19. peatükk

Pühendumine Jumalale

„Edukas ‥ elu ‥ nõuab pühendumist – kogu hingest ja igavesti kalliks peetud pühendumist Jumala käskudest lähtuvatele põhimõtetele, mida teame olevat õiged.”

Howard W. Hunteri elust

Kui Howard W. Hunter kutsuti Kaheteistkümne Kvoorumi liikmeks, teatas ta: „Ma võtan selle kutse, [mis mulle on antud], jäägitult vastu, ja olen nõus pühendama oma elu ja kõik, mis mul on, et selles teenida.”¹

Vanem Hunter pidas oma sõna. Pärast apostliks pühitsemist naasis ta Californiasse, et seal joonde ajada Kiriku ja ärikohustused jning valmistuda kolima Salt Lake Citysse. Vanem ja õde Hunter lahkusid Californiasse maha jäänud perest ja sõpradest, vanem Hunter ka õiguspraksisest, raske südamega. Juristikarjääri lõppedes kirjutas ta:

„Täna tegin enamikule kontoritööst lõpu. Pea kõik pooleliolevad ülesanded on täidetud. Olin täna kontoris üksi ja mõistsin, et mu õiguspraksisega on nüüd lõpp. Tegin mõnede kaustade kohta märkmeid ja jätsin need töölauale. ‥ Lahkusin kontorist rusutud meeleolus. Olen õiguspraksises töötamist nautinud ja see on olnud palju aastaid mu elu osa, kuid sellest hoolimata on mul hea meel see suur Kirikult tulnud kutse vastu võtta.”²

Vanem Hunter teadis omast käest, et „Isa tahtele allumine pole alati kerge”.³ Ent ta teadis, kui tähtis on end täielikult Jumalale pühendada. Ta kirjutas seda sorti pühendumise kohta järgmist: „Enamik ei mõista, miks inimesed meie Kirikus võtavad vastu kutse teenida või nõustuvad endast kõik andma. Mulle on õiguspraksises töötamine väga meeldinud, kuid see kutse, mis mulle on esitatud, jätab kahtlemata varju igasuguse erialase karjääri või rahalise kasu.”⁴

Üks viis oma täielikku pühendumust näidata, on teenida puudusekannatajaid.

Howard W. Hunteri õpetused

Taevane Isa ei nõua ainuüksi meie panust, vaid ka täielikku pühendumist.

Mõeldes õnnistustele, mida Jumal meile andnud on, ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaunidusele, olen teadlik, et meilt palutakse vastutasuks anda oma panus, näiteks aja, raha või muude vahendite näol. See kõik on vajalik ja seda hinnatakse, kuid see pole veel Jumalale kõige ohvrikstoomine. Taevane Isa ootab meilt lõppkokkuvõttes midagi enamat kui annetust või panust. Ta ootab meilt täielikku pühendumust, seda kõike, kes me oleme ja kelleks võime saada.

Palun mõistke, et ma ei räägi ainuüksi pühendumisest Kirikule ja selle tegevustele, kuigi ka see vajab alati tugevdamist. Ei, ma räägin pühendumisest, mis avaldub meie käitumises, isiklikus ausameelsuses ja ustavuses kodule, perekonnale, ühiskonnale ja ka Kirikule. ‥

Lubage mul meenutada lühidalt üht võrratut pühakirjalugu, kus kolm võrdlemisi noort meest seisid oma põhimõtete eest ja jäid ausameelseks, kuigi näis olevat ilmne, et see läheb neile maksma elu.

Umbes 586 aastat enne Kristust läks Babüloonia kuningas Nebukadnetsar sõtta Jeruusalemma vastu ja vallutas selle. Talle avaldas sügavat muljet Iisraeli laste haridustase ning ta lasi mõned lapsed Babülooniasse kuningakotta tuua.

Iisraellased aga aeti kimbatusse, kui Nebukadnetsar lasi kord valmistada kuldse ebajumala ja käskis kõigil Babüloonia elanikel seda kummardada. See oli käsk, millele kolm iisraellast – Sadrak, Meesak ja Abednego – sisimas vastu seisid. Kuningas läks marru ja käskis need kolm enda ette tuua (Tn 3:13). Ta teatas neile, et kui nad kuldset kuju ettenähtud hetkel ei kummarda, „heidetakse [nad] silmapilkselt tulisesse ahju”, ning lisas enesega rahulolevalt: „Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!” (Tn 3:15.)

