1834. aasta jaanuariks oli Kiriku liikmete arv kasvanud üle 3000. Kasvu tõttu oli vaja rohkem juhte, et Kiriku asjade eest hoolt kanda. 1834. aasta 17. veebruaril kogunesid Joseph Smithi kodus kakskümmend neli ülempreestrit konverentsile, kus organiseeriti Kiriku esimene kõrgem nõukogu. Selle koosoleku sekretär Orson Hyde märkas, et kõrgem nõukogu võis olla teinud koosoleku protokollis mõned vead. Seetõttu hääletas nõukogu, et prohvet peaks tegema vajalikud parandused. Joseph Smith veetis järgmise päeva, 18. veebruari, tehes esialgsesse protokolli inspireeritud muudatusi. Järgmisel päeval, 19. veebruaril, oli protokoll parandatud ja võeti vastu. Praegu Õpetuse ja Lepingute 102. osas leiduv protokoll kirjeldab kõrgemate nõukogude moodustamist ja annab juhiseid vaiajuhatustele ja kõrgematele nõukogudele, kui neil on vaja karistada inimesi, kes on sooritanud tõsiseid üleastumisi. (Pange tähele, et ringkonna juhatusel ja ringkonna nõukogul võib samuti olla antud volitus seda tegevuskorda järgida.)
„Aastaid tagasi ‥ teenisin ma vaiajuhatajana. Arutasime üht väga ränka juhtumit, mis oli jõudnud kõrgema nõukogu ja vaiajuhatuse ette ja lõppes ühe mehe Kirikust välja heitmisega, kes oli teinud häda armsale noorele tüdrukule. Pärast peaaegu kogu öö kestnud istungit, mis sellele otsusele eelnes, läksin hommikul üsna väsinuna oma kabinetti ja sattusin vastamisi selle mehe vennaga, kellega me olime eelmisel õhtul [nõukogus kohtunud]. Mees ütles: „Tahan teile öelda, et minu vend ei ole süüdi selles, milles te teda süüdistate.”
Ma küsisin: „Kuidas te teate, et ta ei ole süüdi?”
Mees vastas: „Sest ma palvetasin ja Issand ütles mulle, et ta on süütu.” (Teachings of Harold B. Lee, toim Clyde J. Williams, 1996, lk 420–421)
Mida te arvate, kuidas sai see mees vastupidise vastuse, kui vaiajuhatuse ja kõrgema nõukogu tehtud otsus?
Selgitage, et Õpetus ja Lepingud 102. osa sisaldab põhimõtteid, mis aitavad meil mõista, kuidas vaiajuhatused ja kõrgemad nõukogud otsivad Jumala tahet selle kohta, kuidas aidata Kiriku liikmeid, kes on sooritanud tõsise üleastumise.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 102:1. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida, mida kujutab endast kõrgem nõukogu.
Mis on kõrgem nõukogu? (12 ülempreestrit, keda juhib „ü[ks] või kolm juhatajat”. Tänapäeval juhivad Kirikus kõrgemat nõukogu vaiajuhataja ja tema nõuandjad.)
Selgitage, et Õpetuse ja Lepingute 102. osas kirjeldatud kõrgem nõukogu erines veidi tänapäeva vaiade kõrgematest nõukogudest. See juhtis kogu Kirikut Ohio osariigis Kirtlandis ja seda ümbritsevates piirkondades ning seda juhatas Esimene Presidentkond. Kiriku liikmeskonna kasvades moodustati aga vaiad ja vaiajuhatused ning kõrgemad nõukogud kutsuti juhtima Kirikut konkreetse vaia piirides.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 102:2. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida kõrgema nõukogu eesmärk ja viis, kuidas nõukogu ametisse määratakse.
Kuidas kõrgem nõukogu ametisse määratakse? Milline on selle eesmärk?
Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile järgmine tõde: kõrgem nõukogu määrati ilmutuse kaudu oluliste probleemide lahendamiseks, mis võivad Kirikus esile kerkida. Selgitage, et „olulis[ed] probleemid” viitab üldiselt olukordadele, kus liikmed on pannud toime tõsise üleastumise.
Selgitage, et president Lee jutustus õppetunni alguses toob näite ühest kõrgema nõukogu ülesandest: tegutseda vaiajuhatuse juhtimisel Kiriku distsiplinaarnõukoguna. Selleks, et aidata õpilastel mõista distsiplinaarnõukogu eesmärki, paluge ühel õpilasel lugeda ette järgnevad sõnad. Paluge klassil kuulates panna tähele Kiriku distsiplinaarnõukogude kolme eesmärki.
