19. peatükk

Juhtimine

„Kui teil tuleb kunagi olla juht Kirikus, [oma] kodumaal või kodus, peate te usus kindlana seisma ega tohi kurjaga silmitsi seistes kõikuma lüüa.”

Ezra Taft Bensoni elust

Ezra Taft Benson õppis juhtimist juba nooruses. Kui ta hakkas 13aastaseks saama, kutsuti ta isa misjonile. Kuna Ezra oli vanim laps, võttis ta isa äraolekul talus paljud juhiülesanded enda peale. Kui ta mõned aastad hiljem Suurbritanniasse misjonile kutsuti, teenis ta parasjagu koguduse juhataja ning Newcastle’i konverentsi (tänapäeva mõistes ringkonna) juhatajana. Hiljem on ta teeninud kolmes vaiajuhatuses – ühes nõuandjana, teises lühikest aega juhatajana ja kolmandal korral juba pikemat aega vaiajuhatajana. Ta töötas ametialaselt paljude põllumajandusettevõtete juhtivatel kohtadel. Temast sai põllumajandusvaldkonna juhtiv ekspert ning seetõttu palus president Dwight D. Eisenhower tal teenida Ameerika Ühendriikide põllumajanduse kõige kõrgemal positsioonil. Ta töötas president Eisenhoweri valitsuses kaheksa aastat Ameerika Ühendriikide põllumajandusministrina.

Enne Kiriku presidendiks saamist teenis juhataja Benson 12 aastat Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajana. Kvoorumi liikmed hindasid teda kui juhti kõrgelt. Vanem Bruce R. McConkie „rääkis ühtelugu oma pereliikmetele, et pole Kirikus enne nii head juhti näinud kui juhataja Benson.”¹

Kahteteist juhtides julgustas juhataja Benson kvoorumi liikmeid olema mõtteid avaldades otsekohesed, isegi kui nende arvamus erines teiste omast. Kui vanem Russell M. Nelson oli kvoorumis alles uus liige, pidas ta õigemaks end tagasi hoida. „Kuid [juhataja Benson] nii ei arvanud,” sõnas ta, „kui ma mõne asja puhul vaikisin, pinnis ta mu arvamuse ikkagi välja.”²

Kuigi juhataja Benson veenis kõiki arvamust avaldama, ei lasknud ta siiski arutelul oma rada kulgeda. President Howard W. Hunteri sõnul president Benson „teadis, kuidas Vendadega avameelselt ja sirgjooneliselt arutleda, kuid samas suutis ta vestlust ka ohjeldada ja ühisele ning üksmeelsele otsusele jõuda”.³ Kui „ta tundis, et on juba piisavalt arutletud, ütles ta harilikult: „Ma arvan, et me oleme asja piisavalt kaalunud, tõmmakem nüüd otsad kokku,” ja nii langetati kõnealuse teema suhtes otsus.”⁴

Juhataja Benson hoolis neist, keda ta juhtis, ja õpetas neid eeskuju kaudu. President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes nii palju teistega arvestaks ja nende heaolu pärast muret tunneks. Ta ei palu teistel teha seda, mida ta ise teha ei sooviks, vaid seab teenides meile eeskuju, mida järgida.”⁵ Juhataja Benson oli ka tõhus delegeerija, kes õpetas ja arendas teisi tegevuste kaudu.

Kui Ezra Taft Bensonit üldkonverentsil Kiriku presidendina toetati, avaldas president Gordon B. Hinckley veendumust, et Issand on president Bensoni välja valinud ja Kirikut juhtima ette valmistanud:

„Ma tunnistan teile, et Issand valis Ezra Taft Bensoni nelikümmend kolm aastat tagasi Kaheteistkümne Nõukogu liikmeks. See oli Issand, kes teda kõik need aastad proovile pani, välja koolitas ja ette valmistas. ‥

Mina, kes ma teda hästi tunnen ja tema kõrval seisan, tunnistan teile, et tal on suur usk, järeleproovitud juhioskused, sügav armastus Issanda ja Tema töö vastu ning armastus Jumala kõigi poegade ja tütarde vastu, kus nad ka poleks. Ta on oma võimeid tõestanud.”⁶

President Ezra Taft Benson ja tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas: president Gordon B. Hinckley (vasakul) ja president Thomas S. Monson (paremal)

Ezra Taft Bensoni õpetused

Tõhusad juhid on usus kindlad ja annavad head eeskuju.

