Howard W. Hunteri elu ja teenimistöö
Päev pärast Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendiks asetamist, 6. juunil 1994, esitas Howard W. Hunter kaks üleskutset.
„Esiteks soovin kutsuda Kiriku liikmeid üles pöörama oma elus veel rohkem tähelepanu Issanda Jeesuse Kristuse elule ja eeskujule, eriti armastusele, lootusele ja kaastundele, mida Ta väljendas. Ma palvetan, et võiksime olla üksteise suhtes veelgi heatahtlikumad, viisakamad, alandlikumad, kannatlikumad ja andestavamad.”1
Julgustus järgida Päästja eeskuju oli olnud president Hunteri õpetuste sisuks juba aastakümneid. „Palun pidage meeles,” ütles ta paar aastat varem. „Kui meie elu ja usk on rajatud Jeesusele Kristusele ja tema taastatud evangeeliumile, siis ei saa miski jäädavalt valesti minna. Teisest küljest, kui meie elu ei keskendu Päästjale ja tema õpetustele, siis ei saa ükski õnnestumine olla jäädav.”2
President Hunteri teine üleskutse Kiriku liikmetele oli saada veelgi täielikumalt osa templi õnnistustest:
„Lisaks kutsun ma Kiriku liikmeid üles võtma Issanda tempel oma liikmelisuse sümboliks ja kõige pühamate lepingute taevaseks asupaigaks. Minu suurim südamesoov on, et iga Kiriku liige oleks templivääriline. Ma tahan loota, et iga täiskasvanud Kiriku liige vääriks ja kannaks kaasas kehtivat templisoovitust, isegi kui kaugus templist ei võimalda seda kohe või sagedasti kasutada.
Olgem templiskäiv ja templit armastav rahvas. Tõtakem templisse nii tihti, kui aeg, vahendid ja olud võimaldavad. Ärme lähme sinna ainult oma surnud esivanemate pärast, vaid lähme sinna, et saada isiklikult õnnistatud templis kummardamise eest ning tunda pühadust ja turvalisust, mida nende pühade ja pühitsetud seinte vahel pakutakse. Tempel on kaunis koht, see on ilmutuse ja rahu koht. See on Issanda koda. Tempel on Issandale püha. See peaks olema püha ka meile.”3
President Hunter kordas neid kahte üleskutset kogu Kiriku presidendiks oldud aja jooksul. Kuigi ta sai Kiriku president olla vaid üheksa kuud, innustasid need üleskutsed Kiriku liikmeid kogu maailmas olema rohkem Kristuse-sarnased ja otsima templiõnnistusi suurema pühendumusega.
Algus1800ndate aastate keskpaigas liitusid neljas
eri riigis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga Howard W. Hunteri esivanemad. Tema emapoolsed esivanemad olid pärit Taanist ja Norrast. Pärast kodumaalt väljarändamist seadsid nad end ühtede esimeste asukatena sisse Utah’ osariigis Mount Pleasantis. Nende sitkete teerajajate tütrest Nellie Rasmussenist sai hiljem prohveti ema.
Howardi isapoolsete esivanemate juured on sügaval Šotimaa ja Uus-Inglismaa mullas. Kirikuga liitunud tõid suuri ohvreid, kuid enamik neist katkestas mõne aasta pärast Kirikuga suhted. John William (Will) Hunteri sünd 1879. aastal pani aluse Hunterite kolmandale põlvkonnale, kes polnud enam Kirikuga seotud. Ent ometi sai Will Hunterist prohveti isa.
Kui Will Hunter oli 8-aastane, kolis tema perekond Idaho osariiki Boisesse. Umbes 16 aastat hiljem kohtus Will Nellie Rasmusseniga, kui too Boisesse oma onule ja tädile külla tuli. Peagi hakkas Will Nellie’ga kurameerima ja tegi talle kaks aastat hiljem abieluettepaneku. Nellie kõhkles mõnda aega, kuid Will jäi endale kindlaks, ning viimaks võttis ta noormehe ettepaneku vastu. Paar abiellus Utah’s Mount Pleasantis ja naasis seejärel Boisesse, et seal kodu rajada. 14. novembril 1907 sündis nende esimene laps Howard William Hunter. Nende teine ja viimane laps, tütar nimega Dorothy, sündis aastal 1909.
Howard W. Hunter lapsena
Elule aluse panemine
Kui Howard sündis, oli Boises ainult üks väike kogudus. Howardi ema oli koguduses aktiivne liige, kes õpetas evangeeliumi ka oma lastele. Howard on tema kohta öelnud: „Ta oli alati ustav. ‥ Ta teenis Algühingu ja [Noorte Naiste] juhatajana. Mul on meeles, kuidas me koos emaga kirikusse läksime, mõnikord varakult enne koosolekute algust. Jäime sinna ka pärast koosolekuid, et ta saaks oma toimetused lõpule viia.”4 Kuigi Howardi isa ei olnud Kiriku liige, ei olnud tal ka midagi selle vastu, kui ta pere selle tegevustes osales, ning aeg-ajalt läks ta ka ise koos nendega sakramendikoosolekule.
Peale selle, et Nellie Hunter aitas oma lastel olla aktiivne Kirikus, aitas ta neil rajada tugeva vaimse vundamendi ka kodus. „Ema oli see, kes meile evangeeliumi õpetas,” meenutas Howard. „Me õppisime palvetama tema põlve peal. ‥ Ma sain poisina tunnistuse, istudes ema põlvel.”
1913. aastal muudeti Boise harukogudus koguduseks. See sündis paar päeva enne Howardi kuuendat sünnipäeva. Kaks aastat hiljem, kaheksasena, ootas ta pikisilmi oma ristimispäeva. „Ma olin selle pärast väga elevil,” sõnas ta. Ent isa ei andnud nõusolekut. Howard meenutas: „Isa ‥ arvas, et peaksin ootama, kuni tean, mida oma eluga teha soovin. Tahtsin saada ristitud, kuid õige päev saabus ja möödus, ilma et oleksin selle õnnistuse osaliseks saanud.”6
Kuna Howard polnud ristitud, ei saadud teda 12-aastaselt ka diakoniks asetada. „Selleks ajaks olid kõik mu sõbrad juba diakonid,” meenutas ta. „Kuna ma polnud ametlikult Kiriku liige, ei saanud ma teha paljusid asju, mida tegid nemad.”7 Howard oli eriti pettunud, kui ta ei saanud jagada sakramenti: „Istusin koos teiste poistega sakramendikoosolekul. Kui tuli kätte hetk sakramenti jagada, jäin mina nina norus istuma. Tundsin end nii kõrvalejäetuna.”8
Howard läks taas isa jutule koos selleks hetkeks 10-aastase õe Dorothyga: „Püüdsime isale auku pähe rääkida, et ta lubaks meil ristitud saada. Olime ka palvetanud, et ta nõustuks. Olime rõõmu pärast oimetud, kui ta viimaks nõusoleku andis.”9 Umbes viis kuud pärast Howardi 12-aastaseks saamist said tema ja Dorothy avalikus ujumisbasseinis ristitud. Peagi pärast seda asetati Howard diakoni ametisse ja ta sai esimest korda sakramenti jagada. „Olin närvis, kuid see oli mulle suur au,” meenutas ta.10 Muude kohustuste seas tuli Howardil ka orelilõõtsa pumbata ja külmadel pühapäevahommikutel kogudusehoone soojendamiseks ahju kütta. „Kui õppisin Kiriku liikme ja preesterluse hoidja kohustusi, avanes minu ees täiesti uus maailm,” sõnas ta.11
Noore mehena liitus Howard oma koguduse skaudirühmaga ja nägi kõvasti vaeva, et teenida välja selle kõrgeim tunnustus – kotkamärk. Eesmärgile lähenedes tekkis tal sõbralik võistlus. „Meid, kes Boise esimest kotkamärki ihkasime, oli kaks,” meenutas ta.12 Teine poiss täitis küll nõudmised esimesena, kuid Howard näis leppivat võimalusega olla teine, kes selle tunnustuse pälvib.13
Howard õppis juba varakult olema töökas. Ta aitas naabruses elavaid leski ja teisi naabreid, müüs ajalehti ja töötas oma onu rantšos. Vanemaks saades kuulusid tema töödenimistusse veel golfirajal varustuse vedamine, telegrammide kohaletoimetamine, töö apteegis, ajalehe toimetuses, hotellis, kaubamajas ja kunstipoes.
Dorothy Hunter on öelnud, et ta vend oli „ambitsioonikas ja hiilgava mõistusega”.14 Neid omadusi täiendasid veel kaastunne ja heldesüdamelisus. Dorothy on tema hooliva loomuse kohta öelnud: „Howard tahtis alati teha head ja hea olla. Ta oli võrratu vend ja hoolitses minu eest hästi. Ta oli ka ema ja isa vastu alati hea.”15
Howardis äratasid kaastunnet ka loomad. „Iga hulkuv kass leidis endale meie kodus varjupaiga, isegi pere vastuseisust hoolimata,” ütles ta.16 Kord kiusasid mõned naabripoisid väikest kassi ja viskasid ta Hunterite kodu lähedale kuivenduskraavi. Iga kord kui kass välja ronis, viskasid poisid ta sinna tagasi. Peagi tuli aga Howard, kes kassi päästis. „Ta lebas seal poolsurnuna,” meenutas Dorothy, „ja tema tõi ta koju.”17
„Ta ei jää elama,” sõnas ema.
