15. peatükk

Issanda õhtusöömaaja sakrament

„Kui [Jeesus] võttis leiva ja murdis seda ning karika ja õnnistas seda, siis esitles ta ennast Jumala Tallena, kes pakub meile vaimutoitu ja igavest päästet.”

Howard W. Hunteri elust

Howard W. Hunter kasvas üles aktiivse viimse aja pühast ema ja hea isaga, kes polnud toona ühegi kirikuga seotud. Ta isa polnud vastu, et perekond Kirikus käis – aeg-ajalt osales ta ka ise sakramendikoosolekutel –, kuid ta ei soovinud, et ta lapsed 8-aastaselt ristitud saaksid. Ta tundis, et nad peaksid selle otsuse langetamiseks olema vanemad. Kuna Howard polnud ristitud, ei saadud talle 12-aastaselt anda Aaroni preesterlust ning teda ei pühitsetud ka diakoniks. Kuigi ta sai teiste noorte meestega koos üritustel käia, oli Howard sügavalt pettunud, et ei saanud nendega koos sakramenti jagada.

„Istusin teiste poistega sakramendikoosolekul,” meenutas ta. „Kui tuli kätte hetk sakramenti jagada, jäin mina nina norus istuma. Tundsin end nii kõrvalejäetuna. Ma tahtsin sakramenti jagada, kuid ei saanud, kuna ma polnud veel ristitud.”¹

Umbes viis kuud pärast 12. sünnipäeva veenis Howard isa, et too laseks tal ristitud saada. Peagi pärast seda pühitseti ta diakoniks. „Ma mäletan, mil ma esimest korda sakramenti jagasin,” ütles ta. „Olin närvis, kuid ometi tundsin, kui suur au mulle osaks sai. Pärast koosolekut kiitis piiskop mind, et olin nii hästi hakkama saanud.”²

Kui Howard W. Hunter apostliks kutsuti, võttis ta regulaarselt koos teiste üldjuhtidega sakramenti Soolajärve templis. Vanem David B. Haight, kes teenis koos vanem Hunteriga Kaheteistkümne Kvoorumis, kirjeldas, kuidas too sakramenti õnnistas:

„Soovin, et Kiriku kõigil Aaroni preesterluse hoidjatel oleks sama võimalus, mis oli meil templis, kuulata sakramenti õnnistamas vanem Howard W. Hunterit. Ta on Jeesuse Kristuse eriline tunnistaja. Kui olen kuulanud teda palumas, et Taevane Isa sakramenti õnnistaks, olen tundnud tema hinge sügavat vaimsust. Tema iga sõna on olnud selge ja tähendusrikas. Ta ei kiirusta. Ta oli meie Taevase Isa ees apostlite eestkõneleja.”³

Need ülestähendused näitavad president Hunteri eluaegset austust Kristuse lepitusohvri pühade sümbolite vastu.

Nagu selle peatüki õpetused näitavad, oli üks viis, kuidas president Hunter aitas Kiriku liikmetel sakramendi tähtsust mõista, neile selgitada selle seost muistse paasapühaga ja nendega koos üle korrata, kuidas Päästja seda talitust paasapüha õhtusöömaajal oma jüngritele tutvustas.

„Seda tehke minu mälestuseks!” (Lk 22:19.)

Howard W. Hunteri õpetused

Paasapühaga kuulutatakse, et surmal pole meie üle lõplikku võimu.

[Paasapüha] on juutide vanim pidustus, millega tähistatakse sündmust, mis eelnes Moosese traditsioonilise seaduse saamisele. See tuletab kõigile põlvkondadele meelde, kuidas Iisraeli lapsed tõotatud maale naasid, ja seda vaeva, mis neile enne seda Egiptuses osaks sai. Sellega tähistatakse orjuse asendumist vabadusega. See on Vana Testamendi aegne kevadpidu, mil loodus tärkab ja hakkab õilmitsema ja kandma vilja.

