1830. aasta septembris kutsus Issand Thomas B. Marshi jutlustama evangeeliumi ja aitama Kirikut rajada. Õpetuse ja Lepingute 31. osas kirjas olev kutse sisaldas samuti lubadusi ja nõu, et juhtida Thomast nii isiklikus elus kui ka misjonärina. 1830. aasta oktoobris sai Joseph Smith ilmutuse, mis on nüüd kirjas Õpetuse ja Lepingute 32. osas, milles Issand kutsus Parley P. Pratti ja Ziba Petersoni ühinema Oliver Cowdery ja Peter Whitmer nooremaga misjonile laamanlaste juurde Missouri osariigi lääneosas. Issand lubas olla misjonitöös koos nendega.
Issand kutsub Thomas B. Marshi jutlustama evangeeliumi ja aitama Kirikut rajada
Paluge õpilastel mõtelda oma pereliikmetele ja sellele, mida nad nendega seoses tunnevad. Võiksite näidata oma pere pilti ja rääkida lühidalt, kuidas Te neid armastate. Küsige õpilastelt, kas nende peres on keegi, kes pole Kiriku liige või kes ei ela hetkel Issandaga tehtud lepingute kohaselt. Samuti võiksite paluda, et õpilased mõtiskleksid, millised on nende lootused selliste pereliikmete suhtes.
Selleks, et aidata õpilastel mõista selle osa tausta, paluge ühel õpilasel lugeda ette, kuidas sai Thomas B. Marshist Kiriku liige.
Elades 1829. aastal Ameerika Ühendriikides Massachusettsi osariigis Bostonis, jõudis Thomas B. Marsh järeldusele, et ükski kirik, mida ta teadis, ei olnud Piibli õpetustes järjepidev. Ta kirjutas: „Ma uskusin, et Jumala Vaim käskis mul minna teekonnale läände.” Ta lahkus oma naise Elizabethi ja nende väikeste laste juurest, et otsida tõde. Pärast kolmekuulist teekonda oli Thomas teel koju, kui „kuulis kuldsest raamatust, mille üks nooruk nimega Joseph Smith oli leidnud”. Ta läks New Yorgi osariiki Palmyrasse, kus ta kohtus Martin Harrisega. Trükkal andis Thomasele küljenduspoogna, millel olid Mormoni Raamatu esimesed kuusteist lehekülge. Thomas kirjutas hiljem: „Pärast koju saabumist ‥ näitasin oma naisele kuutteist lehekülge Mormoni Raamatust ‥, mis teda väga rõõmustas, sest ta uskus, et see oli Jumala töö.” Umbes aasta hiljem, kui nad olid saanud teada Kiriku loomisest, kolisid Thomas ja ta pere Palmyrasse. Seal elades sai ta Fayette’i lähedal ristitud ja septembris 1830 pühitses Oliver Cowdery ta vanemaks. (Vt Thomas B. Marsh. History of Thomas Baldwin Marsh. – Millennial Star, 11. juuni 1864, lk 375.)
Mis teile Thomas B. Marshi tõeotsingutes muljet avaldab?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 31:1–2 ja teistel tähele panna, milliseid fraase kasutas Issand, et Thomast tema ristimise järel innustada.
Kuidas Issand Thomast neis salmides innustas?
Millise lubaduse Issand Thomasele tema pere kohta andis?
Millist põhimõtet võime me salmidest Õpetus ja Lepingud 31:1–2 õppida, mis aitab meid, kui meil on pereliikmeid, kes ei ole Kiriku liikmed või kes ei ela ustavalt oma lepingute kohaselt? (Kuigi õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, peaksid nad tundma ära põhimõtte: meie ustavuse kaudu võivad meie pereliikmed saada õnnistatud, et uskuda ja teada tõde. Kirjutage see põhimõte tahvlile.)
Kuidas võidakse inimesi nende pereliikmete ustavuse kaudu õnnistada? Milliseid näiteid olete selle kohta näinud?
Paluge õpilastel vaadata üle Õpetus ja Lepingud 31:3–4 ja leida, mida kutsus Issand Thomas B. Marshi tegema. Paluge neil öelda, mida nad leidsid. Paluge ühel õpilasel lugeda ette president Gordon B. Hinckley sõnad õnnistuste kohta, mis saavad osaks neile, kes teenivad ustavalt misjonäridena. (Võiksite teha õpilastele tema sõnadest koopia, mida saab pühakirjade vahel hoida.) Paluge õpilastel kuulata, kes saavad misjonil teenimise kaudu õnnistatud.
