11. peatükk

Tõeline suursugusus

„Tõeline suursugusus saavutatakse siis, kui teha igapäevases elus pidevalt väikesi heategusid.”

Howard W. Hunteri elust

President Howard W. Hunter õpetas, et tõelist suursugusust ei saavutata maise eduga, vaid „tuhandete väikeste ‥ heategude ja ohverdustega, mille kaudu teenime ennastunustavalt Issandat ja teisi”.¹ President Hunter elas ka ise oma õpetuse järgi. Selle asemel et otsida teiste tähelepanu või tunnustust, tegi ta igapäevaselt ohverdustnõudvaid heategusid, mida tihtipeale teised ei märganud.

Üks näide president Hunteri märkamatuks jäänud teenimisest oli hoolitsus, mida ta näitas üles oma naise vastu, keda rohkem kui kümme aastat vaevas halvenev tervis. 1970. aastate algupoole hakkas Claire Hunter kannatama peavalude ja mälukaotuse all. Hiljem oli tal mitu väiksemat insulti, mille tulemusena raskenes tal kõnelemine ja käte kasutamine. Kui ta hakkas vajama pidevat hoolt, püüdis president Hunter seda talle anda nii palju kui võimalik, täites samal ajal ka apostli kohustusi. Ta leidis kellegi, kes hoolitses Claire’i eest päeval, kuid öösiti tegi seda ise.

1981. aastal oli Claire’il ajusisene verejooks ja ta ei saanud enam käia ega kõneleda. Sellest hoolimata aitas president Hunter ta mõnikord ratastoolist välja ja hoidis teda tugevalt enda vastas, et temaga tantsida, nagu nad olid teinud aastaid varem.

Pärast teist ajuverejooksu käisid arstid peale, et Claire viidaks hooldekodusse, kuhu ta jäi oma elu viimaseks pooleteiseks aastaks. Sel ajal käis president Hunter teda iga päev vaatamas, kui ta just ei olnud Kiriku ülesannete tõttu reisil. Koju naastes läks ta otse lennujaamast naise juurde. Enamiku ajast naine kas magas sügavalt või ei tundnud Howardit ära, kuid too kinnitas talle jätkuvalt, et armastab teda, ja hoolitses, et tal oleks mugav.

Vanem James E. Faust Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud, et see, kuidas president Hunter „oma naise Claire’i eest, kelle tervis enam korras polnud, rohkem kui kümme aastat hoolitses, oli kõige üllam viis, kuidas mees oma naisele pühenduda võib. Paljud meist polnud midagi sellist oma elus varem näinud”.²

Pärast president Hunteri surma avaldati ajakirjas Ensign tema elulugu, kus tsiteeriti ka tema õpetusi tõelisest suursugususest ning võeti selle mõju tema elule kokku järgmiselt:

„Kuigi ülima tagasihoidlikkuse tõttu poleks ta eales midagi sellist öelnud, vastas president Hunter ka ise oma määratlusele tõelisest suursugususest. Tema suurus tuli ilmsiks eluperioodidel, mil avalikkus teda ei tundnud ja mil ta langetas tähtsaid otsuseid teha kõvasti tööd, pärast ebaõnnestumist otsast alata ning kaasinimesi aidata. Need omadused peegeldusid tema hämmastavas võimes olla edukas nii erinevates valdkondades nagu muusika, õigusteadus, äri, rahvusvahelised suhted ja puussepatöö ning, mis kõige tähtsam – olla Issanda „hea ja ustav sulane” (Mt 25:21). ‥

„Kiriku neljateistkümnenda presidendi jaoks oli Issanda eesmärkide täitmine sama loomulik, nagu oli olnud töö koolipoisina, noore isana, pühendunud piiskopi ja väsimatu apostlina. Issanda viinamäe tööga, millena Howard W. Hunter seda nägi, tuleb pidevalt sammu pidada, ning kõik, mida Õpetaja temalt nõudis, oli olla „hea ja ustav sulane”. Ning seda ülesannet täitis president Hunter kogu hingest, võttes pidevalt eeskuju Päästjast, keda ta teenis lõpuni välja.”³

Howard W. Hunteri õpetused

Maailma arusaam suursugususest on tihtipeale ekslik ja sellega võib kaasneda tänamatu võrdlemine.

