23. peatükk
„Mitte sugugi vähem kasulikud”
„Enamik meist on vaiksed, suhteliselt tundmatud inimesed, kes ‥ teevad oma tööd, ilma et taustal kaiguks fanfaarihüüd. Teile, kes peate seda ‥ pelutavaks, ütlen ma, et te pole „sugugi vähem kasulikud” kui teie tähelepanuväärseimad kaaslased.”
Howard W. Hunteri elust
President Howard W. Hunterit ei tuntud ainult pühendunud juhi ja armastatud prohvetina, vaid ka tema vaikse teenimisviisi poolest. Ta teadis, et tähtis oli teenimine ja mitte selle eest saadav tunnustus. Vanem Neal A. Maxwell Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on tema kohta öelnud: „President Howard W. Hunter oli tasane mees. ‥ Kord Egiptuses lähetusel olles avastasin selle tagasihoidliku mehe pärast väsitavat ja tolmust päeva järgmisel hommikul mu kingi viksimas. Ta oli lootnud selle ülesandega valmis saada, ilma et mina seda märkaksin.”1
President Thomas S. Monson täheldas president Hunteri alandlikku teenimisviisi esimest korda California osariigi Los Angelese templi pühitsemisel 1956. aastal, palju aastaid enne, kui kumbki neist apostliks kutsuti. Ta meenutas:
„Tutvusin president Hunteriga, kui too teenis Pasadena California vaia juhatajana ning talle oli antud ülesandeks koordineerida Los Angelese templi pühitsemise korraldamist. Mul oli au printida välja piletid. Tema ülesanne oli tohutu. Mina nägin ainult seda osa, mis puutus piletitesse, mis olid värvide järgi kodeeritud, detailselt märgistatud ja nummerdatud kõige korrapärasemal viisil, mida olin eales näinud. Ta muudkui kiitis teisi ja veendus, et tema nimi jääks tagaplaanile, kuigi just tema oli olnud nende üüratute ettevõtmiste käimapanev jõud.”2
Vanem James E. Faust Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on tähele pannud: „Tal polnud mingit vajadust iseennast upitada. Kuigi tal oli suur teadmistepagas, võis ta istuda vendade seas ja rääkida väga vähe. Ta oli iseendaga täielikult rahujalal.”3
President Hunter mõistis, et Jumala silmis on iga teenimistöö tähtis, olgu see kui tahes tagasihoidlik ja silmatorkamatu. Paar nädalat enne president Hunteri surma küsis temalt üks sõber: „Armas president, milline ülesanne või kutse on kõige üllam, kas hea ja usaldusväärse sõbra või Jumala prohveti oma?” Pärast küsimuse ärakuulamist „mõtiskles president selle üle tükk aega, võttis seejärel sõbra käe, vaatas talle otse silma ning, pisar mööda põske alla veeremas, vastas: „Mõlemad on pühad usaldust nõudvad ülesanded”.”4
Paljud, „keda rambivalguses ei näe ja kes maailma tähelepanu ei pälvi”, teenivad viisil, mis muudab elusid.
Howard W. Hunteri õpetused
1
Need kes teenivad vaikselt ja silmatorkamatult ei ole „sugugi vähem kasulikud” kui need, kes on teeninud välja maailma tunnustuse.
Noore vapra kapten Moroni kohta on öelnud: „Kui kõik inimesed oleksid olnud ja oleksid ja alati saaksid olema nagu Moroni, vaata, põrgu väed ise oleksid igavesti kõigutatud; jah, kuradil ei oleks mitte kunagi võimu inimlaste südamete üle” (Al 48:17).
Milline kompliment sellele kuulsale ja vägevale mehele! Paremaid kiidusõnu ühelt mehelt teisele on raske ette kujutada. Kaks salmi hiljem on toodud välja avaldus Heelamani ja tema vendade kohta, kelle roll oli vähem silmatorkav kui Moroni oma: „Nüüd, vaata, Heelaman ja tema vennad ei olnud rahvale mitte sugugi vähem kasulikud kui Moroni” (Al 48:19).