„Tõsiseimad üleastumised, nagu tõsised tsiviilõigusrikkumised, abikaasa või lapse väärkohtlemine, abielurikkumine, kõlvatu seksuaalne käitumine, vägistamine ja verepilastus nõuavad sageli Kiriku ametlikku distsiplinaarkaristust. Kiriku ametliku distsiplinaarkaristuse juurde võib kuuluda Kiriku liikme õiguste piiramine või Kiriku liikmestaatusest ilmajätmine. ‥
Distsiplinaarnõukogude eesmärkideks on [1] päästa üleastujate hinged, [2] kaitsta süütuid ja [3] tagada Kiriku puhtus, laitmatu maine ja hea nimi.
Kiriku distsiplinaartegevus on inspireeritud protsess, mis kestab teatud ajaperioodi. Selle protsessi ja Jeesuse Kristuse lepituse kaudu võib liige saada oma patud andeks, saada tagasi meelerahu ning ammutada jõudu, et üleastumisi tulevikus vältida.” (Usule truu: evangeeliumi teatmik, 2004, lk 64–65)
Millised on Kiriku distsiplinaarnõukogude kolm eesmärki?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 102:4. Paluge õpilastel teksti jälgida ja panna tähele fraase, mis kirjeldavad, kuidas kõrgema nõukogu liikmed oma kutset täitma peavad. Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 102:6–11, rääkides õpilastele, et nendes salmides selgitatakse, kuidas kõrgem nõukogu tegutseb siis, kui kõik selle liikmed ei ole kohal. Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 102:12–14, et leida, kuidas valitakse kõrgema nõukogu liikmete seast välja need, kes distsiplinaarnõukogus kõnelevad. Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Mida tähendab heita liisku? (Siin tähendab see, et nõukogu liikmed tõmbavad numbreid ühest kaheteistkümneni.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Alma 102:15–18 ja teistel tähele panna põhjusi, miks kõrgem nõukogu numbreid tõmbab.
Mida me õpime 15. ja 16. salmist distsiplinaarnõukogu juhatamise kohta? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile: Jeesuse Kristuse Kirikus tuleb distsiplinaarnõukogusid juhatada erapooletult ja õiglaselt.)
Kui kõrgema nõukogu liige tõmbab distsiplinaarnõukogu ajal paarisnumbri, mis on siis tema ülesanne? Kuidas näitab see Issanda muret Kiriku liikmete vastu, kes on sooritanud tõsise patu?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 102:19. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida, mida peab tegema nõukogu juhataja, kui ta on mõlemad pooled selles asjas ära kuulanud. Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Kuidas aitab vaiajuhatajal otsust langetada see, kui ta kõigepealt kuulab ära nõukogu liikmed, kes esindavad süüdistatava huve ja samuti Kiriku huve?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette president Gordon B. Hinckley sõnad ja teistel tähele panna, mida teeb nõukogu juhataja lisaks mõlema poole ärakuulamisele:
Kujutis
President Gordon B. Hinckley
„Ma soovin teile kinnitada ‥, et minu arvates ei ole kunagi kohtuotsust langetatud, enne kui selle üle on palvetatud. Otsuse langetamine liikme suhtes on liiga tõsine asi, et seda teha pelgalt inimeste, eriti ühe inimese kohtumõistmise põhjal. On vaja Vaimu juhatust, mida on tõsimeeli otsitud ja mida siis järgitakse, kuna jalule peab saama õiglus.” (In ‥ Counsellors There Is Safety. – Ensign, nov 1990, lk 50)
Mida teeb vaiajuhataja lisaks mõlema poole ärakuulamisele?
Mida palub juhataja 19. salmi kohaselt nõukogul teha pärast seda, kui ta on otsuse langetanud?
Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 102:20–22 ja selgitage, et need salmid annavad juhiseid, mida teha siis, kui otsuse suhtes on kahtlusi.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette ÕL 102:23. Paluge õpilastel teksti jälgida ja tunda ära, mida tuleb teha neil juhtudel, kui õpetus ei ole selge. Paluge õpilastel õpitu kohta aru anda.
Millist tõde õpetatakse 23. salmis? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile tõde: Issand ilmutab oma tahet neile, kes distsiplinaarnõukogusid juhivad.)
Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 102:27–34, selgitades, et vaia distsiplinaarnõukogu otsused võib edasi kaevata Esimesele Presidentkonnale.
Vaadake koos õpilastega üle president Harold B. Lee jutustust tunni alguses.
Keda te rohkem usaldaksite, vaiajuhatust ja kõrgemat nõukogu või meest, kes seadis nende otsuse kahtluse alla?
Vastavalt tõdedele, mida olete Õpetuse ja Lepingute 102. osa uurides õppinud, miks me võime usaldada Kiriku distsiplinaarnõukogudes tehtud otsuseid?