Paljud viimse aja pühad on õnnelikud võimaluste üle, mida elu neile pakub, ja tunnevad neist rõõmu. Kuid mulle valmistab muret, et mõned meie seast ei ole sugugi õnnelikud. Mõned meie seast tunnevad end oma ideaalide poole püüeldes küündimatuna. Eriti tunnen muret nende pärast, kes on elanud õigemeelselt, kuid arvavad, et kuna nad pole saavutanud maailmas või Kirikus seda, mida teised, on nad viletsamad. Igaüks soovib teha selles elus ära midagi suurt. Ja miks ka mitte? Nagu keegi kord täheldas, peitub meist igaühes suurkuju, kes tunneb taeva suhtes koduigatsust (Vt Hb 11:13–16; ÕL 45:11–14).

Mõistmine, kes me oleme ja milliseks võime saada, sisendab kindlust, et Jumalaga pole õieti miski võimatu. Alates ajast, mil saame teada, et Jeesuse jaoks oleme päikesed, kuni ajani, mil õpime tundma evangeeliumi põhimõtteid täielikumalt, on meid õpetatud püüdlema täiuslikkuse poole. Seega pole saavutuste tähtusest rääkimine meie jaoks midagi uut. Probleem kerkib esile siis, kui suursugususe mõistet hakkavad määratlema maailma ülespuhutud ootused.

Mis on tõeline suursugusus? Mis muudab kellegi suureks?

Me elame maailmas, mis näib kummardavat omaenda suurkujusid ja loovat iseenese kangelasi. Hiljutine18- kuni 24-aastaste noorte seas läbi viidud uurimus näitas, et tänapäeva noored eelistavad jõulisi, isepäiseid ja lootusetute olukordade kiuste võidukaid inimesi ning et nad võtavad ilmselgelt eeskujuks need, kes on pilkupüüdvad ja püstirikkad. 1950. aastatel olid kangelasteks Winston Churchill, Albert Schweitzer, president Harry Truman, kuninganna Elizabeth ning Helen Keller, kes oli pime ja kurt kirjanik-kõnepidaja. Need suurkujud muutsid ajaloo kulgu või inspireerisid meid oma silmapaistva eluga. Tänapäeval koosneb kangelaste esikümme filmitähtedest või muudest meelelahutajatest ja see annab märku suhtumise muutusest. (vt U.S. News & World Report, 22. apr 1985, lk 44–48.)

Tõsi ta on, et maailma kangelased ei püsi avalikkusel meeles kuigi kaua, kuid sellest hoolimata pole tšempionitest ja suurest saavutajatest kunagi puudu tulnud. Me kuuleme pea iga päev sportlastest, kes purustavad rekordeid, teadlastest, kes on leiutanud uusi imelisi seadmeid, masinaid ja protsesse, arstidest, kes on päästnud elusid mõnel uuel viisil. Me puutume pidevalt kokku erakordselt andekate muusikute, meelelahutajate ning tavatult võimekate näitlejate, arhitektide ja ehitajatega. Ajalehed, teadetetahvlid ja telereklaamid pommitavad meid piltidega, millel kujutatakse neid, kellel on täiuslikud hambad, veatu figuur, seljas stiilsed riided ning kes teevad kõike seda, mida „edukad” inimesed teevad.