Kolm noormeest vastasid vapralt ja kõhklemata:

„Kui see peab olema,” ütlesid nad, „[et sa ähvardad meid surmaga], võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas!

Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!” (Tn 3:17–18.)

Loomulikult sai Nebukadnetsar veelgi vihasemaks ja käskis ahju tavapärasest seitse korda kuumemaks kütta. Seejärel käskis ta need kolm noormeest, riided seljas, tulle visata. Kuningas oli nii otsusekindel ja leegid nii kuumad, et sõdurid, kes Sadrakit, Meesakit ja Abednegot kandsid, said vange ahju visates selle kuumuse tõttu surma.

Siis leidis aset üks nendest suurtest imedest, mida vastavalt Jumala tahtele ustavatele lubatakse. Need kolm meest seisid ahjus, käisid seal rahulikult ringi ega põlenud ära. Kui hämmastunud kuningas nad hiljem ahjust välja kutsus, polnud isegi nende riided tahmunud, nahk põletada ega juuksed peas kärsata saanud. Nende julgete ja pühendunud noormeeste küljest ei tõusnud suitsulõhnagi.

Kuningas ütles: „Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes ‥ päästis oma sulased, kes lootsid Tema peale ‥ , kes andsid pigemini oma ihud kui et teenida ja kummardada mõnd muud jumalat peale nende oma Jumala!

‥ Siis kuningas andis hea põlve Sadrakile, Meesakile ja Abednegole Paabeli linnas.” (Tn 3:28, 30.)

Võime seista oma põhimõtete eest ja elada ausameelselt ja usuga oma uskumuste järgi ongi see, mis tõeliselt loeb, see ongi vahe panuse andmise ja pühendumise vahel. Pühendumus õigetele põhimõtetele nii omaenda elus, kodus, perekonnas kui kõikjal, kus teiste inimestega lävime ja neid mõjutame – see on see pühendumus, mida Jumal meilt lõppude lõpuks ootab. ‥

Edukas, hea ja õigemeelne kristlik elu eeldab midagi enamat kui panuse andmist, kuigi ka iga panus on väärtuslik. See nõuab pühendumist – kogu hingest ja igavesti kalliks peetud pühendumist Jumala käskudest lähtuvatele põhimõtetele, mida teame olevat õiged. ‥

Kui jääme oma põhimõtetele truuks ja ustavaks ja pühendume elama ausameelselt, siis ei või meist ükski kuningas, võistlus ega tuline ahi võitu saada. Selleks, et Jumala kuningriiki maa peal saadaks edu, seiskem tema tunnistajatena „igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [m]e ka ei ole, kuni surmani välja”. (Mo 18:9.)⁵

Kuuletuge pühendunult Issandale hoolimata sellest, mida otsustavad teha teised.

Kui Joosual kästi hävitada [Iisraeli suguharude] ees seisev Jeeriko linn, muutsid takistavad kõrged linnamüürid selle ülesande võimatuks – või vähemalt näis see nii. Joosua, kes ei teadnud, mida teha, kuid oli võidus kindel, täitis juhtnöörid, mille Issanda sõnumitooja talle oli andnud. Ta oli pühendunud olema täielikult kuulekas. Tema ülesanne oli juhiseid täpselt järgida, et Issanda lubadused võiksid täituda. Juhised näisid olevat kummalisevõitu, kuid tema usk tulemusse kannustas tegudele. Tulemuseks oli järjekordne ime pikas imede reas, mis olid Iisraellastele osaks saanud, kui neid juhtis mitmeid aastaid Mooses, seejärel Joosua ning pärast neid veel paljud teised prohvetid, kes olid pühendunud järgima Issanda käske ja juhatust.

Kui Joosua koos oma rahvaga Jeeriko lähedale jõudis, tegid nad üksikasjalikult seda, mida Issand oli käskinud, ning pühakirjades seisab, et „müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse omalt kohalt, ja nad vallutasid linna” (Jos 6:20).

Ülestähendustes on kirjas, et kui Iisrael oli vaenlastega sõdimisest puhanud, kutsus nüüdseks väga eakas Joosua Iisraeli kokku. Ta tuletas neile oma hüvastijätukõnes meelde, et nad olid saavutanud võidu, kuna nende eest oli sõdinud Jumal, ent kui nad peaksid edaspidi lakkama Issandat teenimast ja tema käske pidamast, siis nad hävitatakse. ‥

See vapper väe- ja usujuht näitas üles enda ja oma perekonna pühendumust ning innustas seda tegema ka teisi, öeldes: „Valige endile täna, keda te tahate teenida. ‥ Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat” (Jos 24:15).

