2. peatükk

„Rahu ma jätan teile”

„Rahu võib tunda ainult see, kes alistub tingimusteta temale, kes on Rahuvürst, ja kel on vägi anda rahu.”

Howard W. Hunteri elust

Üks Kaheteistkümne Kvoorumi liige kirjeldas president Howard W. Hunterit kui meest, kes on „erakordselt kannatlik tänu suurele sisemisele rahule”. ¹ President Hunter kõneles tihti sisemisest rahust, õpetades, et selle võib saada ainult see, kes pöördub Jumala poole – see, kes usaldab Teda, rakendab usku ja püüab teha Tema tahet. Seda sorti rahu aitas tal üle elada paljud rasked ajad.

1975. aasta lõpus soovitas arst, et president Hunteri naisele Claire’ile tehtaks ajuoperatsioon. President Hunter oli mures, kas operatsioon ikka on Claire’i jaoks parim lahendus, kuna see kurnaks tema habrast keha ega pruugiks tema olukorda paremaks muuta. Ta läks templisse, pidas nõu pereliikmetega ning tundis peagi, et operatsioon oleks parim võimalik viis Claire’i olukorda kergendada. Ta kirjeldas tundeid, mis teda operatsioonipäeval valdasid:

„Saatsin ta operatsioonisaalini ja suudlesin teda, enne kui ta uksest sisse viidi. Aeg möödus ja ma muudkui ootasin ja mõlgutasin muremõtteid. ‥ Äkki võttis ängistava pinevuse asemel maad rahu. Teadsin, et olime teinud õige otsuse ja et mu palvetele oli vastatud.”²

1989. aastal sai president Hunterile taas osaks kogemus, mil ta võis murelikul ajal rahu tunda. Ta viibis Jeruusalemmas, et pühitseda sealset Brigham Youngi ülikooli Jeruusalemma keskust Lähis-Ida uuringuteks. Mõned rühmitused olid avaldanud meelt Kiriku Jeruusalemmas viibimise vastu ning ähvardanud koguni vägivallaga. Pühitsemisel kõneles ka vanem Boyd K. Packer Kaheteistkümne Kvoorumist, kes hiljem kirjeldas toimunut järgmiselt:

„Minu kõne ajal saali tagumine osa elavnes. Sisse olid tulnud sõjaväemundrites mehed. Nad saatsid president Hunterile teate. Pöördusin tema poole, et küsida, mida teha. Ta vastas: „Meile on tehtud pommiähvardus. Kas sa kardad?” „Ei,” vastasin. „Mina ka mitte, kõnele edasi,” teatas president Hunter.³ Pühitsemisteenistus võis segamatult jätkuda. Mingit pommi polnud.

Sellistes olukordades usaldas president Hunter Päästja antud lubadust rahu kohta, mida ta tihti tsiteeris: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27.)

Me peame „kinnitama oma pilgu Jeesusele” ja mitte kunagi „pöörama silmi temalt, kellesse me peame uskuma”.

Howard W. Hunteri õpetused

Jeesus Kristus on meie tõelise rahu allikas.

Prohvet Jesaja, kes kuulutas Kristuse sünnist ette rohkem kui 700 aastat enne selle sündmuse toimumist, kasutas Päästja kohta sügavat imetlust väljendavaid tiitleid. ‥ Üheks neist oli Rahuvürst – tiitel, mis on tänapäeva maailmas eriti huvipakkuv (Js 9:5). „Suur on [Tema] valitsus ja otsatu on rahu,” kuulutas Jesaja (salm 6). Milline võrratu lootuskiir sõjast laastatud ja patu all ägavale maailmale!⁴

Rahu, mida maailm igatseb, seisneb sõdade lõppemises, kuid inimesed ei mõista, et rahu on eluviis, millest saadakse osa ainult Jumala seatud tingimustel ja mitte ühelgi muul moel.

Jesaja raamatus on kirjas sõnad: „Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab Sinu peale!” (Js 26:3.) Selline täiuslik rahu, millest Jesaja kõneleb, saab osaks vaid usu kaudu Jumalasse. Uskmatu maailm seda ei mõista.