Kui õpilased vastavad, võiksite paluda ühel neist lugeda ette president Lee loo ülejäänud osa:
Kujutis
President Harold B. Lee
„Palusin mehel tulla oma kabinetti, me võtsime istet ja ma küsisin: „Kas ma tohiksin teilt küsida paar isiklikku küsimust?”
Mees oli nõus. ‥
„Kui vana Te olete?”
„Nelikümmend seitse.”
„Millist preesterlust Te hoiate?”
Ta üles, et arvab, et on õpetaja.
„Kas Te järgite Tarkuse Sõna?”
„Tegelikult ei.” ‥
„Kas Te maksate kümnist?”
Ta vastas eitavalt ja ütles, et ei kavatsegi seda teha, kuni ‥ too mees on kolmekümne teise koguduse piiskop.
Küsisin: „Kas Te käite preesterluse koosolekutel?”
Mees vastas: „Ei, härra.” ‥
„Ega Te ka sakramendikoosolekutel käi?”
„Ei, härra.”
„Kas Te palvetate koos perega?” Vastuseks oli ei.
„Kas Te uurite pühakirju?” Mees vastas, et ta silmad on kehvad ja ta ei saa palju lugeda. ‥
Ma ütlesin: „Viisteist parimate eluviisidega meest, kes praegu Pioneeri vaias elavad, palvetasid eile õhtul. ‥ ja kõik olid üksmeelel. ‥ Teie, kes ta ei tee ühtegi neist asjadest, ütlete, et palvetaiste ja saite vastupidise vastuse. Kuidas te seda selgitaksite?”
Seejärel andis too mees vastuse, mis on minu arvates klassikaline. Ta ütles: „President Lee, ma arvan, et ma olen saanud oma vastuse valest allikast.”.”(Teachings of Harold B. Lee, lk 421–422)
Võiksite jagada oma tunnistust selle kohta, miks me saame vaiajuhatuse ja Kiriku kõrgema nõukogu otsuseid usaldada.
Vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud Kiriku distsiplinaarnõukogude kohta:
Kujutis
Vanem M. Russell Ballard
„Mõnikord küsivad liikmed, miks peetakse Kiriku distsiplinaarnõukogusid. Sellel on kolm põhjust: päästa üleastujate hinged, kaitsta süütuid ning tagada Kiriku puhtus, laitmatu maine ja hea nimi.
Esimene Presidentkond on õpetanud, et distsiplinaarnõukogud peavad toimuma mõrva, verepilastuse, [lapse väärkohtlemise (seksuaalse või füüsilise)] või usust taganemise korral. Distsiplinaarnõukogu tuleb samuti pidada, kui olulises kutses teeniv Kiriku liige saadab korda tõsise üleastumise; kui üleastuja on kurjategija, kes võib olla ohuks teistele inimestele; kui inimene on toime pannud korduvaid üleastumisi [ja] kui tõsine üleastumine on paljudele teada. ‥
Distsiplinaarnõukogud võivad samuti kokku koguneda, et arutada kirikuliikme staatust pärast selliseid tõsiseid üleastumisi nagu abort, soovahetusoperatsioon, mõrvakatse, vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine, tahtlik tõsiste kehavigastuste tekitamine, abielurikkumine, hooramine, homoseksuaalsed suhted, ‥ abikaasa väärkohtlemine, pere eest vastutuse tahtlik hülgamine, röövimine, murdvargus, vara omastamine, varastamine, narkootikumide müük, kelmus, valetunnistus või valevandumine. [Samuti võib distsiplinaarnõukogu koguneda, kui üleastuja on süüdi tõsises pettuses, vale nime all esinemises või mõnes teist vormi kelmuses või ebaausas äritegevuses.]
Distsiplinaarnõukogusid ei kutsuta kokku, et mõista kohut tsiviil- või kriminaaljuhtumite üle. Tsiviilkohtu otsus võib aidata otsustada, kas distsiplinaarnõukogu tuleks kokku kutsuda. Siiski ei määra tsiviilkohtu otsus ära distsiplinaarnõukogu otsust.
Distsiplinaarnõukogusid ei peeta, kui liige ei maksa kümnist, ei järgi Tarkuse Sõna, ei käi kirikus või ei võta vastu koduõpetajaid. Neid ei peeta äri luhta minemisel või võlgade tasumata jätmisel. Need nõukogud ei ole mõeldud liikmete seas vaidluste lahendamiseks. Samuti ei peeta neid liikmete üle, kes nõuavad, et nende nimi eemaldataks Kiriku ülestähendustest või [kes on jäänud vähemaktiivseks]. ‥
Distsiplinaarnõukogu algab alguspalvega, mille järel antakse teada nõukogu kokkukutsumise põhjus. Liikmel palutakse rääkida lihtsalt ja üldsõnaliselt oma üleastumisest ning selgitada oma tundeid ja seda, mida ta on teinud, et meelt parandada. Liige võib anda selgitavaid vastuseid juhtide küsimustele. Seejärel saadetakse ta ruumist välja ning juhtide nõukogu palvetab koos ja jõuab otsusele.