Paasapüha on seotud kristlaste ülestõusmispühaga. ‥ Paasapüha ja [ülestõusmispüha] tunnistavad sellest suurest annist, mille Jumal on andnud, ja ohverdusest, mis sellega kaasnes. Mõlemad usupühad kuulutavad, et surm möödub ega saa lõplikult võimust võtta ning et haud ei saa meist võitu.

Jehoova, kes Iisraeli lapsed Egiptusest välja viis, kõneles Siinai mäel põlevast põõsast Moosesega, öeldes:

„Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu. ‥

Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!” (2Ms 3:7, 10.)

Kuna vaarao ei andnud järele, tabasid Egiptust mitmed nuhtlused, kuid „vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna” (2Ms 9:35).

Vastusena vaarao keeldumisele ütles Issand: „Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse ümmardaja esmasündinuni, samuti kõik lojuste esmasündinud!” (2Ms 11:5.)

Selleks et kaitsta end selle viimase ja kõige kohutavama karistuse eest, mis egiptlastele määrati, juhendas Issand Moosest, et too käsiks Iisraeli laste seas igal mehel võtta ühe veatu lamba.

„Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemaid piitjalgu ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.

Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult ühes hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda. ‥

Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, kingad jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga – see on paasatall Jehoova auks! ‥

Ja kui teie lapsed teilt küsivad: mis teenistus see teil on?

siis vastake: see on paasaohver Jehoova auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui Ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad!” (2Ms 12:7–8, 11, 26–27.)

Pärast seda, kui Iisraellased olid vaarao käest pääsenud ja egiptlaste esmasündinud surma saanud, ületasid Iisraellased viimaks Jordani jõe. Ülestähendustes on kirjas, et „Iisraeli lapsed olid leeris Gilgalis, siis selle kuu neljateistkümnenda päeva õhtul nad pidasid paasapüha Jeeriko lagendikel” (Jos 5:10). Nii tegid juudi pered iga aasta, samamoodi ka Joosep, Maarja ja noor Jeesus.⁴

Ühe paasapüha pidusöögi käigus seadis Päästja sisse sakramenditalituse.

Johannese evangeeliumi kaudu saab selgeks, et paasapüha pidusöök tähistas Kristuse sureliku teenimistöö olulisi verstaposte. Teenimistöö esimese paasapüha ajal tegi Jeesus oma missiooni teatavaks, kui puhastas templiesise seal kaubitsevatest rahavahetajatest ja loomamüüjatest. Teise paasapüha ajal näitas Jeesus oma väge, saates korda imeteo leibade ja kaladega. Selle kaudu tutvustas Kristus sümboleid, mille tähendus sai ilmsiks hiljem ülemises toas. „Mina olen eluleib,” ütles ta. „Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu!” (Jh 6:35.)

Loomulikult andis alles tema viimane paasapüha õhtusöömaaeg sellele muistsele pidustusele õige tähenduse. Jeesus teadis oma teenimistöö viimaseks nädalaks täpselt, mida see konkreetne paasapüha tema jaoks tähendab. Õhus oli tunda muret. Matteuse raamatus on kirjas:

„Kui Jeesus kõik need kõned oli lõpetanud, ütles ta oma jüngritele:

„Te teate, et kahe päeva pärast on paasapüha; siis antakse Inimese Poeg risti lüüa!” (Mt 26:1–2.)

Jeesus, kes teadis, mis teda ees ootab, palus Peetrusel ja Johannesel valmistada ette paasapüha eine. Ta käskis neil küsida kohaliku võõrastemaja omanikult: „Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasatalle oma jüngritega?” (Lk 22:11.)

Tema üksildane sünd pidi päädima nüüd kahekordselt üksildase surmaga. Rebastel olid urud ja lindudel pesad, kuid Inimese Pojal polnud ei sündides ega ka oma surelikkuse viimastel tundidel kohta, kuhu panna pea (vt Mt 8:20).

