8. peatükk

Sõna vägi

„Jumala sõnal, nagu seda võib leida pühakirjades, elavate prohvetite sõnades ja isiklikus ilmutuses, on vägi pühasid tugevdada ja kindlustada neid Vaimuga, et nad võiksid kurjale vastu seista, hoida kinni heast ja leida selles elus rõõmu.”

Ezra Taft Bensoni elust

Kui president Thomas S. Monson teenis Esimeses Presidentkonnas president Ezra Taft Bensoni teise nõuandjana, siis ta täheldas: „President Benson haarab tähelepanu nõudvaid teemasid lausa lennult. Ta ei pea ühtki otsust pikalt vaagima, enne kui saab Issanda inspiratsiooni, et teada, mida teha. Tänapäeval, mil Kirik kogu maailmas järjest kasvab ja Esimesel Presidentkonnal on vaja väga palju otsuseid teha, on võime kiiresti asja tuumani jõuda Kiriku haldusasjades väga oluline.”¹

4. aprillil 1986 tuli president Bensonil seoses esimese üldkonverentsiga, kus ta Kiriku presidendina kõneles, olla eesistujaks ühel erilisel preesterluse juhtide koosolekul. Vennad, kes osalesid, nägid tema võimet „kiiresti asja tuumani jõuda”. Kui ta kuulajaskonnale kõneles, mainis ta paljusid katsumusi, millega viimse aja pühad silmitsi seisavad – kiusatused, pereprobleemid, raskused käskude pidamise ja Kiriku kohustuste täitmisega – ning kõneles sellest, mis tema arvates võiks neid probleeme lahendada.

Sel preesterluse koosolekul kandis president Benson ette vaid osa oma kõnest ja palus seega, et kogu tema jutlus lisataks Kiriku ajakirjade konverentsi erinumbrisse. Käesolevas peatükis on see kõne tervenisti välja toodud. Kuigi president Bensoni kõne oli suunatud preesterluse juhtidele, õpetas ta põhimõtteid, mis kehtivad Kiriku kõigile liikmetele.

Ezra Taft Bensoni õpetused

Meie aja katsumustega silmitsi seistes tuleb meil hoida kinni Jumala sõnast.

Mu kallid vennad! Milline võrratu vaatepilt on näha preesterluse juhtkonda ja teada, kui mitmeid tuhandeid pühasid te teenite ja kui suurt pühendumust ja ustavust te koos esindate! Tänapäeva maailmas pole kuskil sellist seltskonda, kes koguneks sama üllal eesmärgil, nagu see grupp siin, ega ole ühelgi poliitilisel, usulisel ega sõjalisel organisatsioonil ka sellist väge, nagu teil täna õhtul.

Me elame katsumusterohkel ajal. Me elame ajal, mille kohta Issand ütles: „Rahu võetakse ära maa pealt ja kurat saab võimu tema enda valitsuspiirkonna üle.” (ÕL 1:35.) Me elame ajal, mida nägi Ilmutaja Johannes, ajal mil „lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus.” (Ilm 12:17.) See lohe on Saatan; naine aga esindab Jeesuse Kristuse Kirikut. Saatan peab sõda Kiriku liikmete vastu, kellel on tunnistus ja kes püüavad pidada käske. Kuigi paljud jäävad ustavaks ja tugevaks, löövad mõned vaaruma. Mõni langeb. Mõni täidab Johannese ettekuulutust, mille kohaselt saab Saatan sõjas mõnest pühast võitu. (Ilm 13:7.)

Ka prohvet Lehhi nägi meie päeva oma vägevas nägemuses elupuust. Ta nägi, et paljud ekslesid pimeduseudus, mis sümboliseerib kuradi kiusatusi. (Vt 1Ne 12:17.) Osad langesid ära „keelatud radadele”, teised uppusid roojasesse vette ja mõned uitasid „võõrastel teedel”. (1Ne 8:28, 32.) Kui loeme narkootikumide levikust või pornograafia ja kõlblusetuse hävitavast mõjust, siis kas keegi võib kahelda, et need on keelatud rajad ja roojased veed, mida Lehhi kirjeldas?