Kui Jeesus viimast korda Kaheteistkümnega õhtustas, pesi ta nende jalgu, murdis neile leiba ja ulatas karikat. Seejärel, pärast Juuda lahkumist nende seast, kõneles Õpetaja neile pikemalt. Muu hulgas rääkis ta neile oma eesseisvast surmast ning pärandist, mille ta neist igaühele jätab. Tal polnud mingit vara, omandit ega rikkusi. Ülestähenduses pole mainitud muud omandit peale riiete, mida ta kandis, ning järgmisel päeval pärast ristilöömist jagasid selle omavahel ära sõdurid, kes tema kuue üle liisku heitsid. Ta andis oma päranduse jüngritele üle järgmiste lihtsate, ent sügavamõtteliste sõnadega: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27.)

Ta kasutas juutide kiidu- ja õnnistusviisi: „Oma rahu ma annan teile.” Seda õnnistust ja pärandit ei saanud neilt kuidagi ära võtta, kuna ta ütles: „Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab.” See polnud mingi sõnakõlks ega pelk viisakusavaldus, nagu maailma inimestel on tavaks neid sõnu kasutada. Tema kui rahu Looja ja Rahuvürst andis neile rahu. Ta kinkis selle neile ja lausus: „Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” Vaid mõni tund hiljem pidid nad seisma silmitsi katsumustega, kuid tänu tema rahule võisid nad hirmust võitu saada ja kindlaks jääda.

Tema viimased sõnad neile tol mälestusväärsel õhtul enne lõpupalve tegemist olid järgmised: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Jh 16:33.)⁵

Me suurendame rahu, kui elame evangeeliumi põhimõtete järgi.

Universumis on vaid üks juhatav käsi, vaid üks tõeliselt kustumatu valgus ja jäädav majakas maailmale. See valgus on Jeesus Kristus, maailma valgus ja elu – valgus, mida üks Mormoni Raamatu prohvet kirjeldab kui „valgus[t], mis on lõputu, mida ei saa kunagi pimendada”. (Mo 16:9.)N

aiste ja meeste, perede, kogukondade ja rahvustena rahusadamat ja pelgupaika otsides on Kristus ainus majakas, kellele me saame lõppeks toetuda. Ta ütles oma missiooni kohta: „Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6.) ‥

Mõtisklege näiteks juhiste üle, mida Kristus oma jüngritele andis. Ta ütles: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” (Mt 5:44.)

Mõelge vaid, mida võiks ainuüksi see manitsus korda saata nii teie kui ka minu naabruskonnas, kogukonnas, kus teie oma lastega elate, ja rahvaste seas, kes moodustavad meie suure ülemaailmse perekonna. Mõistan, et see õpetus on suur väljakutse, kuid kahtlemata on see palju parem väljakutse, kui see kohutav ülesanne, mille seavad meie ette sõjad, vaesus ja valu, millega maailm jätkuvalt vastakuti seisab.⁶

Kui püüaksime aidata neid, kes on meid solvanud, kui palvetaksime nende eest, kes on meid õiglusetult ära kasutanud, võiks meie elu olla kaunis. Võime tunda rahu, kui me ühtselt nii Vaimu kui ka üksteisega Issandat teenime ja tema käske peame.⁷

Maailm, milles me elame – nii meie kodupaik kui ka kauge maa –, vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Ainult selle kaudu võib maailm tunda rahu. ‥ Me vajame rahuküllasemat maailma, mis kasvaks välja rahumeelsematest peredest, naabrustest ja kogukondadest. Seda sorti rahu tagamiseks ja suurendamiseks „peame ‥ teisi armastama, isegi oma vaenlasi nagu ka sõpru” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 393). ‥ Peame ulatama sõbrakäe. Peame olema lahkemad, leebemad, andestavamad ja aeglasemad vihastama.⁸

