Ezra Taft Bensoni elu ja teenimistöö

Utah’ osariigis asuva Logani ja Idaho osariigis asuva Whitney vahelisel kiirteel sõitjad said 4. juunil 1994 olla tunnistajaks millelegi erakordsele. Nad nägid pealt, kuidas inimesed paiguti kogu 40-kilomeetrist teed ääristasid. Järgmisel päeval selgitas vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, miks need inimesed sinna olid kogunenud. Nad ootasid matuserongkäiku, mis viis president Ezra Taft Bensoni surnukeha pärast Utah’s Salt Lake Citys toimunud matusetalitust tema kodulinna surnuaeda. Vanem Hales kirjeldas seda vaatepilti:

„Idaho osariiki Whitneysse viiv matuserongkäik oli südantliigutav austusavaldus Jumala prohvetile.

Lugupidamist avaldasid Kiriku liikmed, kes kiirteed ääristasid ja sealsetel viaduktidel seisid. Mõned neist kandsid pidulikke pühapäevaseid riideid, kuigi oli laupäeva pärastlõuna. Teised peatasid oma auto ja seisatasid aupaklikult, et prohvet mööda lasta. Talumehed seisid põldudel, müts vastu rinda surutud. Ilmselt kõige märkimisväärsemad olid väiksed poisid, kes oma pesapallimütsid peast võtsid ja seda südame kohal hoidsid. Prohveti auks lehvitati lippe ja näha oli plakateid sõnumitega „Me armastame president Bensonit” ja „Lugege Mormoni Raamatut”.”¹

See tundeküllane sündmus oli tõesõna austusavaldus, kuid samas ka midagi enamat. See oli silmanähtav tõend sellest, et inimeste elu oli tänu prohveti järgimisele muutunud. Need tee äärde kogunenud inimesed esindasid paljusid. Idaho osariigis Whitneys sündinud ja sinna maetud Ezra Taft Bensoni elu oli pühendatud teenimisele tööriistana Issanda käes. Ta reisis kogu maailmas ja aitas miljonitel Kristuse juurde tulla.

Perefarmis saadud õppetunnid

4. augustil 1899 võtsid Sarah Dunkley Benson ja George Taft Benson noorem rõõmuga vastu oma pere esimese lapse. Nad panid talle tema vanavanaisa järgi nimeks Ezra Taft Benson. Vanem Ezra Taft Benson, tema vaarisa, oli teeninud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena.

Ezra sündis kahetoalises talumajas, mille ta isa oli aasta varem ehitanud. Sünnitus oli pikk ja vaevaline ning selle juures viibinud arst arvas, et 5,3-kilone laps ei jää elama. Kuid lapsukese vanavanaemad arvasid teisiti. Nad täitsid kaks anumat veega – ühe soojaga ja teise külmaga – ning kastsid last kordamööda kummassegi nõusse, kuni ta nutma hakkas.

Noore Ezra Taft Bensoni pereliikmed ja sõbrad hüüdsid teda tihtipeale T-ks. Tema helge lapsepõlv möödus talus, kus ta sündis. President Gordon B. Hinckley, kes teenis koos president Bensoniga pea 33 aastat Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis ja Esimeses Presidentkonnas, teadis rääkida lugusid, mida noor Ezra oli õppinud:

„Ta oli läbi ja lõhki talupoiss – tunkedesse riietatud ja päiksest põlenud –, kes õppis juba väga varakult külvamise ja lõikamise seadust: „Sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab.” (Gl 6:7.)

Sellistes majanduslikult kitsastes oludes mõistis ta peagi, et ilma raske tööta ei kasva midagi peale umbrohu. Kui tahad saaki lõigata, siis tuleb lakkamatult ja pidevalt tööd rügada. Seega tuli nii kevadel kui ka sügisel palju künda. Päev läbi hobustega vagu lahti ajada oli väsitav töö. Noil päevil tehti seda käsitsi. Atra tuli käepidemetest tugevasti hoida, et see rappumistest hoolimata otse püsiks ja adra terav ots saaks korraliku vao lahti ajada. Päev otsa kündnud poiss oli õhtuks surmväsinud ja magas kui nott. Kuid uus päev koitis kiiresti.