Kujutis
President Gordon B. Hinckley
„Te õnnistate nende elu, keda õpetate, ja nende järeltulijate elu. Te õnnistate oma elu. Te õnnistate oma perekonna elu, kes teid toetab ja teie eest palvetab.” (Of Missions, Temples, and Stewardship. – Ensign, nov 1995, lk 52)
Kes saavad misjonil teenimise kaudu õnnistatud?
Jagage õpilased kolme rühma. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 31:5–8. Paluge ühel rühmal leida õnnistused, mis võivad saada osaks neile, keda Thomas B. Marsh õpetab. Paluge teisel rühmal leida õnnistused, mis võivad saada osaks Thomasele, kui ta misjonärina teenib. Paluge kolmandal rühmal leida õnnistused, mis võivad saada osaks Thomase perekonnale, kui ta neist eemal on. Kui õpilased on lugemise lõpetanud, küsige:
Millised õnnistused võivad saada osaks neile, keda Thomas õpetab?
Kuidas Thomast misjonärina teenimise eest õnnistatakse?
Kuidas tema peret õnnistatakse?
Kuidas on teise inimese misjonil teenimine õnnistanud teie või mõne teie tuttava elu?
Soovi korral võite rääkida oma kogemusest, kuidas olete näinud, et misjonil teenimine inimeste elu õnnistab.
Jeesus Kristus annab Thomas B. Marshile isiklikku nõu
Selgitage, et salmides Õpetus ja Lepingud 31:9–13 on kirjas Issanda nõuanne Thomas B. Marshile tema isikliku elu ja misjonäriks olemise kohta. Kirjutage järgnevad juhised enne tundi tahvlile või valmistage õpilastele käsilehed.
Uurige salme Õpetus ja Lepingud 31:9–12 ning leidke üks nõuanne, mida teie arvates on tähtis meil tänapäeval järgida. Valmistuge vastama järgmistele küsimustele:
Millise nõuande te valisite? Miks on teie arvates see nõuanne tänapäeval tähtis?
Tooge välja üks viis, kuidas saate seda nõuannet oma elus rakendada?
Millist kasu me selle nõuande järgimisest saame?
Laske õpilastel töötada paarides. Paluge neil iseseisvalt uurida Õpetus ja Lepingud 31:9–12 ning seejärel oma paarilisele rääkida, kuidas nad neile küsimustele vastaksid.
Kui õpilased on oma vastuseid jaganud, paluge neil lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 31:13 ja leida, millist õnnistust Issand Thomas B. Marshile lubas, kui ta jääb ustavaks. Paluge ühel õpilasel tulla tahvli juurde ning panna see lubadus kirja põhimõttena, kasutades sõnu „kui” ja „siis”. Innustage ülejäänud õpilasi tahvli juures olijat vajadusel aitama. Kuigi õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, peaksid nad tundma ära põhimõtte: kui peame ustavalt vastu kuni lõpuni, siis Issand on meiega. Rõhutage, et see tõde kehtib meie kohta, kui püüame teistega evangeeliumi jagada, aga ka teistes olukordades.
Millal olete tundnud, et Issand on teiega, kui olete püüdnud Talle ustav olla? (Laske õpilastel hetkeks selle küsimuse üle järele mõelda, enne kui nad vastavad. Soovi korral jagage ka oma kogemust.)
Issand kutsub Parley P. Pratti ja Ziba Petersoni ühinema misjoniga laamanlaste juurde
Paluge õpilastel vaadata pühakirjas kaarti pealkirjaga: „Kiriku liikumine läände” (vt Kiriku ajalooga seotud kaardid, kaart nr 6). Või siis võiksite näidata suurt kaarti, millel on näha vahemaa New Yorgi osariigist Missouri osariigini.
Kuhu kutsuti evangeeliumit kuulutama Oliver Cowdery ja Peter Whitmer noorem? (Kui õpilastel pole meeles, innustage neid viitama salmidele Õpetus ja Lepingud 28:8–9; 30:5. Need misjonärid kutsuti jutlustama „laamanlaste juurde” Missouri osariigi läänepiirile. Aidake õpilastel see piirkond kaardil üles leida.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetuse ja Lepingute 32. osa päis. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida küsimus, mis mõnel Kiriku vanemal seoses Oliver Cowdery ja Peter Whitmer noorema misjoniga oli tekkinud.
