6. peatükk

Jeesuse Kristuse lepitus ja ülestõusmine

„Tänu Päästja lepitusohvrile ja ülestõusmisele võime ärgata surmast ja elada igavesti.”

Howard W. Hunteri elust

20. märtsil 1934 sündis Howardi ja Claire’i esimene laps, kellele nad panid nimeks Howard William Hunter noorem ning keda hüüdsid Billyks. Suvel märkasid nad, et Billy on kuidagi loiuvõitu. Arstid diagnoosisid tal aneemia ning Howardil tuli talle kahel korral verd loovutada, kuid Billy olukord sellest ei paranenud. Edasistest uuringutest ilmnes, et Billyl oli tõsiseid probleeme seedeelunditega, sellest ka tema verekadu. Arstid opereerisid teda, Howard lebas samal ajal poja kõrval, et talle verd loovutada, kuid oodatud tulemusi see ei andnud. Kolm päeva hiljem seitsmekuune Billy suri. Tema vanemad istusid sel hetkel ta voodi juures. „Tol õhtul haiglast lahkudes valdas meid ahastus ja tühjustunne,” kirjutas Howard.¹

Vaatamata Billy ja teiste kallite inimeste lahkumisele sai president Hunter jõudu tänu tunnistusele Päästja lepitusest ja ülestõusmisest. „Olen täiesti veendunud, et [lepitus] on tõeline,” tunnistas ta, „ja miski pole terves jumalikus päästmisplaanis tähtsam kui Jeesuse Kristuse lepitusohver. Me usume, et päästmine tuleb tänu lepitusele. Selle puudumisel muutuks kogu loomisplaan olematuks. ‥ Ilma lepitusohvrita oleks ajalik surm kõige lõpp, poleks mingit ülestõusmist ega vaimse elu eesmärki. Poleks mingit lootust igavesele elule.”²

Aprillis ülestõusmispühade paiku toimuvatel üldkonverentsidel kõneles president Hunter tihti Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. 1983. aasta kevadisel üldkonverentsil sõnas ta:

„Nende ülestõusmispühade ajal tunnen ma, kui oluline on mu vastutus tunnistada Päästja ülestõusmise tõelisusest. Mu vennad ja õed, taevas on Jumal, kes armastab teid ja mind ning kes hoolib meist. Meil on Taevane Isa, kes saatis oma vaimulastest Esmasündinu, oma Ainusündinu lihas, et too oleks meile eeskujuks ja võtaks enda peale maailma patud ning et ta maailma pattude pärast risti löödaks ja üles tõuseks. ‥

See sõnum on tõeliselt kaunis! Tänu ohverdusele, mille Päästja meie eest tegi ja tänu meie endi meeleparandusele ja käskudele kuuletumisele on pärast surma elu ja me saame pöörduda tagasi elama oma Taevase Isaga.

Näidakem ülestõusmispühade hiilgaval hommikul, mil kogu kristliku maailma mõtted peatuvad hetkeks Jeesuse ülestõusmisel, tänu meie Taevasele Isale selle suure päästmisplaani eest, mis on meie jaoks loodud.” ³

Päästja tühi haud „kuulutab kogu maailmale, et „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud”” (Lk 24:6).

Howard W. Hunteri õpetused

Lepitus oli meie Taevane Isa ja Tema Armastatud Poja Jeesuse Kristuse ülim armastusest ajendatud tegu.

Jeesuse Kristuse lepitus oli ülesanne, mille Taevane Isa ette määras, et lunastada oma lapsed langenud seisundist. See, et Taevane Isa lubas oma Ainusündinul teha lepitusohvri, oli armastusest ajendatud tegu. Ning tema armastatud Poja jaoks, kes selle lepituse ellu viis, oli see ülim armastusest ajendatud tegu.

Olen seisnud Ketsemani aias korduvalt. Olen mõtisklenud Päästja kannatuste ja piina üle – selle piina üle, mida ta koges, kui Taevane Isa lubas tal viisil, mida meie mõistus ei suuda hoomata, võtta enda peale kogu inimkonna valud ja patud. Mu hing on täitunud kurbusega, kui olen mõelnud selle ohverduse peale, mille ta inimkonna eest tegi.