Teisisõnu, kuigi Heelaman polnud nii silmatorkav või väljapaistev kui Moroni, oli ta kasulik. See tähendab, et temast oli sama suur abi või kasu kui Moronist.
Loomulikult on meil kapten Moroni elust palju õppida. Ta on meile usu, teenimise, pühendumise ja muude jumalike omaduste poolest suurepäraseks eeskujuks. Selle asemel et keskenduda sellele võrratule mehele, olen otsustanud pöörata pilgu hoopis neile, keda rambivalguses ei näe ja kes maailma tähelepanu ei pälvi, ent kes pole sellest hoolimata pühakirjafraasi kasutades „sugugi vähem kasulikud”.
Igaüks meist ei saa selliseks nagu Moroni ega pälvi iga päev ja tund töökaaslaste kiidusõnu. Enamik meist on vaiksed, suhteliselt tundmatud inimesed, kes tulevad ja lähevad ning teevad oma tööd, ilma et taustal kaiguks fanfaarihüüd. Teile, kes peate seda mõtet üksildaseks, hirmuäratavaks või pelutavaks, ütlen ma, et te pole „sugugi vähem kasulikud” kui teie tähelepanuväärseimad kaaslased. Ka teie kuulute Jumala väkke.
Mõelge kasvõi sellele, kui põhjalikult üks ema või isa vaikselt ja märkamatult väärilises viimse aja pühade kodus teenib. Mõelge evangeeliumiõpetuse õpetajatele, Algühingu laulujuhatajatele ja skaudijuhtidele ning Abiühingu külastusõpetajatele, kes teenivad ja õnnistavad miljoneid, kuid kelle nimed jäävad avaliku tunnustuseta ja rahvusmeedias kajastamata.
Kümned tuhanded märkamatuks jäävad inimesed loovad meile iga päev võimalusi ja aitavad meil olla õnnelikud. Nagu pühakirjades öeldakse, pole nad „sugugi vähem kasulikud” kui need, kelle elu on ajalehtede esiküljel.
Ajaloo rambivalgus ja nüüdisaja tähelepanu koondub nii sageli pigem ühele kui paljudele. Sageli valitakse keegi teiste seast välja ja nimetatakse kangelaseks. Mõistan, et seda laadi tähelepanu on üks viis esile tõsta seda, mida inimesed imetlevad või väärtustavad. Kuid mõnikord pole see tunnustus välja teenitud ja mõnikord kiidetakse takka hoopis valesid väärtusi.
Peame oma kangelasi ja eeskujusid hoolikalt valima, tänades ühtlasi neid paljusid sõpru ja kodanikke, kes ei ole küll kuulsad, ent pole seetõttu ka „sugugi vähem kasulikud”.5
2
Pühakirjades andsid paljud teiste varjus treenides samuti olulise panuse.
Mõelge näiteks nende pühakirjategelaste peale, kes pole olnud tähelepanu keskmes, kuid kes on osutunud ajapikku tõelisteks kangelasteks.
Paljud, kes on lugenud vägevast prohvet Nefist, on jätnud ühe teise Lehhi poja, Sami, peaaegu täielikult kahe silma vahele. Nefi on kogu Mormoni Raamatu üks kuulsamaid tegelasi. Aga Sam? Sami nime mainitakse seal kõigest kümme korda. Kui Lehhi oma järglastele õpetussõnu jagas ja neid õnnistas, ütles ta Samile:
„Õnnistatud olete sina ja sinu seeme, sest sina pärid maa nagu sinu vend Nefi. Ja sinu seeme arvatakse tema seemne hulka; ja sina saad olema otsekui sinu vend ja sinu seeme otsekui tema seeme; ja sina oled õnnistatud kõik oma päevad” (2Ne 4:11).