Milline küsimus oli mõnel Kiriku vanemal tekkinud seoses misjoniga laamanlaste juures? (Nad tahtsid teada, kas veel vanemaid kutsutakse laamanlasi õpetama.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 32:1–3. Paluge ülejäänud õpilastel teksti jälgida, et leida, mida Parley P. Pratt ja Ziba Peterson tegema kutsuti ning mida Issand neile lubas.
Mida Parley ja Ziba tegema kutsuti?
Mida Issand neile lubas?
Võiksite juhtida tähelepanu sellele, kui sarnased on salmis Õpetus ja Lepingud 32:3 antud lubadus ja tahvlil kirjas olev põhimõte: kui peame ustavalt vastu kuni lõpuni, siis Issand on meiega.
Soovi korral selgitage, et 1830. aasta sügisel ja 1830.–1831. aasta talvel rändas see väike rühm misjonäre (hiljem ühines nendega Ohio osariigist pöördunu Frederick G. Williams) umbes 2400 kilomeetrit, sellest enamik jalgsi, New Yorgi osariigist Fayette’ist Missouri osariiki Independence’isse. Need neli misjonäri saabusid Independence’isse 1831. aasta jaanuari keskel. Osaliselt kannatasid nad oma teekonnal krõbedat külma, tugevat tuult ja kurnatust, toitudes peamiselt külmunud maisileivast ja toorest sealihast. Mõnes kohas, kus nad kõndisid, oli lumi ligi meetripaksune. Hoolimata nendest raskustest, õnnestus misjonäridel tutvustada evangeeliumi Ameerika indialastele, kes elasid indiaanlaste territooriumil Missouri osariigi läänepiiri lähedal. Samuti jutlustasid nad evangeeliumi Ohio osariigis Mentoris ja Kirtlandis rahvahulgale, kes ootas Uue Testamendi aegse kristluse taastamist. (Õpilased saavad Õpetuse ja Lepingute 35. osa uurides nende inimeste ja nende juhi Sidney Rigdoni kohta rohkem teada.) Issand täitis oma lubaduse, et Ta on koos nende misjonäridega ja et miski ei saa neist võitu. (Vt: Church History in the Fulness of Times Student Manual, 2. vlj (Church Educational System manual, 2003), lk 84–85.)
Võiksite lõpetada õppetunni, tunnistades tõdedest, mida arutasite.
Õpetuse ja Lepingute 31. osas kirjas olev ilmutus on üks paljudest (vt ÕL 30–36), mille Issand andis misjonitöö kohta alates ajast, mil Ta ilmutas esimest korda oma rahva kokkukogumise põhimõtte (vt ÕL 29:1–8) ja kui Ta esmakordselt teatas, kuhu nad kokku kogutakse (vt ÕL 37).
Iga inimene, kes õpib Jeesuse Kristuse evangeeliumist, peab ise valima, kas ta võtab selle vastu. Siiski, meie ustav eeskuju võib mõjutada teisi head tegema. See, kuidas ja millal Issand oma lubadused täidab, näiteks need, mis Ta andis Thomas B. Marchile Õpetuse ja Lepingute salmides 31:2, 5–8, ei pruugi alati ühtida meie lootuste ja ootustega. Siiski näitab järgmine president Thomas S. Monsoni jutustus kogemusest, mis tal oli misjonijuhatajana Kanadas, et Issand täidab oma lubadused ustavatele:
Kujutis
President Thomas S. Monson
„Kord istus mu kabinetis äsja saabunud misjonär. Ta oli lahtise peaga, tugev, õnnelik ja tänulik, et saab olla misjonär. Ta pakatas entusiasmist ja teenimissoovist. Temaga juttu ajades ütlesin ma talle: „Vanem, mulle tundub, et sinu isa ja ema toetavad sinu misjonikutset kogu südamest.” Ta lasi pea norgu ja vastas: „Mitte eriti. Vaadake, minu isa pole Kiriku liige. Ta ei usu nagu meie ega suuda seetõttu täiel määral hinnata minu ülesande tähtsust.” Ilma kõhklemata ja mitte iseenese tarkusest, vaid ühest teisest allikast inspireerituna ütlesin talle: „Vanem, kui teenid Jumalat Tema sõnumit kuulutades ausalt ja usinalt, liitub sinu isa Kirikuga veel enne, kui su misjon läbi saab.” Ta haaras mul tugevasti käest, samas kui tema silmad täitusid pisaratest, mis hakkasid mööda ta põski alla voolama, ning kuulutas: „Kui mu isa tõe vastu võtab, on see minu elus suurim õnnistus.”
