32:26–43; Et 12:4, 6–22; Mn 10:4–5; ÕL 42:61

Abiks õpetamisel:

„Esitage küsimusi, mis panevad klassi liikmeid pühakirjadest ja viimse aja prohvetite õpetustest vastuseid otsima” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 62).