See avaldus pakatab Joosua pühendumusest Jumalale ja prohveti soovist teenida Jumalat, kes oli teda varemalt mitmeid kordi tema kuulekuse eest õnnistanud. Ta teatas Iisraellastele, et hoolimata sellest, mida nemad otsustavad, teeb tema seda, mis on õige. Ta tahtis sellega öelda, et tema otsus teenida Issandat ei sõltu sellest, mida otsustavad teised; et nende valikud ei mõjuta tema omi, et tema pühendumust teha Issanda tahet ei saa ei nende ega kellegi teise tegemised kõigutada. Joosual oli oma tegude üle kindel kontroll ja tema pilt oli suunatud Issanda käskudele. Ta oli pühendunud olema kuulekas.⁵

„Issand pidi olema väga rahul, kui Aabraham ‥ tegi nagu kästi, ilma et oleks seejuures kahelnud ega kõhelnud.”

Otsustage kohe valida jäägitu kuulekuse tee.

Kui oleme pühakirjade ning prohvetite sõnade lugemise ja uurimise kaudu hakanud mõistma evangeeliumi seadust ja Issanda tahet, siis mõistame, miks nimetatakse kuulekust tihtipeale taeva esimeseks seaduseks ning miks on vaja olla kuulekas, et saada päästetud. See on ülim proovikivi. Kas oleme nõus olema Jumala seadustele täielikult kuulekad? Kord tuleb meie elus kätte hetk, mil peame langetama otsuse.⁷

Küllap armastab Issand rohkem kui midagi muud vankumatut otsust tema nõuandele kuuletuda. Küllap on Vana Testamendi vägevate prohvetite kogemused pandud kirja selleks, et aidata meil mõista, kui tähtis on valida täieliku kuulekuse tee. Issand pidi olema väga rahul, kui Aabraham, kellele anti käsk ohverdada oma ainus poeg Iisak, tegi nagu kästi, ilma et oleks seejuures kahelnud ega kõhelnud. Ülestähenduses on kirjas, mida Jumal Aabrahamile ütles:

„Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!” (1Ms 22:2.)

Järgmises salmis on lühidalt kirjas:

„Ja Aabraham tõusis hommikul vara, ‥ võttis enesega ühes ‥ oma poja Iisaki, ‥ ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud” (1Ms 22:3.)

Kui aastaid hiljem küsiti Rebekalt, kas ta on nõus Aabrahami teenijaga kaasa minema ja Iisaki naiseks hakkama, siis vastas neiu, kes teadis, et teenija oli täitmas ülesannet Issandal: „Ma lähen!” (1Ms 24:58,)

Põlvkond hiljem kästi Jaakobil minna tagasi Kaananimaale, mis tähendas jätta maha kõik, mille nimel ta oli palju aastaid tööd teinud. Jaakob kutsus Raaheli ja Lea põllult karja juurest ja selgitas neile, mida Issand oli öelnud. Raaheli [ja Lea] vastus oli lihtne ja otsekohene ning väljendas nende pühendumust: „Tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud” (1Ms 31:16).

Seega on meil pühakirjades näiteid selle kohta, kui tähtsaks tuleb pidada Jumala käske. Kui otsustame reageerida nii nagu Joosua, Aabraham, Rebeka, Raahel [ja Lea], siis peaks meie vastus olema lihtne: teha seda, mida Issand on käskinud.

Meil on igati põhjust võtta kindlalt nõuks teenida Issandat ning teha see otsus ära praegu. Sel pühapäevahommikusel [üldkonverentsil], mil elumured ja -kiusatused on mõnevõrra kõrvale jäetud ja meil on aega ja soovi näha igavikulist perspektiivi, oskame paremini hinnata, mis võiks tuua meile igavikulist õnne. Peaksime otsustama kohe, hommikuvalguses, kuidas tegutseme siis, kui saabuvad ööpimedus, tormid ja kiusatused.

Ma palvetan, et meil oleks jõudu otsustada praegu teha seda, mida me tegema peaksime. Ma palvetan, et me otsustaksime kohe ära, et teenime Issandat.⁸

Usust üksi ei piisa, peame ka tegema Taevase Isa tahet.

