1. peatükk

Jeesus Kristus – meie ainus lootuse ja rõõmu tee

„Kui meie elu ja usk on rajatud Jeesusele Kristusele ja tema taastatud evangeeliumile, siis ei saa miski jäädavalt valesti minna.”

Howard W. Hunteri elust

President Howard W. Hunteri õpetuste läbiv teema oli, et tõeline rahu, tervenemine ja õnn saavad osaks ainult neile, kes püüavad tunda ja järgida Jeesust Kristust. President Hunter õpetas, et „Kristus pole üksnes õige tee, vaid õigupoolest ainus lootuse ja rõõmu tee”.¹

President Hunter tunnistas sama julgelt ka Päästja jumalikust missioonist. „Pühitsetud apostli ja Kristuse erilise tunnistajana tunnistan ma pühalikult, et Jeesus Kristus on tõepoolest Jumala Poeg,” kuulutas ta. „Tema on Messias, kellest Vana Testamendi prohvetid ette kuulutasid. Ta on Iisraeli Lootus, kelle tulemise eest Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi lapsed pikkade sajandite vältel palvetasid. ‥

„Ma tunnistan sellest Püha Vaimu väel. Ma tean, et Kristus on olemas, sama kindlalt, nagu oleksin Teda oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud. Ma tean samuti, et Püha Vaim kinnitab minu tunnistuse õigsust kõigi nende südames, kes kuulavad uskuva kõrvaga.”²

President Hunterit tõmbas kohtadesse, kus Jeesus oli teeninud, ja nii reisis ta pühale maale enam kui kakskümmend neli korda. Vanem James E. Faust Kaheteistkümne Kvoorumist on öelnud: „Jeruusalemm oli tema jaoks nagu magnet. ‥ Tema soov olla seal, kus kõndis ja õpetas Päästja, oli ammendamatu. Ta armastas kõiki sealseid vaateid ja helisid. Eriliselt armastas ta Galilead. Kuid ühte paika armastas ta kõige enam. Tal oli tavaks öelda: „Lähme vanade aegade mälestuseks veel korra hauakambrit vaatama.” Seal võis ta istuda ja mõtiskleda, ning tundus nagu läbistaks ta sedasi eesriiet enda ja Päästja vahel.”³

„Kui tihti me Päästja peale mõtleme? Kui sügavalt, tänulikult ja kui suure imetlusega me tema elu üle mõtiskleme? Kui hästi mõistame tema keskset rolli meie elus?”

Howard W. Hunteri õpetused

Me peame tundma Kristust paremini, kui me Teda praegu tunneme, ning pidama Teda meeles tihedamini, kui me Teda praegu meeles peame.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed laulavad aupaklikult:

„Jeesus, kui mõtlen Sinule,
hing täitub sooviga
kord vaadata Su palgele,
Su juures puhata.” ‥

Kui tihti me Päästja peale mõtleme? Kui sügavalt, tänulikult ja kui suure imetlusega me tema elu üle mõtiskleme? Kui hästi mõistame tema keskset rolli meie elus?

Näiteks kui suur osa tavalisest päevast, töönädalast või jooksvast kuust on pühendatud Jeesusele mõtlemisele? Mõne puhul meist ei pruugi see aeg olla piisav.

Kindlasti oleks elu palju rahulikum, abielud ja pered tugevamad ja kahtlemata ka naabruskondade ja rahvaste elu turvalisem, sõbralikum ja edasiviivam, kui meie südant täidaks rohkem Jeesuse Kristuse evangeeliumi sulnidus.

Kui me ei pööra rohkem tähelepanu oma südame mõtetele, kas meil on siis õigust loota sellele suuremale rõõmule, sellele sulnimale auhinnale „kord vaadata [Ta] palgele, /[Ta] juures puhata”?

Jeesus küsib meist igaühe käest meie elu igal päeval ja igal aastaajal, nagu ta küsis aastaid tagasi, kui teda Jeruusalemmas juubeldades vastu võeti: „Mis teie arvate Kristusest, kelle poeg ta on?” (Mt 22:42.)

Me kuulutame, et ta on Jumala Poeg, ning see tõsiasi peaks meie hinge märksa tihedamini liigutama.⁴

Me peame tundma Kristust paremini, kui me teda praegu tunneme, ning pidama teda meeles tihedamini, kui me praegu meeles peame, ja teenima teda vapramalt, kui me praegu teenime. Seda tehes joome igavesse ellu voolavat vett ja sööme eluleiba.⁵

„Olgem pühendunumad ja laitmatumad Kristuse järgijad. Mõelgem temast rõõmuga ja kõnelgem temast armastusega.”

Jeesus Kristus on meie ainus tõeline lootuse ja kestva rõõmu allikas.

