20. peatükk

Kõndides Päästja jälgedes ligimesearmastuse teed

„Kaastunne on kui jüngriks olemise proovikivi, see näitab meie armastust Jumala ja üksteise vastu.”

Howard W. Hunteri elust

President Howard W. Hunter õpetas, et Päästja „armastas meid, teenis meid ja andis meie eest oma elu. ‥ Peaksime püüdma anda endast nii, nagu andis tema”. ¹ President Hunter julgustas Kiriku liikmeid järgima Päästja eeskuju ligimesearmastusest iseäranis igapäevaelus.

Ligimesearmastusest ajendatud teod olid kaalukas osa ka Howard W. Hunteri juristikarjäärist. Üks kaasjurist selgitas:

„Ta veetis suure osa ajast aidates kedagi, [ilma et oleks raha küsinud], ‥ lihtsalt seetõttu, et tal polnud südant neile arvet saata. ‥ Temas nähti sõpra, teejuhti, nõuandjat ja asjatundjat, kes hoolis märksa rohkem sellest, et inimesed saaksid vajalikku abi, kui sellest, mida tema selle eest vastu sai.”²

Ligimesearmastus iseloomustas ka president Hunteri teenimist Kirikus. Üks naine teatas, et president Hunter oli tema kõige mõjukam õpetaja, ning selgitas, miks:

„Olen alati täheldanud, et see mees armastas teisi ja pidas neid tähtsaks. Ta kuulas, et mõista, ning jagas enda kogemusi – seda meeldis talle väga teha. Ta on õpetanud mind mõistma, kui tähtsad need omadused on, ja tundma rõõmu nende rakendamisest.”³

Üks teine naine president Hunteri juhitavast vaiast Californias sõnas järelhüüdes:

„President Howard W. Hunter oli aastate eest, mil elasime Pasadena vaias, meie vaiajuhataja. Mu isa oli just surnud ning mina ja mu vanem õde jäime ainult ema kasvatada. Kuigi me ei olnud selles geograafiliselt tohutu suures vaias millegi poolest silmatorkav perekond, tundis president Hunter meid ometi isiklikult.

Kõige erilisemalt on mul meeles, kuidas ta aitas mul tõsta enesehinnangut. Pärast igat vaiakonverentsi ootasime järjekorras, et temaga kätt suruda. Ta ulatas alati emale käe ja küsis: „Kuidas läheb, õde Sessions, ja kuidas teil läheb, Betty ja Carolyn?” Nii tore oli teda kuulda meid nimepidi tervitamas. Teadsin, et ta tunneb meid ja et meie heaolu läheb talle korda. See kogemus soojendab mu südant endiselt.”⁴

President Hunter on öelnud: „Ma tunnen, et meie missioon on teenida ja päästa, ehitada ja ülendada.”⁵ Kaheteistkümne Kvoorumi vendade mälestused näitavad, kui hästi ta sellega hakkama sai. „Temaga olles tunnevad inimesed end hästi,” ütles üks, „ta kunagi ei domineeri kellegi üle. Ta on hea kuulaja.” Teine ütles: „Temaga koos reisides jälgib ta alati, et kõigi eest hoolitsetaks, et kellelgi poleks ebamugav ning et kedagi ei jäetaks kõrvale.” Kolmas teatas: „Ta on teiste vastu hooliv. Ta armastab ligimesi ja tal on andestav süda. Ta armastab õppida tundma evangeeliumi, inimkonda ja inimloomust.”⁶

Jeesus Kristus „õpetas, kuidas armastada, ja näitas korduvalt, kuidas teisi isetult teenida. Tema armastusest said osa kõik.”

Howard W. Hunteri õpetused

Kaks suurt käsku on Issanda jaoks meie jüngriks olemise proovikivi.