Kristuse vägi juhina lähtus tema eeskujust. Tema selge kutse oli „Tulge, järgige mind!” ‥ Tema edu võita inimeste truudus ja pühendumine õigemeelsuse põhimõtetele tugines tema suurimale motivaatorile, armastusele. Ta aitas meil mõista, et need jumalikud omadused, mis meil kõigil on ja mis soovivad avalduda, võivad muutuda hiilgavaks tõelisuseks. Tema eeskuju annab inimkonnale jätkuvalt suurimat lootust ja jõudu.⁷

Kui teil tuleb kunagi olla juht Kirikus, [oma] kodumaal või kodus, peate te usus kindlana seisma ega tohi kurjaga silmitsi seistes kõikuma lüüa. Paulus on öelnud: „Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega.” (Ef 6:11–12.)⁸

Meie noored vajavad vähem arvustajaid ja rohkem eeskujusid. Teie olete need eeskujud, kellest nad elus õppust võtavad, keda nad saavad järgida ja kelle järgi juhinduda. Nad vajavad inspiratsiooni, mis teist õhkub, kui te oma elu evangeeliumi õpetuste järgi vormite.⁹

Inimesed alluvad tõhusale juhtimisele.

Alandlikkus

Üks hea juhi omadusi on alati olnud ja on ka edaspidi alandlik vaim.¹⁰

Vaimsus

Vaimne tugevus soodustab häid mõtteid, häid ideaale, häid harjumusi, head suhtumist ja häid ponnistusi. Need omadused aitavad omakorda kaasa tarkuse, füüsilise ja vaimse heaolu ning teistepoolse rõõmsameelse poolehoiu ja hea vastukaja kujunemisele.¹¹

Ainult terviklikud inimesed suudavad teisi vaimselt tõsta ja julgustada neid rohkem teenima, rohkem saavutama ja rohkem jaksama.¹²

Hea juhtimise eelduseks on inspiratsioon. ‥ Me vajame inspiratsiooni vaimu nii õpetades (ÕL 50:13–14) kui ka kuningriigi asju ajades (ÕL 46:2).¹³

Vaimu ei saa millegagi asendada.¹⁴

Teadmised

Tõeline juht püüab toimuvaga kursis olla. Ta tegutseb pigem põhimõtete kui kasusaamise õhutusel. Ta püüab õppida kogu inimkonna kogemustest, hinnates neid ilmutatud jumaliku tarkuse põhimõtete järgi.¹⁵

Üks parimaid moodusi, kuidas juht võib mõista õigeid põhimõtteid, on ammutada teadmisi ja mõistmist pühakirjade ja vastava käsiraamatu abil. Enamik olukordi on ka varem esinenud, vahest lausa palju kordi, ja nende probleemide käsitlemiseks on välja töötatud kindlad eeskirjad ja tegevusjuhised. Seetõttu on küsimuse tekkides alati targem olla kursis olemasolevate kirjalike juhiste ja Kiriku eeskirjadega ning sealt järele vaadata.¹⁶

Juhtidel soovitatakse uurida Kiriku õpetusi ja olla võimelised neid adekvaatselt teistele edasi andma. Apostel Pauluse sõnu kasutades ootame, et oleksite kui „[töötegija], kellel pole tarvis häbeneda, kes tõe sõna jagab [õigesti].” (2Tm 2:15.)¹⁷

Ustavus

Hea juht eeldab teistelt ustavust. Ta on ka ise ustav ja seisab nende eest, kellele ta tööd andnud on. Tema ustavust võib näha ka tööväliselt. Ta on ustav, kui tunnustatakse neid, kellega ta koos teenib, ja tunneb uhkust nende edu üle. Ta ei lükka teise otsuseid tagasi, välja arvatud juhul, kui on selle inimesega eelnevalt läbi rääkinud. Ta ei häbista oma kaastöölist teiste ees, kuid on temaga aus ja otsekohene.¹⁸

Ühtsus

Meil tuleb olla „ühinenud vastavalt ühendusele, mida nõuab selestilise kuningriigi seadus; ja Siionit ei saa üles ehitada muidu, kui selestilise kuningriigi seaduse põhimõtetel” (ÕL 105:4–5). Nende vajalike põhimõtete ja omaduste hulka kuulub ka ühtsus vaimus ja südames. „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad,” on Päästja ettekirjutus Tema kaasaja Kirikule (ÕL 38:27; Jh 17:20–23). Kuskil pole see nõue tähtsam kui nende seas, keda Ta on kutsunud oma kuningriigi eesistujateks.¹⁹

„Armastus inimeste vastu on oluline tõhusa juhi omadus.”