„Oo lootus murtud südameil,
kurbadel tröösti tood.
Sa lahkust näitad langenuil’, 
vaestele kodu lood.”

Milline kaunis muusikapala ja milline Kristuse evangeeliumist lähtuv lootuskiir! Kas leidub meie seas keegi, ükskõik mis eluvaldkonnast, kes ei vajaks lootust ega otsiks kirkamat rõõmu? Need on universaalsed vajadused, mille täitumist inimhing igatseb, ning ühtlasi lubatud tasu, mille Kristus on lubanud oma järgijatele anda. Tema toob lootust „murtud südameil” ja rõõmu tasastele.

Murtud süda on kõrges hinnas – see läheb meile maksma meie uhkuse, tundetuse, kuid ennekõike meie patud. Juba kuningas Lamooni isa teadis kaks tuhat aastat tagasi, et see on tõelise lootuse hind. „Oo Jumal,” hüüdis ta, „ilmuta end minule ja ma loobun kõikidest oma pattudest, et sind tunda ‥ , et mind äratataks surnuist ja päästetaks viimsel päeval.” (Al 22:18.) Kui ka meie oleme nõus loobuma kõikidest oma pattudest, et teda tunda ja järgida, siis täidetakse ka meid igavese elu rõõmuga.

Mida arvata tasadusest? Maailmas, mis on liigselt hõivatud ületrumpamise ja teiste võitmisega, ei seisa just kuigi paljud järjekorras, et osta raamatut, mis kutsub üles olema tasane. Kuid tasased pärivad maa – üsna muljetavaldav võit – ja seda ilma igasuguse ületrumpamiseta! Varem või hiljem – ja me palvetame, et pigem varem kui hiljem – mõistavad kõik, et Kristuse tee pole mitte üksnes õige tee, vaid lõppkokkuvõttes ka ainus lootuse ja rõõmu tee. Iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, et õrnus on parem kui julmus, et lahkus parem kui sundus, ning et rahulik vastus vaigistab raevu. Lõpuks – ning kui võimalik, siis varem – peame saama rohkem temasarnaseks. ‥

„Jeesus, me ainsaks rõõmuks Sa
ja meie tasu suur.
Jeesus, me hiilguseks Sa saad, 
ees ootab elu uus.”

See on minu isiklik palve ja soov kogu maailmale. ‥ Ma tunnistan, et Jeesus on ainus kestva rõõmu tõeline allikas ja et me leiame püsiva rahu vaid tema kaudu. Ma soovin, et ta oleks „me hiilguseks”, hiilguseks, mida meist igaüks igatseb, ning ainus võidupärg, mida inimesed ja rahvad jäädavalt kalliks peavad. See on kõige tähtsam üksus ajas ja igavikus. Ükski muu hind lõppkokkuvõttes vilja ei kanna. Kõik muu suursugusus tuhmub aja jooksul ja laguneb koos algainetega. Lõppkokkuvõttes ‥ tunneme tõelist rõõmu vaid Kristuses. ‥

Olgem pühendunumad ja laitmatumad Kristuse järgijad. Mõelgem temast rõõmuga ja kõnelgem temast armastusega. Põlvitagem tema ette tasaduse ja halastusega südames. Õnnistagem ja teenigem teisi, et nemad võiksid teha sama.⁶

Maailm vajab kõige enam aktiivset ja siirast usku Päästjasse ja Tema õpetustesse.

Mõni teatab, et Piiblit uskuda on vanamoodne. Kas uskuda Jumalasse ja Elava Jumala Poega Jeesusesse Kristusesse on vanamoodne? Kas tema lepitavasse ohverdusse ja ülestõusmisesse uskumine on vanamoodne? Kui nii, siis teatan, et ka mina olen vanamoodne ja sama on ka Kirik. Õpetaja õpetas põhimõtteid, mis viivad igavesse ellu ja toovad õnne neile, kellel on soov uskuda, väga lihtsal moel. Vajadus neid Päästja õpetusi kaasajastada ei näi olevat mõistlik. Tema sõnum kätkes põhimõtteid, mis on igavesed.⁷

Sel ajastul, nagu ka kõigil varasematel ja eesseisvatel ajastutel, vajab maailm kõige enam aktiivset ja siirast usku elava Jumala elava Poja, Naatsareti Jeesuse, põhilistesse õpetustesse. See, et paljud need õpetused hülgavad, annab siirastele Jeesuse Kristuse evangeeliumisse uskujatele veelgi enam põhjust kuulutada selle tõepärasust ja anda eeskuju väest ja rahust, mida toob õigemeelne ja tasane elu. ‥

Kuidas käituda, kui meid on solvatud, valesti mõistetud, ebaõiglaselt või vaenulikult koheldud või kui meie vastu on patustatud? Mida teha, kui meile on haiget teinud need, keda armastame, kui meile on jäetud andmata ametikõrgendus, kui meid on valedel alustel süüdistatud või kui meie motiive on ebaõiglaselt rünnatud?