Muistsel ajal hinnati kulla puhtust sileda musta ränikiviga, mida kutsuti proovikiviks. Kui kulda selle vastu hõõruti, jättis see proovikivi pinnale jälje. Kullassepp võrdles tekkinud jälje värvi värvikaardiga. Mida rohkem sisaldas kuld vaske või muid sulameid, seda punasemaks, mida rohkem kulda, seda kollasemaks see muutus. See protsess määras üsna täpselt ära, kui puhta kullaga tegu oli.

Proovikiviga kulla puhtuse testimine oli kiire ja kõlbas enamiku praktiliste eesmärkide puhuks. Ent kui sepp kulla puhtuses endiselt kahtles, viis ta läbi veelgi täpsema katse, milleks tuli kasutada tuld.

Arvan, et Issand on loonud ka meile proovikivi ehk välise mõõdiku, mis peegeldab jüngrit meie sees, määrab, kui ustavad me oleme, ja aitab meil saada läbi eesootavast tuleproovist.

Kord, kui Jeesus rahvast õpetas, tuli tema juurde üks käsutundja ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?”

Meisterõpetaja Jeesus vastas mehele, kes ilmselt tundis hästi seadusi, hoopis küsimusega: „„Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?”

Tema vastas ning ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast.””

Kristus vastas heakskiitvalt: „Tee seda, ja sa pead elama!” (Lk 10:25–28.)

Igavene elu, Jumala elu ja see elu, mida me otsime, põhinevad neil kahel käsul. Pühakirjades on öeldud, et „neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Mt 22:40.) Armasta Jumalat ja kõiki inimesi! Need kaks peavad olema lahutamatud. Kõrgemas mõttes võib neid pidada sünonüümideks. Need on käsud, mille järgi saab elada meist igaüks.

Vastust, mille Jeesus käsutundjale andis, võib pidada Issanda proovikiviks. Kord ütles ta: „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” (Mt 25:40.) Ta mõõdab meie pühendumust temale selle kaudu, kuidas armastame ja teenime oma kaasinimesi. Millise jälje jätame endast Issanda proovikivile meie? Kas oleme tõelised ligimesed? Kas katse näitab, et meie puhul on tegu 24-karaadise kullaga, või leitakse meist ka kassikulla jälgi?⁷

Päästja õpetas meid armastama kõiki, ka neid, keda armastada võib olla raske.

Käsutundja, kes püüdis end nii lihtsa küsimuse esitamise eest välja vabandada, uuris edasi: „Kes siis on mu ligimene?” (Lk 10:29.)

Me kõik peaksime olema selle küsimuse eest igavesti tänulikud, sest Päästja vastas sellele ühe kõige kõnekama ja hinnatuma tähendamissõnaga, mida meist igaüks on mitu korda lugenud ja kuulnud:

„Üks inimene läks Jeruusalemast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.

Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda alla ja nägi teda ning läks mööda.

Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda.

Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juurde; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks.

Ja ta astus ligi, sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina, tõstis ta oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest.

Ja teisel hommikul ära minnes võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: Kanna hoolt tema eest, ja mida sa veel peaksid kulutama, seda ma maksan sulle tagasi tulles.” (Lk 10:30–35.)

Seejärel küsis Jeesus käsutundja käest: „Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?” (Lk 10:36.) Päästja käes on kristluse proovikivi. Ta palub, et meid selle järgi hinnataks.

Tähendamissõnas mainitud leviit ja preester oleksid pidanud teadma, mida nõuab seadus: „Ära vaata pealt, kui su venna eesel või härg lamab teel, ja ära hoidu sellest kõrvale, vaid tõsta see kohe üles ühes oma vennaga!” (5Ms 22:4.) Ja kui see käib härja kohta, siis kui palju enam peaks olema abivalmis hädas venna vastu. Vanem James E. Talmage on kirjutanud: „[Millegi tegematajätmiseks] on lihtne leida vabandusi. Need kerkivad üles sama kärmelt nagu umbrohi teepervele.” (Jesus the Christ, 3. kd, Salt Lake City: The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, 1916, lk 431.)