Olen seisnud Kolgatal, Pealae asemel, ja mõtisklenud ristilöömise alanduse peale, mis lõppes Päästja ajaliku surmaga, ent mis tõi endaga kaasa kogu inimkonna surematuse. Taas on mu hing sellest haaratud.

Olen seisnud aiahaua ees ja kujutlenud ülestõusmise hiilgavat päeva, mil Päästja elava, ülestõusnu ja surematuna hauast välja astus. Sellest mõeldes on mu süda täitunud rõõmuga.

Nende kogemuste kaudu olen tundnud soovi oma hing tänutundes Taevasele Isale välja valada selle armastuse eest, mille tema ja ta Poeg on meile lepitusohvri kaudu andnud. Tsiteerides Charles Gabrieli: „Oi, Jeesuse halastuses leian varju ma ja aina Ta armulikkusest saan osa ma. Ta kannatas mu eest, mu ristigi kanda sai. Mu patuse eest Ta ohverdas kõik, mis sai. Oi, armu mõõtmatut, Ta oma elugi mu eest on andnud nüüd! Oi, armu mõõtmatut, armu mõõtmatut.” ‥

Mu vennad ja õed! Ma tunnistan, et meie Taevane Isa on saatnud oma armastatud Poja Jeesuse Kristuse maailma, et täita päästmisplaani toimimiseks vajalikud tingimused. Lepitus väljendab tema suurt armastust meie vastu.⁴

Päästja võttis enda peale meie patud, nõrkused, mured ja valu.

Paasapüha tähistades võtsid Jeesus ja tema apostlid sakramenti, millele Jeesus viimsel õhtusöömaajal teistega koos aluse pani, ning kõndisid seejärel Õlimäele.

Elu lõpuni õpetajaks jäädes jätkas ta neile õpetamist ohvritallest. Ta ütles neile, et teda lüüakse ja nemad aetakse laiali justkui karjaseta lambad (vt Mt 26:31). „Aga pärast oma ülestõusmist,” ütles ta, „ma lähen teie eele Galileasse.” (Mt 26:32.)

Järgnenud tundide jooksul muutus ta higi verepiiskadeks, teda nuhtlesid juhid, kes väitsid end olevat tema seaduse tundjad, ning ta löödi risti ühes varastega. Kuningas Benjamin kuulutas Mormoni Raamatus prohvetlikult: „Ja ennäe, ta kannatab kiusatusi ja kehalist valu, nälga, janu ja kurnatust koguni rohkem, kui inimene suudab kannatada ilma, et ta sureb; sest vaata, verd tuleb igast poorist, nii suur on tema ahastus tema rahva pahelisuse ja jäleduste pärast. ‥

Ja vaata, ta tuleb omade juurde, et pääste võiks tulla inimlastele ‥ ja koguni pärast kõike seda nad peavad teda inimeseks ja ütlevad, et temas on kurat, ja annavad talle rooska ning löövad ta risti.” (Mo 3:7, 9)

Tänu prohvet Almale teame täielikult Päästja kannatustest: „Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.” (Al 7:11–12.)

Mõtelge selle üle! Kui ta keha ristilt võeti ja kiiruga ühte laenatud hauda pandi, oli tema, Jumala patuta Poeg, juba võtnud enda peale mitte ainult iga meelt parandava inimhinge patud ja kiusatused, vaid ka meie kõiksugused haigused, mured ja valu. Ta kannatas neid nii, nagu kannatame meie – lihas. Ta kannatas neid kõiki. Ta tegi seda, et olla täiuslikult halastav ja et ta saaks tõsta meid kõrgemale igast maisest katsumusest.⁵

Me võime teha valesid valikuid, halbu valikuid, valusaid valikuid. Ja mõnikord me teemegi, kuid siinkohal jõustub täielikult ja hiilgavalt Jeesuse Kristuse missioon ja halastus. ‥ Ta on viinud ellu vahendava lepituse valede valikute eest, mida me teeme. Ta on meie eestkostja Isa ees ja on maksnud ette meie eksimuste ja mõtlematuse eest, mis vabaduse kasutamisega nii tihti kaasnevad. Selleks et lunastusest täiel määral osa saada, peame me selle anni vastu võtma, nendest vigadest meelt parandama ja tema käske järgima. Tema pakkumine on alati jõus; tee on alati valla. Me võime alati, ka kõige tumedamatel tundidel ja kõige hukatuslikumate vigade korral, vaadata Jumala Poja poole ja elada.⁶

Jeesus Kristus tõusis hauast ja oli ülestõusmise esikvili.

