14. peatükk

Pereajaloo- ja templitöö kiirendamine

„Kui anname endast parima, et täita käsku teha pereajaloo- ja templitööd, siis Issand kindlasti aitab meid.”

Howard W. Hunteri elust

Pereajalootöö on president Howard W. Hunterile alati südamelähedane olnud. Juba poisina kuulas ta lugusid oma esivanematest suure huviga. Vanemaks saades pühendas ta suure osa ajast omaenda pereajaloo uurimisele.¹ Kui ta 1972. aastal Kiriku ülesande tõttu Euroopas viibis, külastas ta koos oma naise Claire’iga Taanis kohti, kus olid elanud ta esivanemad. Ühes külas leidsid nad üles kiriku, kus president Hunteri vanavanaisa Rasmussen oli saanud ristitud ja kus tolle pere oli käinud jumalateenistustel. Tänu sellele kogemusele hakkas president Hunter oma emapoolseid esivanemaid veelgi enam hindama. Samamoodi käis ta ka Norras ja Šotimaal neis paigus, kus ta esivanemad elanud olid.²

President Hunteri poeg Richard meenutas oma isa armastust pereajaloo vastu, öeldes:

„Ta on olnud kogu elu innukas pereajaloo uurija. Tal oli tihti kombeks õiguspraksise kõrvalt aega võtta, et minna Los Angelese avalikku raamatukokku ning sealses ulatuslikus genealoogia osakonnas uurimistööd teha. Ta hoidis perekonna grupi registreid, sugupuu kaarte ja ajaloolisi lugusid oma isiklikes pearaamatutes.

Aeg-ajalt käisin temaga konverentsidega seotud lähetustel kaasas. Tal oli kombeks mõned pearaamatud autosse kaasa panna ja pärast vaiakonverentsi öelda: „Lähme korraks [sellele või sellele] nõole külla. Tahaksin mõned kuupäevad üle kontrollida.” Nii me läksimegi selle nõo poole. Seal võttis ta autost pearaamatud ja peagi oli kogu söögitoa laud perekonna grupi registreid täis.

Kui mõni pereliikmetest soovis oma uurimistöö infot üle kontrollida, helistas või kirjutas ta isale, kuna teadis, et temal on kõik andmed õiged. See töö, mis ta tegi, oli tohutu.”³

Kord, kui president Hunter teenis juba Kaheteistkümne Kvoorumis, külastasid teda koduõpetajad ja ütlesid: „Me tahtsime sulle näidata meie perekonna grupi registreid, mis me koostanud oleme. ‥ Meil pole täna õhtul enam aega, et sinu omi vaadata, kuid me sooviksime neid näha järgmine kord.”

„See oli päris huvitav,” ütles president Hunter. „Ma nägin kuu aega vaeva, et oma koduõpetajate järgmiseks külaskäiguks ette valmistada.”⁴

Vahemikus 1964–1972 oli Howard W. Hunter Utah’ Genealoogia Seltsi esimees. 1994. aastal Genealoogia Seltsi 100. aastapäevaks ja president Hunteri auks korraldatud koosolekul ütles ta:

„Oma kaheksakümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul vaatan hämmastusega tagasi kõigele sellele, mida Issand templi- ja pereajalootööd edasi viies on teinud. Kui olin Utah’ Genealoogia Seltsi esimees, oli meil oma nägemus, kuidas seda tööd edukalt edasi viia. Nüüd vaatame pealt, kuidas kogu maailmas on toimumas midagi imepärast. Evangeelium jõuab iga rahvuse, hõimu, keele ja rahvani. Templeid ehitatakse kogu maailma ja Eelija vaim puudutab paljusid liikmeid, kes teevad pereajaloo- ja templitööd enneolematu kiirusega.”⁵

Howard W. Hunteri vanemad John William (Will) Hunter ja Nellie Marie Rasmussen Hunter

Howard W. Hunteri õpetused

Templeid ehitatakse selleks, et viia läbi kõigi Jumala laste päästmiseks ja ülenduseks vajalikud talitused.