Samaarlane andis eeskuju, milline on puhas kristlik armastus. Ta tundis röövlite ohvriks langenud mehele kaasa ning läks ja sidus kinni tema haavad. Ta viis mehe öömajale, hoolitses tema eest, kattis kõik kulud ja lubas vajadusel veel lisakski maksta. See on lugu ligimese armastusest ligimese vastu.

On üks kõnekäänd, et inimesel, kes jagab hoolitsust vaid iseendale, pole palju jagada. Armastusel on komme anda meile palju rohkem, mida jagada. Oluline on oma ligimesi armastada, ka neid, keda armastada võib olla raske. Meil tuleb meeles pidada, et kuigi sõprussuhteid loome ise, on ligimesed loonud meile kõikjale Jumal. Armastus ei tohiks tunda piire. Meie ustavus ei tohiks piirduda vähestega. Kristus on öelnud: „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?” (Mt 5:46.)⁸

Issand „mõõdab meie pühendumust temale selle kaudu, kuidas armastame ja teenime oma kaasinimesi”.

Peaksime teisi nende viletsuses armastama ja teenima.

Joseph Smith kirjutas pühadele kirja, mille teemaks oli vajadus armastada üksteist, et leida õigustust Jumala silmis. Artikkel ilmus väljaandes Messenger and Advocate. Ta kirjutas:

„Kallid vennad! Iga püha kohus peaks olema oma vendade eest heal meelel hoolitseda, neid alati armastada ja hädast välja aidata. Selleks, et leida õigustust Jumala silmis, peame üksteist armastama: peame saama jagu kurjast, külastama vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoidma end maailmast reostamatuna, sest sellised voorused lähtuvad puhtast jumalateenistusest. Kui tugevdame oma usku iga hea omadusega, mis õndsa Jeesuse lapsi kaunistab, võime palvetamise ajal palvetada, armastada oma ligimesi nagu iseennast, jääda katsumustes ustavaks ja teada, et selliste tasu on suurem taevariigis. Milline lohutus! Milline rõõm! Laske mul elada õiglase elu ja mu tasu olgu selle vääriline!” (History of the Church, 2. kd, lk 229.)

Selleks et olla head ligimesed ja leida elus rahu, nõutakse meilt neid kahte voorust: armastust ja teenimisvalmidust. Küllap olid need ka vanem Willard Richardsi südames. Josephi ja Hyrami märtrisurma eel Carthage’i vanglas soovitas vangivalvur nad turvalisuse mõttes kongi viia. Joseph pöördus vanem Richardsi poole ja küsis: „Kui meie läheme, kas tuled siis kaasa?”

Vanem Richards vastas armastavalt: „Vend Joseph, sa ei palunud mul sinuga jõge ületada, sa ei palunud mul järgneda Carthage’i, sa ei palunud mul sinuga koos vangi sattuda, arvad sa tõesti, et jätaksin su nüüd maha? Tead, mis ma teen: kui sind reetmise eest üles puua tahetakse, siis lasen ma sinu asemel üles puua ennast ning sina pääsed vabaks.”

Joseph pidi olema sellest väga liigutatud, kui ta vastas: „Aga sa ei saa seda teha.”

Kuid vanem Richards jäi endale kindlaks: „Ma teen seda siiski!” (vt B. H. Roberts. Comprehensive History of the Church, 2 kd, lk 283.)

Vanem Richardsi katse oli vahest raskem kui enamikul meist – proovikivi asemel oli tegu pigem tuleprooviga. Ent kui meilt seda palutaks, kas jätaksime elu oma pere, sõprade või naabrite eest?

Kaastunne on kui jüngriks olemise proovikivi, see näitab meie armastust Jumala ja üksteise vastu. Kas meie jälg annaks märku puhtast kullast või läheksime me preestri ja leviidi sarnaselt teisele poole teed?⁹

Peame kõndima kindlamalt ligimesearmastuse teel, mille Jeesus on meile kätte juhatanud.