Põldu pidi äestama, et mullakoorikut purustada ja põldu külviks ette valmistada. Seda tehti jällegi hobustega. Ka istutamine oli vaevarikas ja kontimurdev töö. Ja siis veel kastmine. Bensonite talu asus kuival maal, mida hoidis imeväel elusana vaid niisutussüsteem. Veevoolu pidi nii päeval kui ööl jälgima. Mingeid elektrilisi taskulampe ega gaasilaternaid ei olnud. Olid vaid petrooleumilambid, mis heitsid kahvatukollast kuma. Vesi pidi kindlasti jõudma vao lõppu. Seda ei tohtinud kunagi ära unustada.

Ma näen vaimusilmas väikest poissi, labidas õlal, mööda kraaviperve ja põldu kõndimas, et eluandvat vett päikesest kõrbenud maani juhtida.

Peagi tuli niita hektarite viisi heina. Poiss ronis hoburakke taha kinnitatud niiduki vanasse raudpukki, niites hobuste sammudes ja lõiketerade pööreldes maha pooleteise meetri laiuse heinamaariba. Kärbsed, sääsed, tolm ja kõrvetav kuumus muutsid töö ränkraskeks. Hein tuli kokku riisuda ja hangudega saadudeks panna, et see ära kuivaks. Ajastus oli väga oluline. Kui hein oli just parasjagu kuiv, tuli see suurele lameda põhjaga heinaveovankrile kuhjata. Kui see heinahoidlasse jõudis, kallutati hein hobuvankrilt maha ja kuhjati tohutuks rõuguks. Tol ajal heinapalle ei tehtud ega olnud ka mehhaanilisi laadureid. Olid vaid hangud ja lihasjõud.

‥ Pole ime, et ta kasvas suureks ja tugevaks. Need, kes teda hilisemas elus tundsid, panid tihti tähele ta suuri randmeid. Tal oli raudne tervis, mis oli talle elus suureks õnnistuseks. Selle võttis ta kaasa lapsepõlvest. Kuni viimaste aastateni tegutses ta tohutu energiaga.

Ta ei unustanud kunagi oma talupoisi minevikku – isegi mitte presidentide ja kuningatega läbi käies. Ta ei minetanud kunagi oma töövõimet. Tal jagus kogu elu tahtejõudu varavalges üles tõusta ja öötundideni töötada.

Kuid lapsepõlvekodust sai ta kaasa veel muudki peale tohutu töövõime. Muld annab inimesele teatavat sorti jõudu. See on alatiseks meeldetuletajaks Aadamale ja Eevale antud käsust: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad” (1Ms 3:19). Maatööd tehes õpitakse enesega toimetulekut. Sellal polnud mingeid riiklikke põllumajandustoetusi. Tuli leppida eri aastaaegade ebameeldivustega – öökülma, tormide, tuule ja põuaga. Need kõik käisid eluga kaasas ja nende vastu polnud mingit kindlustust. Puuduse eest kaitsesid toiduvarud. Ilma nendeta oli oht nälga jääda. Ainus kindel vahend eluraskustega toimetulemiseks oli palvetamine – igavese armastava Isa, universumi Kõikvõimsa Jumala palumine.

Selles Idaho osariigis asuvas Whitney linna väikses kodus palvetati palju. Palvetati koos perega õhtuti ja hommikuti, et tänada elu ja selle väljakutsete ning võimaluste eest ja paluda jõudu päevatöö tegemiseks. Meeles peeti ka neid, kes vajasid abi. Pereema oli koguduse Abiühingu juhataja, ja kui pere põlvedelt tõusis, oli emal juba kaarikutäis toitu valmis seatud, et toimetada see vanima poja abiga puudusekannatajateni. Neid õppetunde ei unustata kunagi.”²

Ustavatelt vanematelt saadud õppetunnid

Raske töö, pere ühtsuse, teenimise ja evangeeliumi järgi elamise õppetunnid sööbisid veelgi enam mällu, kui 12aastase Ezra vanemad ühel päeval Kiriku koosolekult ootamatute uudistega koju tulid. President Benson meenutas seda hiljem:

„Isa ajas hobust kodu poole ning ema avas kirju. Nende suureks üllatuseks oli üks neist saadetud Salt Lake Cityst postkastist B – see oli misjonikutse. Keegi ei küsinud, kas oleme valmis või suutelised selle vastu võtma. Piiskop oleks pidanud teadma ja piiskopiks oli vanaisa George T. Benson, mu isaisa.