Kuna meil on maailma nägemust suursugusest alatasa silme ees, on ka mõistetav, miks võrdleme – või näime võrdlevat – ennast teistega, ning seda, mis on meil, sellega, mis on teistel. Kuigi võrdlemine võib olla mõnikord hea ning motiveerida meid rohkem saavutama ja oma elu paremaks muutma, lubame mõnikord ebaõiglastel võrdlustel hävitada oma õnne ning panna end tundma rahulolematu, küündimatu ja äpardununa. Mõnikord võivad need tunded tegelikkust moonutada, panna meid keskenduma vigadele ning jätta meie elus varju kõik selle, mis on tõeliselt suursugune.⁴

„Tõelist suursugusust ei saavutata maise eduga, vaid tuhandete väikeste ‥ heategude ja ohverdustega, mille tagajärjena teenime ennastunustavalt Issandat ja teisi.”

Tõeline suursugusus saavutatakse siis, kui teha igapäevases elus pidevalt väikesi heategusid.

1905. aastal ütles president Joseph F. Smith tõelise suursugususe kohta kuldsed sõnad:

„Kõik see, mida me nimetame erakordseks, märkimisväärseks või tavatuks, võib küll muuta ajalugu, kuid igapäevaelus sellest ei piisa.

Lõppude lõpuks on kõige suursugusem teha hästi kõike seda, mida Jumal on kogu inimkonnale teha määranud. Olla edukas isa või edukas ema on tähtsam kui olla edukas kindral või riigimees.” (Juvenile Instructor, 15. dets 1905, lk 752.)

See avaldus tekitab küsimuse: mis on see, mida „Jumal on kogu inimkonnale teha määranud”? Kindlasti tähendab see, et tuleb teha kõik selleks, et olla hea isa või ema, hea poeg või tütar, hea õpilane, toakaaslane või naaber. ‥

Tõeline suursugusus saavutatakse siis, kui teha igapäevases elus pidevalt väikesi heategusid. Täpsemalt tuhandete väikeste ülesannete, heategude ja ohverdustega, mille tagajärjena teenime ennastunustavalt Issandat ja teisi. See tähendab ka avardada teadmisi meie Taevasest Isast ja evangeeliumist. See tähendab, et aitame teistel uskuda ja tunda osadust tema kuningriigis. Nende asjadega tavaliselt maailma tähelepanu ega kiitust ei pälvi.⁵

Prohvet Josephi huvitasid igapäevased heateod ja teiste eest hoolitsemine.

Joseph Smithi ei mäletata üldjuhul kindrali, linnapea, arhitekti, toimetaja ega presidendikandidaadina. Me peame teda meeles kui prohvetit, kes taastas evangeeliumi, meest, kes pühendus Jumala armastamisele ja Tema töö edasiviimisele. Prohvet Joseph oli kristlane iga päev. Teda huvitasid igapäevased heateod ja teiste eest hoolitsemine. Kolmeteistaastane Lyman O. Littlefield oli üks Missourisse rändava Siioni leeri liikmetest. Ta jutustas ühest prohveti väikesest, ent talle isiklikult olulisest heateost:

„Rännak oli kõigi jaoks kurnav ning füüsiliste vaevade ja selle teadmise tõttu, milliseid tagakiusamisi pidid taluma meie vennad, kellele me appi tõttasime, langesin ma ühel päeval masendusse. Leer valmistus lahkumiseks, kuid mina istusin mõtlikult tee ääres. Prohvet oli leeri kõige hõivatum mees, ent kui ta mind nägi, jättis ta kõik muud pakilised kohustused korraks sinnapaika, et minusugust last paari sõnaga lohutada. Ta asetas käe mu pea peale ja sõnas: „Mu poiss, kas sina polegi veel kohta leidnud? Kui pole, siis kohe leiame selle.” See vahejuhtum jättis mulle sügava mulje, mida ei saanud kustutada ei aeg ega vanus.” (Tsiteeritud George Q. Cannoni teose „Life of Joseph Smith the Prophet” järgi, Salt Lake City: Deseret Book Co, 1986, lk 344.)

