20. sajandil levis misjonitöö üle kogu maa. Kiriku juhid palvetasid, et saada juhatust preesterlusse pühitsemise ja templitalitustega seotud piirangute osas seoses mustanahaliste Kiriku liikmetega. Kiriku president Spencer W. Kimball sai selle kohta otsustava ilmutuse, mida kinnitati ka tema nõuandjatele Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetele Soolajärve templis 1. juunil 1978. 8. juunil 1978 kirjutatud kirjas teatasid nad selle ilmutuse saamisest.
Issand ilmutab, et preesterlus ja templiõnnistused tehakse kättesaadavaks kõikidele väärilistele Kiriku liikmetele
Paluge õpilastel ette kujutada, et nende viimse aja pühast sõber murrab pead Kiriku kohta tekkinud küsimuste üle.
Mida te julgustaksite oma sõpra tegema?
Kui õpilased on vastanud, lugege ette Esimese Presidentkonna liikme president Dieter F. Uchtdorfi sõnad:
Kujutis
President Dieter F. Uchtdorf
Mu kallid noored sõbrad! Me oleme küsimusi esitavad inimesed, sest me teame, et uurimine viib tõeni. ‥
Uurimisest sünnib tunnistus. Mõned võivad tunda piinlikkust või et nad pole väärilised, kuna neil on seoses evangeeliumiga uurivaid küsimusi, kuid nad ei peaks selliseid tundeid tundma. Küsimuste esitamine pole nõrkuse märk. See on märk arengust.
Jumal käsib meil otsida oma küsimustele vastuseid (vt Jk 1:5–6) palub meil otsida üksnes „siira südame, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse” (Mn 10:4). Seda tehes, võime „Püha Vaimu väel” teada tõde kõigist asjadest (Mn 10:5).
Ärge kartke, esitage küsimusi. Olge uudishimulikud, kuid ärge kahelge! Hoidke tugevasti kinni sellest usust ja valgusest, mida te olete juba saanud.” (The Reflection in the Water (KHS-i pühalik koosolek, 1. nov 2009), LDS.org)
Mida õpetas president Uchtdorf, mis võiks aidata inimest, kellel on Kiriku kohta küsimused tekkinud?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette lugu, kuidas kaks inimest, Helvécio ja Rudá Martins, püüdsid küsimusi esitades tõde teada saada ja seda mõista:
Kujutis
Vanem Helvécio Martins
Vanem Helvécio Martins
„Ühel selgel aprilliõhtul 1972 ‥ mõtiskles Helvécio Martins oma pere tõeotsingute üle. Tema ja ta abikaasa Rudá olid uurinud mitut usku, kuid ükski neist ei näinud täitvat nende vaimset tühjust. „Suhtlesin tol õhtul Jumalaga ja palusin abi,” ütleb ta.” (Elder Helvécio Martins of the Seventy. – Ensign, mai 1990, lk 106)
Mõned päevad päeva hiljem tulid nende koju Brasiilias Rio de Janeiros misjonärid. Vanem Martins meenutab: „Hetkel, mil need kaks noort meest meie korterisse astusid, kadus otsekohe kogu minu süngus ja vaimne ebamugavustunne ning asendus rahu ja selgusega, mis, nagu nüüd tean, tekkis Püha Vaimu mõjul.” (Helvécio Martins ja Mark Grover. The Autobiography of Elder Helvécio Martins, 1994, lk 43)
Kui Aafrika päritolu Helvécio ja Rudá misjonäridega vestlesid, küsis Helvécio mustanahaliste rolli kohta Kirikus. Martinsid said teada, et tol ajal ei lubanud Kiriku eeskirjad mustanahalisi Aafrika päritolu mehi preesterlusse pühitseda. See pani neid misjonäridele veel enam küsimusi esitama.
Kui teie oleksite olnud Martinsi pere asemel, millised küsimused teil oleksid võinud tekkida preesterluse piirangust teada saades?