Armastus ja usaldus

Tõhusa juhi oluline omadus on armastus inimeste vastu. Kas armastate neid, kellega koos töötate? Kas mõistate, et hingede väärtus on Jumala silmis suur (vt ÕL 18:10)? Kas teil on usku noortesse? Kas kiidate neid nende heade omaduste eest ja tunnustate nende saavutusi? Või olete nende suhtes kriitiliselt meelestatud, kuna nad on teinud vigu?²⁰

Kriitikast raskem on mõnikord isegi taluda seda, kui juht meile meie töö kohta sõnakestki ei lausu. Natuke siiraid ja asjakohaseid selgitusi ja märkmeid annab palju indu.²¹

Me teame ‥ , et aeg, mille juht liikmetega isiklikult koos veedab, on palju tulusam kui koosolekutele ja asjaajamistele kuluv aeg. Ebaaktiivse liikme pöördumisel on isiklik kontakt võtmetähtsusega.²²

Paludes, mitte käskides, saavutatakse paremaid tulemusi ja tekitatakse teistes paremaid tundeid, seda eriti Kirikus. Pidage meeles selgitada. Küsige pärast üle, kuidas asjad edenevad. Näidake üles tänu, kui inimesed juhiseid hästi täidavad. Väljendage usaldust, kui saate seda teha ausalt. Kui miskit viltu läheb, siis on parem järele uurida, kus te vea tegite – ja ärge peljake tunnistamast, et eksisite. Pidage meeles, et meie inimesed teevad seda tööd vabatahtlikult. Ka nemad armastavad Issandat ja Tema tööd. Armastage neid. Hinnake neid. Kui teil tekib kiusatus kaastöölist noomida, siis ärge tehke seda. Proovige huvitavat väljakutset ja patsutage hoopis õlale. Meie Isa lapsed on kogu maailmas üldiselt head. Ta armastab neid. Ka meil tuleks sama teha.²³

Inimestele ei meeldi, kui neid midagi tegema sunnitakse, isegi kui seda tehakse nende enda heaolu nimel. Kuid tõhusale juhtimisele inimesed reageerivad.²⁴

Head juhid delegeerivad arukalt.

Päästja eeskuju delegeerimisest

Isegi maa loodi delegeeritud volitusega. Jeesus tuletas inimestele palju kordi meelde, et Tema missioon maa peal toimus tänu Talle antud volitusele. Tema Kirik taastati samuti delegeeritud volituse kaudu.

Jeesus, kes sünagoogis juutidega kõneles, teatas neile, et Ta sai volituse Isalt: „Ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” (Jh 6:38.)²⁵

Jeesus annab meile meisterlikku eeskuju heast juhtimisest delegeerimise kaudu. ‥ Paljud lähetatud misjonärid reisisid ilma rahakoti ja paunata. Nad kannatasid Tema juhiseid täites suuri raskusi. Mõned neist surid Tema teenistuses piinarikast surma. Kuid Tema lähetatud jüngrid läksid maailma Tema ülesandeid täitma julgetena kui lõvid. Nad saatsid korda asju, millest nad poleks osanud unistadagi. Ükski juht pole eales sel moel mehi ja naisi motiveerinud.²⁶

Jeesuse Kristuse Kirik kasvatab juhte, kaasates inimesi, keda delegeeritakse volituse kaudu. Kui [Jeesus] maa peal oli, kutsus ta kaksteist apostlit appi kirikut juhtima. Ta kutsus veel seitsekümmend teenijat. Ta delegeeris ülesandeid teistele. Kirikus ei olnud ühtegi pealtvaatajat. Kõik kaasati kuningriigi ehitamisse. Ja kuningriiki ehitades ehitasid nad iseennast.

Jeesuse eesmärk oli inimest ülendada. ‥

Jeesuse eesmärk oli teha igast mehest kuningas, et kasvatada endale juhte igavikuks. Sel mälestusväärsel õhtul enne viimset õhtusöömaaega ütles Ta üheteistkümnele: ‥ „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid, kui need on, sest mina lähen Isa juurde” (Jh 14:12). Delegeerides soovis Jeesus inimesi vaimselt tõsta, mitte alla suruda. Tänapäeva Kirikus arenevad mehed ja naised tänu neile delegeeritud ülesannetele.²⁷

Jeesus Kristus delegeeris sureliku teenistuse ajal volituse kaheteistkümnele apostlile.