Aasta enne prohvet Joseph Smithi traagilist ja ootamatut märtrisurma edastas prohvet Nauvoo pühadele tähtsa sõnumi:

„Selleks et kindlustada teiste armastust meie vastu ja seda suurendada, peame armastama teisi, nii sõpru kui ka vaenlasi. ‥ Kristlased peaksid lõpetama üksteisega jagelemise ja võistlemise ning püüdma isekeskis sobitada ühtsust ja sõprust” (History of the Church, 5. kd, lk 498–499).

Nii nagu oli [toona], on see nõuanne suurepärane ka tänapäeval. Maailm, kus me elame, olgu siis kodus või võõrsil, vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi. See on ainus viis, kuidas maailm võib tunda rahu. Peame olema üksteisega lahkemad, peenetundelisemad ja andestavamad. Peame olema abivalmimad ja aeglasemad vihastuma. Peame ulatama sõbrakäe ning hoiduma kättemaksust. Lühidalt öelduna peame armastama üksteist puhta Kristuse armastuse ehk ligimesearmastuse ja kaastundega ning, kui vaja, jagama üksteise koormaid, sest sel moel armastab Jumal meid.

Jumalateenistustel laulame tihti laulu, mille sõnad on kirjutanud Susan Evans McCloud. Lubage mul meenutada sellest paari rida.

„Päästja, näita, kuidas võiksin
käia Sinu jälgedes!
Aita näha teiste vaeva,
olla toeks neil’ muredes. ‥

Miks ma peaksin kohut mõistma,
kui käin ise eksiteil?
Igaühe südames on
salamure peidus neil. ‥

Oleks oma venna hoidja,
lohutaksin nõrkevaid.
Haavatuile, väsinuile
mõistvat südant näitaks vaid.
Oleks oma venna hoidja,
Sind aina järgiksin.

(Hymns, 1985, nr 220.)

Peame kõndima kindlamalt ligimesearmastuse teel, mille Jeesus on meile kätte juhatanud. Peame võtma hoo maha, et „näha teiste vaeva”. Meie jõuvarusid kindlasti suurendatakse, et saaksime seda teha. Kui püüaksime õppida paremini tundma Päästja tervendavat väge, siis oleks meil külluses võimalusi seda kasutada, et tuua lohutust „haavatuile ja väsinuile” ja „näidata mõistvat südant”. Jah, Issand, me tahame sind järgida!¹⁰

Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus, mis ei hävi ilmaski.

„Uue käsusõna ma annan teile,” ütles Jeesus, „et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” (Jh 13:34–35.) Seda armastust, mis meil kogu inimkonna vendade ja õdede vastu olema peaks ja mida Kristus meist igaühe vastu tunneb, nimetatakse ligimesearmastuseks ehk „Kristuse puh[taks] armastus[eks]” (Mn 7:47). See armastus ajendas Kristust tegema lepitusohvri. See on kõrgeim tipp, milleni inimhing võib küündida, ja südame sügavaim väljendus.

‥ Ligimesearmastus hõlmab kõiki teisi jumalikke voorusi. See märgib nii päästmisplaani algust kui ka lõppu. Kui ka kõik muu kaob, siis Kristuse armastus ei hävi ilmaski. See on jumalikest omadustest suurim.