Kas asume võitlusse? Kas saadame vasturünnakuks veelgi suurema väesalga? Kas pöördume tagasi põhimõtte juurde „silm silma ja hammas hamba vastu” ‥ või mõistame, et nii oleksime lõpuks pimedad ja hambutud? ‥

Kristuse suursugune elu ja tema õpetuste eeskuju andsid meile palju juhatust, millega kaasnesid alati kindlad lubadused. Ta õpetas väärikuse ja volitusega, mis täitsid lootusega nii haritud kui ka harimatud, nii rikkad kui ka vaesed, nii terved kui ka haiged.⁸

Püüdke kasvatada isiklikku tunnistust Jeesusest Kristusest ja lepitusest. Me kõik peaksime püüdma uurida Kristuse elu ja tunnistusi tema olemasolu kohta. Hakates mõistma tema missiooni ja lepitust, mille ta ellu viis, soovime elada rohkem nii nagu tema.⁹

Kui rakendame usku Päästjasse, vaigistab Ta meie elus mäslevad vetevood.

Me kõik oleme kogenud oma elus ootamatuid torme. Mõned neist ‥ võivad olla raevukad ja hirmuäratavad ning võimalik, et laastavad. Ootamatute tuuleiilide vallandudes oleme nii üksikisikute, perede, kogukondade, rahvuste kui ka kirikuna ühel või teisel viisil küsinud: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38.) Ja ühel või teisel viisil kuuleme tormi lõppedes alati sõnu: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Mk 4:40.)

Meist kellelegi ei meeldi mõelda, et meil pole usku, kuid leian, et see Issanda hell manitsus on suuresti ära teenitud. See vägev Jehoova, keda me väidetavalt usaldame ja kelle nime oleme enda peale võtnud, on seesama, kes on öelnud: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” (1Ms 1:6.) Tema on ka see, kes on öelnud: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” (1Ms 1:9.) Peale selle oli tema see, kes jagas kaheks Punase mere, nii et iisraellased said kuiva maad mööda sealt läbi minna. (Vt 2Ms 14:21-22.) Kindlasti ei tohiks olla üllatus, et ta võib käskida mõnda algainet Galilea meres. Meie usk peaks meile meelde tuletama, et ta võib vaigistada ka meie elus mäslevad vetevood. ‥

Meie kõigi elus on katsumusi. Arvan, et võime selles üsna kindlad olla. Mõned neist võivad olla raevukad, purustavad ja laastavad. Mõned neist võivad proovile panna koguni meie usu armastavasse Jumalasse, kellel on vägi meid aidata.

Arvan, et sellisele ärevusele vastaks meie kõigi Isa: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” Ja mõistagi peaks seda sorti usk käima meiega kaasas terve rännutee, meie elu kõigis valdkondades ja kõigi kogemustega, mitte üksnes tormilistel hetkedel. ‥

Jeesus ütles: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Jh 16:33.)¹⁰

Kui keskendume oma elus Päästjale, ei pea me kartma ja meie mured muudetakse rõõmudeks.

Tean teie kiirest ja hõivatud elust nii mõndagi, mõistmaks, et tunnete mõnikord frustratsiooni. Võite aeg-ajalt koguni natuke muretseda. Ma tean seda kõike. ‥

Minu tänase sõnumi teema on „ära karda, sa pisuke karjuke”. Soovin teid julgustada tundma rõõmu igavese elu suurtest õnnistustest. Soovin kutsuda teid tundma meie Taevase Isa armastust ja suurt elevust evangeeliumi järgi elamisest. Elu on imeline, ja seda isegi rasketel aegadel. Me kogeme kogu teekonna vältel aeg-ajalt õnne, rõõmu ja rahu ja teekonna lõpus saame sellest osa lõpmatul määral.

Muidugi tekitavad paljud asjad meile muret – mõned neist on väga tõsised –, kuid just seetõttu kõneleme evangeeliumi põhimõtetest, nagu usk, lootus ja ligimesearmastus. Viimse aja pühadena on meie päralt külluslik elu ja me püüame rõhutada oma õnnistusi ja võimalusi ning pöörata vähem tähelepanu pettumustele ja muredele. „Otsige usinasti, palvetage alati ja uskuge,” on pühakirjades öeldud, „ning kõik asjad kokku sünnivad teie heaks.” (ÕL 90:24.) Soovin teile seda lubadust meelde tuletada. ‥

Palun pidage seda meeles. Kui meie elu ja usk on rajatud Jeesusele Kristusele ja tema taastatud evangeeliumile, siis ei saa miski jäädavalt valesti minna. Teisest küljest, kui meie elu ei keskendu Päästjale ja tema õpetustele, siis ei saa ükski õnnestumine olla jäädav. ‥

Me kõik heitleme mõnikord terviseprobleemidega – mõni teeb seda pidevalt. Haigused ja tõved on osa surelikkuse koormast. Suhtuge sellesse usuga ja positiivselt. Preesterluse vägi on tõeline ja elus on nii palju head, isegi kui kogeme füüsilist vaeva. Rõõm on teada, et ülestõusmisel pole enam ühtegi vigastust ega haigust.