Näidake järgmist avaldust Ametliku teadaande nr 2 sissejuhatusest. (Võiksite teha õpilastele, kel ei ole pühakirjade 2013. aasta väljaannet sellest sissejuhatusest koopia.) Paluge ühel õpilasel lugeda katkend ette ja teistel leida vastused küsimustele, mis inimestel võivad olla preesterluse piirangu kohta tekkinud.
„Mormoni Raamatus õpetatakse, et „kõik on Jumalale ühesugused”, sealhulgas mustad ja valged, orjad ja vabad, mehed ja naised (vt 2Ne 26:33). Kiriku ajaloo vältel on ristitud igast rassist ja rahvusest inimesi paljudes maades ja nad on elanud ustavate Kiriku liikmetena. Joseph Smithi eluajal pühitseti preesterlusse mõned mustanahalised Kiriku liikmed. Kiriku ajaloo algusaegadel aga lõpetasid juhid preesterluse andmise mustanahalistele meestele. Kiriku ülestähendused ei anna mingit selget ülevaadet, millest see tava alguse sai.”
Millised preesterluse piiranguga seotud küsimused saavad selles avalduses vastuse?
Juhtige tähelepanu reale: „Kiriku ülestähendused ei anna mingit selget ülevaadet, millest see tava alguse sai.” Veenduge, et õpilased mõistavad, et kuigi võidakse võivad pakkuda põhjusi, miks mustanahalisi mehi mõnda aega preesterlusse ei pühitsetud, ei pruugi need põhjused õiged olla. Äsja ette loetud avaldus väljendab Kiriku ametlikku seisukohta.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette lõik, kus kirjeldatakse, mida Martinsi pere tegi, kui oli taastatud evangeeliumist teada saanud:
Martinsi pere ristiti 2. juulil 1972 ja teenis ustavalt Kirikus. Kui nende vanim poeg Marcus sai patriarhaalse õnnistuse, lubati selles, et ta hakkab evangeeliumi jutlustama. Kuigi preesterluse piirang ei lubanud Marcusel tookord põhimisjonil teenida, avasid tema vanemad misjoni jaoks mõeldud hoiuarve. 1975. aastal teatas Kirik, et Brasiiliasse São Paulosse ehitatakse tempel. Aitamaks templi jaoks raha koguda, müüs õde Martins oma ehted. Vend Martins teenis ustavalt templit tutvustava komitee liikmena. Martinsite pere tegi need ohverdused, kuigi nad uskusid, et neil pole võimalik templis preesterluse talitusi saada.
Miks oli Martinsi pere teie arvates nõus ristitud saama ja Kirikus ustavalt teenima, kuigi preesterluse piirang neid tol ajal otseselt puudutas?
Kui õpilased on seda küsimust arutanud, lugege ette vend Martinsi vastus:
Kujutis
Vanem Helvécio Martins
„Olime leidnud tõe ja miski ei takistaks meil selle järgi elada. ‥ Kui Vaim ütleb, et evangeelium on tõsi, ‥ kuidas saad sa seda eitada?” (Elder Helvécio Martins of the Seventy, lk 106)
Juhtige tähelepanu sellele, et kuna Martinsite pere oli saanud Pühalt Vaimu kaudu tunnistuse, võisid nad minna edasi ja usaldada Issandat, hoolimata sellest, mida nad ei mõistnud.
Kuidas võib Martinsite pere teenimine olla teile eeskujuks, kui teil küsimusi tekib? (Me võime hoida tugevasti kinni sellest, mida me juba teame ja jääda tugevaks, kuni saame teadmisi juurde.)
Selgitage, et lisaks Martinsite perele olid 1978. aasta ilmutusele eelnenud aastakümnetel saanud teada taastatud evangeeliumi tõesusest tuhanded Aafrika päritolu inimesed eri rahvaste seas. Kiriku juhid Salt Lake Citys said suurel hulgal kirju usku pöördunutelt Nigeeriast ja Ghanast, kes olid ristimata. Nad palusid, et misjonärid Aafrikasse saadetak. Kiriku juhid kaalusid aastaid palvemeelselt seda küsimust, kuid tundsid, et aeg polnud veel käes, et saata misjonäre Aafrikasse, kus kohalikud liikmed ei saa ei juhtida ega talitusi läbi viia.