Lähme koos ajas tagasi nende viimaste vaatuste juurde Pühal maal. Meie Issanda surelik elu oli lõpukorral. Ta oli tervendanud haigeid, äratanud ellu surnuid, selgitanud pühakirjakohti, muu hulgas neid, mis kuulutasid ette tema enda surma ja ülestõusmist. Ta ütles oma jüngritele:

„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte, ja nad mõistavad tema surma

ja annavad tema paganate kätte pilgata ja piitsutada ja risti lüüa; ja kolmandal päeval ta äratatakse üles!” (Mt 20:18–19.) ‥

Kolmanda päeva koidikul läksid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauakambri juurde, kus oli lebanud ta elutu keha (Mt 28:1; vt ka Mk 16:1; Lk 24:10). Enne seda aga olid ülempreestrid ja variserid läinud Pilaatuse juurde ja veennud teda, et ta hauakambri uksele valvurid saadaks, „et jüngrid ei tuleks ja [Jeesust] ära ei varastaks ega ütleks rahvale: ta on surnuist üles tõusnud!” (Mt 27:64.) Kuid kaks vägevat inglit olid hauakambri ukse eest kivi ära veeretanud ja seda pealt näinud hirmunud valvurid põgenesid.

Kui naised hauale jõudsid, leidsid nad selle avatud ja tühja olevat. Inglid tulid ja teatasid neile suurimat uudist, mida inimkõrvad eales kuulnud: „Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud.” (Mt 28:6.)⁷

Ükski õpetus kristlikus kaanonis pole inimkonnale tähtsam kui õpetus Jumala Poja ülestõusmisest. Tema kaudu saab teoks kõigi meeste, naiste ja laste ülestõusmine, kes on kunagi maailma sündinud või sünnivad.

Hoolimata sellest, kui tähtsaks me ülestõusmise õpetust peame, ei pruugi paljud meist olla selle vaimset tähtsust ja igavest suurejoonelisust veel täielikult mõistnud. Kui me seda mõistaks, siis oleksime hämmastunud selle kaunidusest, nagu oli Nefi vend Jaakob, ja judistaksime end mõtte peale, mis oleks võinud meid oodata siis, kui meil seda andi poleks olnud. Jaakob kirjutas:

„Oo Jumala tarkust, tema halastust ja armu! Sest vaata, kui see liha enam ei tõuseks, siis peaksid meie vaimud saama selle ingli alamaks, kes langes Igavese Jumala ees ja sai kuradiks, et enam mitte tõusta.” (2Ne 9:8)

Ülestõusmine on kahtlemata iga kristlase usu kese. See on suurim ime, mille maailma Päästja korda saatis. Ilma selleta oleks meie olukord lootusetu. Lubage mul kasutada Pauluse sõnu: „Aga kui ei ole surnute ülestõusmist, ‥ siis on meie jutlus tühine ‥ ja meid leitakse siis Jumala valetunnistajad olevat, sest me oleme tunnistanud Jumala vastu, et ta on üles äratanud Kristuse. ‥ Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees.” (1Kr 15:13–15, 17)⁸

Ilma ülestõusmiseta muutuks Jeesuse Kristuse evangeelium vaid tarkusterade ja näiliselt seosetute imede kogumiks ning neil õpetustel ja imedel puuduks võidukas lõpp. Ei, see võidukas lõpp seisneb selles ülimas imes: esmakordselt inimajaloos äratas surnu end üles ning muutus elavaks ja surematuks. Ta oli Jumala Poeg, meie surematu Taevase Isa Poeg, ja tema võit füüsilise ja vaimse surma üle on hea uudis, mida peaks kuulutama iga kristlane.