Isa ja ema sõitsid õue ja mõlemad nutsid – see oli miski, mida me polnud kunagi varem oma peres näinud. Me kogunesime kaariku ümber – meid oli siis seitse last – ja pärisime aru.

Nad vastasid: „Kõik on korras.”

„Miks te siis nutate?” küsisime.

„Tulge elutuppa ja me selgitame teile.”

Me kogunesime kõik elutuppa vana diivani ümber ja isa rääkis meile misjonikutsest. Ema ütles: „Me oleme uhked, et isa peeti vääriliseks misjonile minema. Me nutame, kuna see tähendab, et peame kaks aastat teineteisest lahus olema. Te teate, et me ei ole pärast abiellumist kunagi kauem kui kaks ööd lahus olnud. See oli siis, kui isa läks kanjonisse, et tuua palke ja küttepuid.””³

Kui isa misjonil oli, tuli Ezral suurem osa talutööst enda peale võtta. Ta „tegi mehemoodi tööd, kuigi oli alles poisike”, meenutas hiljem tema õde Margaret. „Ta täitis pea kaks aastat isa kohta.”⁴ Sarah’ juhtimisel Ezra ja tema õed-vennad töötasid, palvetasid ja lugesid koos isalt saadud kirju. President Benson meenutas seitsekümmend viis aastat hiljem neid õnnistusi, mis tema perele tänu isa misjonile osaks said:

„Maailma seisukohalt tõestas tema otsus kutse vastu võtta ilmselt, et ta ei armasta väga oma perekonda. Jätta kaheks aastaks maha seitse last ja lapseootel naine – kas see saab olla tõeline armastus?

Kuid mu isal oli armastusest hoopis üllam nägemus. Ta teadis, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb” (Rm 8:28). Ta teadis, et parim, mida ta oma pere jaoks teha saab, on kuuletuda Jumalale.

Kuigi me tundsime temast nende aastate jooksul valusalt puudust ja kuigi tema äraolek muutis meie pereelu palju raskemaks, oli misjonikutse vastuvõtmine tõend ligimesearmastuse annist. Isa läks misjonile, jättes maha ema ja seitse last. (Kaheksas sündis neli kuud pärast seda, kui ta misjoniväljale jõudis.) Sealt tuli meie koju misjonitöö vaim, mis pole kunagi lahkunud. See tuli ohverduste hinnaga. Isal tuli misjoni rahastamiseks müüa maha vana niisutussüsteemita põld. Ta pidi osa talust ühele abielupaarile välja rentima, et nad vilja eest hoolitseksid, ja jättis oma poegade ja naise hooleks heina- ja söödamaa ning väikse piimakarja.

Isa kirjad olid perele suureks õnnistuseks. Meile, lastele, tundus, nagu tuleksid need teisest maakera otsast, kuigi tegelikult saatis ta neid Massachusettsi osariigist Springfieldist; Chicagost Illinoisi osariigist ja Iowa osariigist Cedar Rapidsi ja Marshalltowni linnast. Jah, tänu isa misjonile tuli meie koju misjonitöö vaim, mis pole sealt kunagi lahkunud.

Hiljem kasvas pere üheteistkümnelapseliseks – kokku seitse poega ja neli tütart. Kõik seitse poega teenisid misjonil, mõni neist koguni kaks või kolm korda. Hiljem teenisid ka kaks tütart oma abikaasadega põhimisjonil. Kaks ülejäänud õde, mõlemad lesed, üks kaheksa ja teine kümne lapse ema, teenisid kaaslastena misjonil Birminghamis Inglismaal.

See on pärand, mis õnnistab jätkuvalt Bensonite perekonda kolmanda ja neljanda põlveni välja. Kas see polnud mitte tõelisest armastusest lähtuv and?⁵

Noore mehena Kirikus teenimine

Tänu vanemate eeskujust saadud inspiratsioonile ja isiklikule soovile ehitada maa peale Issanda kuningriiki tervitas Ezra Taft Benson võimalusi teenida. 19aastaselt palus piiskop – tema vanaisa – tal teenida koguduse 24 noore mehe ühe juhina. Noored mehed osalesid Ameerika skaudiühingu tegemistes ja Ezra teenis nende skaudijuhi abina.

