3. peatükk

Proovilepanekud – osa Jumala plaanist meie igaveseks arenguks

„Kui [surelikkuse proovilepanekud] meid alandlikuks muudavad, puhastavad, õpetavad ja õnnistavad, võivad need olla Jumala käes vägevateks vahenditeks, et meid paremaks muuta.”

Howard W. Hunteri elust

Kevadisel üldkonverntsil 1980. aastal kõneles vanem Howard W. Hunter, toona Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, kuidas ta Samoas ühel rahvarohkel aerulaevade võidusõidul pealtvaatajana osales. „Rahvas oli rahutu,” sõnas ta, „ja enamik silmi olid pööratud merele, et näha, kas laevu juba ei paista. Ühtäkki ilmusid laevad silmapiirile ja rahvamass tõi kuuldavale möirge. Igal laeval oli viiskümmend tugevat aerutajat, kes rütmiliselt sõudes laeva lainetevahus vett pidi edasi lükkasid – see oli kaunis vaatepilt.

Peagi olid laevad ja nende meeskonnad, kes finiši poole tuiskasid, meil otse ees. Kuigi need tugevad mehed tõmbasid aere kogu jõust, pidi viiekümne mehega raske laev liikuma vastu võimsale jõule – veetakistusele.

Rahva ergutushüüded jõudsid kõrgpunkti, kui esimene laev finišisse jõudis.”

Pärast võidusõitu jalutas vanem Hunter laevadokkide juurde ja kõneles ühe aerutajaga. Too selgitas, et aerulaevade nina on konstrueeritud selliselt, et see lõikaks vett ja saaks nii vee pidurdavast vastupanust jagu. Veel selgitas ta, et aerutõmbed vees tekitavad jõu, mis paneb laeva edasi liikuma. Vastupanu on nii pidurdav kui ka edasiviiv.¹

Vanem Hunter kasutas seda Samoa võidusõidu näidet, et juhatada sisse kõne proovilepanekute eesmärgist. Apostliks oldud aja jooksul kõneles ta proovilepanekutest palju kordi, pakkudes sedasi nõu, lootust ja julgustust. Ta kõneles isiklikust kogemusest, olles pidanud kannatama eluohtlikke haigusi ja muid katsumusi. Ta tunnistas veendunult, et rasketel aegadel „on Jeesusel Kristusel vägi meie koormaid kergendada”.²

Raskusi kohates kutsub Päästja meid samamoodi, nagu ta kutsus meest Betsata tiigi ääres: „Kas sa tahad terveks saada?” (Jh 5:6.)

Howard W. Hunteri õpetused

Proovilepanekud on osa Jumala plaanist meie igaveseks arenguks.

Olen tähele pannud, et elus – kõigi elus – on piisavalt nii helgeid kui ka raskeid aegu. Me näeme maailmas tõesti palju rõõme ja muresid, suuna- ja plaanimuutusi, palju õnnistusi, mis alati ei näi ega tundu olevat õnnistused; ja palju sellist, mis meid alandlikuks muudab ning meie kannatlikkust ja usku lihvib. Me kõik oleme selliseid kogemusi aeg-ajalt tunda saanud ja ma eeldan, et nii on see ka edaspidi.

‥ President Spencer W. Kimball, kes teadis kannatustest, pettumustest ja oma kontrolli alt väljaspool olevatest olukordadest nii mõndagi, kirjutas kord:

„Inimestena sooviksime oma elust kõrvaldada füüsilise valu ja hingepiina ning tagada endale pidev heaolu ja mugavus. Kuid kui sulgeme ukse muredele ja vaevadele, võime jätta ukse taha ka oma parimad sõbrad ja heategijad. Kannatused võivad muuta inimesed pühamateks, kuna nad õpivad sel viisil kannatlikkust, pikameelsust ja enesevalitsemist.” (Faith Precedes the Miracle, 1972, lk 98.)

Selles avalduses viitab president Kimball ukse sulgemisele teatud elukogemustele. ‥ Meie elus sulguvad uksed pidevalt ja mõnikord võib see põhjustada suurt südamevalu. Kuid ma usun siiralt, et seal, kus üks uks sulgub, avaneb mõni teine (vahel koguni rohkem kui üks), ning meie elu mõnest muust valdkonnast tulvab lootust ja õnnistusi, mida me poleks mõnel muul viisil üldse märganud.