Ühel teisel puhul, kui kuberner Carlin Illinoisist saatis Adamsi maakonnast šerif Thomas Kingi ja mõned teised seaduse nimel prohvetit vahistama ja viima ta kuberner Boggsi esindajate ette Missouris, jäi šerif King ootamatult tõsiselt haigeks. Nauvoos viis prohvet šerifi oma koju ja hoolitses tema eest vennalikult neli päeva. (Vt samas, lk 372.) Väikesed ent märkimisväärsed heateod olid prohveti puhul tavalised.

Vanem George Q. Cannon, kes kirjutas [prohvet Joseph Smithi] poe avamisest Nauvoos, täheldas:

„Prohvet võis kõhklematult tegeleda ka kaubanduslike ja tööstuslike ettevõtmistega. Evangeelium, mida ta jutlustas, oli mõeldud nii vaimseks ülenduseks kui ajalikuks päästeks, ning ta oli valmis andma oma panuse ka praktilises töös. Seda tegi ta ilma igasuguse isikliku kasu lootuseta.” (Samas, lk 385.)

Ühes kirjas ütles prohvet:

„[Nauvoo punastest tellistest pood] on olnud pilgeni täis ning ma olen päev otsa leti taga seisnud, jagades kaupa sama vankumatult nagu mistahes kassapidaja, keda sa varem näinud oled, et teenindada neid, kes oleksid olnud sunnitud suhkru, melassi ja rosinate puudusel jõulu- ja uusaasta õhtusöögist ilma jääma. Tegin seda ka enda meeleheaks, sest mulle meeldib pühasid teenindada ja olla kõigi teenija, lootes, et Issand mind ettenähtud ajal ülendab.” (Samas, lk 386.)

George Q. Cannon kommenteeris nähtut järgmiselt:

„Milline vaatepilt! Mees, kelle Issand valis panema alust oma Kirikule ja olema selle prohvet ja president, tunneb rõõmu ja uhkust oma vendade ja õdede teenindamisest, justkui oleks ta nende käsutäitja. ‥ Josephi elus polnud päevagi, mil ta poleks tundnud, et teenib Jumalat ja püüab pälvida heakskiitu Jeesuse Kristuse silmis, näidates üles heatahtlikkust ja pöörates tähelepanu „ühele nende vähemate seast”” (Samas, lk 386).⁶

Prohvet Joseph oli kristlane iga päev. Teda huvitasid väikesed igapäevased heateod ja teiste eest hoolitsemine.

Tõeliselt suursugususeks saadakse siis, kui eluraskustele vaatamata vastu pidada ning kui teenida, hoolimata sellest, et seda ei märgata.

Olla edukas vanemate kvoorumi sekretär, Abiühingu õpetaja, armastav naaber või sõber, kes kuulab – seda see tõeline suursugusus enamasti tähendabki. Tõeline suursugusus tähendab anda endast parim elu tavapärastes heitlustes – millega võivad kaasneda ka ebaõnnestumised – ning jätkata vastupidamist ja jääda elu jätkuvate raskuste kiuste püsima, kui need heitlused ja ülesanded aitavad teistel areneda ja õnnelik olla ning saada meil endal tasuks igavene pääste.

Me kõik soovime teha selles elus ära midagi suurt. Paljud ongi juba suuri asju teinud, teised alles püüdlevad selle poole. Lubage mul teid selles julgustada, kuid pidage seda tehes meeles, kes te olete. Ärge laske maailma kaduval eksiarvamusel suursugususest enda üle võitu saada. Nende kiusatuste kütkeis on paljud oma hinge kaotanud. Teie hea nimi on hindamatu ja seda ei tohi mingi hinna eest maha müüa. Tõeliselt suured oleme siis, kui „ustavalt isade usu eest seisame, ustavalt märtrite tõde me kaitseme” (Hymns, 1985, nr 254).