Jumala peamine viis tegutseda on veenmise, kannatlikkuse ja pikameelsuse kaudu, mitte sundides ega jõuga. Ta tegutseb hellalt paludes ja sulnilt kutsudes.⁹

Rahulubadus ei kehti neile, kes Jumala hülgavad, kes tema käske ei pea ning kes tema seadusi rikuvad. Prohvet Jesaja kõneles allakäigust ja juhtide rikutusest ning jätkas manitsust sõnadega: „Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda! Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal!” (Js 57:20–21.) ‥

‥ Ükskõiksus Päästja suhtes või Jumala käskude mitte pidamine toob kaasa ebakindlust, sisemist ärevust ja tülisid. Need on rahu vastandid. Rahu võib tunda ainult see, kes alistub tingimusteta temale, kes on Rahuvürst ja kel on vägi anda rahu.¹⁰

Maailma hädad, mis kajastuvad tihti meediaväljaannete kisendavates pealkirjades, peaksid tuletama meile meelde, et otsiksime rahu, mis tuleb Kristuse evangeeliumi lihtsate põhimõtete järgi elamisest. Häälekas vähemus ei saa meie hingerahu häirida, kui armastame oma ligimesi ja usume Päästja lepitusohvrisse ning tema vaiksesse kinnitusse igavesest elust. Kust leida sellist usku säärases ärevas maailmas? Issand ütles: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (Lk 11:9–10.)¹¹

Selleks et leida rahu selles maailmas ja igavene elu tulevases, näib, et me kõik peame vastu võtma kaks igavikulist tõde. 1) Et Jeesus on Kristus, meie Taevase Isa igavene poeg, kes tuli maa peale eesmärgiga lunastada inimkond patust ja surmast, ning et ta elab, et tuua meid tagasi Isa juurde. 2) Et Joseph Smith oli tema prohvet, kes toodi esile neil viimseil päevil, et taastada tõde, mis oli üleastumiste tõttu inimkonna seast kadunud. Kui kõik inimesed need kaks põhilist tõde omaks võtaksid ja nende järgi elaksid, valitseks maailmas rahu.¹²

Kui te ka ise seisate vastu kiusatustele ja otsustate iga päev pühenduda, et elada lõikuse seaduse järgi, tehes seda puhaste ja siivsate mõtete ja tegudega, sirge seljaga ja ausalt toimetades, ausameelselt ja puhta südametunnistusega uurides, paastudes, palvetades ja Jumalat kummardades, siis lõikate vabadust, sisemist rahu ja küllust.¹³

Elu täis isetut teenimist on samuti täidetud rahuga, mis on ülem kõigest mõistmisest. ‥ See rahu saab tulla vaid siis, kui elame evangeeliumi põhimõtete järgi. Nendest põhimõtetest koosnebki Rahuvürsti plaan.¹⁴

Maailmas on nii palju sellist, mis on mõeldud hävitama ‥ isiklikku rahu tuhandet laadi pattude ja kiusatustega. Me palvetame, et pühad elaksid kooskõlas Jeesus Naatsaretlase seatud ideaaliga.

Me palvetame, et Saatana püüded võiksid nurjuda, et isiklikud elud võiksid olla rahuküllased ning et perekondades hoolitaks igast liikmest ja oldaks nendega lähedased; et kogudused ja vaiad, harukogudused ja ringkonnad võiksid moodustada Kristuse ihu, hoolitseda iga vajaduse eest, vaigistada iga valu, parandada iga haava, kuni kogu maailm hakkab, nagu Nefi palus, „Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. ‥

„Mu armsad vennad,” jätkas Nefi, „see on see tee; ja taeva all ei ole antud ühtegi teist teed.” (2Ne 31:20–21.)¹⁵

„Elu täis isetut teenimist on samuti täidetud rahuga, mis on ülem kõigest mõistmisest.”

Päästja võib aidata meil leida rahu meid ümbritsevatest hädadest hoolimata.