Mitte kõik hukkunud polnud maailmast. Mõned olid käinud puu juures ja selle vilja maitsnud. Ehk teisisõnu on mõned tänapäeva Kiriku liikmed nende kadunud hingede seas, keda Lehhi nägi.

Ka apostel Paulus nägi meie päeva ette. Ta kirjeldas seda kui aega, mil maailm kubiseb teotajatest, valelikest, jõhkratest, halastamatutest, upsakatest ja lõbuarmastajatest. (Vt 2Tm 3:1–7.) Ta hoiatas ka, et „kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksitades teisi ja eksides.” (2Tm 3:13.)

Selline sünge muistsete prohvetite ettekuulutus võiks meid hirmutada ja heidutada, kui needsamad prohvetid poleks samas pakkunud välja ka lahendust. Me leiame nende inspireeritud nõuannetest meie aja vaimsele kriisile vastuse.

Lehhi nägi unenäos raudkäsipuud, mis viis läbi pimeduseudu. Ta nägi, et kui inimesed hoiavad tugevalt raudkäsipuust kinni, saavad nad vältida roojast jõge, hoida eemale keelatud radadest ja lõpetada uitamise tundmatutel teedel, mis viivad hävingusse. Hiljem selgitas Nefi selgelt, mida raudkäsipuu sümboliseerib. Kui Laaman ja Lemuel küsisid: „Mida tähendab see raudkäsipuu?”, vastas Nefi: „See on Jumala sõna, ja [pöörake tähelepanu sellele lubadusele] kes iganes Jumala sõna kuulda võtavad ja sellest tugevalt kinni peavad, need ei hävi kunagi; ka ei suuda kiusatused ega vastase tulised nooled nende üle võimust võtta, et neid pimedaks teha selleks, et neid hävingusse juhtida.” (1Ne 15:23–24; rõhutus lisatud.) Jumala sõna ei juhi meid mitte üksnes vilja juurde, mis on kõikidest teistest viljadest ihaldusväärsem, vaid Jumala sõnas ja selle kaudu võime leida jõudu seista vastu kiusatustele ning jõudu ajada luhta Saatana ja tema käsilaste töö.

Pauluse sõnum on sama, mis Lehhil. Olles kirjeldanud Timoteosele kohutavat pahelisust tulevikus, mis meie jaoks on olevik, ütles ta: „Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud.

Lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu ‥ .” (2Tm 3:14–15; rõhutus lisatud.)

Mu kallid vennad, siit leiame lahenduse meie aja suurele katsumusele. Jumala sõnal, nagu seda võib leida pühakirjades, elavate prohvetite sõnades ja isiklikus ilmutuses, on vägi pühasid tugevdada ja kindlustada neid Vaimuga, et nad võiksid kurjale vastu seista, hoida kinni heast ja leida selles elus rõõmu.²

President Ezra Taft Benson tunnistas sageli Jumala sõna väest.

Kui üksikisikud ja perekonnad süüvivad pühakirjadesse, muutuvad nad iseenesest ka muus osas Kirikus aktiivsemaks.

Nüüd me palume teil, preesterluse juhid, järgida Lehhi, Pauluse ja teiste nendesarnaste prohvetlikku nõu. Tänu sellele nõule leiate lahenduse, kuidas hoida oma karja kiskjate huntide eest, kes seda ümbritsevad. (Vt Mt 7:15; Ap 20:29.) Me teame, et ka teie tunnete suurt muret oma koguduse- ja vaialiikmete pärast ja panustate nende heaks palju aega ja vaeva. Teilt, kes olete valitud juhtideks, nõutakse palju. Me asetame teie õlule palju koormaid. Teil on palutud eest vedada Kiriku programme; vestelda liikmetega ja anda neile nõu; kanda hoolt vaiade ja koguduste rahaasjade eest; hallata sotsiaalabiprojekte; ehitada hooneid ja osaleda teistes ajamahukates tegevustes.