„Ema, me peame vähemalt proovima,” käis Howard peale.18
Dorothy sõnul mähkisid nad kassi teki sisse ja viisid ahju ette soojenema ning hoolitsesid ta eest. Tänu sellele kassipoeg toibus ja elas nende peres veel palju aastaid.
Howard pühitseti õpetajaks 1923. aastal – vahetult enne Boise teise koguduse loomist. Kuna tarvis läks veel ühte kogunemiskohta ja oodata oli juurdekasvu, tegid Kiriku kohalikud juhid ettepaneku ehitada vaia tabernaakel. Boise kohalikel pühadel paluti panustada hoone ehitamisse 20 000 dollarit.19 Koosolekul, kus juhid selle liikmetele teatavaks tegid, oli noor Howard W. Hunter esimene, kes käe tõstis ja raha annetada lubas. Summa, mille ta lubas anda, oli 25 dollarit – 1923. aasta kohta suur raha, eriti veel 15-aastase poisi käest. „Ma töötasin ja säästsin, kuni olin oma lubaduse täitnud,” on ta hiljem meenutanud.20 Tabernaakel valmis 1925. aastal ning detsembrikuus tuli president Heber J. Grant ja pühitses selle.21
Juba varajases nooruses ilmnes Howardi armastus muusika vastu ning teismelisena õppis ta mängima mitut pilli. 16-aastaselt lõi ta enda bändi, millele pani nimeks Hunter’s Croonaders. Selle koosseisuga esineti sageli tantsuõhtutel, vastuvõttudel ja muudel Boises toimuvatel üritustel.
Kui Hunter oli 19, sõlmis ta lepingu, et mängida Aasiasse suunduval kruiisilaeval. 1927. aasta kaks esimest kuud esineski Howardi viieliikmeline bänd laeva restoranides ja tantsuõhtutel, sellal kui laev üle Vaikse ookeani seilas ja vahepeal Jaapanis, Hiinas ja Filipiinidel peatusi tegi. Kruiis oli Howardi jaoks silmiavav kogemus, mis võimaldas tal õppida tundma eri rahvaid ja nende kultuure. Enamik teenitud rahast kulus küll vaatamisväärsuste ja suveniiride peale, kuid ta arvas, et „saadud kogemused on olnud neid kulutusi väärt”.22
Howard W. Hunter (keskel) ja Hunter’s Croonaders, 1927.
Suurte otsuste aeg
Kui Howard tagasi tuli, võeti ta vastu rõõmsa uudisega, et tema äraolekul oli ta isa saanud ristitud. Järgmisel pühapäeval läks Hunter koos isaga esimest korda preesterluse koosolekule. Hooliv piiskop oli innustanud Will Hunterit ristitud saama. Howard on öelnud, et „suurem huvi kiriku vastu tekkis tal tänu [kodu]õpetajale”.23
Pärast kruiisi oli Howardi tulevik lahtine. Ta tegi muusikat ja tegeles muude töödega, muuhulgas omaenda äriga, kuid need polnud just kuigi head võimalused teha karjääri. Kui tema äri 1928. aasta märtsis soiku jäi, otsustas ta külastada üht sõpra Lõuna-Californias. Algselt oli tal plaanis jääda vaid nädalaks-paariks, kuid peagi otsustas ta, et jääbki sinna ja otsib, nagu ta ise on öelnud, „parema väljavaatega tööd”.24 Californias ei leidnud ta üksnes tööd, vaid ka naise, rohkelt võimalusi Kirikus teenida ja kodu enam kui kolmekümneks aastaks.
Howardi esimesed tööotsad Californias olid kingapoes ja tsitrusviljade pakketehases, kus tal tuli mõni päev rongivagunitele laadida 45 kuni 50 tonni apelsine. „Ma ei teadnudki, et maailmas on nii palju apelsine,” imestas ta. Kord oli tal täbar päev, kuna ta pidi sorteerima sidruneid värvi järgi, kuid ei suutnud värvipimesuse tõttu kollase ja rohelise eri varjunditel vahet teha. „Enne tööpäeva lõppu kartsin, et saan närvivapustuse,” meenutas ta.25
Pärast kahte nädalat tsitrusetehases kandideeris Howard tööle Los Angelese panka. Seal võeti ta kohe tööle ja teda asuti üsna ruttu ka edutama. Howard jätkas ka muusikalise tegevusega, mängides õhtuti eri bändides. 1928. aasta septembris, umbes pool aastat pärast Howardi Californiasse kolimist, sai ta pere taas kokku, kui ta vanemad ja õde samuti sinna elama asusid.
Nooruses oli Howard küll käinud kirikus, kuid ta polnud evangeeliumi just süvitsi uurinud. Californias hakkas ta evangeeliumi uurimisele märksa rohkem tähelepanu pöörama. „Mu silmad avanesid evangeeliumi suhtes esimest korda ühes Adamsi koguduse pühapäevakooli tunnis, mida andis vend Peter A. Clayton,” meenutas ta. „Tal oli suur teadmiste pagas ja võime noori tiivustada. Uurisin õppetükke, lugesin läbi kodutööd, mis ta meile andis, ja kõnelesin meile määratud teemadel. ‥ Pean seda perioodi oma elus ajaks, mil evangeeliumi tõed hakkasid mu ees lahti rulluma. Mul oli alati olnud evangeeliumi kohta tunnistus, kuid äkitselt hakkasin ma seda ka mõistma.”28 Nendest pühapäevakoolis saadud kogemustest sai Howardi jaoks alguse eluaegne armastus evangeeliumi uurimise vastu.
Howardile meeldis lävida teiste Los Angelese piirkonna noorte täiskasvanutega. Nad käisid koos kirikus, mõnikord ühe pühapäeva jooksul isegi kahes või kolmes koguduses, ja võtsid osa kõiksugu üritustest. Ühel sellisel üritusel oli Howardi jaoks kestmajääv tähendus. Paar kuud pärast Californiasse saabumist osales ta koos sõpradega Kiriku tantsuõhtul ning hiljem mindi mere äärde suplema. Tol õhtul kohtus Howard Clara May (Claire) Jeffsiga, kes oli tulnud kohtama ühe tema sõbraga. Peagi arenes Howardi ja Claire’i vahel vastastikune külgetõmme ja nad armusid teineteisesse.
Nad käisid 1928. aastal paar kohta kohtamas ning järgmisel aastal kujunes nende suhe juba tõsisemaks. „Tal olid heleblondid juuksed ja ta oli väga kaunis neiu,” on Howard hiljem öelnud. „Arvan, et kõige rohkem avaldas mulle tema juures muljet tema tugev tunnistus.”27 Ühel 1931. aasta kevadõhtul, ligi kolm aastat pärast esmakordset kohtumist, viis Howard Claire’i ookeanivaadet nautima. Seal tegi ta neiule abieluettepaneku, mille Claire ka vastu võttis. Howard on meenutanud:
„Sõitsime Palos Verdesesse ja parkisime kivirahnude äärde, kust saime näha Vaikse ookeani laineid kaldale rullumas ja vastu kive pekslemas. Taevas kumas täiskuu. Me arutasime oma plaane ja ma panin talle sõrme teemantsõrmuse. Langetasime tol õhtul mitu tähtsat otsust ja seadsime olulisi eesmärke ühiseks eluks.”28
Nendest eesmärkidest lähtudes langetas Howard neli päeva enne pulmi tähtsa otsuse. Pärast seda, kui ta bänd oli tol õhtul esinenud, pakkis ta oma pillid kotti ega mänginud neid raha teenimiseks enam kunagi. Tantsuõhtutel ja pidudel esinemises „oli küll teatavat glamuuri”, ütles ta, „ja sellega teenis hästi”, kuid ta tundis, et teatud aspektid selle elustiili juures ei sobinud kokku eluga, mida ta soovis oma perele. „Armastatud tegevusest loobumine jättis mu hinge küll tühimiku, kuid ma pole seda otsust veel kunagi kahetsenud,” sõnas ta aastaid hiljem.29 Tema poeg Richard täheldas: „Olen tihti mõelnud, millist hämmastavat tahtejõudu (mida ma nimetaksin söakuseks) see nõudma pidi, et teha lõpparve millegagi, mida ta nii väga armastas, kuna ta pidas midagi muud veel tähtsamaks.”30
Abielu algusaastate väljakutsed ja õnnistused
Howard ja Claire abiellusid Soolajärve templis 10. juunil 1931 ja naasid Lõuna-Californiasse, et alustada seal ühist elu. Suure depressiooni tõttu olid Ameerika Ühendriikide majandusolud üsna kehvad. 1932. aasta jaanuaris tuli pank, kus Howard töötas, sulgeda. Järgmised kaks aastat püüdis ta ots otsaga kokku tulla ja töötas mitmel eri ametipostil. Tema ja Claire olid otsustanud võimalikult kaua ise endaga toime tulla, kuid aasta pärast võtsid nad vastu kutse elada mõnda aega koos Claire’i vanematega.