Templid on pühad, kuna seal leiab aset kõige lähedasem suhtlemine Issanda ja nende vahel, kes saavad püha preesterluse kõige kõrgemaid ja pühamaid talitusi. Templis kohtuvad omavahel maa ja taevas. ‥ Evangeeliumi päästvate talituste kaudu ühendatakse omavahel suur Jumala perekond. Templite eesmärk on viia läbi asendustööd surnute eest ja talitusi elavate eest.⁶

Evangeelium, mida viimse aja pühad maailmale kuulutavad, on Jeesuse Kristuse evangeelium, mis taastati sel ajajärgul maa peale ja mis on mõeldud lunastama kogu inimkonda. Issand ise on ilmutanud, mis tema laste päästmiseks ja ülenduseks on vaja. Üks põhitöö on ehitada templeid, et viia läbi talitusi, mida mujal läbi viia ei saa.

Kui seda selgitada kõikjal maailmas inimestele, kes templit vaatama tulevad, siis enamik tahab teada, milliseid talitusi templites läbi viiakse.

Ristimine surnute eest

Esiteks selgitame tihtipeale talitust, mida tuntakse kui ristimist surnute eest. Paljud kristlased usuvad, et surma hetkel määratakse ära meie igavene seisund Issanda ees, sest kas Kristus mitte ei öelnud Nikodeemusele: „Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” (Jh 3:5)? Ent me teame ka seda, et paljud on surnud ilma ristimistalituseta, ning lähtudes sellest, mida Kristus Nikodeemusele ütles, nad Jumala kuningriiki ei pääse. See tekitab küsimuse, et kas Jumal on õiglane?

Loomulikult on Jumal õiglane. Päästja vastusest Nikodeemusele ilmneb eeldus, et ristimisi võib teha ka nende eest, kes on surnud, ilma et nad oleks saanud ristitud. Viimse aja prohvetid on öelnud, et ristimine on maine talitus, mida võivad läbi viia ainult elavad. Kuidas saaks siis surnud saada ristitud, kui seda talitust saavad läbi viia ainult elavad? Seda pidas silmas ka apostel Paulus, kui ta korintlastelt küsis:

„Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest?” (1Kr 15:29.)⁷

Kas tundub loogiline, et need, kes on elanud ja surnud ilma võimaluseta saada ristitud, peavad kogu igaviku sellepärast kannatama? Kas selles, et elavad surnute eest ristimisi läbi viivad, on midagi ebaloogilist? Vahest parim näide surnute eest tehtavast asendustööst on Õpetaja ise. Tema andis oma elu, et lunastada teisi. Nii võivad kõik, kes surevad, taas elada ja saada igavese elu. Ta tegi meie heaks seda, mida me ise teha ei saanud. Samamoodi võime meie viia läbi talitusi nende eest, kel polnud oma eluajal neid võimalik saada.⁸

Templiand

Järgmine templis läbiviidav talitus on templiand. See koosneb kahest osast: esiteks õpitakse ja teiseks annab templianni saaja lubadusi või sõlmib lepinguid. Ta lubab elada õigemeelselt ja täita Jeesuse Kristuse evangeeliumi nõudmisi. Templiand on talitus, mis kätkeb pühade jaoks suuri õnnistusi – õnnistusi nii elavate kui ka surnute jaoks. See on taas kord talitus, mida elavad surnute eest läbi viivad. Selle saavad need, kelle eest on ristimistöö juba tehtud.

Selestiline abielu

Järgmine templitalitus on selestiline abielu, mille puhul pitseeritakse naine ja mees igaveseks kokku. Me teame, et tsiviilabielu lõpeb surmaga, kuid templites sõlmitav igavene abielu võib kesta igavesti. Igaveses abielus olevatele mehele ja naisele sündivad lapsed on oma vanematega automaatselt igavikuks kokku pitseeritud. Kui lapsed on sündinud enne naise ja mehe pitseerimist, siis selleks on olemas templitalitus, mille kaudu saab need lapsed igavikuks oma vanemate külge pitseerida. Nii võivad lapsed saada pitseeritud ka oma surnud vanemate külge. ‥

Kõik need preesterluse talitused on Taevase Isa laste päästmiseks ja ülenduseks hädavajalikud.⁹

Pereajalootöö eesmärk on teha templiõnnistused kättesaadavaks kõigile.