Kuigi ühtki neist tegevustest ei saa eirata ega unarusse jätta, pole nende jaoks, keda teenite, need kõige tähtsamad. Viimastel aastatel oleme ikka ja jälle rõhutanud, et mõni tegevus toob suuremat vaimset kasu kui teine. 1970. aastal ütles president Harold B. Lee piirkonna esindajatele:

„Me oleme veendunud, et meie liikmed tunnevad nälga evangeeliumi järele selle lahjendamata kujul – kõigi tõdede ja sügavamate tähendustega. ‥ Leidub neid, kes näivad olevat unustanud, et kõige vägevamad relvad, mille Issand on meile kõige kurja vastu andnud, on Tema enda sõnad – puhtad ja lihtsad õpetused päästmise kohta, nii nagu need seisavad pühakirjades.” (Piirkonna esindajate seminar, 1. okt 1970, lk 6.)

„Kui üksikud liikmed ja perekonnad regulaarselt ja järjepidevalt ise pühakirjadesse süüviksid,” saaksid neile osaks suured õnnistused.

President [Spencer W. Kimball] sõnas 1976. aasta Esimese Presidentkonna sõnumis:

„Ma olen veendunud, et igaüks meist peab mingil hetkel oma elus pühakirjad iseenda jaoks avastama – ja mitte ainult ühe korra, vaid ikka ja jälle. ‥

Issand ei anna meile neid asju nalja pärast, sest „kelle hoolde on palju jäetud, sellelt päritakse veel rohkem.” (Lk 12:48.) Ligipääs nendele tähendab vastutust. Me peame uurima pühakirju vastavalt Issanda käskudele (vt 3Ne 23:1–5); ja me peame laskma neil oma elu juhtida.” (Ensign, sept 1976, lk 4–5.)

1982. aasta aprillis kõneles vanem Bruce R. McConkie piirkonna esindajatele, kui tähtsad peaksid pühakirjad meie töös olema. Ta teatas: „Me oleme nii hõivatud programmide, statistika, trendide, vara, valduste, mammona ja eesmärkide saavutamisega, mis tõstaksid esile meie töö edu, et oleme „jätnud kõrvale kaalukama osa Seadusest”. ‥ Inimesed võivad olla kui tahes andekad administratiivsetes asjades; kui tahes sõnaosavad oma vaateid esitama; kui tahes õppinud maistes asjades – kui nad aga ei panusta pühakirjade uurimisse, nende üle mõtisklemisse ja palvetamisse, siis jäävad nad ilma Vaimu sulnistest sosistustest, mida nad oleksid võinud saada.” (Piirkonna esindajate seminar, 2. apr 1982, lk 1–2.)

Vanem Boyd K. Packer kõneles samal päeval vaiajuhatajatele ja piirkonna esindajatele. Ta ütles: „Hooned ja eelarved, aruanded, programmid ja tegevuskavad on kõik väga tähtsad. Kuid iseenesest ei sisalda nad endas vaimutoitu ega täida seda, mida Issand on meil teha palunud. ‥ Õiged asjad, mis tõesti vaimselt toidavad, keskenduvad pühakirjadele.” (Koosolek vaiajuhatajate ja piirkonna esindajatega, 2. apr 1982, lk 1–2.)

Ma kinnitan nende arukate ja inspireeritud vendade sõnu ja avaldan teile ühe kõige tähtsama asja, mida te preesterluse hoidjatena saate teha: sukelduge pühakirjadesse. Uurige neid usinasti. Toituge rõõmuga Kristuse sõnadest. Õppige õpetust. Võtke seal olevatest põhimõtetest õppust. Vähe on tegevusi, mis teie kutses paremini ära tasuksid. Vähe on moodusi, kuidas teenides rohkem inspiratsiooni saada.

Kuid olgu see kui tahes tähtis, sellest ainuüksi ei piisa. Te peate ka koondama kogu oma jõu ja suunama tegevusi nii, et need soodustaksid tähendusrikast pühakirjade uurimist ka Kiriku liikmete seas. Tihtipeale püüame me tõsta oma vaiades aktiivsuse taset. Me näeme usinasti vaeva, et tõsta sakramendikoosolekul osalejate protsenti. Me töötame selle nimel, et suurem protsent noori mehi läheks misjonile. Me püüame tõsta templis abiellunute arvu. Kõik need on kiiduväärsed jõupingutused ja kuningriigi kasvuks vajalikud. Ent kui üksikud liikmed ja perekonnad regulaarselt ja järjepidevalt ise pühakirjadesse süüviksid, täituksid ka kõik need teised eesmärgid iseenesest. Tunnistused kasvaksid. Perekonnad tugevneksid. Inimesed oleksid pühendunumad ja saaksid isiklikku ilmutust.³

Jumala sõna uurides meie hing terveneb, me saame juhatust igapäevaellu, väge vältida pettusi ning panna vastu kiusatustele.