Kujutis
President Spencer W. Kimball
Rääkige õpilastele, et ametlikus teadaandes nr 2 on kirjas ametlik teade ilmutuse kohta, mille president Spencer W. Kimball sai 1. juunil 1978. Paluge ühel õpilasel lugeda ette esimene lõik pärast sõnu „Kallid vennad”. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida, mille tunnistajateks olid Kiriku juhid olnud.
Mida olid Kiriku juhid näinud kogu maailmas?
Mis inspireeris Kiriku juhte, kui nad olid tunnistajaks Issanda töö levimisele? (Soov, et kõik väärilised liikmed saaksid osa kõigist evangeeliumi õnnistustest.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmine lõik (algab sõnadega „Olles teadlikud nendest lubadustest”). Paluge õpilastel leida, kuidas Kiriku juhid selle soovi ajel tegutsesid, milleks nad inspiratsiooni said.
Kuidas president Spencer W. Kimball ja teised Kiriku juhid oma inspireeritud soovide ajel tegutsesid?
Mida see meile prohvetite kohta õpetab? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage soovi korral tahvlile tõde: prohvetid otsivad Kiriku juhtimisel Issanda juhatust.)
Juhtige tähelepanu fraasile „olles teadlikud nendest lubadustest, mida ‥ prohvetid ‥ andnud on”.
Mida õpetab see fraas ja sellele järgnev lause meile sellest, mida teadsid Kiriku juhid preesterluse piirangu kohta? (Nad teadsid, et mingil ajal võivad kõik väärilised mehed saada preesterluse.)
Selgitage, et Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum olid aastaid enne 1978. aastat preesterluse piirangu üle aru pidanud ja palvetanud. Rohkem kui sajand kehtinud piirangu muutmiseks vajati Kiriku juhtide arvates ilmutust. See küsimus oli juba mõnda aega raskelt president Kimballi mõtteid vaevanud ja ta läks sageli üksinda templisse, et selle üle palvetada.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmised kaks lõiku, alustades sõnadega „Ta on kuulnud meie palveid”. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida Issanda vastus president Kimballi, tema nõuandjate Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete palvetele.
Milline oli Issanda vastus Tema prohvetite palvetele?
Mida õpetab see meile selle kohta, kuidas Issand oma Kirikut juhib? (Kui õpilased vastavad, kirjutage tahvlile õpetus: Issand juhib oma Kirikut ilmutuste kaudu oma prohvetitele.)
Selgitage, et see ilmutus avaldas suurt mõju inimestele kogu maailmas. Paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida tegid Helvécio Martins ja tema naine Rudá, kui nad sellest teada said:
„Ma ei suutnud oma tundeid talitseda. Läksime Rudága meie magamistuppa, põlvitasime ja palvetasime. Tihkusime nutta, kui tänasime oma Taevaisa sündmuse eest, millest olime vaid unistanud. See päev oli tõepoolest kätte jõudnud ja veel meie surelikus elus.” (Autobiography, lk 69–70) Martinsi pere pitseeriti templis. Nende poeg Marcus oli esimene mustanahaline Kiriku liige, kes pärast preesterluse piirangu lõpetamiseks vajaliku ilmutuse saamist misjonil teenis. Helvécio Martinsist sai kohalik preesterluse juht ja lõpuks kutsuti ta teenima Teise Seitsmekümne Kvoorumi liikmena.
Selgitage, et peagi pärast selle ilmutuse saamist, mis tõi lõpu preesterluse piirangule, saadeti misjonärid Aafrikasse. Sellest ajast peale on ehitatud sellele mandrile templeid ja sajad tuhanded inimesed on saanud ise ja oma surnud esivanemate heaks evangeeliumi talitusi.
Mainige, et õpilaste käest võidakse küsida, miks ei pühitsenud Kirik mõnda aega mustanahalisi mehi preesterlusse. Innustage neid mõtisklema, kuidas nad võiksid sellele küsimusele vastata.