20. märtsil 1934 sündis Howardile ja Claire’ile esimene laps. Pojale pandi nimeks Howard William Hunter noorem ning teda hüüti Billyks. Samal suvel märkasid nad, et Billy näib kuidagi loiuvõitu. Arstid diagnoosisid tal aneemia. Howard oli kahel korral veredoonoriks, ent Billy olukord sellest ei paranenud. Edasised analüüsid näitasid tõsiseid soolestiku probleeme ja arstid soovitasid teda opereerida. Howard on meenutanud: „Mind viidi ruumi, kus pidin lamama tema kõrval operatsioonilaual ja talle operatsiooni käigus verd andma. Kui see kõik läbi sai, polnud arstid just kuigi lootustandvad.”31 Kolm päeva hiljem seitsmekuune Billy suri, sellal kui vanemad ta voodi kõrval istusid. „Tol õhtul haiglast lahkudes valdas meid ahastus ja tühjustunne,” kirjutas Howard.32 „See oli meile ränk löök.”33
Kaks kuud enne Billy sündi oli Howard saanud tööd Los Angelese maakonna Üleujutuskontrolli ringkonnas. Seal töötades tegi ta tutvust juriidiliste dokumentide ja kohtumenetlustega ning otsustas, et püüab edaspidi teha karjääri advokaadina. Selle eesmärgi täitmine nõudis aastatepikkust otsusekindlust ja rasket tööd. Kuna tal bakalaureuse kraadi polnud, pidi ta õigusteaduse õppima asumiseks läbima mitmeid kursusi. Loenguid käis ta kuulamas õhtuti, kuna pidi samal ajal edasi töötama. Ta jätkas täiskohaga tööd ka õigusteadust õppides. „Polnud kerge töötada terve päev, minna õhtul kooli ja leida peale selle veel aega, et õppida,” kirjutas ta.34 „Minu jaoks oli täiesti tavaline poole ööni koolitöid teha.”35 Howard jätkas sellise nõudliku ajakavaga järgmised viis aastat, mil ta viimaks 1939. aastal ülikooli lõpetas, olles oma lennus paremuselt kolmas.
Õigusteaduse õpingute ajal sündisid talle ja Claireʼile veel kaks poega – 1936. aastal John ja 1938. aastal Richard. Tänu Howardi tööle Üleujutusohu Kontrollipiirkonnaga sai pere endale osta väikese maja.
El Sereno koguduse piiskop
1940. aastal, aasta pärast õigusteaduste ülikooli lõpetamist, kutsuti Howard Californias äsja loodud El Sereno koguduse piiskopiks. See kutse üllatas Howardit ja ta ütles: „Olin alati arvanud, et piiskopid on vanemad mehed ning ma küsisin, kuidas saan mina olla kõigest 32-aastasena koguduse isa.” Vaia juhatus kinnitas talle, et ta seisab ülesande kõrgusel. Kuigi see tundus Howardi jaoks üle jõu käiv, lubas ta, et annab endast parima.36 Ta täitis seda lubadust teenida piiskopina suure pühendumuse ja kaastundega ning inspiratsiooni toel rohkem kui kuus aastat.
Jällegi panid kõrged nõudmised Howardi ajakasutuse ja jõuvarud proovile, kuid ta tundis, et teenimine tõi ta ellu ka palju õnnistusi. „Arvukad kohustused matsid mu enda alla,” sõnas ta. „See oli hiilgav töö ja suur õnnistus.”37
Uue koguduse esimene mure oli leida paik, kus kohtuda. Piiskopkond rentis ruumid ühes kohalikus hoones ning liikmed asusid enda kogudusehoone ostmiseks raha kõrvale panema. Kui vallandus Teine maailmasõda, pidi kirikuhoonete ehitamise mõneks ajaks peatama, kuid koguduse liikmed jätkasid tulevikule mõeldes siiski raha kogumist. Üheks raha kogumise viisiks oli n-ö sibulaprojekt, mille raames mindi marineerimistehasesse sibulaid hakkima. Sibulalehk oli visa püsima ning piiskop Hunter täheldas teravmeelselt, et „sakramendikoosolekul oli kohe tunda, kes oli käinud sibulaid hakkimas”.38
Raha koguti ka hapukapsa tehases kapsaid hakkides ja hommikuhelveste ülejääke pakkides ja müües. „Koos töötada oli vahva. Eri klassidest ja võimetega abistajad toetasid piiskopkonda püüdes uue kogudusehoone ehitamiseks raha koguda,” meenutas piiskop Hunter. „Meie kogudus oli nagu üks suur perekond.”39 Nende kannatlikkus ja ohvrimeelsus said viimaks tasutud, kui 1950. aastal, pea neli aastat pärast Howardi piiskopiks kutsumist, kogudus lõpuks päris enda hoone sai.
Olla piiskop Teise maailmasõja ajal oli iseäralik väljakutse. Paljud koguduse mehed täitsid sõjaväekohustust, mistõttu jäid perekonnad koju abikaasade ja isadeta. Meeste puuduse tõttu oli raskendatud ka Kiriku kutsete täitmine. Seetõttu teenis Howard peale piiskopiameti veel ka skaudijuhina. „Meil oli vahva grupp noori mehi ja neid ei saanud ju unarusse jätta,” selgitas ta. „Töötasin poistega pea kaks aastat ja nad arenesid tublisti.”40
Howard vabastati piiskopi kutsest 10. novembril 1946. „Ma mõtlen selle au ja kõik need aastad kogetud elukooli peale alati suure tänutundega,” märkis ta. Kuigi see kogemus oli „paljuski raske”, olid tema ja Claire „tänulikud väärtuste eest, mida see nende peres juurutas”.41 Üks koguduse liige väljendas tänu piiskop Hunteri teenimistöö eest ja kirjutas: „Ta lähendas meie väikest koguduse liikmeskonda ühiste püüdluste kaudu ja õpetas meid saavutama eesmärke, mis näisid olevat meie käeulatusest väljaspool. Me töötasime koos, mängisime koos ning ka palvetasime ja kummardasime Jumalat koos.”42
Kuigi Howard 1946. aastal vabastati, jäi teda El Sereno koguduse liikmetega ühendama eriline side. Tema poeg Richard on öelnud: „Ta pidas nendega elu lõpuni sidet. Ta teadis, kus nad on ja millistes oludes elavad. Alati, kui ta sõitis kuhugi, kus elas mõni ta endise koguduse liige, võttis ta temaga ühendust. Armastus, mida ta oma koguduse liikmete vastu tundis, kestis kogu ta elu.”43
Pere kasvatamine ja karjäär
Howard ja Claire Hunter olid armastavad vanemad, kes õpetasid oma poegadele väärtusi, vastutust ja evangeeliumi tähtsust. Hunterite pere jaoks oli esmaspäeva õhtu aeg, mil õpetada, lugusid jutustada, mängida ja kuhugi koos minna juba ammu enne seda, kui Kirik selle pereõhtu jaoks määras. Reisil olles läksid nad mõnikord templisse, et John ja Richard saaksid seal surnute eest ristimisi teha. Howardile meeldis ka koos poegadega mudelronge ehitada, matkamas käia ja palju muudki koos õues teha.
Kui John ja Richard sündisid, käis Howard täiskohaga tööl ja õppis õigusteadust, ning ta kutsuti piiskopiks, kui nad olid veel päris väikesed – üks neljane ja teine kahene. See tähendas, et tugeva pere kasvatamine nõudis erilist pühendumust just Clairelt. Seda pühendumust tal jagus. „Mu suurim soov ja eesmärk ‥ on olnud olla hea abikaasa, koduhoidja ja tõeliselt hea ema,” on ta öelnud. „Oleme näinud palju vaeva, et hoida poisse Kirikuga lähedastes suhetes. Mul on olnud poistega koos väga toredaid aegu.”44 Howard kiitis tihti Claire’i tema mõju ja ohverduste eest nende poegade kasvatamisel.
Pere kasvatamise ja Kirikus juhikutses teenimise kõrvalt ehitas Howard üles ka eduka õiguspraksise. Ta töötas peamiselt ärivaldkonna klientidega ning temast sai Lõuna-Californias kõrgelt hinnatud advokaat. Ta valiti teenima rohkem kui tosina firma nõukokku.