‥ Paar aastat tagasi ütles [president Marion G. Romney], et mehed ja naised, sealhulgas kõige ustavamad neist, kogevad elus ebaõnne ja katsumusi, kuna, nagu ütles Joseph Smith: „Inimesed peavad kannatama, et nad saaksid tulla Siioni mäele ja saaksid ülendatud üle taevaste” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 230; vt Conference Report, okt 1969, lk 57).

President Romney lisas:

„See ei tähenda, et igatseksime kannatada. Me püüame kannatusi igal võimalusel vältida. Ent me teame nüüd ja teadsime siis, kui otsustasime surelikkusesse tulla, et meil tuleb läbida katsumuste ja kannatuste tuleproov. ‥

Veelgi enam, Isa plaan oma lapsi proovile panna [ja viimistleda] ei säästnud ka Päästjat ennast. Kannatuste koorem, mille ta enda peale võttis ja mida kandis, võrdus kõigi meeste ja naiste kannatuste kogusummaga. Värisedes ja veritsedes ning soovides, et karikas temalt ära võetaks, sõnas ta: „Ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” (ÕL 19:18–19)” (Conference Report, okt 1969, lk 57).

Me kõik peame lõpetama „ettevalmistused inimlaste heaks” (ÕL 19:19). Kristuse ettevalmistused erinesid meie omadest oluliselt, kuid meil kõigil on vaja valmistuda ja uksi avada. Selliste ettevalmistuste tegemisega kaasnevad sageli valu, ootamatud muudatused elurajal ja alistumine „just nagu laps allub oma isale” (Mo 3:19). Jumalikud ettevalmistused ja taevaste uste avamine võivad kesta – ja õigupoolest kestavadki ilma igasuguse kahtluseta – kuni sureliku elu viimaste tundideni.³

Me tuleme surelikku ellu, et kogeda vastupanu. See oli osa meie igavese arengu plaanist. Ilma kiusatuste, haiguste, valu ja muredeta poleks ka headust, voorusi, tänulikkust heaolu eest ega rõõmu. ‥ Peame meeles pidama, et needsamad jõud, mis meie arengut takistavad, võimaldavad meil neist ka üle saada.⁴

Meie surelikkuse katsumused aitavad meil kasvada ja kogemusi saada.

Kui [surelikkuse proovilepanekud] meid alandlikuks muudavad, puhastavad, õpetavad ja õnnistavad, võivad need olla Jumala käes vägevateks vahenditeks, et muuta meid paremaks, tänulikumaks, armastavamaks ja teistega nende raskustes paremini arvestavamaks.

Jah, meil kõigil on nii üksikisikute kui ka kollektiivina raskeid hetki, kuid ka kõige raskematel aegadel, nii muistsel kui ka praegustel, pole need katsumused ja prohvetlikud ettekuulutused kunagi olnud mõeldud millekski muuks kui selleks, et õnnistada õigemeelseid ja aidata vähem õigemeelsetel meelt parandada. Jumal armastab meid ja pühakirjades on öeldud, et „ta [on] oma ainusündinud Poja andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Jh 3:16).⁵

Mormoni Raamatu vägev patriarh Lehhi kõneles julgustavalt oma poja Jaakobiga, pojaga, kes sündis kõnnumaa viletsuses perre, mida lõhestasid lahkhelid. Jaakobi elu polnud selline, nagu ta oleks võinud oodata, ega kulgenud sugugi ideaalset rada pidi. Ta oli pidanud taluma kannatusi ja tagasilööke, kuid Lehhi lubas, et need kannatused pühitsetakse ta poja kasuks (vt 2Ne 2:2).

Seejärel ütles Lehhi kuulsaks saanud sõnad:

„Sest on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus. Kui ei oleks nõnda, ‥ siis ei saaks olla ei õigemeelsust ega pahelisust, ei pühadust ega viletsust, ei head ega halba” (2Ne 2:11).