Kinnitage, et ka teistele selgitada, et me ei tea, millest preesterluse piirang alguse sai. Lisaks võime rääkida ja tunnistada tõdedest, mida me teame. (Soovi korral viidake tahvlile kirjutatud tõdedele.) Lõpetuseks paluge õpilastel jagada oma tundeid ja tunnistust. Soovi korral jagage ka oma tunnistust.
Vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud, et kuigi preesterluse volitus on antud meestele, võivad kõik Taevase Isa lapsed – mehed ja naised – preesterluse õnnistustest osa saada:
Kujutis
Vanem M. Russell Ballard
„Meie Taevase Isa suures preesterlusega õnnistavas plaanis kuulub meestele ainulaadne kohustus preesterlust hallata, kuid nad ise ei ole preesterlus. Meestel ja naistel on erinevad, kuid võrdväärsed rollid. Nii nagu naine ei saa jääda lapseootele ilma meheta, ei saa mees rakendada täielikult preesterluse väge igavese perekonna loomiseks ilma naiseta. ‥ Igavikulisest vaatenurgast vaadatuna jagatakse nii järglaste saamise väge kui ka preesterluse väge abikaasade vahel. Ja abikaasadena peaksid mees ja naine püüdma järgida oma Taevast Isa. Taotledes oma elus ja oma pere jaoks preesterluse õnnistusi, peaksid nad keskenduma sellistele kristlikele voorustele nagu armastus, alandlikkus ja kannatlikkus.
Meie jaoks on oluline mõista, et Taevane Isa on kandnud hoolt, et preesterluse õnnistused oleks kättesaadavad ja preesterluse vägi annaks jõudu kõikidele Ta poegadele ja Ta tütardele.” (Minu töö ja minu hiilgus. – 2013. a kevadine üldkonverents)
Ametlik teadaanne nr 2. Hoiduge Jumala ilmutustele inimeste väljamõeldud põhjenduste lisamist
„1988. aastal preesterlust puudutava ilmutuse kümnendal aastapäeval antud intervjuus selgitas [vanem Dallin H. Oaks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist oma] suhtumist kiusatustesse anda jumalikule ilmutusele inimlikke põhjendusi:
Kujutis
Vanem Dallin H. Oaks
„Kui te loete pühakirju, mõeldes küsimusele „Miks käskis Issand seda või miks käskis Ta toda”, siis leiate, et vähem kui ühe käsu puhul sajast on meile antud selle põhjus. Issanda mall ei ole oma käske põhjendada. Meie [surelikud] põhjendame ilmutust. Meie põhjendame käske. Kui me seda teeme, siis vastutame selle eest ise. Mõned inimesed leidsid põhjuseid sellele, millest me siin räägime, ja nad arvasid täiesti valesti. Sellest tuleb õppida. ‥ Ma otsustasin juba ammu, et ma usun käskudesse ja ma ei usu põhjustesse, mis selleks välja mõeldakse.”
Kui küsiti, kas [ta] rääkis üldjuhtide antud põhjendustest, siis [ta] vastas:
„Ma räägin üldjuhtide antud põhjendustest ja samuti teiste antud põhjendustest. Kogu see põhjenduste leidmine tundub mulle mittevajaliku riskina. ‥ Ärgem korrakem mineviku vigasid, ei siin ega teistes piirkondades, püüdes ilmutustele põhjendusi leida. Põhjendused on alati suures osas inimeste väljamõeldised. Ilmutused on need, mida me Issanda tahtena toetame ja need on muutumatud.” [Apostles Talk about Reasons for Lifting Ban. – Daily Herald, Provo, Utah, 5. juunil 1988, lk 21 (AP)]” (Dallin H. Oaks. Life’s Lessons Learned, 2011, lk 68–69)
Ametlik teadaanne nr 2. Me ei tea kõiki vastuseid, kuid me peaksime jääma sellele kindlaks, mida me teame
Vanem Paul V. Johnson Seitsmekümnest on evangeeliumi õpetajatele nõu andnud:
Kujutis
Vanem Paul V. Johnson
„Pole häda, kui õpilased näevad, et õpetaja ei tea vastuseid kõikidele küsimustele, kuid ta teab vastuseid põhimõttelistele küsimustele ja tal on tugev tunnistus. Kui ingel küsis Nefilt, kas ta teadis Jumala alandumist, vastas Nefi: „Ma tean, et ta armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust.” (1Ne 11:17) Isegi kui me ei tea vastust konkreetsele küsimusele, võime õpilastele meelde tuletada asju, mida me teame.