Howardit tunti tööalaselt tema ausameelsuse, vaheda mõistuse, sirgjoonelisuse ja õiglustunde poolest. Teda tunti ka kui rahva-advokaati, kellel „näis alati olevat aega ja huvi inimesi nende muredes aidata”.45 Üks advokaat ütles, et Howard „hoolis märksa rohkem sellest, et inimesed vajalikku abi saaksid, kui sellest, mida tema selle eest vastu saab”.46
Howard ja Claire Hunter poegade Johni ja Richardiga
Pasadena California vaia juhataja
1950. aasta veebruaris reisisid vanemad Stephen L. Richards ja Harold B. Lee Kaheteistkümne Kvoorumist Californiasse, et jagada mitmeks kiirelt kasvav Pasadena vai. Nad vestlesid paljude vendadega, teiste seas Howardiga. Olles palvemeelselt mõtisklenud, keda Issand vaiajuhatajaks soovib, saatsid nad pea keskööl Howardile sõna ja andsid talle uue kutse. Vanemad Richards ja Lee teatasid talle, et ta magaks korralikult välja ja helistaks neile järgmisel varahommikul ning annaks teada, keda ta soovib nõuandjateks. „Läksin tol õhtul koju, ent ei saanud und,” sõnas Howard. „Kutse näis olevat üle jõu käiv. Arutasime Claire’iga selle üle pikalt.”47
Kui juhataja Hunter ja ta nõuandjad olid kutsesse asetatud, hakkasid nad arutama vaia vajadusi. Uue vaiajuhatuse üks suurimaid eesmärke oli aidata liikmetel vaimselt tugevneda. Üheks mureks oli perede killustatus. Seda osalt põhjusel, et kõigil oli nii palju tegemisi. Kui juhid olid selle üle palvetanud ja nõu pidanud, tundsid nad, et peaksid rõhutama pereõhtute tähtsust ja eraldama esmaspäeva õhtud perede jaoks. Kõik kirikuhooned olid esmaspäeviti suletud ja „ei toimunud ühtki üritust, mis oleks seda püha õhtut seganud”, selgitas juhataja Hunter.48
Kohe teenimistöö alguses kohtusid juhataja Hunter ja teised Lõuna-California vaiajuhatajad vanem Stephen L. Richardsiga, et arutada keskkooliõpilaste seminariprogrammi. Juhataja Hunter meenutas: „[Vanem Richards] selgitas, et nad tahaksid järele proovida varahommikusi seminaritunde piirkondades, kus ei olnud seadusega ette nähtud usuõpetuseks mõeldud vabu tunde.”49 Juhataja Hunter määrati selle mõtte teostatavuse uurimiseks loodud komitee esimeheks. Uurimise lõppedes soovitas komitee alustada õpilastele mõeldud varahommikuse seminariga kolmes keskkoolis. Noorukina võttis varahommikuse seminari eksperimendist osa ka juhataja Hunteri poeg Richard. Ta meenutas: „Mõtlesime küll, et keegi on vist aru kaotanud, et tahab kell kuus hommikul tunde teha, kuid sellest sai meie jaoks päeva parim aeg, mil saime Kiriku sõpradena koos olla ja õppida.”50 See programm laienes ka teistele õpilastele ja sai peagi Kiriku noorte varahommikuse seminariprogrammi eelkäijaks.
1951. aasta sügisesel üldkonverentsil kohtus Lõuna-California vaiajuhatajatega Esimene Presidentkond, et teavitada neid soovist ehitada Los Angelesse tempel. Mõte lähedalasuvast templist valmistas suurt rõõmu. Kuid see eeldas ka suuri ohverdusi, kuna Kiriku liikmetel paluti selle ehitamiseks annetada miljon dollarit. Kui juhataja Hunter Californiasse naasis, kohtus ta vaia ja koguduse juhtidega ning lausus: „Andke inimestele võimalus saada rikkalikke õnnistusi, annetades heldelt templi ehitamiseks.”51 Kuue kuu pärast olid Lõuna-California liikmed annetanud templi ehitamiseks 1,6 miljonit dollarit. Tempel pühitseti aastal 1956.
Pasadena vaia juhid, 1950. Vasakult paremale: Daken K. Broadhead, esimene nõuandja vaia juhatuses; Howard W. Hunter, juhataja; A. Kay Berry, teine nõuandja vaia juhatuses ja Emron (Jack) Jones, asjur.
Lisaks raha annetamisele templi ja muude Kiriku hoonete jaoks aitasid liikmed kaasa ka vabatahtliku tööga. Juhataja Hunter veetis kogudusehoonete ehitusplatsil pikki tunde, labidas, haamer või värvipintsel käes. Liikmed lõid vabatahtlikena kaasa ka Kiriku sotsiaalabi projektides. Tööd tehti näiteks linnufarmides, tsitruseaedades ja konserveerimistehastes. Juhataja Hunter täitis kaheksa aastat ülesannet koordineerida nendes projektides kaheteistkümne vaia tööd, tihtipeale pani ta tööle ka ise õla alla. „Ta ei palunud kordagi kellelgi teha midagi sellist, mida ta ise poleks olnud nõus tegema,” täheldas üks ta sõber.52 Aastaid hiljem, siis juba Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena, ütles vanem Hunter:
„Ma pole veel kunagi näinud ühtegi igavat sotsiaalabi projekti. Olen roninud puude otsa ja korjanud sidruneid, koorinud puuvilju, valvanud keedupotti, tassinud kaste, laadinud veoautolt kaupa, koristanud konserveerimistehast ja teinud veel tuhandet muud asja, ent enim on mul meeles teiste Issandat teenima tulnute hea seltskond ning nendega koos naermine ja laulmine.”53
1953. aastal sõitsid juhataja ja õde Hunter koos teiste Pasadena vaia liikmetega Mesa Arizona templisse talitusi tegema. 14. novembril oli juhataja Hunteri 46. sünnipäev. Enne tolle päeva istungi algust palus templipresident tal kogudusehoonesse kogunenutele kõneleda. Ta kirjutas hiljem:
„Sellal kui ma kogudusele kõnelesin ‥ astusid hoonesse mu ema ja isa, mõlemad valgesse riietatud. Mul polnud aimugi, et isa oli oma templianniks valmistunud, kuigi ema oli seda juba mõnda aega oodanud. Tunded said minu üle võimust ja ma ei suutnud enam edasi kõneleda. President Pierce [templipresident] astus mu kõrvale ja selgitas selle vahejuhtumi tagamaid. Mu isa ja ema olid hommikul templisse läinud ja palunud presidendil nende sealviibimisest vaikida, kuna nad tahtsid mulle sünnipäevaks üllatuse valmistada. See oli sünnipäev, mida ma eales ei unusta, kuna tol päeval said nad templianni ja mul oli au olla tunnistajaks nende pitseerimisele. Pärast seda pitseeriti ka mind nende külge.”54
Umbes kolm aastat hiljem said juhataja Hunteri perekonna igavesed sidemed täielikuks, kuna vastpühitsetud Los Angelese templis sai oma vanemate külge pitseeritud ka Dorothy.
Vaiajuhatajana juhtis Howard armastusega. Üks naine, kes teenis vaia kutses, täheldas: „Sa tundsid, et sind hinnatakse ja vajatakse. ‥ Ta pani inimesed, kes olid saanud kutse, selle eest vastutama, ent kui keegi vajas tema arvamust või nõu, oli ta nende jaoks alati olemas. Teadsime, et ta on meie tegemistest huvitatud ja toetab meid täielikult.”55 Üks tema nõuandjatest täheldas: „Ta kiitis inimesi nende saavutuste eest ja lasi neil tekitada enda suhtes kõrgeid ootusi.”56 Üks vaia liige, kes ütles, et president Hunter oli tema kõige mõjukam õpetaja, selgitas: „See mees armastas teisi ja pidas neid tähtsaks. Ta kuulas, et mõista, ning jagas enda kogemusi.”57
1959. aasta sügiseks oli Howard W. Hunter juhtinud Pasadena vaia rohkem kui üheksa aastat. Tema teenistus oli õnnistanud tuhandeid Lõuna-California viimse aja pühasid. Peagi laienes tema teenimistöö veelgi ja tal avanes võimalus õnnistada Kiriku liikmeid kogu maailmas.
Kaheteistkümne Kvoorum
„Sul tuleb anda tunnistust minu nimest ‥ ja sul tuleb saata minu sõna välja maa äärteni” (ÕL 112:4).
1959. aasta 9. oktoobril toimunud üldkonverentsil Salt Lake Citys saadeti Howardile sõna, et temaga soovib kohtuda president David O. McKay. Ta läks kohe Kiriku haldushoonesse, kus president McKay teda südamlikult tervitas ja sõnas: „Juhataja Hunter, ‥ Issand on kõnelenud. Sind on kutsutud üheks tema eriliseks tunnistajaks ja homme toetatakse sind kui Kaheteistkümne Nõukogu liiget.”58 Howard kirjutas selle kogemuse kohta:
„Ma parem ei proovigi kirjeldada tundeid, mis mind valdasid. Mu silmi valgusid pisarad ja ma ei suutnud kõneleda. Ma pole kunagi varem tundnud end nii alandlikuna nagu siis, kui istusin selle suure ja heasüdamliku mehe – Issanda prohveti – juures. Ta kõneles rõõmust, mis see minu ellu tooks, võrratust koostööst vendadega, ning et sellest hetkest alates oleks mu elu pühendatud Issanda teenimisele ja et ma kuuluksin edaspidi Kirikule ja kogu maailmale. ‥ Ta asetas käe mu õlale ja kinnitas, et Issand armastab mind ja et Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Nõukogu toetaksid mind täielikult. ‥ Vastasin talle, et annaksin hea meelega oma aja, elu ja kõik, mis mul on, et sel viisil teenida.”59
Niipea, kui Howard president McKay kantseleist lahkus, läks ta oma hotellituppa ja helistas Claire’ile, kes oli parasjagu Provos, külastamas nende poega Johni ning tema naist ja pisikest last. Algul suutis Howard vaevu rääkida. Kui ta Claire’ile viimaks kutsest teatas, said tunded nende mõlema üle võimust.