Isegi Jeesust ennast vaevasid mured, valud, hingepiin ja eluvintsutused. Ükski keel ei oska kujutada seda sõnulseletamatut koormat, mida ta kandis, ega ole meil tarkust mõistmaks prohvet Jesaja kirjeldust temast kui murede mehest. (Js 53:3.) Tema laev õõtsus tormituultes kogu ta elu, kuni see laev, vähemalt surelike silmadega vaadatuna, surmavalt vastu Kolgata kaljust randa purunes. Meil aga ei paluta vaadata elule surelike silmadega. Vaimusilmas näeme, et ristil leidis aset midagi hoopis muud.

Hoolimata sellest, kui valjult torm raevutses, oli Päästja huulil ja südames rahu. Olgu see nii ka meie puhul – meie südames, meie kodus, maailma rahvaste seas ja koguni siis, kui tormimöll tabab aeg-ajalt Kirikut. Me ei peaks eeldama, et pääseme elus isiklikult või kollektiivselt vastuseisu kogemisest.

Mõni võib ju elada kaunis ja rahulikus kohas, kuid tunda meelerahu ja sisemise kooskõla puudumise tõttu ikka pidevat rahutust. Kuid mõne teise ümber võib möllata laastav sõda ja verevalamine, ent sisimas valitseda häirimatu ja sõnulseletamatu rahu. Kui vaadata inimesi ja maailma teid, siis leiame eest ärevuse ja segaduse. Kui aga suunata pilk Jumalale, siis leiab väsinud hing rahu. Päästja kinnitas seda, öeldes: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Jh 16:33). Kahteteistkümnele ja kogu maailmale jättis ta aga sõnad: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab.” ‥ (Jh 14:27.)

Me võime leida selle rahu kesk vastuolulist maailma, kui vaid võtame vastu tema imelise anni ja järgime tema kutset: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.” (Mt 11:28–29.)

See rahu on meile pelgupaigaks keset maailmas valitsevat segadust. Teadmine, et Jumal elab, et meie oleme tema lapsed ning et ta armastab meid, rahustab mures hinge. Elurännaku edu seisneb usus Jumalasse ja tema Poega Jeesusesse Kristusesse. See toob meile rahu nii praegu kui ka eesseisva igaviku vältel.

Me peame ses segases, kiires ja ajalikule edule suunatud maailmas tagasi pöörduma Kristuse lihtsuse poole. ‥ Peame uurima neid lihtsaid põhimõtteid, mida Õpetaja meile õpetas, ja jätma kõik vastuolulise kõrvale. Meie usk Jumalasse peab olema tõeline, mitte oletuslik. Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumil võib olla dünaamiline ja pidev mõju ning selle tõeline vastuvõtmine annab meile tähendusrikka usulise kogemuse. Üheks mormooni usu suureks tugevuseks on uskumuste ülekandmine igapäevamõtetesse ja -tegudesse. See toob ärevuse ja segaduse asemele rahu ja tasakaalu.¹⁸

Kui kinnitame pilgu Jeesusele, saame võitu kõigest sellest, mis ähvardab meie rahu hävitada.

Lubage mul meenutada üht vägevat lugu Kristuse võidust millegi sellise üle, mis näib meid proovile panevat ja meie südamesse hirmu külvavat. Kristuse jüngrid olid asunud teele ühele oma sagedastest retkedest üle Galilea mere. Öö oli pime ja loodusjõud marutsesid ning lainetemöllu ja uluva tuule käes lõid need surelikud ja nõdrad mehed kartma. Kahjuks polnud aga nendega kedagi, kes neid rahustaks ja päästaks, kuna Jeesus oli jäänud üksi kaldale.

Kuid nagu alati, hoidis ta neil silma peal. Ta armastas neid ja hoolitses nende eest. Kõige pinevamal hetkel vaatasid nad ja nägid pimeduses laperdava rüüga kuju, kes üle lainete nende poole kõndis. Nad karjatasid hirmunult, arvates, et see on tont, kes üle lainete nende poole liigub. Läbi ümbritseva tormi ja pimeduse – mis meidki vahel ümbritseb, kui tunneme elukeerises, et meie laevuke on keset suurt ookeani nii väike – kostis ülim vaigistav ja rahustav hääl, mis teatas: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!” Peetrus hüüdis: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!” Kristus vastas talle samamoodi, nagu ta vastab meile kõigile: „Tule!”