Jeesuse südames oli ruumi nii vaestele, rõhutuile, leskedele, väikelastele, talunikele ja kalameestele, kitse- ja lambakarjustele, võõrastele ja välismaalastele, nii rikastele ja poliitiliselt mõjukatele kui ka tõredatele variseridele ja kirjatundjatele. Ta teenis vaeseid, näljaseid, puudusekannatajaid ja haigeid. Ta õnnistas jalutuid, pimedaid, kurte ja teisi, kel oli puue. Ta ajas välja kurje vaime, mis põhjustasid vaimuhaigusi ja emotsionaalseid kõrvalekaldeid. Ta puhastas neid, kes ägasid patukoorma all. Ta õpetas, kuidas armastada, ja näitas korduvalt, kuidas teisi isetult teenida. Tema armastusest said osa kõik. Kõikidel oli „eesõigus, ühel samuti kui teisel, ja kellelgi ei ol[nud] keelatud”. (2Ne 26:28.) See kõik andis tunnistust tema piiritust ligimesearmastusest.

Maailmale, kus me elame, tuleks kasuks, kui kõik mehed ja naised kõikjal rakendaksid Kristuse puhast armastust, mis on lahke, tasane ja alandlik. See on kadetse ega ole uhkust täis. See on isetu, kuna ei oota vastutasu. See ei tunne rõõmu kurjast ega rõõmutse süütegudest, selles pole kohta kitsarinnalisusele, vihkamisele ega vägivallale. See ei kiida heaks pilkamist, labasusi, väärkohtlemist ega tõrjumist. See innustab elama koos kristlikus armastuses, hoolimata omavahelistest erinevustest: usulistest tõekspidamistest, rassist, rahvusest, finantsseisust, haridusest ja kultuuritaustast.

Päästja on meil käskinud armastada üksteist nii, nagu armastas tema meid, ja panema endale ülle ligimesearmastuse sideme (vt ÕL 88:125), nagu pani tema endale. Meid on kutsutud puhastama oma tunded, muutma oma südant ja viima oma välised tegevused ja välimuse kooskõlla sellega, mida me väidame end uskuvat ja mida tunneme sisemiselt. Peaksime olema Kristuse tõelised jüngrid.¹¹

Teiste armastamine on „tee, mis on üle kõige”.

Vend Vern Crowley õppis noore mehena enda sõnul mõistma seda olulist õppetundi, mille Joseph Smith varajastele Nauvoo pühadele õpetas, kui ütles neile, et nad peaksid „armastama teisi, nii sõpru kui ka vaenlasi”. See on hea õppetund meile kõigile.

Kui Vern Crowley isa haigeks jäi, tuli noormehel enda õlule võtta pere autoromula juhtimine, kuigi ta oli siis alles viieteistaastane. Mõned kliendid kasutasid noormehe oskamatust ära ja üleöö läksid platsilt kaduma mõned varuosad. Vern oli vihane, tõotas varga kätte saada ja talle koha kätte näidata. Temas kohus kättemaksuhimu.

Just siis, kui isa hakkas haigusest paranema, tegi Vern ühel ööl enne sulgemist romulale tiiru peale. Väljas oli juba peaaegu pime. Äkki märkas ta romula kaugemas nurgas kedagi suurt varuosa tara poole vedamas. Ta sööstis välgukiirusel noore varga poole. Tema esimene mõte oli oma viha rusikatega välja valada, seejärel poiss kabinetti vedada ja politseisse helistada. Verni südames pulbitses viha ja kättemaks. Ta oli varga tabanud ja tahtis nüüd õigluse jalule seada.

Kuid siis ilmus ei tea kust Verni isa, pani oma nõdra käe poja õlale ja ütles: „Vern, ma näen, et sa oled pisut endast väljas. Kas ma võin sellega ise tegeleda?” Seejärel läks ta noore varga juurde, pani talle käe õlale, vaatas talle hetkeks silma ja küsis: „Poeg, ütle mulle, miks sa seda teed? Miks sa püüdsid seda käigukasti varastada?” Seejärel kõndis härra Crowley koos poisiga kontori poole, esitades talle küsimusi noormehe auto kohta. Selleks ajaks, kui nad olid kontorisse jõudnud, ütles isa: „Tead, ma arvan, et su sidur on rikkis ja see tekitabki probleeme.”