Järgmisel päeval, üldkonverentsi laupäeva hommikusel istungil, toetati Howard W. Hunterit kui Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liiget. „Ma tundsin ‥ enda õlul kogu maailma raskust,” ütles ta selle aja kohta. „Tundsin end konverentsi jätkudes ülimalt ebamugavalt ja mõtisklesin, kas see võiks üldse kunagi tunduda minu jaoks õige kohana.”60
President McKay palus vanem Hunteril konverentsi pühapäeva pärastlõunasel istungil kõneleda. Olles lühidalt kõnelenud oma elust ja jaganud tunnistust, ütles ta:
„Ma ei püüa sellises olukorras vabandada pisaraid, mis mu silmi tükivad, kuna usun, et mu ees on sõbrad, mu Kiriku vennad ja õed, kelle südamed tuksuvad täna samas rütmis, mis minu oma, kuna me armastame evangeeliumi ja teiste teenimist.
President McKay, ‥ ma võtan jäägitult vastu selle kutse, mille sa oled mulle andnud, ja olen nõus pühendama oma elu ja kõik, mis mul on, et selles teenida. Sama meelt on ka õde Hunter.”61
15. oktoobril 1959 pühitseti vanem Hunter apostliks. Tal oli sel hetkel 51-aastane, seega noorim Kaheteistkümne seas, kellest ülejäänute keskmine vanus oli ligi 66 aastat.
Järgmised poolteist aastat käis vanem Hunter Utah’ ja California vahet, et viia lõpule vajalikud toimetused oma õiguspraksises ja valmistuda kolima. Üks tema kliente teatas, et „Kirik pidi olema teinud väga ahvatleva pakkumise”, et meelitada teda lahkuma niivõrd edukast õiguspraksisest. Vanem Hunter kirjutas sellega seoses oma päevikusse:
„Enamik inimesi ei mõista, miks inimesed meie Kirikus võtavad vastu kutse teenida või nõustuvad endast kõik andma. ‥ Mulle on õiguspraksises töötamine väga meeldinud, kuid see kutse, mis mulle on esitatud, jätab kahtlemata varju igasuguse erialase karjääri või rahalise kasu.”62
Vanem Hunteri apostellik teenimine kestis rohkem kui 35 aastat. Selle aja jooksul reisis ta Kristuse erilise tunnistajana pea igasse maailma riiki (vt ÕL 107:23).
Kaheteistkümne Apostli Kvoorum, 1965. Istuvad paremalt vasakule: Ezra Taft Benson, Mark E. Peterson (tugitoolis), Joseph Fielding Smith (kvoorumi juhataja) ja LeGrand Richards. Seisavad vasakult paremale: Gordon B. Hinckley, Delbert L. Stapley, Thomas S. Monson, Spencer W. Kimball, Harold B. Lee, Marion G. Romney, Richard L. Evans ja Howard W. Hunter.
Utah’ Genealoogia Selts
„Toogem ‥ Issandale ohvriand ‥ , raamat, mis sisaldab ülestähendusi meie surnutest, mis on väärt seda, et olla kõigiti vastuvõetav” (ÕL 128:24).
1964. aastal määras Esimene Presidentkond vanem Hunteri Kiriku Genealoogia Seltsi juhatajaks (sel ajal tuntud kui Utah’ Genealoogia Selts). See organisatsioon sai Kiriku Pereajaloo osakonna eelkäijaks. Selle eesmärk oli koguda, säilitada ja jagada kogu maailmale genealoogilist informatsiooni. Vanem Hunter oli seltsi eesistuja kaheksa aastat. Selle aja jooksul oli ta ülevaatajaks kaugeleulatuvate tagajärgedega muudatustele, mis hõlmasid pereajaloo töö kiirendamist, tõhustamist ja laiendamist.
1969. aastaks oli organisatsioon kogunud „rohkem kui 670 000 mikrofilmi rulli, mis teeb kokku kolme miljoni jagu paberköiteid, millest igaühes 300 lehekülge”. Kogutud oli ka „kuus miljonit valmis kujul peregrupi ülestähendust, 36 miljoni inimese isikufailist ja rohkem kui 90 000 raamatust koosnev kollektsioon”.63 Iga nädal lisandus kogu maailmast ligi 1000 mikrofilmi rulli. Nende ülestähendustega töötamine ja nende kättesaadavaks tegemine nii uurimis- kui ka templitööks oli tohutu ülesanne. Vanem Hunteri juhtimisel võeti Genealoogia Seltsi töö tõhusamaks muutmiseks kasutusele uusimad arvutitehnoloogiad. Keegi täheldas, et selts sai „professionaalsete organisatsioonide seas kogu maailmas tuntuks selle ülestähenduste pidamise edumeelsete ürituste poolest.”64
Vanem Hunter kui Genealoogia Seltsi juhataja vabastati 1972. aastal. Selle mõju kokku võttes ütles vanem Richard G. Scott: „Ta pühendas sellele tööle olulise osa oma elust ning pani sellele aluse ja andis suuna, mis Kirikut veel tänapäevalgi õnnistab.”65
Polüneesia kultuurikeskus
„Võtke kuulda teie, inimesed kaugel, ja teie, kes te olete meresaartel, kuulake koos” (ÕL 1:1).
1965. aastal määras Esimene Presidentkond vanem Hunteri Hawaii Laie Polüneesia kultuurikeskuse komitee esimeheks. Selleks ajaks oli keskus olnud avatud juba 15 kuud ja seisis silmitsi paljude väljakutsetega. Turiste käis vähe ja inimestel olid erinevad arusaamad keskuse eesmärkidest ja programmidest. Nädal pärast vanem Hunteri ametisse määramist läks ta Laiele ja asus hoolega hindama keskuse tugevusi ja vajadusi.
Vanem Hunteri juhtimisel sai Polüneesia kultuurikeskusest üks Hawaii populaarsemaid turismiatraktsioone, kus käis 1971. aastal pea miljon külastajat. Vanem Hunteri juhtimisel laiendati nii keskust kui ka selle programme. Veelgi tähtsam oli vanem Hunteri sõnul see, et keskus pakkus tööd „tuhandetele Vaikse ookeani lõunaosa tudengitele, mis võimaldas neil omandada haridust. Enamikul neist poleks muidu olnud võimalik saarelt lahkuda ja kooli minna”.66
Vanem Hunter teenis Polüneesia kultuurikeskuse juhi ametis 12 aastat ja ta vabastati sellest ametist aastal 1976. Tema teenistus keskuse esimehena aitas viia täide president David O. McKay sõnad, kes ütles 1955. aastal, et sel väiksel Laie külal on potentsiaal saada „misjonäride töökojaks, mis võib mõjutada mitte tuhandeid ega kümneid tuhandeid, vaid miljoneid inimesi, kes seda väikelinna vaatama tulevad”.67
Kiriku ajaloolane
„Issanda asjuri, kelle ta on määranud, kohustuseks on kirjutada üles ajalugu ja pidada üldisi kiriku ülestähendusi kõigist asjadest, mis Siionis toimuvad” (ÕL 85:1).
1970. aasta jaanuaris suri president David O. McKay ning Kiriku presidendiks asetati Joseph Fielding Smith. Joseph Fielding Smith oli teeninud eelnevalt 49 aastat Kiriku ajaloolasena. Kui ta Kiriku presidendiks sai, kutsuti tema järel seda ülesannet täitma vanem Hunter. „President Smith oli olnud Kiriku ajaloolane nii pikka aega, et ma vaevu suutsin end sellel ametipostil ette kujutada.”68
Vanem Hunter asus seda uut ülesannet täitma talle omase innukusega. „See Issandalt ilmutuse kaudu saadud ülesanne on tohutult suur väljakutse – nii materjali kogumine ja kirjutamine kui ka selle kättesaadavaks tegemine Kiriku liikmetele,” ütles ta.69 Kiriku uudiste (Church News) teatel oli Kiriku ajaloolane „vastutav Kiriku kõigi ülestähenduste pidamise eest, muuhulgas koosolekute protokollide, templi kõigi talituste ülestähenduste, patriarhaalsete õnnistuste ja Kiriku kaasaegse kroonika pidamise eest.”70
1972. aastal kergendati mõnevõrra Kaheteistkümne Kvoorumi liikmete õlul lasuvat administratiiv-kohustuste koormat, et nad saaksid pühendada rohkem aega apostellikule teenimisele. Selle muudatuse tulemusena vabastati vanem Hunter Kiriku ajaloolase ametist, kuid talle jäi Kiriku ajaloo osakonnas nõuandev roll. „Seeläbi jäi mulle alles juhtroll, kuid mind vabastati täitev-funktsioonidest,” kirjutas ta.71 Ta jätkas nõuandjana kuni aastani 1978.
Brigham Youngi ülikooli Lähis-Ida uuringute Jeruusalemma keskus
Teenimine pühal maal
Howard W. Hunteril kujunes eriline armastus püha maa vastu, kui ta aastatel 1958 ja 1960 seal oma perega reisil käis. Apostlina teenides naasis ta sinna rohkem kui 24 korda. „Tema soov olla seal, kus kõndis ja õpetas Päästja, oli ammendamatu,” sõnas vanem James E. Faust Kaheteistkümne Kvoorumist.72
Olles vägagi teadlik seal piirkonnas aset leidvatest konfliktidest, viis vanem Hunter endaga kaasa sõnumeid armastusest ja rahust. „Nii juudid kui ka araablased on meie Isa lapsed,” ütles ta. „Nad mõlemad on tõotuse lapsed ja meie kirikuna ei asu kummagi poolele. Me armastame mõlemat ja tunneme huvi mõlema vastu. Jeesuse Kristuse evangeeliumi eesmärk on tuua armastust, ühtsust ja kõrgeimat vendlust.”73
Aastatel 1972–1989 oli vanem Hunteril Jeruusalemmas kandev roll kahes erilises projektis: Orson Hyde’i memoriaal-aia rajamine ja Brigham Youngi ülikooli Lähis-Ida uuringute Jeruusalemma keskuse loomine. Kiriku algusaastatel, 1841. aastal, ütles vanem Orson Hyde Kaheteistkümne Kvoorumist Ida-Jeruusalemmas Õlimäel pühitsuspalve. 1972. aastal määras Esimene Presidentkond vanem Hunteri otsima võimalikke kohti, kuhu rajada Orson Hyde’i memoriaal. Viimaks avanes 1975. aastal võimalus rajada Orson Hyde’i memoriaal-aed Jeruusalemma linna Õlimäele.