Peetrus hüppas üle parda laintesse, pilk samal ajal Issandale suunatud. Tuul võis sasida ta juukseid ja vesi pritsida märjaks riided, kuid kõik oli hästi. Alles siis, kui ta pööras kõikumalöönud usu tõttu pilgu Õpetajalt ning vaatas märatsevaid laineid ja enda ees laiuvat keerist, alles siis hakkas ta vajuma. Jällegi hüüdis ta, nagu enamik meist seda teeb: „Issand, päästa mind!” Jeesus ei vedanud teda alt. Ta sirutas käe välja ja haaras uppuvast jüngrist, teda hellalt noomides: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”

Tagasi laeva pardale jõudes nägid nad tuult raugevat ja endist tormist merd vaid kergelt säbrutavat. Peagi jõudsid nad sadamasse, oma pelgupaika, kuhu kõik ühel päeval jõuda loodavad. Nii laevameeskond kui ka jüngrid olid sügavalt hämmastunud. Mõned neist pöördusid tema poole sõnadega, mida ka mina täna kuulutan: „Tõesti, sa oled Jumala Poeg!” (Kohandatud Farrari järgi teosest The Life of Christ, lk 310–313; vt Mt 14:22–33.)

Olen sügavalt veendunud, et kui ka meie üksikisikute, perede, kogukondade ja rahvastena Peetruse eeskujul pilgu Jeesusele kinnitaksime, võiksime meiegi kõndida võidukalt üle „uskmatuse laineharjade” ja jääda „kahtluste tuulte tõustes kartmatuks”. Ent kui pöörame pilgu temalt, kellesse peaksime uskuma –, mis on nii kerge juhtuma ja mida maailmal on nii suur kiusatus teha –, ja kui me selle asemel, et vaadata teda, kes saab meid aidata ja päästa, vaatame hoopis meie ümber tormlevaid raevukaid ja laastavaid loodusjõude, siis upume paratamatult vastuolude, murede ja meeleheite merre.

Ajal, mil tunneme, et veetulv ähvardab meid uputada ja meresügavus meie vintsutatud usulaeva alla neelata, palvetan, et kuuleksime keset tormi ja pimedust alati maailma Päästja sulneid sõnu: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!” (Mt 14:27.)¹⁹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Hunter on õpetanud, et Jeesus Kristus on meie tõelise rahu allikas (vt 1. osa). Millised kogemused on aidanud teil seda tõde mõista? Kuidas võime saada osa rahust, mida Jeesus pakub?
Kuidas toob teiste armastamine meile rahu? (Vt 2. osa.) Kuidas aitab evangeeliumi järgi elamine rahu tunda? Miks on rahu jaoks vajalik tingimusteta Päästjale alistuda?
Vaadake üle president Hunteri õpetused 3. osast. Mil moel olete kogenud, et Päästja on täitnud oma lubaduse ja lasknud teil tunda rahu teie koormatest, kui olete Tema juurde tulnud?
Mõtisklege president Hunteri ülestähenduse üle sellest, kuidas Peetrus vee peal kõndis (vt 4. osa). Mida võite õppida sellest ülestähendusest selle kohta, kuidas murelikul ajal rahu leida? Kuidas on Päästja aidanud teil olla raskel ajal julged ja mitte karta?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ps 46:10; 85:8; Js 32:17; Mk 4:36–40; Rm 8:6; Gl 5:22–23; Fl 4:9; Mo 4:3; ÕL 19:23; 59:23; 88:125

Abiks õpetamisel:

Paluge klassiliikmetel valida üks peatüki lõik, mida nad tahaksid arutada, ja moodustada grupp teistega, kes sama lõigu valisid. Paluge igal grupil arutada ka peatüki lõpus olevat teemaga seotud küsimust.