Sami põhiroll oli toetada ja aidata oma palju mainekamat nooremat venda, kuid lõppkokkuvõttes said talle osaks samad õnnistused, mida lubati Nefile ja tema järglastele. Ustav Sam ei jäänud ilma ühestki õnnistusest, mida lubati Nefile, kuid ometi teame Sami teenimisest ja tegemistest väga vähe. Ta oli eluajal peaaegu tundmatu, kuid kahtlemata on ta võidukas juht ja igavese elu pärija.
Paljud annavad oma panuse märkamatul moel. Ismael rändas koos Nefi perega, tehes seda suurte ohverduste hinnaga, kogedes omal nahal „palju kannatusi, nälga, janu ja kurnatust” (1Ne 16:35). Pärast kõiki neid kannatusi tuli tal surra kõnnumaal. Väga vähesed suudavad ette kujutada ohverdusi, mida see mees neil ammustel aegadel neis primitiivsetes oludes tooma pidi. Kui oleksime tähelepanelikumad ja mõistvamad, nutaksime ka meie, nagu tegid seda kõnnumaal tema tütred, sest see mees andis endast nii palju – koguni oma elu –, et meil oleks tänapäeval Mormoni Raamat.
Neid mehi ja naisi, kes polnud „sugugi vähem kasulikud”, on Mormoni Raamatus nimetatud ja meenutatud palju. Näiteks ema Saaria ja laamanlaste kuninganna teenija Abis, kes mõlemad andsid oma panuse, mida inimsilmad küll ei märganud, kuid mis ei jäänud märkamata Jumalale.
Kuningas Moosia kohta, kes oli kogu Sarahemla kuningas ja kuulsa kuningas Benjamini isa, on kirjas kõigest kaksteist salmi. Ometi olid tema teened rahvale asendamatud. Ta juhtis rahvast „paljude jutluste ja prohvetlike kuulutustega” ja „manitse[s] [neid] pidevalt Jumala sõnaga” (Om 1:13). Samuti Limhi, Amulek ja Pahoran –, kellest viimasel jagus suuremeelsust hoiduda hukkamõistust, kui teda oli ebaõiglaselt süüdistatud –, on vaid vähesed näited inimestest, kes teenisid isetult, kuigi jäid seda tehes teiste varju.
Sõdalane Teankum, kes ohverdas oma elu; või peakohtunik Lakooneus, kes kutsus rahvast meeleparandusele, kui Gadiantoni röövlid neid ähvardasid; või peaaegu kahe silma vahele jäänud misjonärid Omner ja Himni, kes polnud „sugugi vähem kasulikud” kui nende kaaslased, ent ometi pälvisid pühakirjades väga vähe tähelepanu.
Me ei tea kuigi palju Alma ustava poja Sibloni kohta, kelle lugu on pikitud tulevase juhi Heelamani ja üleastujast Koriantoni vahele, kuid tuleb silmas pidada, et teda kirjeldati kui „õigla[st] mees[t,] [kes] kõndis laitmatult Jumala ees” (Al 63:2). Heelamani raamatus mainitakse vägevat prohvetit Nefit, kellel oli vend nimega Lehhi. Näib, et viimast mainitakse ainult möödaminnes, kuid märgitakse siiski ära, et ta „ei jäänud mitte põrmugi [Nefist] maha, mis puutub õigemeelsusesse” (Hl 11:19; vt ka salm 18).6
Kui Abis (vasakul) puudutas laamanlaste kuninganna kätt, tõusis kuninganna üles (vt Al 19:15–29).
3
Me ei pruugi küll olla tuntud, kuid meie panus kuningriigis teenimisse võib olla suur.
Loomulikult võib tuua näiteid teenekatest inimestest ka meie ajajärgust. Üks selliseid vaikseid toetavaid viimse aja pühi, keda Issand Õpetuse ja Lepingute 117. osas mainis, oli Oliver Granger. Oliveri nimi võib olla paljudele tundmatu, seega võtan vabaduse teid selle varajase sitke mehega tuttavaks teha.