Veel üks probleem, millega me silmitsi seisame, eriti siis, kui oleme juba mõnda aega õpetanud, on kalduvus hoida kinni vanadest materjalidest ja selgitustest. Palju parem oleks hoida end kursis Kiriku tänapäevaste hoiakutega. Üheks parimaks viisiks seda teha on olla kursis uudisteportaali [mormoonideuudised.ee] materjalidega. ‥
„Mind võeti KHS-i süsteemi tööle 1978. aasta suvel. Tolle aasta juunis anti teada ilmutusest, et preesterlus antakse kõikidele väärilistele meestele. Sama aasta augustis rääkis Kaheteistkümne Kvoorumi liige vanem Bruce R. McConkie umbes samasugusele kogunemisele kokku tulnud seminari ja instituudi töötajatele. Ta rõhutas, kuidas see ilmutus muutis meie arusaamist sellest asjast. Ta ütles:
„Unustage kõik, mida ma olen öelnud või mida president Brigham Young või president George Q. Cannon või ükskõik kes on öelnud varasemalt, mis on selle ilmutusega vastuolus. Me rääkisime piiratud arusaamise tasandilt ning omamata valgust ja teadmist, mida nüüd on maailmale antud.
Me saame oma tõe ja valguse rida rea ja põhimõte põhimõtte peale. Nüüd on meile antud selles asjas suurel hulgal uut teadmist ja valgust ning see kustutab kogu pimeduse ja kõik mineviku vaated ja mõtted. Need ei oma enam mingit tähtsust.
Pole enam erilist vahet, mida keegi kunagi ütles ‥ asja kohta enne esimest juunit sel aastal [1978].” (All Are Alike unto God. –KHS-i Mormoni Raamatu sümpoosion, 18. aug 1978, lk 2; LDS.org)
„Hoidkem sammu selle valgusega, mis meile on antud.” (A Standard unto My People. – KHS-i usuõpetajatele peetud kõne, 7. aug 2012, LDS.org)
Mõned Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed kirjeldasid hiljem 1. juunil 1978 saadud ilmutusega seoses oma kogemust. Näiteks tunnistas 1978. aastal Kaheteistkümne Kvoorumi liige olnud president Gordon B. Hinckley:
Kujutis
President Gordon B. Hinckley
„Ruumis valitses pühalik atmosfäär. Minul oli tunne, nagu oleks avanenud kanal taevase trooni ja põlvitava, anuva Jumala prohveti vahel, kellega koos palvetasid Kaheteistkümne Kvoorumi liikmed. ‥ Ja Püha Vaimu kaudu tuli kinnitus prohvetile, et see, mille üle ta palvetas, oli õige, et oli saabunud aeg ja nüüd peaksid imelised preesterluse õnnistused antama kõikidele väärilistele meestele kõikjal, põlvnemisliinist olenemata.
Iga mees selles ringis teadis Püha Vaimu väel sama asja. ‥
Mitte keegi meist, kes tol korral kohal viibisid, polnud pärast seda enam endised. Samamoodi pole endine ka Kirik.” (Priesthood Restoration. – Ensign, okt 1988, lk 70)
Vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kinnitas samamoodi:
Kujutis
Vanem Bruce R. McConkie
„Tookord [kui saadi Ametlikus teadaandes nr 2 kirjas olev ilmutus] tänu anumisele ja usule ning tänu sellele, et aeg oli küps, kallas Issand oma ettenägelikkuses Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne peale Püha Vaimu ning seda imelisel moel, mis ületab kõik, mida keegi tol korral kohal olnutest oli eales kogenud. Ilmutus anti Kiriku presidendile. See tuli samuti igaühelele, kes oli kohal.”(All Are Alike unto God. – KHS-i usuõpetajatele peetud kõne, 18. aug 1978, lk 3, LDS.org)