Ma olen sellest elu valude ja pettumuste selgitusest aastate jooksul suurt lohutust saanud. Veelgi suuremat tröösti on pakkunud teadmine, et ka suurimad meeste ja naiste seast, teiste hulgas Jumala Poeg, on seisnud vastakuti katsumustega, et paremini mõista õigemeelsust ja pahelisust, pühadust ja viletsust, head ja halba. Prohvet Joseph Smith sai pimedas ja niiskes Liberty vanglas istudes teada, et kui meid on kutsutud kõndima läbi kannatuste, siis on need mõeldud andma meile kogemusi ja olema meile kasuks (vt ÕL 122:5–8).

Seal, kus üks uks sulgub, avaneb teine, isegi vangistatud prohvetile. Me pole alati piisavalt targad ega kogenud, et kõiki võimalikke sisse- ja väljapääse adekvaatselt hinnata. Eluasemes, mille Jumal igale oma armastatud lapsele valmistab, võivad olla ainult teatud koridorid ja käsipuud, erilised vaibad ja kardinad, millest ta tahab, et me mööduksime teel, mida mööda käies võime selle endale saada. ‥

Meil tuleb elu eri hetkil, võimalik et korduvalt, tõdeda, et Jumal teab seda, mida meie ei tea, ning näeb seda, mida meie ei näe. „Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova!” (Js 55:8).

Kui teil on kodus probleeme lastega, kes kalduvad eksiteele, kui kannatate rahaliste tagasilöökide ja emotsionaalse pinge all, mis seavad ohtu teie kodu ja õnne, kui peate seisma silmitsi elu- või tervisekaotusega, siis olgu teie hinges rahu. Meid ei kiusata rohkem, kui suudame kanda (vt 1Kr 10:13; Al 13:28; 34:39). Eluraskused ja pettumused ongi kitsas ja ahas tee, mis viib Tema juurde.⁶

Kui Joseph Smith Liberty vanglas viibis, ilmutas Issand talle, et katsumused võivad anda meile kogemusi ja olla meile kasuks.

Meil on kahtlemata põhjust olla optimistlikud ja enesekindlad ka raskel ajal.

Surelikku elu on alati saatnud raskused ja saadavad ka edaspidi. Kuid teades seda, mida me teame, ja elades nii, nagu elama peaksime, ei tohiks õigupoolest olla mingit kohta vabandustele, pessimismile ega meeleheitele.

Olen oma eluaja jooksul näinud kahte maailmasõda, lisaks Korea sõda, Vietnami sõda ja teisi. Olen kuidagiviisi toime tulnud Suure depressiooniga ja mul õnnestus minna õppima juurat ajal, mil meie perre hakkasid sündima lapsed. Olen näinud börsi ja maailma majandust hulluks minemas, olen näinud nii mõndagi despooti ja türanni hulluks minemas, ning kõik see on põhjustanud kogu maailmas paksu pahandust.

Seega loodan, et te ei arva, et kogu maailma raskused on sattunud ajastusse, mil elate teie, või et asjalood pole olnud kunagi varem halvemad, kui need on teie puhul, või et need ei muutu kunagi paremaks. Ma kinnitan teile, et asjalood on olnud hullemad ja lähevad kindlasti aina paremaks. Nii on see alati olnud – eriti kui armastame Jeesuse Kristuse evangeeliumi, elame selle järgi ja anname sellele võimaluse oma elus õide puhkeda. ‥

Vastupidiselt sellele, mida keegi võib öelda, on teil igati põhjust olla õnnelik, optimistlik ja enesekindel. Aegade algusest peale on olnud igal põlvkonnal ühtteist, millest jagu saada, või probleeme, millega toime tulla.⁷

Kui tuleme Päästja juurde, kergendab Ta meie koormaid.

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30.) ‥

‥ See imeline abipakkumine Jumala Pojalt endalt ei olnud mõeldud vaid tema päevil elanud galilealastele. Kutse panna õlg alla tema heale ikkele ja võtta vastu tema kerge koorem ei piirdunud vaid möödunud põlvkondadega. See oli ja on universaalne kutse kõikidele inimestele, kõikidele linnadele ja rahvastele, igale mehele, naisele ja lapsele, kus nad ka poleks.