Õpetaja ütles rahvahulgale kõneledes: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa Taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas” (Mt 7:21).

Neid sõnu kuulates tundub mulle, et Issand ütleb: „See, et keegi tunnustab minu volitust, usub minu jumalikkusesse või väljendab usku minu õpetustesse või lepitusohvrisse, mille ma tõin, ei tähenda veel, et ta saab taevariiki või ülenduse kõrgeimale astmele.” Sisuliselt ütleb ta, et uskumisest üksi ei piisa. Seejärel lisab ta rõhutades: „ ‥ vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas,” ehk see, kes teeb tööd viinamäel, et too võiks kanda head vilja. ‥

Kogu loodus, mille Jumal on valmistanud, näib õpetavat sama. Mesilane, kes tööd ei tee, aetakse peagi tarust minema. Kui vaatan teedel ja sipelgapesa ümber askeldavaid sipelgaid, avaldab mulle muljet, et nad pole mitte üksnes uskujad, vaid tegijad. Kaagutamine kanale tera ei too, ta peab ka siblima. Seisev vetikaid täis kõntsane vesi on haiguste kasvulava, kuid selge mägioja, mis tuhinal mööda kive kanjoni poole vuliseb, lausa kutsub jooma.

Õpetaja sõnadest korraliku aluseta maja kohta saame teada, et keegi ei saa olla nii pinnapealne ja hoolimatu ning pidada end nii iseseisvaks, et oma elu ükskõik millisele kergele ja meeldivale pinnasele rajada (vt Mt 7:26–27). Seni kuni ilm on selge, ei paista tema rumalus silma. Kuid ühel päeval tulevad üleujutus, äkilise kire mudavaling ja ennenägematu kiusatuse murdlaine. Kui tema iseloomul pole muud alust kui tühjad pealiskaudsed sõnad, siis võib kogu tema kõlbelisus kokku variseda.⁹

Jakoobus on öelnud: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaeslaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jk 1:27).

Teiste sõnadega on religioon midagi enamat kui teadmine Jumalast ja usu tunnistamine, see on midagi enamat kui teoloogia. Religioon on see, kui tehakse Jumala tahet. Muuhulgas tähendab see, et oleme oma venna hoidjad. ‥

Võime olla usklikud hingamispäeval kirikus käies ja võime olla usklikud oma tegemistes ülejäänud kuuel nädalapäeval. ‥ Väga oluline on, et meie mõtted, sõnad, teod, käitumine, läbikäimine ligimestega, äritehingud ja kõik igapäevased toimetused oleksid meie usuliste vaadetega kooskõlas. Paulus on öelnud: „[Kui] te ‥ midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!” (1Kr 10:31.) Kas saame siis religiooni oma igapäevaelust välja jätta ja pühenduda sellele ainult hingamispäevadel? Pauluse sõnade kohaselt kindlasti mitte.¹⁰

„Elavad liikmed” püüavad olla täielikult pühendunud.

Issand ilmutas Õpetuse ja Lepingute eessõnas, et see on „ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal”. Seejärel lisas ta, „millega mina, Issand, olen rahul, rääkides kirikust tervikuna ja mitte kui üksikisikutest” (ÕL 1:30). See peaks tekitama meie peas igavese tähtsusega küsimuse: Me teame, et Kirik kui institutsioon on tõeline ja elav, kuid kas mina kui liige olen tõeline ja elav?‥

Küsides: „Kas mina kui liige olen tõeline ja elav?” küsin ma õigupoolest, kas ma olen täielikult pühendunud pidama kinni lepingutest, mille ma Issandaga sõlminud olen? Kas ma olen täielikult pühendunud elama evangeeliumi järgi ja olema sõna tegija ja mitte üksnes kuulja? Kas ma elan oma usundi järgi? Kas jään sellele ustavaks? Kas panen kindlana vastu Saatana kiusatustele? ‥

Jaatav vastus küsimusele „Kas ma olen elav liige?” kinnitab meie pühendumust. See tähendab, et me armastame nüüd ja alati Jumalat, ligimesi ja iseennast. See tähendab, et meie teod peegeldavad meie tõelist loomust ja uskumusi. See tähendab, et oleme kristlased iga päev ja elame nii, nagu Kristus tahab, et elaksime.