Järgmiste aastate jooksul käis vanem Hunter Jeruusalemmas palju kordi, et rääkida läbi memoriaali rajamise lepingute asjus, vaadata üle selle disain ja jälgida ehitustööde kulgemist. Projekt valmis aastaks 1979 ja president Spencer W. Kimball pühitses selle samal aastal sisse. Vanem Hunter, kes teenistust juhatas, avaldas hiljem usku, et memoriaalil „saab olema hea mõju Kiriku kuvandile”.74
Veel enne Orson Hyde’i memoriaal-aia valmimist oli vanem Hunter otsinud kohta, kuhu Kirik võiks ehitada Brigham Youngi ülikooli välismaal õppimise keskuse. Keskus pidi olema ka Jeruusalemma koguduse kogunemispaigaks. See projekt oli kogu vanem Hunteri teenimistöö jooksul üks keerukamaid ja tundlikumaid ülesandeid.
Kiriku juhid valisid koha välja, ent maa väljarentimise ja ehituslubade saamine võttis aega pea viis aastat. Vanem Hunter on kirjeldanud seda protsessi kui lõputut tööd.75 Pärast laialdasi debatte ja läbirääkimisi andis Iisraeli valitsus loa jätkata ehitustöödega.
1988. aasta maiks olid ehitustööd peaaegu lõpule jõudnud ja rendileping allakirjutamiseks valmis. Selleks ajaks teenis Howard W. Hunter juba Kaheteistkümne Kvoorumi tegevjuhina. Ta oli eelmisel aastal käinud raskel seljaoperatsioonil ega suutnud kõndida, kuid sõitis sellegipoolest Jeruusalemma, et rendileping alla kirjutada. Tema seal olles korraldasid Brigham Youngi ülikooli õpilased ja Jeruusalemma koguduse liikmed tänutäheks väikese vastuvõtu. Koguduse kroonikas kirjeldatakse liigutava vastuvõtu algushetke järgmiselt: „Peasissekäigust lükati sisse ratastoolis juhataja Hunter, kes taastus endiselt seljaoperatsioonist ja keda lükkas [Brigham Youngi ülikooli rektor] Jeffery R. Holland. Koor tervitas neid lauluga „The Holy Land” (Püha maa).”76 Mööda juhataja Hunteri põski voolasid pisarad.
1989. aasta mais tuli juhataja Hunter taas Jeruusalemma, et keskus sisse pühitseda. Selle pühitsusteenistusega päädis aastakümne jagu nii tema kui ka teiste erakordset tööd, mille eesmärk oli muuta reaalsuseks unistus Jeruusalemma keskusest. „Juhataja Howard W. Hunter ‥ on olnud selle projekti käilakuju ja armastav vahimees alates ajast, kui see oli kõigest unistus,” sõnas vanem Jeffery R. Holland.77 Pühitsuspalves ütles juhataja Hunter järgmised sõnad:
„See hoone ‥ on ehitatud, et majutada neid, kes sind armastavad ja otsivad ning püüavad sinust õppida ja sinu Poja, meie Päästja ja Lunastaja, jälgedes käia. See on igati kaunis ning näitlikustab seda ilu, mida see esindab. Oo Isa, me täname sind võimaluse eest ehitada sulle see hoone, et sellest võiks tõusta kasu ja tekkida õppimisvõimalusi sinu poegadele ja tütardele.”78
President Hunter Brigham Youngi ülikooli Jeruusalemma keskuses enne keskuse pühitsemist
Kasvav Kirik
„Sest Siion peab kasvama ilus ja pühaduses; tema piire tuleb laiendada, tema vaiu tuleb tugevdada” (ÕL 82:14).
Kui Howard W. Hunter 1959. aastal apostliks kutsuti, oli Kirikus umbes 1,6 miljonit liiget. Järgnenud aastakümnetel oli tal Kiriku ennenägematus ülemaailmses kasvus tähtis roll. Ta reisis sadadel nädalavahetustel eri vaiadesse, et sealseid liikmeid tugevdada ja uusi juhte kutsuda. Ta kohtus ka paljude riikide valitsusametnikega, aidates avada uksi misjonitööle.
1975. aastaks oli Kiriku liikmeskond kasvanud 3,4 miljonini ja kasvas jõudsalt peamiselt Ladina-Ameerikas. Sama aasta lõpupoole määrati vanem Hunter ja Kaheteistkümne abiline vanem J. Thomas Fyans jagama Mexico Citys viit vaia. Vanem Hunter kohtus piirkonna juhtidega, kuulas üle vaiajuhatajad ja juhendas seejärel viie vaia jagamist viieteistkümneks, seda kõike ühe nädalavahetuse jooksul.79 Talle omaselt ei teinud ta sellest suurt numbrit, kirjutades vaid: „Kahtlen, kas sellist mass-organiseerimist on üldse varem Kirikus tehtud. Olime nii väsinud, kui lõpuks koju jõudsime.”80
Howard ja Claire Hunter
Pühendunud kaaslane Claire
„Mu naine on olnud mulle kalliks ja armastavaks kaaslaseks,” ütles vanem Hunter, kui ta 1959. aastal Kaheteistkümne Kvoorumisse kutsuti.81 Kui vanem Hunter ringi sõitis, oli tal tavaliselt kaasas ka Claire. President Thomas S. Monson meenutas, kuidas nägi kord Claire’i Tongas sealsete laste vastu armastust üles näitamas. „Ta võttis need armsad väikesed Tonga lapsed oma embusesse ja pani kummagi ühe põlve peale, kui nendega juttu ajas. ‥ Seejärel selgitas ta Algühingu õpetajatele, kui õnnistatud ja õnnega koos nad on, et neil on võimalus õpetada selliseid armsaid väikseid lapsi. Ta teadis, mis on inimhinge väärtus.”82
Ühes 1974. aastal antud intervjuus ütles vanem Hunter Claire’i kohta: „Ta on mind kogu abielu vältel armastusega toetanud, mu eest hoolitsenud ja mind julgustanud. ‥ Ta on olnud mulle suureks toeks.”83
Selle intervjuu andmise ajaks oli hakanud Claire’i tervis tõsiselt halvenema. Algul painasid teda tugevad peavalud, mõnikord ka mälukaotus ja meeltesegadus. Hiljem tabas teda mitu väikest insulti, mistõttu oli tal raske rääkida ja kasutada käsi. Ühtäkki vajas ta pidevalt hoolt ja vanem Hunter oli otsustanud anda endast parim, et talle seda pakkuda, ent samal ajal täita ka oma kohustusi Kahteistkümne Kvoorumi liikmena. Ta leidis abilise, kes hoolitses Claire’i eest päeval, kuid õhtuti ja öösiti hoolitses ta tema eest ise. Neil aastatel said tervisehädad osaks ka vanem Hunterile. Peale kõige muu sai ta 1980. aastal südamerabanduse.
Claire’i tabasid aastatel 1981 ja 1982 kaks ajusisest verejooksu. Pärast teist verejooksu oli tema seisund nii täbar, et arstid soovitasid tungivalt ta hooldekodusse saata, kus talle saaks osutada meditsiinilist abi. Ta jäi keskusesse oma elu viimaseks pooleteiseks aastaks. Selle aja jooksul külastas juhataja Hunter teda vähemalt korra päevas, välja arvatud juhtudel, kui ta viibis Kiriku ülesannete tõttu reisil. Kuigi enamiku ajast ei tundnud Claire teda ära, kinnitas ta sellegipoolest naisele kogu aeg, et armastab teda, ja tegi kõik selleks, et tal oleks hea olla. Üks pojapoeg täheldas: „Ta kiirustas alati teda vaatama, istuma ta kõrval ja hoolitsema ta eest.”84 Richard Hunter on oma isa hoolt meenutades öelnud:
„Mu ema oli oma viimastel aastatel tänu isa hoolitsusele parimates kätes. See, kuidas temast sai ühtäkki hooldaja, pani kogu perekonnal südame heldima. ‥ Mäletan, kui raske hoobina tulid talle arsti sõnad, et väljaõppinud personaliga hooldekodusse mineku asemel koju jäämine võib ema jaoks halvasti lõppeda. Kui ema oleks koju jäänud, oleks isa enda kehv tervis ema eest hoolitsedes tõenäoliselt üles öelnud. See oleks jätnud ema saatuse hooleks. Tema pühendumus emale on üks asju, mida meie pere alati kalliks peab.”85
Claire suri 9. oktoobril 1983. Vanem James E. Faust, kes oli näinud kõrvalt, kuidas vanem Hunter rohkem kui kümme aastat haige Claire’i eest hoolitses, täheldas: „Hoolitsus, mis nende omavahelist suhtlust kaunistas, oli südantliigutav. Ma pole kunagi varem näinud üht meest oma naise eest sel moel hoolt kandmas.”86
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja
1985. aastal suri president Spencer W. Kimball ja tema järel sai Kiriku presidendiks Ezra Taft Benson. Kuna Kaheteistkümne Kvoorumi vanim liige oli Marion G. Romney, siis sai temast selle kvoorumi juhataja. Juhataja Romney põdura tervise tõttu asetati vanuselt teine liige, vanem Hunter, Kaheteistkümne tegevjuhiks. Umbes kaks nädalat pärast juhataja Romney surma, 1988. aasta juunis, sai vanem Hunterist Kaheteistkümne juhataja.