Selles kutses oli Ezra üheks ülesandeks aidata noortel meestel kooris laulda. Tema juhtimisel võitsid noored mehed oma vaia kogudustevahelise koorivõistluse ja pääsesid piirkondlikku võistlusvooru. Selleks et motiveerida neid harjutama ja endast parimat andma, lubas Ezra, et kui nad piirkondliku võistluse võidavad, viib ta nad 56-kilomeetrisele mägimatkale ühe järve äärde. Plaan toimis – Whitney noored mehed võitsid.

„Nii me asusimegi matka planeerima,” meenutas president Benson. „Ühe sellise koosoleku ajal tõstis üks 12aastane käe ja teatas väga ametlikult: „Ma soovin teha ettepaneku.” ‥ Vastasin: „Olgu, lase tulla.” Poiss teatas: „Teen ettepaneku, et me võiksime lasta reisi ajaks endale nudipea lõigata, et ei peaks kammide ja harjadega jändama.””

Lõpuks olid kõik noored mehed nõus laskma enne matka juuksed lühikeseks pügada. Nad sattusid veelgi rohkem hoogu, kui üks neist tuli välja soovitusega, et ka skaudijuhid võiksid juuksed maha ajada. President Benson jätkas:

„Kaks skaudijuhti võtsid juuksuritoolil istet, kui juuksur neid rõõmsal meelel pügama asus. Töö lõppedes teatas ta: „Kui te, sõbrad, soovite, siis võin teid tasuta täitsa kiilaks ka ajada.” Ja nii asusidki rännakule 24 pöetud peaga poissi ja kaks kiilakat skaudijuhti.”

President Benson meenutas kogemusi oma koguduse noorte meestega: „Üks poistega töötamise rõõme on see, et töö vilju võib näha juba protsessi käigus. Aastaid nendega tegeledes avaneb võimalus näha iga päev nende juhtimise vilju. Sa näed, kuidas neist sirguvad sitked mehed, kes ei kohku tagasi väljakutsete ja kohustuste ees. Sellist rahulolu ei saa ühegi teise hinnaga. See tuleb teenimise ja pühendumusega välja teenida. Milline imeline võimalus on väikest viisi kaasa aidata, et poistest kasvaksid mehed – tõelised mehed.”⁶

President Benson ei unustanud neid noori mehi kunagi ja püüdis nendega ikka ühendust pidada. Palju aastaid pärast 56-kilomeetrist matka külastas ta Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena Whitney kogudust ja kõneles mõnega neist. Nad võisid talle öelda, et kahekümne neljast oli 22 Kirikule ustavaks jäänud. Kahe ülejäänuga oli side katkenud. President Benson leidis need kaks meest lõpuks üles, aitas neil Kirikusse tagasi tulla ja pitseeris nende templiabielu.⁷

Suhe Floraga

1920. aasta sügisel läks Ezra 40 kilomeetri kaugusele Utah’ osariiki Logani linna, et panna end kirja Utah’ Põllumajanduskolledžisse (praegusesse Utah’ osariigi ülikooli). Ta oli parajasti koos paari sõbraga, kui talle jäi silma üks noor naine. Ta meenutas:

„Olime väljas meierei juures, kui üks kütkestavalt ilus noor naine oma väikse autoga mööda sõitis, et meiereist piima osta. Poisid lehvitasid talle ja ta lehvitas vastu. Ma küsisin: „Kes see neiu on?” Nad vastasid: „See on Flora Amussen.”

„Ma teatasin neile: „Kas teate, mul on selline tunne, et ma abiellun temaga.””

Ezra sõbrad naersid tema söakuse üle, öeldes: „Ta on talupoisi jaoks liiga populaarne.” Kuid ta ei lasknud end heidutada. „See teebki asja palju põnevamaks,” vastas ta.

Flora Amussen enne Ezra Taft Bensoniga abiellumist

Flora ja Ezra kohtusid esimest korda peagi pärast seda vestlust Whitneys, kui Flora oli kutsutud külla Ezra nõole. Mõne aja pärast kutsus Ezra ta tantsuõhtule. Flora nõustus ja sellele järgnes nende endi sõnu kasutades „imeline suhe”. Kuid nende suhet takistas – ja ka täiustas – asjaolu, et Ezra kutsuti teenima põhimisjonärina Briti misjonile.