Prohvet Joseph Smith on öelnud, et „Mormoni Raamat on korrektsem igast raamatust maa peal ja meie usundi päiskivi, ning et inimene saab selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale kui ühegi teise raamatu abil.” (Mormoni Raamatu sissejuhatus, rõhutus lisatud.) Kas me just seda oma koguduse ja vaia liikmetele ei soovigi? Kas me ei ihka, et nad tuleksid Jumalale lähemale? Siis tuleb meil neid julgustada sukelduma igal võimalikul moel sellesse imelisse viimse aja tunnistusse Kristusest.

Te peate aitama pühadel mõista, et pühakirjade uurimine ei ole koorem, mille Issand nende õlule asetab, vaid imepärane õnnistus ja võimalus. Pange tähele, mida Issand ise oma sõna uurimise kohta arvab. Joosuale, kes oli prohvet ja juht, ütles ta:

„Ärgu lahkugu see käsuõpetuse raamat sinu suust, vaid mõtle sellele päeval ja öösel, et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud, sest siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek!” (Jos 1:8; rõhutus lisatud.)

Issand ei lubanud Joosuale materiaalseid rikkusi ega kuulsust, vaid tõotas, et tema elu õnnistatakse ja teda saadab edu kõige tähtsamates asjades, nimelt tõelise rõõmu leidmisel. (Vt 2Ne 2:25.)

Kas teie vaias on liikmeid, kelle elu on patu või traagilise sündmuse tõttu segi paisatud või kes on meeleheitel ja lootuse kaotanud? Kas olete igatsenud leida viisi, kuidas neile abikätt sirutada, nende haavu tervendada ja vaevatud hinge vaigistada? Prohvet Jaakob pakub meile oma võrratu lubadusega just seda, mida vajame: „Nad on tulnud siia üles, et kuulata Jumala meeldivat sõna, jah, sõna, mis parandab haavatud hinge.” (Jk 2:8; rõhutus lisatud.)

Tänapäeval on maailm täis ahvatlevaid ja ligitõmbavaid ideid, mis võivad eksitada ja petta isegi kõige paremaid liikmeid. Ülikoolide tudengite pead on mõnikord nii täis maailma õpetusi, et nad hakkavad kahtlema evangeeliumi õpetustes. Kuidas saate teie preesterluse juhina aidata oma liikmeid selliste valelike õpetuste vastu kindlustada? Päästja andis sellele vastuse Õlimäel õpetades, kui ta lubas: „Ja kes paneb tallele minu sõna, seda ei eksitata.” (JSM 1:37; rõhutus lisatud.)

Pühakirjades on hulganisti sarnaseid lubadusi sõna väärtuse kohta. Kas teil on liikmeid, kes igatsevad oma ellu juhatust? Laulude raamatust loeme: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel” (Ps 119:105) ja Nefi lubab, et kui toitute rõõmuga Kristuse sõnadest, siis need „ütlevad teile kõik, mida te peate tegema.” (2Ne 32:3.)

Kas teie karjas on liikmeid, kes on patu küüsis ja vajavad abi sealt välja rabelemisel? Heelaman lubab neile: „Jah, me näeme, et kes iganes soovib, võib haarata kinni Jumala sõnast, mis on elav ja võimas, mis lõhestab kõik kuradi kavalused.” (Hl 3:29.)