President Hunter teenis Kaheteistkümne Kvoorumi tegevjuhi ja juhatajana kokku kaheksa ja pool aastat. Selle aja jooksul Kaheteistkümne ülemaailmne teenimistöö jätkuvalt laienes, kuna Kiriku liikmeskond kasvas 5,9 miljonilt 8,7 miljonini ning kogudustega riike ja territooriume oli juba 149. „See on põnev aeg Kiriku ajaloos,” tõdes juhataja Hunter 1988. aastal. „Tänapäeval enam kõnnikiirusest ei piisa. Peame hoidma tempot ja viima tööd edasi jooksusammul.”87 President Hunter, kes täitis oma kohustust tunnistada Jeesusest Kristusest ja ehitada üles Kirik kogu maailmas, juhtis eeskuju kaudu. Ta sõitis Kaheteistkümne juhatajana teenides läbi Ameerika Ühendriigid ja rohkem kui 25 muud riiki.
President Hunter ei andnud alla ka siis, kui ta tervis teda alt vedas. 1986. aastal tehti talle lahtine südameoperatsioon ja 1987. aastal seljalõikus. Kuigi ta selg sai terveks, ei saanud ta närvikahjustuse ja muude komplikatsioonide tõttu kõndida. Selles oktoobris istus ta üldkonverentsil kõneledes ratastoolis. „Andestage, mul tuleb teile täna kõneleda istudes,” alustas ta. „Ma ei kõnele ratastoolis vabatahtlikult. Näen, et teie kõik näite seda nautivat, et saate konverentsil istuda, seega võtan teist eeskuju.”88
Juhataja Hunter oli otsustanud jälle kõndima hakata ja nii pidi ta järgima ranget füsioteraapilist režiimi. Järgmisel üldkonverentsil, mis toimus 1988. aasta aprillis, sammus ta käimistoe abil kõnepuldi juurde juba ise. Detsembris osales ta käimistoe abil ka Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne iganädalasel templikoosolekul. See oli esimene kord pärast rohkem kui aastat, mil ta ei tulnud ratastoolis. „Kui ma nõupidamiste ruumi sisse astusin, tõusid vennad püsti ja plaksutasid,” ütles ta, „See oli esimene kord, kui kuulsin templis plaksutamist. ‥ Enamik arste on mulle öelnud, et ma ei saa enam kunagi seista ega kõndida, ent nad pole arvestanud palve väega.”89
Howard ja Inis Hunter
Aprillis 1990 küsis juhataja Hunter Kaheteistkümne Kvoorumi koosoleku lõppedes: „Kas kellelgi on midagi koosoleku kava välist, mida arutada?” Kui keegi teine sõna ei võtnud, teatas ta: „Sel juhul, ‥ kui kellelgi teisel pole midagi öelda, mõtlesin, et annan teile teada, et mul on plaan täna pärastlõunal abielluda.” Üks Kaheteistkümne liige tõdes, et see teade tuli nii suure üllatusena, et nad kõik kahtlustasid, kas olid teda ikka õigesti kuulnud. Juhataja Hunter selgitas vendadele: „Inis Stanton on üks mu ammune tuttav Californiast. Ma olen tal juba mõnda külas käinud ja me otsustasime, et tahame abielluda.”90 Inis oli olnud El Sereno koguduse liige ajal, mil juhataja Hunter teenis seal piiskopina. Nende teed viisid jälle kokku, kui Inis kolis Utah’sse ja asus tööle Kiriku kontorihoone administraatorina. Nad abiellusid Soolajärve templis 12. aprillil 1990 ja talituse viis läbi president Gordon B. Hinckley.
Claire’i surmast oli möödunud pea seitse aastat. Inis oli Howardile suureks toeks ajal, mil too teenis Kaheteistkümne Kvoorumi juhataja ja Kiriku presidendina. Ta saatis Howardit enamikel reisidest ja kohtus pühadega kõikjal maailmas.
7. veebruaril 1993 läks juhataja Hunter Brigham Youngi ülikooli, et sealsel küünlavalgusõhtul ligi 17 000 inimesele kõneleda. Ta oli just oma kõnega algust teinud, kui poodiumi juurde tormas mees, kellel oli kohver ühes ja mingi must ese teises käes. „Pidage!” karjus mees. Ta ähvardas õhkida pommi, kui juhataja Hunter ei loe ette üht etteantud avaldust. Juhataja Hunter keeldus ja seisis terve selle aja, mil mees teda ähvardas, kindlalt kõnepuldis. Samal ajal, kui hoones võttis maad hirm ja ärevus, hakkas kuulajaskond laulma „Tänu, Looja, Sul’ prohvetitest”. Mõne minuti pärast viisid turvatöötajad mehe endaga kaasa ja juhataja Hunteril paluti turvalisuse huvides põrandale heita. Kui kõik jälle korras oli, puhkas ta hetke ja jätkas seejärel kõnelemist. „Elus tuleb ette omajagu katsumusi,” alustas ta ja lisas, „nagu te just näha võisite.”91
Viimase 20 aasta jooksul oli juhataja Hunteri elus olnud lugematul hulgal proovilepanekuid, muuhulgas Claire’i terviseprobleemid, mis lõppesid naise surmaga, mitmed haiglaskäigud tema enda tervisehädade pärast ning painav valu ja füüsiline puue. Tema õpetused keskendusid neil aastatel tihti katsumustele ja ta tunnistas, et Päästja Jeesus Kristus on raskel ajal suureks abiks ja rahuallikaks. Ühes kõnes õpetas ta:
„Kiriku prohvetid ja apostlid on seisnud vastakuti ‥ isiklike raskustega. Tunnistan, et ka minul on neid ette tulnud ja kindlasti saate neid elu jooksul varem või hiljem tunda ka teie. Kui need kogemused meid alandlikuks muudavad, puhastavad, õpetavad ja õnnistavad, võivad need olla Jumala käes vägevateks vahenditeks, et muuta meid paremaks, tänulikumaks, armastavamaks ja teistega nende raskustes paremini arvestavamaks.”92
Sellised õpetused olid neile, kes kannatasid, justkui armastavaks embuseks. Juhataja Howard W. Hunteri inspireeritud sõnad julgustasid paljusid pöörduma Päästja poole, nii nagu oli seda teinud tema.
Kiriku president
„Juhataja Hunter on üks armastavamaid ja kristlikemaid mehi, keda olen eales tundnud. Tema vaimne sügavus on pea hoomamatu. Issanda Jeesuse Kristuse erilise tunnistajana nii mitmeid aastaid tema juhatava mõju all olemine on juhataja Hunteri vaimsust imekspandaval moel lihvinud. Sellest on saanud kogu ta olemuse tuum” (James E. Faust).93
30. mail 1994 suri pärast kauakestnud haigust president Ezra Taft Benson. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum kogunesid Soolajärve templisse, et Esimene Presidentkond ümber korraldada. Vanemapostlina sai Kiriku presidendiks Howard W. Hunter. Ta kutsus oma nõuandjateks Gordon B. Hincley ja Thomas S. Monsoni, kes olid olnud ka president Bensoni nõuandjad.
President Hunter koos oma nõuandjatega Esimeses Presidentkonnas: president Gordon B. Hinckleyga (vasakul) ja president Thomas S. Monsoniga (paremal)
Järgmisel päeval toimunud pressikonverentsil tegi president Hunter Kiriku presidendina oma esimese avalduse. „Meie sõbra ja venna Ezra Taft Bensoni surm on meid sügavasti liigutanud,” alustas ta. „Tunnen tema kaotust väga isiklikul moel, kuna tema lahkumisega seoses sai mulle osaks uus vastutus. Olen valanud palju pisaraid ja otsinud Taevast Isa siiras palves sooviga seista selle mulle antud kõrge ja püha kutse kõrgusel.