Olen kindel, et meie seas on palju suuri, märkamata jäänud või unustatud kangelasi. Ma räägin teist, kes teete vaikselt ja järjekindlalt seda, mida te tegema peaksite. Ma räägin neist, kes on alati olemas ja alati valmis. Ma pean silmas erakordselt vaprat ema, kes tund tunni järel nii päeval kui ööl oma haiget last valvab ja tema eest hoolitseb, samal ajal kui ta abikaasa kas koolis või tööl viibib. Nende hulka kuuluvad ka vabatahtlikud veredoonorid ja need, kes hoolitsevad eakate eest. Ma mõtlen neid, kes täidavad ustavalt oma preesterluse ja kiriku kohustusi, ning õpilasi, kes kirjutavad järjepidevalt koju, et tänada oma vanemaid armastuse ja toetuse eest.

Räägin samuti neist, kes sisendavad teistesse usku ja soovi elada evangeeliumi järgi – neist, kes teevad aktiivselt tööd, et teiste elu füüsiliselt, sotsiaalselt ja vaimselt üles ehitada ja kujundada. Pean silmas neid, kes on igapäevastes toimetustes ausad, lahked ja töökad, kuid on ka Õpetaja teenijad ja tema lammaste karjased.

Ma ei soovi alahinnata maailma suuri saavutusi, mis on andnud meile palju võimalusi ja mis toovad meie ellu kultuuri, korda ja põnevust. Soovin vaid mõista anda, et keskenduksime oma elus rohkem sellele, mille väärtus on kõige suurem. Teil on ehk meeles Päästja sõnad: „Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija” (Mt 23:11).⁷

Tõeline suursugusus nõuab, et astuksime pikka aega järjepidevalt väikesi ja mõnikord argiselt harilikke samme.

Igaüks on näinud, kuidas keegi kiiresti, peaaegu üleöö, püstirikkaks või edukaks saab. Kuigi selline edu võib ka pikka aega vaeva nägemata sülle kukkuda, siis sellest hoolimata usun ma, et sellist asja nagu kohene suursugusus olemas pole. Tõeliselt suursuguseks saamine on pikaajaline protsess. Sellega võivad kaasneda aeg-ajalt tagasilöögid. Lõpptulemus ei pruugi olla selgelt näha, kuid tundub, et see nõuab alati, et astuksime pikka aega järjepidevalt väikesi ja mõnikord argiselt harilikke samme. Meil peaksid olema meeles Päästja sõnad: „Väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur” (ÕL 64:33).

Tõeline suurus pole kunagi juhusliku kokkusattumuse ega ühekordse pingutuse või saavutuse tulemus. Suursugususe jaoks peab kujunema iseloom. See nõuab palju igapäevaseid hea ja halva vahel tehtud õigeid valikuid. Vanem Boyd K. Packer kõneles sellest, öeldes: „Aastate jooksul need väikesed valikud kumuleeruvad ja näitavad selgelt, mida me väärtustame” (Ensign, nov 1980, lk 21). Need valikud näitavad selgelt, kes me oleme.⁸

Tihtipeale avaldavad teistele kõige positiivsemat mõju meie tavapärased toimetused.

Oma elu hinnates on oluline mitte vaadata üksnes oma saavutusi, vaid ka olusid, milles oleme töötanud. Igaüks on erinev ja ainulaadne. Me kõik alustame elujooksu eri punktist. Meil kõigil on ainulaadne kogum andeid ja oskusi ning igaüks võtab kaasa oma väljakutsed ja puudujäägid. Seega ei tohiks hinnang, mille me endale ja oma saavutustele anname, arvestada üksnes meie saavutuste suurust, ulatust ja arvu, vaid ka meie olukorda ja mõju, mida need teod teistele avaldavad.

See on meie enesehinnangu viimane kaalukeel – meie elu mõju teiste elule –, mis aitab meil mõista, miks mõnda argist harilikku elutööd nii kõrgelt hinnatakse. Tihtipeale avaldavad teistele kõige positiivsemat mõju meie tavapärased toimetused, mitte niivõrd see, mida maailm suursuguseks peab.⁹

Tõeliselt suursuguseks saab see, kes teeb asju, mis on tähtsad Jumala silmis.