Meil on siinpool eesriiet vaja ära teha suur töö. ‥ Templite ehitamisel on nii meile kui kogu inimkonnale suur tähendus ja meie kohustused saavad selgeks. Meil tuleb teha ära preesterluse templitalitustöö, mis on vajalik meie endi ülenduseks, ning seejärel töö, mis on vajalik nende jaoks, kel puudus võimalus evangeelium selles elus vastu võtta. Teiste heaks saame teha tööd kaheti: esiteks uurides pereajalugu, et teha kindlaks oma eelkäijad; ja teiseks tehes templitalitusi, et anda neile samad võimalused, mis on elavatel.

Kirikus on siiski palju liikmeid, kellel templisse minek on piiratud. Nad annavad endast parima. Nad tegelevad pereajaloo uurimisega ja lasevad templitalitustööd teha teistel. Ja on ka liikmeid, kes on hõivatud templitööga, kuid kes ei uuri oma perekonna põlvnemislugu. Kuigi nad teevad teiste jaoks jumalikku teenimistööd, jäävad nad mõnedest õnnistustest ilma, kui ei otsi üles oma surnud sugulasi, nagu viimse aja prohvetid on jumalikult juhatanud.

Mulle meenub mõne aasta tagune kogemus, mis selle olukorraga sarnaneb. Ühe paastu- ja tunnistuste koosoleku lõpus sõnas piiskop: „Oleme täna kuulanud üksteise tunnistusi ja meile on saanud osaks vaimne kogemus. See on saanud sündida, kuna oleme vastavalt Issanda seadusele paastunud. Kuid ärgem unustagem, et see seadus koosneb kahest osast: esiteks me paastume, nii et me ei söö ega joo, ning teiseks me annetame selle, mille oleme säästnud, piiskopi varaaita, et toetada neid, kellel pole nii hästi läinud.” Seejärel lisas ta: „Ma loodan, et keegi meist ei lahku täna pooliku õnnistusega.

Olen hakanud mõistma, et need, kes pereajalugu uurivad ning teevad seejärel templitalitustööd nende eest, kelle nimed nad on üles leidnud, saavad tunda täiendavat rõõmu õnnistuse mõlemast poolest.

Veelgi enam, surnud ootavad ju suure pinevusega, et viimse aja pühad nende nimed üles otsiksid ja templitöö ära teeksid, sest siis võivad nad vabaneda vanglast, milles nad vaimumaailmas viibivad. Me kõik peaksime sellest armastavast teenimistööst rõõmu leidma.¹⁰

Pereajalootöö eesmärk on teha templiõnnistused kättesaadavaks kõigile, nii elavatele kui ka surnutele. Templis käies ja surnute eest tööd tehes tunnetame tihedat koostööd Jumalaga ja mõistame paremini kogu inimkonna jaoks mõeldud päästmisplaani. Me õpime armastama oma ligimesi nagu iseennast. Templitöö on tõepoolest võrreldamatu.¹¹

Olgem vaprad pereajaloo- ja templitööd kiirendama.

Lahkunute eest templitööd tehes meenub meile president Joseph F. Smithi inspireeritud nõuanne: „Tänu meie teenimisele langevad neilt ahelad, neid ümbritsev pimedus hajub, neile paistab valgus, nad kuulevad vaimumaailmas sellest tööst, mida nende lapsed on siin nende eest teinud, ning nad rõõmustavad üliväga” (Conference Report, okt 1916, lk 6).¹²

See püha [pereajaloo- ja templitöö] on Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi südames ja meeles väga tähtsal kohal. Ma kõnelen kõigi vendade eest, kui tänan neid, kes on andnud oma hinnalise panuse, et eesriide taha läinutele päästvaid talitusi pakkuda. ‥ Me oleme tänulikud kõigi vabatahtlike eest, kes on seda vägevat tööd kogu maailmas edasi viinud. Suur tänu teile kõigile selle eest, mida te nii suurepäraselt teete.

Prohvet Joseph Smith õpetas: „Suurim vastutus selles maailmas, mille Jumal on meile andnud, on meie surnute ülesotsimine” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 475). Ta lisas: „Need pühad, kes oma surnud sugulaste eest tehtavad talitused hooletusse jätavad, seavad ohtu omaenda pääsemise” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 471–472).