Delegeerimine meie organisatsioonides

Hea juhtimine tähendab volituse delegeerimist. Delegeerides osa koormusest teistele, aitate ennast ja oma organisatsiooni. Tõhus juhtimine on oskus ennast teiste kaudu mitmekordistada.²⁸

Arukas delegeerimine nõuab palvemeelset ettevalmistust, nagu ka tõhus õpetamine ja jutlustamine. Issand selgitab seda järgmiste sõnadega: „Ja Vaim antakse teile usu palve kaudu; ja kui te ei saa Vaimu, ei või te õpetada” (ÕL 42:14). Võiksime veel lisada, et ilma Vaimuta ei või te ka delegeerida.²⁹

Tänapäeva Kiriku hea juht ei püüa tööd ise ära teha, jättes mulje, et keegi teine ei saaks sellega nii hästi hakkama kui tema. Delegeerides annab ta mõista, et toetab seda inimest igakülgselt.³⁰

Vastutust üle andes ei unusta juht seda inimest, kellele ta ülesande andis, ega tema ülesannet. Ta jälgib töö kulgu huviga, kuid ei hinga kuklasse, vaid kiidab, kui töö on seda väärt. Vajadusel ta julgustab. Kui ta tunneb, et tööd ei tehta ja midagi tuleb muuta, tegutseb ta julgelt ja kindlalt, ent lahkelt. Kui kellegi ametiaeg läbi saab, siis ta tunnustab teda ja väljendab tänu.³¹

Ükski tark juht ei pea ennast ainsaks heade mõtete allikaks. Ta palub teha ettepanekuid ka neil, keda ta juhib. Ta aitab neil tunda, et nende panus otsuste langetamisel on tähtis. Ta aitab neil tunda, et nad viivad ellu enda otsuseid ja mitte ainult juhi omi.³²

Kiriku juhid on tööriistad Jumala käes ja peaksid teisi juhtides ja üles ehitades otsima Vaimu.

Tänases Kirikus saab juht just seda, mida ta sügaval sisimas ootab. Tal tuleb mõelda suurelt. Ta peaks kinnitama neile, kellele ta ülesandeid jagab, et Issandat teenides on nende võimed isegi suuremad kui tavalisi kohustusi täites. Kui anna[me] endast parima, ei saa me Issanda töös läbi kukkuda. See on Issanda töö, meie oleme vaid tööriistad. See on Tema kirik, Tema evangeeliumi plaan. Need, kellega töötame, on Tema lapsed. Ta ei lase meil äparduda, kui teeme oma osa. Vajadusel muudab Ta meid andekamaks ja võimekamaks, kui me enne olime. Ma tean seda.³³

Me peame meeles pidama, et ‥ Kirik ei ole äriettevõte. Selle edu mõõdetakse päästetud hingede, mitte kasumi ega kahjumi kaudu. Meil tuleb küll olla tõhusad ja produktiivsed, kuid me peame keskenduma igavestele eesmärkidele. Olge ettevaatlikud ilmalike meetodite ja oskussõnavara kasutamisel pühade preesterluse talituste kohta. Pidage meeles, et ratsionaalsed probleemilahenduse tehnikad võivad küll abiks olla, kuid ainuüksi neist kuningriigi tööks ei piisa. Jumala tööd tuleb teha usu, palvetamise ja Vaimuga „ja kui see on mõnel muul viisil, ei ole see Jumalast” (ÕL 50:18).³⁴

Kiriku eesmärk on arendada mehi ja naisi, kelle suhtumine, omadused ja ideaalid muutuvad ajapikku jumalikeks.³⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Benson õpetas, et juhid peaksid seadma õigemeelset eeskuju (vt 1. osa). Miks on eeskuju mõju nii võimas? Kuidas on õigemeelsete juhtide eeskuju teid mõjutanud?
Uurige, millised on heade juhtide omadused (vt 2. osa). Miks inimesed „reageerivad [sedasorti] juhtimisele”? Mõtisklege, mida teie saate teha, et endas selliseid omadusi arendada.
President Benson õpetas, et Kiriku juhid peaksid järgima Päästja eeskuju ja delegeerima (vt 3. osa). Kuidas aitab delegeerimine Jumala kuningriiki üles ehitada? Millist kasu olete teile delegeeritud ülesannete kaudu saanud?
Kuidas võiks meie teenimine Kirikus muutuda, kui peame meeles, et „see on Issanda töö” ja et „need, kellega töötame, on Tema lapsed”? (Vt 4. osa.) Mida olete kogenud, kui olete Issanda tööriistana tegutsedes kedagi aidanud?

Samateemalised pühakirjakohad:

2Ms 18:13–26; Mt 5:13–16; Lk 22:31–32; Al 17:1–11; ÕL 38:23–27

Abiks õpetamisel:

„Inimestele meeldib, kui nende panust hinnatakse. Te võiksite iga inimese kommentaari eriliselt tunnustada, ja kui võimalik, siis klassiga selle üle arutleda” (Teaching, No Greater Call, 1999, 35–36).