Edu õigemeelsuses, vägi vältida pettust ja hoiduda kiusatustest, juhatus igapäevaelus, hinge tervenemine – need on vaid mõned üksikud lubadused, mida Issand on andnud neile, kes tulevad Tema sõna järele. Kas Issand lubab, aga ei täida lubadust? Kui Ta ütleb, et me saame need asjad, kui vaid Tema sõna tallele paneme, siis me need õnnistused ka saame. Kui me aga nii ei tee, siis võime ka õnnistused kaotada. Olgu me teistes valdkondades kui tahes edukad, teatud õnnistusi leiame ainult pühakirjadest, ainult siis, kui me läbi pimeduseudu elupuuni jõudmiseks Issanda sõna järele haarame ja sellest tugevalt kinni hoiame.⁴

Issanda sõna on hinnaline and, millega ei tohi hooletult ümber käia.

Kui aga ignoreerime seda, mida Issand meile andnud on, siis võime kaotada väe ja õnnistused, mida otsisime. Issand hoiatas pühalikult varajasi pühasid ja ütles Mormoni Raamatu kohta: „Teie meeled on möödunud aegadel olnud pimendatud uskmatuse tõttu ja sellepärast, et te olete võtnud asju, mis te olete saanud, kerglaselt –

ja see tühisus ja uskmatus on asetanud süüdimõistmise alla kogu kiriku.

Ja see süüdimõistmine lasub Siioni laste, tõepoolest nende kõigi kohal.

Ja nad jäävad selle süüdimõistmise alla nii kauaks, kuni nad parandavad meelt ja tuletavad meelde uut lepingut, nimelt Mormoni Raamatut.” (ÕL 84:54–57.)

Oo mu vennad! Ärgem suhtugem kergekäeliselt nendesse suurtesse asjadesse, mida me oleme Issandalt saanud! Tema sõna on üks kõige hinnalisem and, mille Ta on meile andnud. Ma kannustan teid taas pühakirjade uurimisele pühenduma. Süüvige neisse iga päev, et Vaimu vägi oleks teie kutsetes koos teiega. Lugege neid koos perega ja õpetage oma lapsi neid armastama ja hindama. Seejärel otsige palvemeelselt ja teistega nõu pidades võimalusi, kuidas julgustada Kiriku liikmeid igal võimalikul moel teie eeskuju järgima. Seda tehes näete te, nagu nägi Alma, et „sõna jutlustamisel [on] suur kalduvus suunata rahvast tegema seda, mis on õiglane – jah, sel [on] võimsam mõju inimeste meeltele kui mõõgal või millelgi muul, mis nendega [on] juhtunud.” (Al 31:5.)

Ma ütlen teile nagu Almagi, et „[on] otstarbeka[s], et [te] peaksi[te] Jumala sõna jõu järele proovima”. (Al 31:5.)⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõtisklege selle üle, mis oli president Bensoni sõnul lahendus „meie aja suurele katsumusele” (1. osa). Mil moel võib see lahendus aidata meil tulla toime katsumustega, mida elus kohtame?
Vaadake üle, mis toimuks president Bensoni sõnul siis, „kui üksikud liikmed ja perekonnad regulaarselt ja järjepidevalt ise pühakirjadesse süüviksid” (2. osa). Miks annab pühakirjade uurimine teie arvates selliseid tulemusi?
President Benson ütles, et pühakirjade uurimine on õnnistus, mitte koorem (vt 3. osa). Millised õnnistused on saanud tänu pühakirjade uurimisele osaks teile ja teie perele? Millist nõu annaksite inimesele, kes tunneb, et pühakirjad on talle koormaks?
Mis võib juhtuda, kui me Jumala sõnasse kergekäeliselt suhtume? (Vt 4. osa.) Mida me saaksime teha, et Jumala sõnale rohkem tähelepanu pöörata?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ap 17:11; 2Tm 3:16–17; 1Ne 19:23–24; Al 32:21–43; ÕL 18:33–36; 21:4–6; 68:1–4

Abiks uurimisel

„Paljude arvates on parim aeg uurimiseks hommikul pärast öist väljapuhkamist. ‥ Teised eelistavad uurida siis, kui töö ja päevamured on selja taha jäänud. ‥ Täpsest kellaajast olulisem on ehk leida regulaarne aeg, mil uurida.” (Howard W. Hunter. Reading the Scriptures. – Ensign, nov 1979, lk 64).