Mõned mured võivad tekkida kiusatuste kujul, teised jälle olla seotud hariduse omandamise, karjääri, rahaasjade või abielu puudutavate otsustega. Olgu teie koorem milline tahes, te leiate vajaliku jõu Kristuses. Jeesus Kristus on Alfa ja Oomega, sõna otseses mõttes algus ja lõpp. Tema on meiega stardijoonest finišini ja täidab meie elus enamat kui pealtvaataja rolli. ‥

Kui ike, mille all vaevleme, on patt, kehtib sama sõnum. Kristus teab meie pattude täit kaalu, kuna ta kandis neid esmalt ise. Sama sõnum kehtib ka siis, kui meie koormaks ei ole patt ega kiusatused, vaid haigused, vaesus või tõrjutus. Tema teab. ‥

Ta kannatas palju enamat kui meie patte. Tema, keda Jesaja nimetab murede meheks (vt Js 53:3; Mo 14:3), teab täpselt iga probleemi, millega maadleme, kuna ta otsustas kanda täies mahus kõiki meie raskusi ja valusid. ‥

Vennad ja õed! Teil on praegu ja seisab ka ees palju muresid ja väljakutseid, kuid astuge elule vastu avasüli ja täie usuga. Uurige järjepidevalt pühakirju. Palvetage kogu hingest. Kuulake Vaimu ja prohvetite häält. Tehke endast kõik, et teisi aidata. Nii leiate õnne. Ühel hiilgaval päeval muudetakse teie mured rõõmudeks.

Joseph Smith kirjutas kannatavatele pühadele Liberty vangikongist:

„Tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist.” (ÕL 123:17; rõhutus lisatud.)[

Issand ütles prohvet Joseph Smithile:]

„Ära karda, pisuke karjake; tehke head; kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada. ‥

Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.

Vaadake haavu, mis läbistasid mu külje, ja samuti naelajälgi minu kätel ja jalgadel; olge ustavad, pidage kinni mu käskudest, ja te pärite taevariigi.” (ÕL 6:34–37.)¹¹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõtisklege, kuidas vastaksite küsimustele, mida president Hunter 1. osas esitab. Kuidas saaksime Jeesuse Kristuse oma elus kesksemale kohale seada? Kuidas saaksime Ta seada kesksemale kohale oma kodus? Kuidas võime õppida Kristust tundma paremini, kui me Teda praegu tunneme?
Millist hinda tuleb meil maksta, et saada osa lootusest, rõõmust ja rahust, mida Kristus pakub? (Vt 2. osa.) Millal olete tundnud tänu Päästjale lootust, rõõmu ja rahu?
Miks vajab maailm teie arvates „kõige enam aktiivset ja siirast usku elava Jumala elava Poja, Naatsareti Jeesuse, põhilistesse õpetustesse”? (Vt 3. osa.) Kuidas näidata usku Kristuse õpetustesse, kui tunnete, et teid on „solvatud, valesti mõistetud, ebaõiglaselt või vaenulikult koheldud või kui [teie] vastu on patustatud”?
Mida võime õppida president Hunteri õpetustest hirmu ja usu kohta? (Vt 4. osa.) Kuidas võib usk aidata hirmust üle saada? Tuletage meelde olukordi, kus Päästja teie elu torme vaigistas, kui te Temasse usku rakendasite.
Kuidas võib president Hunteri 5. osas olev nõuanne aidata meil muredest, pettumustest ja haigustest hoolimata elule avasüli vastu astuda? Kuidas võime õppida nägema igavikulist vaatenurka? Kuidas on Päästja aidanud teil saada osa külluslikumast elust?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 11:28–30; Jh 14:6; 2Ne 31:19–21; Al 5:14–16; 7:10–14; 23:6; Hl 3:35; 5:9–12; ÕL 50:40–46; 93:1

Abiks uurimisel

„Pane õppides hoolikalt tähele, millised ideed sulle mõttesse tulevad ja millised tunded tulevad sulle südamesse” (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 18). Võiksite saadud muljed üles kirjutada, isegi kui need ei ole loetuga seotud. Need võivad olla asjad, mida Issand soovib teile ilmutada.