See, et Jeesus Kristus tõusis hauast ja oli ülestõusmise esikvili, on igavene tõde. (Vt 1Kr 15:23.) Selle imelise sündmuse pealtnägijate tunnistusi ei saa kahtluse alla seada.

Nende valitud tunnistajate seas on ka Issanda apostlid. Püha apostlikutse ülesanne on ju tunnistada maailmale Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkusest. Joseph Smith ütles: „Meie usu peamisteks põhimõteteks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti ja tõusis taas kolmandal päeval ning läks üles taevasse. Kõik muu meie usku puutuv on vaid sellele lisaks.” (History of the Church, 3. kd, lk 30) ‥

Apostleid õpetades tegi Kristus neile teatavaks, et „Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma” (Mk 8:31). Just nii läkski. Ta löödi risti ja maeti hauakambrisse. Kolmandal päeval tõusis kogu inimkonna Päästja ja ülestõusmise esikvili elavana üles. Tänu tema lepitusohvrile pääsevad kõik inimesed hauakütkeist ja elavad jälle. Apostlid on sellest alati tunnistanud ja ka mina annan sellest tunnistust.⁹

Peagi pärast ülestõusmist ilmus Jeesus Kristus Maarja Magdaleenale (vt Jh 20:1–8).

Jeesus näitas end pärast ülestõusmist paljudele.

Ülestõusmisele järgnenud päevade jooksul ilmus Issand paljudele. Ta näitas neile oma viit erilist haavajälge. Ta kõndis, vestles ja sõi nendega, justkui tõestades, et ülestõusnud keha on tõepoolest füüsiline ning käegakatsutav lihast ja luust keha. Pärast teenis ta nefilasi, käskides neid: „Tõuske ja tulge minu juurde, et te võiksite pista oma käed minu külje sisse, ja samuti, et te võiksite katsuda naelte jälgi minu kätel ja minu jalgadel, et te võiksite teada, et mina olen Iisraeli Jumal ja terve maa Jumal ja et mind tapeti maailma pattude pärast.

Ja ‥ rahvahulk läks ja nad pistsid oma käed tema külje sisse, ja katsusid naelte jälgi tema kätel ja tema jalgadel; ja seda nad tegid, astudes ükshaaval ette, kuni nad kõik olid käinud ja oma silmaga näinud ja oma kätega katsunud ning teadsid kindlalt ja andsid tunnistust, et see on tema, kelle tulemisest olid prohvetid kirjutanud.” (3Ne 11:14–15.)

Kõigi meeste ja naiste kohustus ja rõõm on „otsida seda Jeesust, kellest prohvetid ja apostlid on [tunnistanud]” (Et 12:41) ja saada vaimne tunnistus tema jumalikkuse kohta. See õigus ja õnnistus on kõigi nende päralt, kes püüavad alandlikult kuulata Püha Vaimu häält tunnistamas Isast ja tema ülestõusnud Pojast.¹⁰

Nende tunnistust, kes nägid [Jeesust] elavana pärast tema surma, pole keegi ümber lükanud. Ta ilmus vähemalt kümnel või üheteistkümnel korral: Maarja Magdaleenale ja teistele aias olnud naistele; kahele jüngrile Emmause teel; Peetrusele Jeruusalemmas; apostlitele siis, kui Toomast nende seas polnud, ja taas siis, kui too jälle kohal oli; apostlitele Galilea mere ääres; ja mäe peal rohkem kui viiesajale vennale korraga; Issanda vennale Jaakobusele ja apostlitele päeval, mil ta taevasse tõusis.¹¹

Olles kutsutud ja pühitsetud, et tunnistada Jeesuse Kristuse nimest, tunnistan ma neil ülestõusmispühadel kogu maailmale, et ta elab. Tal on hiilgav ja surematu luust ning lihast keha. Ta on Isa Ainusündinu Poeg lihas. Tema on maailma Päästja, Valgus ja Elu. Pärast ristilöömist ja surma ilmus ta ülestõusnuna Maarjale, Peetrusele, Paulusele ja paljudele teistele. Ta näitas end nefilastele. Ta on näidanud end poisist prohvetile Joseph Smithile ja meie ajajärgul veel paljudele teistele.¹²

Me tõuseme surmast ja saame igavikulise elu.