Misjoniks valmistudes vestlesid Ezra ja Flora oma suhtest. Nad tahtsid, et nende sõprus jääks kestma, kuid mõistsid, et Ezral tuleb ka misjonitööle pühenduda. „Enne lahkumist olime Floraga otsustanud, et kirjutame teineteisele [kirju] ainult korra kuus,” rääkis ta. „Samuti otsustasime, et kirjutame ainult selleks, et teineteist julgustada, toetada ja uudistest rääkida. Seda me ka tegime.”⁸

Kaks misjonäri

⁹Briti misjon, mis oli olnud viljakas põld varajastele viimse aja pühadest misjonäridele, oli vanem Bensoni ja tema kaaslaste jaoks sootuks teistsugune. Kiriku vastased, nende hulgas mõned vaimulikkonna liikmed, olid Briti saartel viimse aja pühade suhtes vaenu õhutanud, mormoonidevastaseid artikleid ja romaane avaldanud ning näidendeid ja filme esitanud. Inimeste tõredus taastatud evangeeliumi suhtes kahtlemata kurvastas vanem Bensonit, kuid ta ei lasknud sedasorti katsumustel oma usku nõrgestada. Ta kirjutas oma päevikus, kuidas kohalikud noored olid teda ja ta kaaslast nähes pilkavalt järele hüüdnud: „Mormoonid!” Mille peale ta endamisi vastas: „Jumal tänatud, et olengi.”

Peale evangeeliumi jagamise Kirikust väljaspool teenis vanem Benson Suurbritannia viimse aja pühade seas ka preesterluse juhi ja asjurina. Tänu neile teenimisvõimalustele sai ta sulneid kogemusi, mis erinesid täielikult nendest raskustest, millega tal tuli nii sageli rinda pista. Vanem Benson ristis ja kinnitas paar inimest ning aitas paljudel Issandaga lähedasemaks saada. Näiteks jutustas ta, kuidas tundis kord ühel erilisel koosolekul, mille ustavad Kiriku liikmed olid korraldanud, Vaimu juhatust kõnelda nii, et see aitaks liikmete sõpradel saada tunnistuse, et Joseph Smith oli Jumala prohvet.¹⁰ Vanem Benson pani kirja ka juhtumi, kus nad andsid ühele raskesti haigele naisele preesterluse õnnistuse ja 10 minutit hiljem oli naine terve.¹¹ Ta tundis rõõmu, kui leidis asjurina üles nende pühade nimed, kes olid kantud Kiriku ülestähendustesse, kuid kes olid kohalike juhtidega ühenduse kaotanud.¹² Ta sai hindamatu juhtimiskoolituse, teenides kahe misjonijuhataja – vanem Orson F. Whitney ja David O. McKay – alluvuses, kes olid ühtlasi ka Kaheteistkümne Kvoorumi liikmed.

Vanem Benson oli evangeeliumi jutlustades tänulik Issanda kaitse eest. Ühel õhtul piiras kamp mehi tema ja ta kaaslase ümber ning ähvardas nad jõkke visata. Vanem Benson palvetas vaikselt, et Jumal neid aitaks. Siis, nagu ta hiljem kirjeldas, „astus ligi üks turske võõras mees ja pressis end minu kõrvale. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja teatas valjul selgel häälel: „Noormees, ma usun iga sõna, mida sa täna rääkisid.” Tema kõneledes tõmbusid meid ümbritsenud mehed eemale. See oli otsene vastus minu palvele. Seejärel ilmus sinna ka briti politseinik.”¹³

Vabadel hetkedel, mil vanem Benson kedagi otseselt ei teeninud, „sukeldus ta Mormoni Raamatusse. Eriti pakkusid talle huvi Moosia poegade kogemused misjonitöö vallas.”¹⁴ Ta sai lohutust ja tuge ka kodust saadetud kirjadest, mida ta enda sõnul „ikka ja jälle üle luges”. Misjonile tagasi vaadates on ta öelnud: „Ema ja isa valasid kirjades välja oma südame ja olid mulle kui noorele mehele suureks toeks. Flora [kirjad] olid julgustavad ja vaimsed, mitte kunagi sentimentaalsed. Arvan, et armastasin ja hindasin teda seetõttu veelgi rohkem.”¹⁵

Vanem Benson vabastati põhimisjonil teenimisest 2. novembril 1923. Tal oli raske lahkuda ja ta ütles, et Suurbritannia „kallite pühadega” hüvastijätmine oli ta „misjoni kõige raskem osa”.¹⁶ Ent ta oli õnnelik, et saab taas oma peret näha, ja ootas pikisilmi ka Floraga kohtumist.