Samal ajal kees Vern vihast. „Keda huvitab, mis ta siduril viga on?” mõtles ta. „Helistame parem politseisse ja saame selle asjaga ühele poole.” Kuid isa jätkas vestlust. „Vern, too talle sidur. Too talle ka ülekanne. Ja too veel rõhkplaat ka. See peaks asja joonde ajama.” Isa ulatas kõik need osad noormehele, kes oli üritanud neilt varastada, ning ütles: „Võta need. Ja siin on ka käigukast. Sa ei pea varastama, noormees. Lihtsalt küsi. Igast probleemist leidub väljapääs. Inimesed on nõus aitama.”

Vend Vern Crowley ütles, et sai sel päeval õppetunni armastusest. Noormees tuli romulasse tihti tagasi. Ta maksis Vic Crowleylt saadud varuosad, teiste hulgas käigukasti, ajapikku kinni. Nende külastuste jooksul uuris ta Vernilt, miks ta isa oli selline, nagu ta oli, ja miks ta tegi seda, mida ta tegi. Vern rääkis talle nende viimse aja pühade uskumustest ja kuidas ta isa Issandat ja kõiki inimesi armastas. Aja möödudes sai endine varas ristitud. Vern ütles hiljem: „Raske on kirjeldada tundeid, mis mind valdasid ja mida ma selle kogemuse kaudu läbi elasin. Minagi olin noor. Olin oma patuoina kinni püüdnud. Mul oli plaan tema peal oma viha välja valada. Kuid mu isa näitas mulle kätte teise tee.”

Erineva tee? Parema tee? Üllama tee? Tee, mis on üle kõige? Oo, kuidas maailm võiks sellest võrratust näitest õppust võtta. Moroni kuulutas:

„Mispärast, kes usub Jumalasse, võib kindlalt loota paremale maailmale. ‥

Aga oma Poja annis on Jumal valmistanud oivalisema tee” (Et 12:4, 11).¹²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mida president Hunter kahte suurt käsku Issanda proovikiviks nimetades silmas pidas? (vt 1. osa.) Mõtisklege, kuidas vastaksite president Hunteri küsimustele, mida ta 1. osa lõpus esitab.
Vaadake üle president Hunteri kokkuvõte hea samaarlase tähendamissõnast (vt 2. osa). Mida saame sellest õppida ligimeste armastamise kohta? Kuidas armastada rohkem neid, „keda armastada võib olla raske”?
President Hunter õpetab 3. osas, … et peaksime armastama ja teenima neid, kellel on raske. Kuidas on õnnistatud teid, kui keegi on teid raskel ajal armastavalt teeninud?
Mõtisklege president Hunteri õpetustest selle üle, kuidas järgida ligimesi armastava Päästja eeskuju (vt 4. osa)? Kuidas saame suurendada oma armastust teiste vastu? Nimetage viise, kuidas saame paremini oma armastust näidata.
kuidas Päästja on meile oma armastust näidanud. Millal olete tundnud oma elus Päästja armastust? Milliseid õnnistusi olete saanud, kui olete kellelegi Kristuse puhast armastust näidanud?
Mida saame õppida president Hunteri jutustatud loost Vern Crowley kohta? (vt 6. osa.) Kuidas saame asendada viha ja kättemaksuhimu ligimesearmastusega? Millised kogemused on aidanud teil mõista, et ligimesearmastus on „tee, mis on üle kõige”?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 25:31–46; 1Kr 13; Ef 4:29–32; 1Jh 4:20; Mo 4:13–27; Al 34:28–29; Et 12:33–34; Mn 7:45–48; ÕL 121:45–46

Abiks uurimisel

Õpitu alusel tegutsemine suurendab mõistmist ja tugevdab tõekspidamisi (vt Jh7:17) (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 19). Võiksite endalt küsida, kuidas neid õpetusi kodus, tööl ja Kiriku kutseid täites rakendada.