Me ei tohi ise puuduses olles jätta tähelepanuta seda raugematut vastust maailma muredele ja vaevadele. Tema ongi meile lubatud isiklik rahu ja kaitse. Temas peitub vägi vabastada patust ükskõik mis ajastul. Ka meie peame uskuma, et Jeesusel Kristusel on vägi meie koormaid kergendada. Ka meie peame tulema tema juurde, et seal oma vaevadest puhata.

Loomulikult kaasnevad selliste lubadustega ka kohustused. „Võtke enda peale minu ike,” palub ta. Piibli ajal oli ike põlluharijatele väga kasulik tööriist. See võimaldas kahel loomal jõud ühendada ning raske vaguni või künnitöö koormat jagades seda kergendada. Koorma raskus, mis oleks ühele neist üle jõu käinud, jagunes ühise ikke all võrdselt ja mugavalt kaheks. Tema ike nõuab suurt ja siirast pingutust, ent neile, kes on tõeliselt pöördunud, on see ike hea ja koorem muutub kergeks.

„Miks olla eluraskustes üksi,” küsib Kristus, „või miks loota ajalikule toele, mis meid peagi alt veab?” Raske koorma all ägajatele on Kristuse ike, vägi ja rahu, mis tuleb sellest, kui seista külg külje kõrval Jumalaga, see, mis annab tuge, tasakaalu ja jõudu väljakutsetele vastu astuda ja selle surelikkuse maakamara ülesannetega toime tulla.

Isiklikud elukoormad on muidugi inimeseti erinevad, kuid neid tuleb kanda kõigil. ‥ Mõnda südamevalu põhjustavad muidugi ka Taevase Isa juhatust mitte järgiva maailma patud. Keegi ei näi elu väljakutsetest täielikult pääsevat, olgu siis nende põhjus milline tahes. Kristus ütles meist igaühele: „Seni kuni meil kõigil tuleb mingit koormat kanda ja mingi ikke all olla, siis miks ei võiks see olla minu koorem ja minu ike? Ma luban teile, et minu ike on hea ja minu koorem on kerge.” (Vt Mt 11:28–30.)⁸

„Kristuse jüngreid on igas põlvkonnas palutud, koguni kästud, täituda täiusliku lootuse säraga.”

Viimse aja pühad ei peaks kartma viimsete aegade katsumusi.

Pühakirjad ‥ viitavad, et tuleb ette aegu, mil kogu maailmal on raske. Me teame, et meie ajastu õigemeelsusetus saab kahjuks üsna ilmsiks ning see toob endaga paratamatult raskusi, nuhtlusi ja valu. Jumal teeb sellele õigemeelsusetusele oma ajal lõpu. Meie ülesanne on täiel rinnal ja ustavalt elada ning mitte maailma pahelisuse või selle lõpu pärast end haigeks muretseda. Meie ülesanne on hoida oma elus alal evangeeliumi ja olla säravaks valguseks – linnaks mäe peal, mis peegeldab Jeesuse Kristuse evangeeliumi ilu ning rõõmu ja õnne, mis saab osaks kõigi ajastute inimestele, kes käske peavad.

Sel viimsel ajajärgul on ees ootamas palju katsumusi. (Vt Mt 24:21.) Me teame, et on tulemas sõdu ja kuuldusi sõdadest (vt ÕL 45:26) ja kogu maa on ärevuses (vt ÕL 45:26). Igal ajajärgul on oma ärevad ajad, ent meie ajal saab näha tõelist häda. (Vt 2Tm 3:1.) Pahelised on heal järjel ja lähevad aina pahemaks (vt 2Tm 3:13), ent pahelisi on ennegi edu saatnud. Ees ootavad hädad ja lokkav ülekohus. (Vt ÕL 45:27.)

Paratamatult tekitavad mõned neist ettekuulutustest hirmu ja seda mitte ainult noorema põlvkonna seas. Seda hirmu tunnevad vanusest hoolimata ühtmoodi kõik need, kes ei mõista, mida mõistame meie.

Ent ma tahan rõhutada, et ustavad viimse aja pühad ei pea sedasi tundma. See hirm ei tule Jumalalt. Vägev Jehoova on muistsele Iisraelile öelnud:

„Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu nende ees, sest Jehoova, su Jumal, käib ise ühes sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha! ‥

Ja Jehoova ise käib su ees, Tema on sinuga, Tema ei lahku sinust ega jäta sind maha. Ära karda ega kohku!” (5Ms 31:6, 8.)