Oliver Granger oli Joseph Smithist üksteist aastat vanem ning, nagu prohvetki, pärit New Yorgi põhjapoolsest osast. 35-aastasena saadud tõsise külmetuse tagajärjel oli Oliver kaotanud suurema osa silmanägemisest. Vaegnägemisest hoolimata teenis ta kolmel põhimisjonil. Ta töötas ka Kirtlandi templis ja teenis Kirtlandi kõrgemas nõukogus.
Kui enamik pühasid Kirtlandist välja aeti, jäid Kirikul mõned võlad maksmata. Oliver pidi naasma Kirtlandi, esindama seal Joseph Smithi ja Esimest Presidentkonda ning ajama korda Kiriku äriasjad. Selle ülesande kohta on Õpetuses ja Lepingutes kirjutatud järgmist: „Seepärast, ta võidelgu tõsiselt minu Kiriku Esimese Presidentkonna lunastamise eest, ütleb Issand” (ÕL 117:13).
Ta täitis oma ülesande võlausaldajate silmis nii hästi, et üks neist kirjutas: „Oliver Grangeri asjaajamine Far Westi kolinud inimeste lõpetamata äriasjade korraldamisel, nende võlgade lunastamisel ja ausameelsuse alal hoidmisel on olnud tõeliselt kiiduväärne. Ta on pälvinud minu kõrgeima lugupidamise ja ma pean teda meeles hea sõnaga” (Horace Kingsbury. Tsiteeritud teoses „Joseph Smith, History of the Church, 3. kd, lk 174).
Oliveri Kirtlandis viibimise ajal püüdsid mõned, muuhulgas rahulolematud Kiriku liikmed, Esimest Presidentkonda maha teha ja nende ausameelsust kahtluse alla seada, levitades nende kohta valesüüdistusi. Kuid tänu Oliver Grangeri ustavale teenimisele Esimene Presidentkond lunastati. ‥ Issand on Oliver Grangeri kohta öelnud: „Tema nime [hakatakse] põlvest põlve igavesest ajast igavesti meeles pida[m]a austusega” (ÕL 117:12). „Ma ülendan oma teenijat Oliveri ja teen tema nime suureks maa peal ja minu rahva seas, kuna tema hing on ausameelne” (History of the Church, 3. kd, lk 350).
1841. aastal, mil ta suri, olid Kirtlandi jäänud vaid vähesed pühad ja veel vähem pühade sõpru, kuid ometi tuli naaberküladest Oliver Grangeri matustele tohutu rahvamass.
Kuigi Oliver Granger pole tänapäeval nii tuntud nagu teised Kiriku varajased juhid, oli ta sellest hoolimata tõeline suurkuju tänu teenetele, mida ta kuningriigile osutas. Ja kui ka keegi teine peale Issanda tema nime ei mäletaks, oleks see juba iseenesest suur õnnistus nii tema kui ka meie kõigi jaoks.7
4
Nefi on meile heaks eeskujuks, kuna pidas meeles, et tema jõu ja õnnistuste allikas on Jumal.
Peaksime minu arvates mõistma, et alati tähelepanu keskpunktis olemise ületähtsustamises võib peituda vaimne oht. Need, kes seda teevad, võivad hakata himustama tuntust ja seega unustada ära käsil oleva teenimise.
Me ei tohi lasta endal keskenduda populaarsuse kaduvale hiilgusele ega vahetada kuulsusesära vastu välja tõelist, kuigi märkamatuks jäävat, tööd, mis on tähtis Jumala silmis, isegi kui seda ei kajastata õhtustes uudistes. Menu ja tähelepanu võivad saada Achilleuse kannaks ka meie seast kõige andekamate puhul.
Kui te peaks mingil eluetapil sattuma avalikkuse huviorbiiti, siis oleks hea, kui järgiksite nende pühakirjategelaste eeskuju, kes on samuti kuulsad olnud. Üheks heaks näiteks on Nefi. Pärast seda, kui ta oli koos perega rännaku kõnnumaal edukalt lõpetanud, oli ta endiselt keskendunud sellele, mis oli kõige tähtsam. Ta ütles:
„Ja kui ma ihkan rõõmustada, oigab mu süda mu pattude pärast; ometi ma tean, kelle peale ma olen lootnud.