Mulle näib, et see suursugusus, mille poole Taevane Isa soovib, et me pürgiksime, on kättesaadav kõigile, kes on evangeeliumi vastu võtnud. Võimalusi teha väikesi heategusid, mis meid lõppkokkuvõttes suursuguseks muudavad, on lõputult. Neile, kes on pühendanud elu oma perekonna, teiste ja Issanda ohvrimeelsele teenimisele, on mul üks lihtne nõuanne: tehke seda edasi.

Me imetleme kõiki neid, kes viivad Issanda tööd edasi nii mitmel silmatorkamatul ent märkimisväärsel moel; neid, kes on maa sool, maailma jõud ja iga rahvuse selgroog. Kui peate vastu lõpuni ja olete vaprad tunnistuses Jeesusest, saavutate tõelise suursugususe ja elate ühel päeval koos meie Isaga taevas.

President Joseph F. Smith on öelnud: „Ärge püüdke asendada tõelist elu tehislikuga.” (Juvenile Instructor, 15. dets 1905, lk 753.) Pidagem meeles, et tõeliselt suursuguseks saadakse, kui teha seda, mis on tähtis ja vajalik Jumala silmis, olgugi, et maailm seda tühiseks ja ebaoluliseks peab.

Peaksime pidama meeles apostel Pauluse sõnu, eriti kui me pole oma eluga rahul ja tunneme, et pole midagi saavutanud. Ta kirjutas:

„Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au,

meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed” (2Kr 4:17–18).

Väikesed asjad on tähtsad. Meil on meeles lesknaise ohvriand, mitte see, mida andsid variserid. Meil on meeles Taaveti julgus ja veendumus, mitte vilistide armee tugevus.

Ärgem kunagi heitugem, tehes neid igapäevaseid asju, mille „Jumal on kogu inimkonnale teha määranud”.¹⁰

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Miks tõelise suuruse olemus meis mõnikord segadust tekitab? (Vt 1. osa.) Miks teeb maailma arusaam suursugususest mõned rahutuks ja valmistab neile meelehärmi?
Kuidas erineb president Hunteri määratlus tõelisest suursugususest maailma omast? (Vt 2. osa.) Kuidas võib see tõelise suursugususe määratlus teid teie elus aidata? Mõtisklege mõnede väikeste asjade üle, millele oleks hea rohkem aega ja tähelepanu pühendada.
Mis teile 3. osas välja toodud Joseph Smithi väikeste heategude juures kõige enam muljet avaldab? Millised väikesed heateod on õnnistanud teie elu?
Vaadake 4. osast üle näited selle kohta, mida tõeline suursugusus endast kujutab. Mil moel olete seda sorti tõelist suursugusust teiste puhul avaldumas näinud?
Mida saame õppida 5. osast selle kohta, kuidas tõeliselt suursuguseks saada?
Tooge näiteid tavapärastest toimetustest, mis president Hunteri sõnul teistele kõige positiivsemat mõju avaldavad. (Vt 6. osa.)
Mõtisklege 7. osas toodud president Hunteri õpetuste üle. Kuidas aitavad tõeliselt suursuguseks saamisele kaasa teenimine ja ohverdused? Kuidas aitab vapper olemine Jeesusest tunnistamisel meil tõeliselt suursuguseks saada?

Samateemalised pühakirjakohad:

1Sm 16:7; 1Tm 4:12; Mo 2:17; Al 17:24–25; 37:6; Mn 10:32; ÕL 12:8; 59:23; 76:5–6; 88:125

Abiks õpetamisel:

„Palvemeelselt õpetama valmistudes võite tunda vajadust rõhutada teatud kindlaid põhimõtteid. Te võite jõuda arusaamisele, kuidas neid mõtteid kõige parem esitada oleks. Võite leida eeskujusid, esemelisi õppetunde ja innustavaid lugusid elust enesest. Võite jõuda äratundmisele, keda endale õppetunni jaoks appi paluda. Teile võib meenuda isiklik kogemus, mida teistega jagada.” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 48.)