Ja teile, meie imepärane kaasaja Iisraeli põlvkond, on Issand öelnud:

„Seepärast, ära karda, pisuke karjake; tehke head; kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada. ‥

Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.” (ÕL 6:34, 36.)

See nõuanne kordub läbivalt ka tänapäeva pühakirjades. Kuulake seda võrratut kinnitust: „Ärge kartke, väetid lapsukesed, sest te olete minu, ja mina olen võitnud maailma ning teie olete nende seast, kelle mu Isa on minule andnud.” (ÕL 50:41.) „Tõesti, ma ütlen teile, minu sõbrad: Ärge kartke, olgu teie süda lohutatud; jah, ikka rõõmustage ja andke tänu kõiges.” (ÕL 98:1.)

Sellise imelise nõuande valguses peaksime rõõmustama pisut rohkem ja tundma meeleheidet pisut vähem; tänama Jumala õnnistuste suuruse ja selle eest, mis meil on ning rääkima pisut vähem sellest, mida meil pole või milline meelehärm võib käia kaasas raskustega kas selles või mõnes muus põlvkonnas.

Suure lootuse ja elevuse aeg

Viimse aja pühade jaoks on käes suure lootuse ja elevuse aeg – üks suurimaid ajajärke alates taastamisest ning seega üks suurimaid ajajärke kõigi ajajärkude seas, kuna meie ajajärk on suurim kõigi ajajärkude seas. Me vajame usku ja lootust, kaht Kristuse jüngri põhivoorust. Peame jätkama Jumala usaldamist, kuna see on meie uskumuste esimene põhimõte. Peame uskuma, et Jumalal on kõik vägi, et ta armastab meid ja et tema tööd ei saa meie isiklikus elus ega ka maailmas laiemalt peatada ega nurja ajada. ‥

Ma luban teile Issanda nimel, kelle teenija ma olen, et Jumal alati kaitseb oma rahvast ja hoolitseb nende eest. Meil on omad raskused, nagu on raskused igal põlvkonnal ja igal inimesel. Kuid tänu Jeesuse Kristuse evangeeliumile saame lootuse, lubadused ja kindlustunde. Issandal on vägi oma pühade üle ja ta valmistab oma rahvale alati kohad, kus tunda rahu ja olla kaitstud. Kui meil on usku Jumalasse, siis võime loota paremale maailmale – ja seda nii isiklikult kui ka inimkonnana laiemalt. Prohvet Eter õpetas muiste (ning tema juba teadis ühtteist hädadest): „Mispärast, kes usub Jumalasse, võib kindlalt loota paremale maailmale, jah, tõepoolest kohale Jumala paremal käel, milline lootus tuleb usust ja on ankruks inimeste hingedele, mis teeb nad kindlaks ja vankumatuks, olles alati tulvil häid tegusid, olles juhitud ülistama Jumalat.” (Et 12:4.)

Kristuse jüngreid on igas põlvkonnas palutud, koguni kästud, täituda täiusliku lootuse säraga. (Vt 2Ne 31:20.)

Püüd hajutada hirmu

‥ Kui meie usk ja lootus on ankurdunud Kristuse, tema õpetuste, käskude ja lubaduste külge, siis võime loota millelegi tõeliselt märkimisväärsele, lihtsalt imelisele, millel on vägi jagada kaheks Punane meri ja juhtida kaasaja Iisrael kohta, kus „solvangut, hirmu ‥ ei kohta me”. (Kiriku lauluraamat, lk 2–3.) Hirm, mis inimesi raskel ajal valdab, on Saatana põhirelv, millega ta inimkonda õnnetuks muudab. See, kes kardab, kaotab eluvõitluses jõu võidelda kurja vastu. Seega püüavad kurja väed alati inimsüdametesse hirmu külvata. Inimkond on tundnud hirmu igal ajastul.

Jumala laste ning Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi järeltulijatena peame püüdma hirmu inimeste seast välja ajada. Arglike ja hirmunutena ei saada hästi hakkama ei oma tööga ega suudeta üldse teha ka Jumala tööd. Viimse aja pühadel on täita jumalikult määratud missioon, mida lihtsalt ei tohi hirmul või muredel takistada lasta.