Mu Jumal on olnud mu tugi; ta on juhtinud mind läbi minu kannatustest kõnnumaal; ja ta on hoidnud mind suure sügavuse vete peal.
Ta on täitnud mind oma armastusega, koguni minu liha hävimiseni välja.
Ta on segadusse ajanud minu vaenlased, pannes nad minu ees värisema.” (2Ne 4:19–22.)
Nefi on meile heaks eeskujuks, kuna pidas meeles, et tema jõu ja õnnistuste allikas on Jumal.8
5
Kui mõistame, miks me teenime, siis ei muretse me selle pärast, kus teenime.
Tähelepanu keskmes olles oleks hea vastata küsimusele, miks me teenime. Kui mõistame, miks me teenime, siis ei muretse me selle pärast, kus teenime.
President J. Reuben Clark noorem õpetas seda olulist põhimõtet, toetudes näitele oma elust. 1951. aasta kevadisel üldkonverentsil toetati president George Albert Smithi surma järel Kiriku presidendina David O. McKayd. Selle ajani oli president Clark teeninud president Heber J. Granti ja seejärel president George Albert Smithi esimese nõuandjana. Mõlema mehe teiseks nõuandjaks oli olnud president McKay.
Konverentsi viimasel istungil, mil tegeleti Kiriku toimingutega, kutsuti Esimese Presidentkonna esimeseks nõuandjaks vend Stephen L. Richards. Seejärel toetati president J. Reuben Clark nooremat teise nõuandjana. Pärast Kiriku ametnike toetamist selgitas president McKay, miks ta oli valinud oma nõuandjad sellises järjekorras. Ta ütles:
„Ma tundsin, et selle valiku peamine põhimõte oli järgida [Kaheteistkümne] Nõukogu vanuselist järjestust. Need kaks meest istusid selles Kiriku eesistuvas organisatsioonis oma kohal ja ma tundsin, et oleks hea jätkata sedasama vanuselist järjestust ka Esimeses Presidentkonnas (Conference Report, 9. apr 1951, lk 151).
Pärast president McKayd oli palutud kõneleda president Clarkil. Tema sõnavõtt oli küll lühike, ent väga õpetlik: „Issanda teenistuses pole oluline, kus sa teenid, vaid kuidas. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus võetakse pakutud kutse vastu. Seda ei paluta endale ja sellest ei keelduta. Ma luban president McKayle ja president Richardsile olla mulle antud teenimistöös ja ülesannetes täielikult pühendunud ja teha seda tööd kogu oma jõu ja võimetega, olgu neid kui vähe tahes.” (Conference Report, 9. apr 1951, lk 154.)
Õppetund, mille president Clark õpetas, sisaldub teisel kujul ka ühes Meade McGuire’i luuletuses, mida on korduvalt tsiteeritud:
„„Isa, kus lä’en töötama?”
Mul süda rinnus puperdas.
Ta näitas paiga väikese
„Eks selle eest sa hoolitse.”
Vastasin: „Oh, mitte see!
Ei panda mind seal tähele!
Olgu töö kui tahes hea,
ei seal se’st mitte keegi tea.”
Ta vastas hella tooniga
ja ilma etteheiteta:
„Sa mõtle hoolsalt järele,
kas töötad neil’ või minule?
On minule ka väike hea –
nii Naatsaret kui Galilea.”
(Vt Best-Loved Poems of the LDS People. Koostanud Jack M. Lyon jt, 1996, lk 152.)