Elavad liikmed püüavad olla täielikult pühendunud. ‥

Elavad liikmed mõistavad kohustust pürgida edasi. Nende tõelise elu tee algab ristimisega. See on märk Jumalale, inglitele ja kogu taevale, et nad järgivad Jumala tahet. ‥

Elavad liikmed kuuletuvad Vaimule, mis muudab nad sisemiselt elavaks. Nad otsivad pidevalt juhatust. Nad palvetavad, et saada jõudu katsumuste ületamiseks. Nende süda pole kinni maailma, vaid igavikuliste asjade küljes. Füüsilise rahulolu saamiseks ei tooda ohvriks vaimset värskust.

Elavad liikmed seavad Kristuse oma elus esikohale, teades, millisest allikast nende elu ja areng lähtub. Inimestel on kombeks ennast maailma nabaks pidada ja oodata, et teised nende soove ja vajadusi täidaks. Ent loodus sellist ekslikku eeldust õigeks ei pea. Elus kuulub keskne koht Jumalale. Selle asemel et paluda tal meie soove täita, peaksime ennast tema tahtega kooskõlla viima, ning seega jätkama arenguteed elava liikmena. ‥

Elavad liikmed, kord pöördunud, peavad kinni käsust tugevdada oma vendi ja õdesid (vt Lk 22:32). Nad on õhinal, et saavad jagada oma rõõmu teistega ja see soov ei kao kunagi. ‥

Elavad liikmed mõistavad vajadust oma uskumused ellu rakendada. Need pühad püüavad entusiastlikult ja oma vabast tahtest teha palju head ja üllast (vt ÕL 58:27). ‥

Elavad liikmed armastavad üksteist. Nad külastavad viletsuses vaeslapsi ja lesknaisi. Nad hoiavad end maailma poolt reostamatuna (vt Jk 1:27). ‥

Me usume kindlalt, et see on tõelise ja elava Jumala tõeline ja elav kirik. Küsimus, millele meil vastata tuleb, on, kas mina olen pühendunud, tõeline ja elav liige?

Seiskem kindlana kui tõelised ja elavad Kiriku liikmed, et võiksime saada lubatud tasu koos nendega, kellest kõneldakse Õpetuses ja Lepingutes: „Nemad on need, kes on tulnud Siioni mäe ja elava Jumala linna ligi, taevasesse paika, kõigist pühamasse” (ÕL 76:66).¹¹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Vaadake üle president Hunteri õpetused selle kohta, mis vahe on panuse andmisel ja täielikul pühendumisel (vt 1. osa). Mil moel võib täielik Jumalale pühendumine meie elu muuta? Mil moel võib lugu Sadrakist, Meesakist ja Abednegost meie elus rakendust leida?
Vaadake 2. osast üle president Hunteri ülestähendus Joosua kohta. Mida võite sellest ülestähendusest õppida täieliku Jumalale pühendumuse kohta? Kuidas suurendada pühendumust kuuletuda Jumalale hoolimata sellest, mida teevad teised? Kuidas saame aidata lastel ja noortel seda sorti pühendumust arendada?
Milliseid muljeid 3. osas välja toodud pühakirjalood teis tekitavad? Millised pühakirjades toodud näited kuulekuse kohta on teid veel mõjutanud? Miks „armastab Issand ‥ vankumatut otsust tema nõuandele kuuletuda”?
Mõtisklege president Hunteri õpetuste üle, mis on välja toodud 4. osas. Miks „uskumisest üksi ei piisa”? Kuidas aitab Taevase Isa tahte täitmine meil valmistuda rasketeks aegadeks? Kuidas võime rakendada president Hunteri õpetusi oma uskumuste järgi elamise kohta?
Vaadake 5. osast üle president Hunteri kirjeldus „elavast liikmest”. Kuidas „elavaks liikmeks” saada? Mõtisklege, kuidas saaksite olla tõelisem ja elavam Kiriku liige.

Samateemalised pühakirjakohad:

1Sm 15:22–23; Ps 1:1–3; Jk 2:14–26; 2Ne 32:9; Om 1:26; Mo 2:41; Al 37:35–37; 3Ne 18:15, 18–20; ÕL 58:26–29; 97:8; Aabr 3:24–26

Abiks õpetamisel:

Lugege etteantud peatükist üheskoos mõni avaldus. Paluge tunnis osalejatel tuua pühakirjadest ja oma kogemustest näiteid, mis illustreerivad avalduses välja toodud õpetusi.