See noor mees ei istunud käed rüpes, lootes ja soovides, et tõotus täide läheb, vaid järgis pigem Abraham Lincolni eeskuju, kelle kohta on öeldud: „Ta palvetas, nagu sõltuks kõik Jumalast! Ja seejärel tegutses, nagu sõltuks kõik temast endast!” Selline oli selle noore mehe misjoniteenistus.
Iga misjonäride konverentsi ajal otsisin ma ta enne koosolekuid üles ja küsisin: „Vanem, kuidas isal läheb?”
Tema vastus oli alati üks: „Edusamme pole, aga ma tean, et Issand täidab lubaduse, mille Ta teie kui minu misjonijuhataja vahendusel mulle andis.” Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud ning lõpuks, vaid kaks nädalat enne seda, kui me ise misjonilt koju läksime, sain ma selle misjonäri isalt kirja. Tahaksin seda täna teiega jagada.
„Kallis vend Monson!
Ma soovin südamest Teid tänada, et hoolitsesite nii hästi minu poja eest, kes hiljuti Kanadas oma misjoni lõpetas.
Ta on meid inspireerinud.
Kui mu poeg misjonile läks, lubati talle, et minust saab enne tema kojutulekut Kiriku liige. Selle lubaduse andsite talle vist Teie, minule tundmatu inimene.
Mul on rõõm teatada, et mind ristiti Kirikusse nädal enne poja misjoni lõppu. ‥
Ka tema noorem vend ristiti ja kinnitati hiljuti Kiriku liikmeks.
Lubage mul veel kord tänada Teid kogu lahkuse ja armastuse eest, mida tema kaasmisjonäridest vennad kahe viimase aasta jooksul tema vastu üles näitasid.
Ustavalt
väga tänulik isa.”
Alandlik usupalve sai taas kord vastuse.” (Vt: Tulge Tema juurde palve ja usuga. – Esimese Presidentkonna sõnum, märts 2009.)
Thomas B. Marsh oli omandanud mõned oskused mahedama toimega taimede ravitaimedena kasutamiseks ja sai oma teadmistega inimesi aidata. Siiski oli tema suurim kutse tervendada hingi. On üles tähendatud palju juhtumeid, kus Thomas B. Marsh pühendas oma aega sellele, et aidata Kiriku liikmetel nende probleeme lahendada.
Kuigi esimene misjon laamanlaste juures ei olnud kuigi edukas Ameerika indiaanlastele usu kuulutamise osas, oli sel märkimisväärne mõju Kiriku varasele ajaloole. President Joseph Fielding Smith on selgitanud:
Kujutis
President Joseph Fielding Smith
„Ligi kahe tuhande neljasaja kilomeetri pikkune teekond, enamik läbi kõnnumaa ja enamik ajast karmis ilmas, võttis ligi neli kuud. Siiski oli see väga kasulik teekond, sest paljud võtsid tee peal evangeeliumi vastu ning Kirtlandis ja teistes kohtades tekkisid tugevad kogudused ja paljud vaprad mehed liitusid Kirikuga. See oli esimene misjonireis New Yorgi osariigist läände ja selle tulemused pidid Kirikule suurt kasu tooma.” (Church History and Modern Revelation, 2. kd, 1953, 1. kd, lk 150)
Õpetuse ja Lepingute 32. osas kirjas olevas ilmutuses räägitakse Parley P. Prattile ja Ziba Petersonile. Võiksite lugeda ette järgmise ajaloolise info, et aidata õpilastel nende kahe mehe kohta rohkem teada saada:
1830. aasta suvel läksid Parley P. Pratt ja tema naine Thankful oma kodust Ohio osariigis Amherstist külastama oma sugulasi New Yorgi osariigis. Püha Vaim õhutas Parleyt peatuma New Yorgi osariigis Newarki külas Palmyra lähistel, kus ta kuulis Mormoni Raamatust. Hiljem kirjutas ta oma kogemusest selle raamatuga:
Kujutis
Parley P. Pratt
„Lugesin terve päeva; söömine oli koorem, mul puudus igasugune söögiisu; õhtu saabudes oli magamine koorem, kuna eelistasin magamise asemel lugeda.