Enim on mulle nende viimaste tundide ja päevade jooksul andnud jõudu püsiv tunnistus, et see pole inimeste, vaid Jumala töö ja et Jeesus Kristus on selle kiriku volitatud ja elav juht, kes seda nii sõnade kui tegudega juhib. Ma annan täielikult Tema teenistusse oma elu, jõu ja kogu hinge.”94
Peale seda väljendas president Hunter liikmetele armastust ja esitas neile kaks üleskutset: Esiteks olla usinam järgima Jeesuse Kristuse eeskuju ja teiseks saada täielikumalt osa templiõnnistustest (vt lk 1–3). Ta kutsus üles ka neid, kes olid saanud haiget, vaevlesid raskuste käes või olid hirmul, öeldes: „Tulge tagasi, laske meil seista teie kõrval ja kuivatada teie pisarad.”95
Nõrgast tervisest hoolimata oli president Hunter otsustanud anda endast kõik, et pühadega kohtuda ja neid tugevdada. Kaks nädalat pärast presidendiks saamist pidas ta oma esimesed tähtsamad kõned, millest ühes pöördus uute misjonijuhatajate ja teises rohkem kui 2200 misjonäri poole. Samal kuul läks ta Illinoisi Nauvoosse ja Carthage’i, et tähistada Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurma 150. aastapäeva. „Kuhu me ka ei läinud, ümbritses meid rahvamurd,” ütles president Gordon B. Hinckley. „Ta surus kätt tuhandetega. Eriline naeratus oli tal varuks laste jaoks, kes teda vaatama ja tema kätt suruma tulid.”96
1. oktoobril 1994 toimunud üldkonverentsi laupäevahommikusel istungil toetasid Kiriku liikmed Howard W. Hunterit ametlikult Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendi ning prohveti, nägija ja ilmutajana. Avakõnes kordas president Hunter Kiriku liikmetele üleskutset järgida Päästja eeskuju ja „vaadata Issanda templi kui meie liikmelisuse suure sümboli poole”.97 Ta rõhutas templite tähtsust ka järgmisel nädalal, mil sõitis Floridasse, et pühitseda Orlando Florida tempel. „Evangeeliumi plaan, mille Issand ilmutas, pole ilma templita täielik,” õpetas ta, „kuna just siin viiakse läbi talitusi, mida on Tema eluplaani ja päästmise jaoks vaja”.98
Novembris kõneles president Hunter satelliitülekande vahendusel, et tähistada Genealoogia Seltsi 100. aastapäeva. Sel sündmusel oli tema jaoks eriline tähendus, kuna ta oli olnud aastatel 1964–1972 selle seltsi eesistuja. „Kui vaatan tagasi, siis imetlen seda vaipa, mille Issand on koonud, kui on viinud edasi templi- ja pereajalootööd,” sõnas president Hunter. Seejärel teatas ta: „Mu sõnum on üks: seda tööd tuleb kiirendada.”99
President Hunter jätkas lakkamatu tööga aasta lõpuni. Esimese Presidentkonna jõululäkituses tunnistas ta Päästjast ja rõhutas taas, kui tähtis on järgida Tema eeskuju:
„Päästja pühendas oma elu teiste õnnistamisele. ‥ [Ta] ei oodanud selle eest kunagi midagi vastu. Ta andis vabalt ja armastavalt ja Tema annid olid hindamatu väärtusega. Ta andis pimedatele nägemise, kurtidele kuulmise, jalututele kõndimisvõime, ebapuhastele puhtuse, põduratele tervise ja elututele elu. Tema annid tõid uue võimaluse põlatuile, vabaduse rõhutuile, andestuse meelt parandanuile, lootuse heitunuile ja valguse pimedusse. Ta teenis meid ja andis meile oma armastuse ja elu. Mis kõige tähtsam, Ta andis meile ja kõigile surelikele ülestõusmise, pääste ja igavese elu anni.
Meiegi peaksime püüdma anda nii nagu andis Tema. Endast anda on püha. Pidades meeles kõike seda, mida Päästja on meile andnud, anname me ka ise.”100
Osana oma kõnest kasutas ta sõnumit, mis avaldati samal aastal, mil ta apostliks kutsuti:
„Eesseisvate jõulude ajal lahendage ära tüli. Otsige üles unustatud sõber. Asendage kahtlused usaldusega. Saatke kellelegi kiri. Vastake armastaval toonil. Julgustage noori. Näidake nii sõnade kui ka tegudega üles ustavust. Täitke antud lubadus. Ärge pidage vimma. Andestage vaenlasele. Paluge vabandust. Püüdke mõista. Vaadake üle nõudmised, mida teistele esitate. Pidage kellegi vajadusi enda omadest tähtsamaks. Olge lahked. Olge leebed. Naerge pisut rohkem. Väljendage tänu. Tervitage võõrast. Rõõmustage lapse südant. Tundke rõõmu maa ilust ja imelisusest. Väljendage armastust ja tehke seda üha uuesti.”101
Järgmisel nädalal sõitis president Hunter Mexico Citysse, et organiseerida Kiriku 2000. vai. Üheksateist aastat varem oli ta juhatanud Mexico Citys ühe nädalavahetuse jooksul viie vaia jagamist viieteistkümneks. President Gordon B. Hinckley kirjeldas 2000. vaia loomist kui „tähelepanuväärset verstaposti Kiriku ajaloos”.102
Ühel õhtul viibis president Hunteri poeg Richard Joseph Smithi mälestushoones ning nägi, et üks sealsetest teenindajatest istus ratastoolis. „Panin tähele, et ratastoolis olek on tema jaoks uus,” sõnas ta. „Läksin temaga vestlema ja ütlesin, et mu isal on samasugune ratastool. Ta vastas, et Kiriku prohvetil on ka samasugune ratastool, ning lisas, et kui prohvet sellega hakkama saab, siis saab ka tema. See andis talle lootust. Arvan, et paljud armastasid isa. Üheks põhjuseks võib olla see, et inimesed nägid, et ta kannatas samamoodi nagu nemad, kuid pidas katsumuste koorma all vastu. See andis neile lootust.”103
1995. aasta alguses pühitses president Hunter Bountiful Utah’ templi. Ta oli eesistujaks kuuel istungil, enne kui nii ära väsis, et ta haiglasse viidi. Paar päeva hiljem lasti ta välja ning Kirik andis ametlikult teada, et tal on eesnäärme vähk, mis on levinud luudeni. Viimased kuus nädalat oma elust president Hunter avalikkuse ette ei ilmunud, kuid ta kohtus endiselt oma nõuandjatega ja jätkas Kiriku ülesannete täitmist oma kodust. „Olen tänulik, et tal avanes võimalus see [tempel] pühitseda,” ütles president Gordon B. Hinckley, „eriti kuna ta oli Kiriku liikmetel palunud „vaadata Issanda templi kui [nende] liikmelisuse suure sümboli poole”.”104
President Howard W. Hunter suri 87-aastasena 3. märtsil 1995. Tema viimased sõnad, mis ta surivoodil „vaikse lahke häälega” ütles, olid: „Ma väga tänan.”105 Kuigi ta oli olnud Kiriku president ainult üheksa kuud, oli tema mõju olnud märkimisväärne. „Kiriku liikmed kõikjal maailmas on temasse kui prohvetisse, nägijasse ja ilmutajasse erilisel moel kiindunud,” ütles vanem James E. Faust. „Nad on näinud temas Päästja enda omaduste kehastust. Nad on vastanud tähelepanuväärselt tema prohvetlikele sõnumitele muuta oma elu kristlikumaks ja võtta tempel meie jumalakummardamise keskmeks.”106
President Gordon B. Hinckley sõnas president Hunteri matustel järelhüüdena:
„Metsas on langenud suursugune puu ning jätnud endast maha tühimiku. Meie seast on lahkunud suur ent tasane jõud.
Tema kannatustest on räägitud palju. Arvan, et need kestsid kauem ja painavamalt, kui me õigupoolest mõistsime. Tema valulävi kujunes väga kõrgeks ja ta ei kurtnud oma valude üle. See, et ta nii kaua elas, on juba iseenesest ime. Tema kannatamine on lohutanud paljusid teisi, kes vaevlevad, ning kergendanud mõnevõrra nende koormat. Nad teadsid, et ta mõistis nende kandami raskust. Ta tundis nende vastu erilist poolehoidu.
Tema lahkusest, tähelepanelikkusest ja viisakusest teiste vastu on palju räägitud. Kõik see vastab tõele. Ta kannatas sarnaselt Issandale, keda ta armastas. Ta oli tasane ja hooliv inimene. Ometi võis ta avaldada arvamust jõuliselt ja targalt. ‥
Vend Hunter oli lahke ja leebe. Ometi võisid tema väljaütlemised olla söakad ja veenvad. ‥ Ta oli väljaõppinud jurist. Ta teadis, kuidas asju ajada. Ta tõi kõik erinevad asjaolud punktipealt välja ning tegi neist omad järeldused. Kui ta kõneles, siis me kõik kuulasime. Tema ettepanekud osutusid tihti kõige paremateks. Kui neid aga vastu ei võetud, jagus tal paindlikkust järele anda. ‥
Juba kolmkümmend kuus aastat, mil tema õlul on lasunud püha apostlimantel, on ta kuulutanud vägeval häälel Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetusi ja viinud edasi Kiriku tööd. Ta on reisinud üle kogu maakera kui ustav ja võimekas Õpetaja teenija. ‥
Howard W. Hunteril, prohvetil, nägijal ja ilmutajal, oli kindel tunnistus Jumala, Igavese Isa tõelisusest. Ta tunnistas suure veendumusega Issanda Jeesuse Kristuse, inimkonna Lunastaja jumalikkusest. Ta kõneles armastusega prohvet Joseph Smithist ja kõigist tema mantlipärijatest kuni president Hunteri enda ajani välja. ‥
Jumal õnnistagu meile temast jäänud mälestust.”107