Nõukogu kaalub mitmeid tegureid, nagu näiteks, kas templi- või abielulepingut on rikutud, kas on väärkasutatud usaldust või volitust, üleastumise kordumist, tõsidust ja ulatust, üleastuja iga ja küpsust, süütute ohvrite olemasolu ja süütute pereliikmete huve, ajavahet üleastumise ja ülestunnistamise vahel, kas ülestunnistus oli vabatahtlik või mitte ja tõendeid meeleparandusest.
Nõukogus osalejad peavad hoidma kõik rangelt konfidentsiaalsena ja käsitlema asju armastuse vaimus. Nende eesmärk ei ole kättemaks, vaid soov liikmel teha vajalikud muudatused, et seista taas puhtana Jumala ees.
Nõukogu peab otsuse langetama inspireeritult. Nõukogu võib jõuda ühele neljast otsusest: 1) ei tehta midagi, 2) ametlik katseaeg, 3) osadusest ilmajätmine või 4) väljaheitmine.
Isegi kui üleastumine on toime pandud, võib nõukogu otsustada, et hetkel ei tehta midagi. (Liiget innustatakse otsima edasisi nõuandeid oma piiskopilt.)
Ametlik katseaeg on ajutine karistus, mida rakendatakse selleks, et aidata liikmel täielikult meelt parandada. Nõukogu juhatav ametnik täpsustab, mida tuleb teha selleks, et katseaeg lõpetataks. Katseajal on piiskop või vaiajuhataja inimesega tihedalt kontaktis, et aidata tal teha edusamme.
Kolmas otsus, mille nõukogu võib vastu võtta on osadusest ilmajätmine. Osadusest ilmajätmine on [mõeldud] ajutise karistusena, kuid see ei pea olema tingimata lühiajaline. Osadusest ilma jäetud inimesed on endiselt Kiriku liikmed. Neid innustatakse käima Kiriku avalikel koosolekutel, kuid neil puudub õigus teha avalikke palveid või pidada kõnet. Neil ei saa olla Kirikus kutset, nad ei tohi võtta sakramenti, hääletada Kiriku ametnike toetuseks, neil ei tohi olla templisoovitust ning nad ei või kasutada preesterlust. Siiski võivad nad maksta kümnist ja kanda templipesu, kui nad on saanud templianni.
Väljaheitmine on Kiriku distsiplinaarnõukogu kõige rangem karistus. Väljaheidetud inimesed ei ole enam Kiriku liikmed. Seetõttu jäävad nad ilma Kiriku liikmeks olemisega kaasnevatest õnnistustest, muuhulgas templipesu kandmisest ning kümnise ja annetuste maksmisest. Nad võivad osaleda Kiriku avalikel koosolekutel, kuid sarnaselt osadusest ilmajäetud inimestega on nende osalemine sellistel koosolekutel piiratud. Väljaheidetud inimesi innustatakse meelt parandama ja elama nii, et nad võiksid lõpuks olla väärilised, et saada ristitud.”(A Chance to Start Over: Church Disciplinary Councils and the Restoration of Blessings. – Ensign, sept 1990, lk 15–16)
1840. aasta andis prohvet Joseph Smith kõrgemale nõukogule juhised süüdistaja ja patus süüdistatava õiguste kohta. Tema õpetatud põhimõtteid kasutatakse Kiriku distsiplinaarnõukogudes ka tänapäeval. Ta on õpetanud:
Kujutis
Prohvet Joseph Smith
„Nõukogu ei peaks arutama ühtegi juhtumit, ilma et osapooled oleksid esindatud või et neile oleks antud võimalus kohal viibida, samuti ei tohiks nad kuulata ühe inimese kaebust enne, kui asi on toodud kohtumõistmiseks. Ka ei peaks nad lubama kellegi iseloomustamist kõrgema nõukogu ees, kui inimene ei ole ise kohal ja valmis ennast kaitsma, et nõuandjate meeltes ei tekiks eelarvamust nende poolt või vastu, kelle juhtumit nad võivad lahendama hakata.” (History of the Church, 4. kd, lk154) Kui osapool või oluline tunnistaja ei saa osaleda distsiplinaarnõukogus, palub juhatav ametnik tal esitada oma ütlused kirjalikult.