Kui ma lugesin, oli Issanda vaim minu peal ning ma teadsin ja mõistsin, et see raamat on tõde.” (Autobiography of Parley P. Pratt, toim. Parley P. Pratt, 1938, lk 20)
Parley reisis Palmyrasse, kus ta kohtus Hyrum Smithiga, kes teda õpetas. Peagi reisisid Hyrum ja Parley New Yorgi osariiki Fayette’i, et kohtuda Kiriku üha kasvava koguduse liikmetega. 1830. aasta septembris ristis Oliver Cowdery Parley ja pühitses ta vanemaks.
Ziba Petersoni pöördumisest on vähe teada. Me teame, et Oliver Cowdery ristis ta 1830. aasta aprillis ja sama aasta juunis kinnitati ta vanemaks.
Järgnev lugu on näide, kuidas Issand õnnistas Parley P. Pratti, kui ta misjonärina teenis.
Kaheksakümne kilomeetri kaugusel Kirtlandist võeti Parley tühise süüdistuse ettekäändel vahi alla, tema üle mõisteti kohut ja ta mõisteti vangi või tal tuli maksta trahvi (Autobiography of Parley P. Pratt, toim. Parley P. Pratt, 1938, lk 36). Kuna tal raha polnud, veetis Parley öö kohalikus võõrastemajas luku taga. Järgmisel hommikul kohtus ta lühidalt oma kaaslastega ja käis neile peale, et nad jätkaksid oma teekonda, lubades neile peagi järele jõuda. Parley kirjutas: „Olles istunud veidi aega mind valvava ametniku kamina ees, palusin luba välja minna. Läksin tema saatel keskväljakule. Ma küsisin: „Härra Peabody, kas te olete hea võidujooksja?” Ta vastas: „Ei, kuid mu suur buldog on. Teda on treenitud mitu aastat olema mulle abiks minu teenistuses. Minu käsu peale võtab ta iga mehe kinni.” „Hästi, härra Peabody, te sundisite mind käima endaga kaasas ühe penikoorma, aga ma käisin kaks. Olete andnud mulle võimaluse jutlustada, laulda ning kandnud hoolt minu ööbimiskoha ja hommikusöögi eest. Nüüd pean ma oma teekonda jätkama. Kui te olete hea võidujooksja, võite mind saata. Ma tänan teid lahkuse eest. Head aega, söör!”
Seejärel jätkasin ma oma teekonda, samal ajal kui tema seisis hämmastunult nagu kohale naelutatud. ‥ Ta ei ärganud sellest tardumusest ega hakanud mind taga ajama, kuni olin saavutanud ehk kahesajameetrise edumaa. ‥ Seejärel tuli ta mulle järele, mind hüüdes ja ässitades oma koera mind kinni võtma. Koer, üks suurimaid, keda olin eales näinud, tuli raevukalt jälgi mööda mulle järele, ametnik tema järel käsi plaksutades ja hüüdes: „Stu-boy, Stu-boy, võta! Võta kinni! Ma ütlen, murra ta maha!”, näidates sõrmega minu liikumissuunda. Koer lähenes kiiresti ja hakkas minu poole hüppama, kui äkki tabas mind välkkiire mõte ametnikku aidata, saates koera kogu oma raevus minu ees laiuvasse metsa. Näitasin näpuga sinnapoole, plaksutasin käsi ja karjusin samamoodi kui ametnik. Koer tormas topeltkiirusel minust mööda metsa poole, olles minu ja ametniku tagantkihutamisest ning samas suunas jooksmisest kannustatud.”
Olles nii ametnikul kui koeral käest lipsanud, ühines vanem Pratt teist teed minnes oma kaaslastega. Hiljem sai Parley teada, et Simeon Carter, kellele ta oli jätnud Mormoni Raamatu, ühines Kirikuga koos veel kuuekümne selle piirkonna inimesega. (Vt: Autobiography of Parley P. Pratt, lk 38–39.)