President Brigham Young, kellel oli sellest tähtsast ilmutusest sama nägemus, ütles: „Meil tuleb ära teha töö, mis on oma valdkonnas sama tähtis kui Päästja töö tema valdkonnas. Meie isad ei saa täiuslikuks ilma meieta ja meie ei saa täiuslikuks ilma nendeta. Nemad on oma töö ära teinud ja läinud puhkama. Meid on nüüd kutsutud tegema enda osa, mis on suurim töö, mida inimesed maa peal eales teinud on.” (Discourses of Brigham Young, valinud John A. Widtsoe, Salt Lake City: Deseret Book Co., 1941, lk 406.)

Iga prohvet, kes Joseph Smithist kuni tänapäevani on seda Kirikut juhtinud, on korranud seda sama ülevat tõde. Neist tõdedest juhinduvalt on Kirik teinud selle ajajärgu algusest peale päästmis- ja ülendustööd kõigi Jumala poegade ja tütarde eest, hoolimata sellest, millal nad maa peal elasid.

Jumal on valinud meid, kes elame praegusel ajal, juba enne sündi olema sel ajajärgul tema esindajad maa peal. Meie oleme Iisraeli koda. Meie käes on vägi olla sel viimsel ajal päästjad Siioni mäel (vt Ob 1:21).

Templi- ja pereajalootööga seoses on mu kõige olulisem sõnum järgmine: seda tööd tuleb kiirendada. Tegemist nõudev töö on vapustav ja ületab inimmõistuse piire. Eelmisel aastal [1993] andsime viis ja pool miljonit asenduslikku templiandi, kuid sel aastal suri umbes viiskümmend miljonit inimest. See võib panna meid tundma eesseisva suhtes kasutuna, kuid me ei tohi käsi rüppe lasta. Kui anname endast parima, et täita käsku teha pereajaloo- ja templitööd, siis Issand kindlasti aitab meid. Templis toimuv vägev töö ja kõik see, mis seda toetab, peab laienema. See on vältimatu! ‥

Mu kallid vennad ja õed! Olgem vaprad pereajaloo- ja templitööd kiirendama. Issand on öelnud: „Jätkugu minu templitöö ja kõik need tööd, mis ma olen teile määranud, ja ärgu lakaku; ja kahekordistage oma usinus ja oma püsivus ning kannatlikkus ja oma tööd ja te ei kaota mingil juhul oma tasu, ütleb Vägede Issand” (ÕL 127:4).

Ma julgustan teid teie püüetes järgmiste prohvet Joseph Smithi sõnadega: „Vennad, kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad; ja edasi, võiduni! Juubeldagu teie süda ja olge üliväga rõõmsad! Rõkatagu maa! Laulgu surnud igavest ülistuslaulu Kuningas Immaanuelile, kes seadis enne, kui maailm oli, selle, mis võimaldab meil neid välja lunastada nende vanglast; sest vangid saavad vabaks!” (ÕL 128:22.)

Ma armastan seda tööd! Ma tean, et kui täidame pühendunult enda osa, siis annab Issand meile kõik, mis vaja, et seda teha. Õnnistagu Issand meist igaüht, kui anname oma panuse töösse, mis tuleb meie päevil ära teha.¹³

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõtisklege 1. osa esimese lause üle. Kuidas on templis talituste läbiviimine teid Jumalaga lähendanud? Missugune selles osas olev info aitaks teil selgitada templi eesmärke kellelegi, kes neid ei mõista?
Mil moel olete saanud osa pereajaloo- ja templitöö „õnnistuse mõlemast poolest”? (vt 2. osa.) Kuidas saame sellesse tähtsasse töösse kaasata lapsi ja teisi pereliikmeid?
Vaadake üle president Hunteri õpetuste 3. osa ja mõtisklege selle üle, kui tähtsaks Issand pereajaloo- ja templitööd peab. Kuidas pereajaloo- ja templitööd tänapäeval kiirendatakse? Kuidas saame selles töös rohkem kaasa aidata?

Samateemalised pühakirjakohad:

Js 42:6–7; Ml 4:5–6; 1Pt 3:18–20; 4:6; ÕL 2; 110:12–15; 124:28–30; 128:15–18; 138:57–59

Abiks uurimisel

Selleks et prohveti sõnu endaga kõrvutada, mõelge, kuidas tema õpetused teiega seostuvad (vt Teaching, No Greater Call, 1999, lk 170). Võiksite endalt küsida, kuidas need õpetused teid elumurede, küsimuste ja katsumuste korral aitavad.