Ülestõusmispühadel tähistatakse kõigile inimestele antud surematuse tingimusteta andi, mis taastab elu ja parandab kõik haavad. Kuigi igavese arengu plaani kohaselt peavad kõik surema, võime siiski leida lohutust Laulude raamatu autori sõnadest: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.” (Ps 30:6.)

Iiob tõstatas kord aegumatu küsimuse: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Ii 14:14.) Kristuse vastus kõlab läbi ajastute tänaseni välja: „Mina elan ja teie saate elama!” (Jh 14:19.)¹³

Surres keha ja vaim eralduvad üksteisest. Ülestõusmine ühendab hinge taas kehaga ja kehast saab vaimne keha, millel on liha ja luud, ent mis on tehtud elavaks mitte vere, vaid vaimu kaudu. Seega on meie kehad pärast ülestõusmist surematud ja vaimu kaudu elavaks muudetud. Just seda tähendabki Pauluse avaldus, et on olemas maine ihu ja vaimne ihu ja „liha ja veri ei või pärida Jumala riiki” (vt 1Kr 15:44, 50). Maine ihu koosneb lihast ja verest, ent kui vere asemel muudab selle elavaks vaim, siis võib see Jumala riiki minna. ‥

Ma olen veendunud, et Jumal elab ja et Jeesus on Kristus. Ma tunnistan koos Paulusega, kes tunnistas kirjas Korintose pühadele ühtede ammuste ülestõusmispühade ajal, et tänu Päästja lepitusohvrile ja ülestõusmisele võime surmast ärgata ja igavesti elada. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas ta käed välja sirutatult hüüab kõiki, kes kuulavad:

„ ‥ Mina olen ülestõusmine ja elu; Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!

Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti” (Jh 11:25–26).¹⁴

Kristuse ülestõusmine avas ukse surematuse õnnistusele ja võimalusele saada igavene elu. Tema tühi haud kuulutab kogu maailmale, et „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud” (Lk 24:6). Need sõnad annavad lootust, kindlust ja vajalikku usku, et meid proovilepanevas ja mõnikord katsumusterohkes elus toetada.¹⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mil moel väljendab lepitus Taevase Isa ja Jeesuse armastust meie vastu? (Vt 1. osa.) Kuidas saame selle armastuse anni eest tänu üles näidata? (Vt ÕL 42:29.)
Vaadake üle 2. osa ja leidke viise, kuidas lepitus meid õnnistab. Kuidas aitavad president Hunteri õpetused ja pühakirjad teil lepitust paremini mõista? Millised kogemused on tugevdanud teie tunnistust lepitusest? Kuidas võib lepituse vägi teile katsumustes jõudu anda?
Millised mõtted teil tekivad, kui uurite president Hunteri õpetusi ülestõusmise kohta? (Vt 3. osa.) Kuidas võiksime ülestõusmise tähtsust paremini hinnata?
Vaadake üle 4. osa, milles president Hunter toob üksikasjalikult välja paljud tunnistused Jeesuse Kristuse ülestõusmise kohta. Miks on nende pealtnägijate tunnistused nii olulised?
Mõtisklege president Hunteri õpetuse üle, et ülestõusmine annab „lootust, kindlust ja vajalikku usku, et meid proovilepanevas ja mõnikord katsumusterohkes elus toetada” (5. osa). Mil moel pakub ülestõusmine teile lootust ja lohutust? Kuidas on tunnistus ülestõusmisest teie elu rikastanud?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 10:17–18; 2Ne 2:6–9, 22–27; 9:19–25; 3Ne 27:13–16; ÕL 18:10–16; 19:15–20; Ms 6:59–60

Abiks uurimisel

„Planeeri õpitegevusi, mis tugevdaksid sinu usku Päästjasse” (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 22). Näiteks võiksite endalt pühakirju uurides küsida: „Kuidas aitavad need õpetused mul Jeesuse Kristuse lepitust mõista? Kuidas aitavad need õpetused mul rohkem Päästja-sarnaseks saada?”