Üks Issanda apostel on kunagi öelnud: „Prohvet Joseph Smithi kaudu on antud hirmu ületamise valem. „Kui te olete ettevalmistunud, siis te ei karda.” (ÕL 38:30.) Seda jumalikku sõnumit tuleb korrata igas vaias ja koguduses ka tänapäeval” (Vanem John A. Widtsoe. Conference Report, apr 1942, lk 33).

Kas oleme valmis, et kuuletuda Jumala käskudele? Kas oleme valmis, et saada võitu oma himudest? Kas oleme valmis, et kuuletuda õigemeelsele seadusele? Kui saame neile küsimustele vastata ausalt jah, siis võime jätta hirmuga oma elus hüvasti. Hirmu meie südames saab hästi mõõta ettevalmistuste tasemega elada õigemeelselt – viisil, mis peaks iseloomustama iga ajastu viimse aja pühi.

Viimsel ajal elamise au ja vastutus

Lubage mul lõpetada ühe suurima avaldusega, mida olen eales lugenud prohvet Joseph Smithilt, kes koges oma elus tohutuid raskusi ning kes maksis oma võidu eest ülimat hinda. Ent ta oli võidukas, ta oli õnnelik, viimistletud ja optimistlik mees. Need, kes teda teadsid, tundsid tema jõudu ja julgust, ning seda ka kõige süngemal ajal. Ta ei heitnud meelt ega laskunud kauaks kurvameelsusesse.

Ta on meie aja – nii teie kui ka minu aja – kohta öelnud, et meie päralt on hetk, „millel prohvetid, preestrid ja kuningad on peatunud erilise heameelega; nad on igatsenud rõõmsas ootuses seda päeva, milles meie elame; ja tulvil taevalikku ning rõõmsat ootust on nad laulnud, kirjutanud ja kuulutanud prohvetlikult meie ajast; ‥ meie oleme see soositud rahvas, kellele Jumal on otsustanud tuua viimse aja hiilguse” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 186).

Milline eesõigus! Milline au! Milline vastutus! Milline rõõm! Meil on nii ajas kui igavikus suur põhjus rõõmustada ja tänada hea elu ja lubaduste eest, mis meile on antud.⁹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Kuidas võib meid aidata teadmine, et katsumused on osa Jumala plaanist meie igaveseks arenguks? (Vt 1. osa.) Miks on katsumused teie arvates oluline osa surelikkusest?
Vaadake 2. osast üle president Hunteri õpetused, milles käsitletakse katsumuste eesmärki. Kuidas olete täheldanud, et katsumused võivad olla teile kasuks? Kuidas võime õppida nägema katsumusi Issanda igavesest vaatenurgast?
Miks on meil president Hunteri õpetuste kohaselt põhjust olla optimistlik ja enesekindel ka raskel ajal? (Vt 3. osa.) Kuidas sellisel ajal optimistlikum olla? Millised on mõned õnnistused, mida me võime jätkuvalt saada ka kõige raskemal ajal?
Kuidas võtame vastu Päästja kutse lasta Temal meie koormaid kanda ja kergendada? (Vt 4. osa.) Mida tähendab võtta enda peale Tema ike? Kuidas on Päästja teid raskel ajal aidanud?
President Hunter on õpetanud, et hirm viimse aja katsumuste ees ei ole Jumalast (vt 5. osa). Kuidas on hirmuga elamine meile kahjulik? Kuidas võime kogeda oma elus hirmu asemel lootust ja usku?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 14:27; 16:33; Hb 4:14–16; 5:8–9; 1Ne 1:20; Al 36:3; ÕL 58:2–4; 101:4–5; 121:7–8; 122:7–9

Abiks uurimisel

„Paljud leiavad, et parim aeg pühakirju uurida on hommikul pärast öist puhkust. ‥ Teised eelistavad uurida vaiksetel tundidel pärast seda, kui päevatöö ja mured on selja taha jäänud. ‥ Vahest on täpsest kellaajast olulisem kindel uurimiseks määratud aeg” (Howard W. Hunter. Reading the Scriptures. – Ensign, nov 1979, lk 64).