Kuningas Benjamin kuulutas: „Vaata, ma ütlen teile, et kuigi ma ütlesin, et olen veetnud oma päevad teie teenistuses, ma ei taha hoobelda, sest ma olen ainult olnud Jumala teenistuses. Ja vaata, ma räägin teile neid asju, et te võiksite õppida tarkust; et te võiksite õppida, et kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses” (Mo 2:16–17).9
„Kõige õnnelikum ja edukam see, kelle huvides on teenida teisi ja aidata neil leida õige tee.”
6
Peaksime teenima ustavalt ja tähelepanu otsimata ning olema teiste kiituse suhtes ettevaatlikud.
Elus on kõige õnnelikum ja edukam see, kelle huvides on teenida teisi ja aidata neil leida õige tee.
Liiklusmärk enne raudteeülesõitukohta, mis käsib peatuda, vaadata ja kuulata, võiks olla suunanäit ka meile. Peatuge korraks kesk tormakat eluteed. Märgake kõiki sõbralikke, tähelepanelikke, julgeid ja inimlikke heategusid, mida saate teha. Kuulake teisi, õppige tundma nende lootusi ja probleeme, et võiksite nende edule ja õnnele väiksel viisil kaasa aidata.10
President Ezra Taft Benson on öelnud: „Kristlik teenimine ülendab. ‥ Issand on lubanud, et need, kes teiste teenimise nimel oma elu jätavad, leiavad end. Prohvet Joseph Smith on öelnud, et meil tuleb „kulutada ja veeta oma elu”, et viia ellu Tema eesmärke (ÕL 123:13)” (Ensign, nov 1989, lk 5–6).
Kui tunnete, et suur osa sellest, mida teete, ei too teile kuulsust, siis olge julged. Enamik parimaid inimesi, kes on kunagi elanud, polnud samuti kuigi kuulsad. Teenige ja arenege, ustavalt ja tagasihoidlikult. Olge teiste kiituse suhtes ettevaatlikud. Jeesus ütles Mäejutluses:
„Hoidke, et te armastuseande ei jaga inimeste nähes selleks, et nemad teid vaatleksid; muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas.
Seepärast, kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja tänavail, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti ma ütlen teile, et neil on oma palk käes!
Vaid kui sina armastuseande annad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb,
et su armastuseannid oleksid salajas; ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule” (Mt 6:1–4).
Tasugu meie Taevane Isa teile alati just sel moel.11
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Mida püüab president Hunter meile mõista anda, rõhutades, et Heelaman ja tema vennad polnud „sugugi vähem kasulikud” kui kapten Moroni? (vt 1. osa.) Kuidas saab see nõuanne teile abiks olla?
-
Mida võime 2. osas nimetatud pühakirjategelaste eeskujust õppida? Mil moel võivad need näited mõjutada meie suhtumist teenimisse? Mil moel on teid teiste vaikse ja märkamatu teenimise kaudu õnnistatud?
-
Mida võime õppida loost, mille jutustas president Hunter Oliver Grangerist? (vt 3. osa.) Miks ei peaks me tundma teenides muret tunnustuse pärast?
-
Millised ohud võivad kaasneda avalikkuse tähelepanu ja kuulsusega? (vt 4. osa.) Kuidas võime Nefi eeskujul keskenduda sellele, mis on kõige tähtsam?
-
Vaadake üle lugu president J. Reuben Clark nooremast (vt 5. osa). Mis teile president Clarki suhtumise ja sõnade juures kõige enam muljet avaldab? Mida vastaksite teie küsimusele: „Miks ma teenin?” Kuidas muuta suhtumist selliselt, et annaksime endast parima, hoolimata sellest, kus me teenime?
-
6. osas mainib president Hunter Issanda lubadust, et „need, kes teiste teenimise nimel oma elu jätavad, leiavad end” (vt Mt 10:39; 16:25). Mida see tähendab? Mil moel olete kogenud, et see peab paika? Mil moel on teenimine muutnud teid õnnelikumaks?
Samateemalised pühakirjakohad:
Abiks uurimisel
„Jagage, mida olete õppinud. Seda tehes teie mõtted selginevad ja õpitu jääb teile paremini meelde.” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 17.)