Viimaks jõuti paasapüha õhtusöögi ettevalmistustega ühele poole, nii oldi seda traditsiooni peetud juba pea tuhat viissada aastat. Jeesus võttis jüngritega istet ja olles söönud muistse pidustuse ohvritalle ning leiba ja veini, õpetas ta neile selle Jumalalt saadud muistse õnnistuse uut ja pühamat tähendust.

Ta võttis lapiku hapendamata leiva, tänas, murdis seda ja andis apostlitele ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!” (Lk 22:19.)

Kui karikas täideti, võttis ta selle, tänas ja palus neil sellest juua, öeldes: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse” (Lk 22:20). Paulus ütles selle kohta: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1Kr 11:26.)

Loomade ja taimede asemel said Jumala Talle keha ja vere sümboliteks leib ja vein, mida tuleb igavesti tema mälestuseks aupaklikult süüa ja juua.

Sel lihtsal ent muljetavaldaval moel seadis Päästja sisse talituse, mida tuntakse tänapäeval kui Issanda õhtusöömaaja sakramenti. Ketsemani kannatuste, Kolgata ohverduse ja aiahauast ülestõusmise kaudu täitis Jeesus muistse seaduse ning juhatas sisse uue ajajärgu, mis põhineb ohverdamise seaduse avaramal ja pühamal mõistmisel. Enam ei pidanud ohverdama lambakarja esmasündinuid, kuna Jumala Esmasündinu oli iseenda lõputuks ja igaveseks ohvrianniks toonud.

Selles seisneb lepituse ja ülestõusmise suursugusus – see pole pelk surma möödumine, vaid lõputu ohverduse kaudu saadud igavese elu and.⁵

Kui sobilik, et Jeesus seadis uue kaitsva lepingu sümbolid – tema enda keha ja vere sümbolid – sisse muistse kaitselepingu [paasasöömaaja] järgimise ajal. Kui ta võttis leiva ja murdis seda ning karika ja õnnistas seda, siis esitles ta ennast Jumala Tallena, kes pakub meile vaimutoitu ja igavest päästet.⁶

„Kui ta võttis leiva ja murdis seda ning karika ja õnnistas seda, siis esitles ta ennast Jumala Tallena.”

Sakramendist osavõtmine on võimalus oma elu üle vaadata ja uuendada lepinguid.

Mõne aja eest ‥ [oli] mul võimalus osaleda sakramendikoosolekul oma kodukoguduses. ‥ Kui preestrid sakramenti ette valmistasid, laulsime meie:

„Isa, palvet kuula sa,
halastust meil läheta.
Sakramenti võttes me
armastuses puhkame.”

(Kiriku lauluraamat, lk 21.)

Preester põlvitas murtud leiva kohale ja palvetas: „Et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega” (ÕL 20:77). Diakonid käisid mööda sakramendisaali ringi, et murtud leiba pakkuda. Üks neist tuli meie rea juurde ja hoidis hõbekandikut sellal, kui ma leiba võtsin. Seejärel hoidsin kandikut mina, et õde Hunter saaks sakramenti võtta, ning tema ulatas kandiku omakorda järgmisele. Nii liikus kandik rida mööda edasi, leiba pakuti igaühele ja igaüks sai seda edasi pakkuda.

Ma mõtlesin sündmustele, mis leidsid aset tol õhtul pea kaks tuhat aastat tagasi, mil Jeesus reedeti. ‥ Issanda õhtusöömaaja sakrament pidi asendama [looma]ohverdusi ja olema kõigile osavõtjatele meeldetuletuseks, et Ta tegi tõepoolest nende eest ohverduse. Peale selle pidi see neile meelde tuletama neid lepinguid, mis nad olid sõlminud, et Teda järgida, Tema käske pidada ja ustavana lõpuni vastu pidada.

Sellele mõeldes tuli mulle meelde Pauluse manitsus kirjas Korintose kirikule. Ta ütles: „Sellepärast: Kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatumalt, sellel on Issanda ihust ja verest süüd.

Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast;

sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust” (1Kr 11:27–29).

Ma muutusin murelikuks. Küsisin endalt: „Kas asetan Jumala kõigest muust ettepoole ja pean Tema käske?” Seejärel jõudsin arusaamisele ja tegin otsuse. Lepingu sõlmimine Issandaga, et peame alati Tema käske, on tõsine kohustus, ja selle lepingu uuendamine sakramendi kaudu on samavõrd tõsine. Väga oluline on sakramendi jagamise ajal pühalikult mõtiskleda. See hetk on mõeldud enesesse süüvimiseks ja enda läbikatsumiseks. See on aeg arusaamisele jõuda ja otsus teha.

Selleks ajaks oli põlvili laskunud ka teine preester, kes palvetas, et kõik, kes joovad „teeksid seda sinu Poja vere mälestuseks, mis valati nende eest; et nad tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad peavad teda alati meeles, et tema Vaim oleks nendega” (ÕL 20:79).

Järgnes vaikne mõtiskelu, mida katkestas vaid vääksuv imik, kelle ema kähku oma embusesse võttis. Kõik, mis selle püha talituse harrast vaikust segab, näib olevat kohatu, kuid lapsukeste hääl küll Issandat ei pahanda. Ka tema oli nii sureliku elu algul Petlemmas kui ka selle lõpul Kolgatal, kus ta risti löödi, armastava ema hella hoole all.

Noored mehed jõudsid sakramendi jagamisega lõpule. Sellele järgnesid julgustus- ja õpetussõnad, lõpulaul ja -palve, ning hetk „mil [maised] mured peletan” oligi läbi saanud (vt Secret Prayer, Hymns, nr 144). Koduteel ‥ turgatas mulle pähe mõte: nii tore, kui kõik mõistaksid ristimise eesmärki ja neil oleks valmidus see omaks võtta; nii tore, kui nad sooviksid pidada kinni selle talituse kaudu sõlmitud lepingutest teenida Issandat ja elada Tema käskude järgi; ning peale selle sooviksid võtta hingamispäeval sakramenti, et uuendada lepingut Teda teenida ja lõpuni ustav olla. ‥

Sakramendikoosolekul osalemine ja sakramendi võtmine muutsid mu päeva palju sisukamaks ning ma tundsin, et mõistan paremini, miks Issand ütles: „Ja et sa võiksid ennast paremini hoida maailmast reostamatuna, pead sa minema palvekotta ja ohverdama oma sakramendid minu pühal päeval,

sest tõesti see päev on määratud sulle puhkamiseks sinu töödest ja pühendumiseks Kõigekõrgemale” (ÕL 59:9–10).⁷

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Vaadake üle president Hunteri õpetused muistses Iisraelis peetud paasapüha kohta (vt 1. osa). Mida võime paasapühast õppida? Mil moel on paasapüha seotud ülestõusmispühaga?
Vaadake üle president Hunteri kirjeldus selle kohta, kuidas Päästja sakramendi sisse seadis (vt 2. osa). Miks on see sündmus teie jaoks tähendusrikas? Mil moel on sakrament meie jaoks kaitsev leping?
Mis teile president Hunteri ülestähenduses sakramendi võtmise kohta kõige enam muljet avaldab (vt 3. osa)? Mida on meil sellest ülestähendusest õppida, et muuta sakrament veelgi tähendusrikkamaks? Mil moel on sakramendi võtmine teid õnnistanud?

Samateemalised pühakirjakohad:

1Kr 5:7–8; 11:23–29; 3Ne 18:3–14; 20:8–9; Mn 6:5–6; ÕL 20:75–79; 27:1–2

Abiks õpetamisel:

„Evangeeliumi õpetades peaksime alandlikult tunnistama, et tõeline õpetaja on Püha Vaim. Meil on võimalus olla tööriist, kelle kaudu võib Püha Vaim õpetada, tunnistada, lohutada ja inspireerida.” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 41.)