Ka Flora ootas Ezrat. Kuid ta ootas midagi enamat kui võimalust temaga kohe aega veeta. Ta oli ettenägelikum ja püüdis näha Ezra tulevikku ja potentsiaali. Juba teismeeas oli ta otsustanud, et „tahab abielluda farmeriga”¹⁷ ning oli seetõttu õnnelik Ezra soovi üle Idahos Whitneys talu pidama hakata. Kuid ta pidas paremaks, et Ezra lõpetab esmalt kooli. Flora sõnas hiljem: „Ma palvetasin ja paastusin, et Issand aitaks mul teada, kuidas võiksin aidata temal olla oma kaasinimestele kõige kasulikum. Mulle turgatas pähe, et kui piiskop peaks mind vääriliseks, siis võiks ta mu misjonile saata. Ezra jaoks oli Kirik kõige tähtsam, seega teadsin, et tema selle vastu ei oleks.”¹⁸

Ezra oli üllatunud, kui Flora talle pärast mõneajalist kohtamaskäimist teatas, et on võtnud vastu kutse teenida Hawaii saartel misjonil. Ta pühitseti misjonäriks 25. augustil 1924 ja ta lahkus järgmisel päeval. Peagi pärast Flora lahkumist kirjutas Ezra oma päevikusse: „Olime mõlemad õnnelikud, kuna tundsime, et tulevikul on meie jaoks palju varuks ja et see lahusolek tehakse hiljem tasa. Ometi on raske, kui su lootused kildudeks purunevad. Kuigi me nutsime mõnikord sellepärast, kinnitas Issand meile, et see on meie enda huvides kõige parem.”¹⁹

Ja nii see tõepoolest oli. Flora oli oma misjonijuhataja sõnul „väga hea ja energiline misjonär”,²⁰ kes tegi „Issanda tööd südamest ja hingega ning panustas sellesse kogu oma aja ja anded.”²¹ Ta korraldas mõnes misjoni piirkonnas Algühingu organisatsiooni tegevust, õpetas algkooli lapsi, teenis templis ja aitas tugevdada kohalikke viimse aja pühi. Ta teenis mõnda aega koguni koos oma lesest ema Barbara Amusseniga, kes lühiajalisele misjonile kutsuti. Koos kohtasid nad ühte meest, kes oli aastate eest tänu Flora isale Carl Amussenile Ameerika Ühendriikides Kirikuga liitunud. Pöördunu oli pärast seda ebaaktiivseks jäänud, kuid Flora ja ta ema sõbrustasid temaga ja aitasid tal Kirikusse tagasi tulla.²²

Kui Flora ära oli, hoidis Ezra end tegevuses. Tema ja ta vend Orval ostsid perele talu ja jätkasid haridusteed. Mõnda aega käis Ezra Utah’ osariigis Provos Brigham Youngi ülikoolis ja Orval hoolitses Whitneys talu eest. Nad leppisid kokku, et kui Ezral kool läbi saab, läheb tema tallu, et Orval saaks misjonil teenida ja kooli ära lõpetada. Ezra, kes oli otsustanud BYU kiiresti lõpetada, koostas endale väga ambitsioonika tunniplaani. Ta osales ka ülikooli sotsiaalsetes tegevustes, muuhulgas käis ta tantsuõhtutel, pidudel ja etendustel.

Ezra Taft Benson Brigham Youngi ülikooli lõpetamisel 1926. aastal

Kuigi Ezra valiti oma viimasel ülikooliaastal „BYU kõige populaarsemaks meheks”, ei suutnud keegi tema tähelepanu Floralt eemale tõmmata. Ta ütles hiljem, et kui Flora 1926. aasta juunis misjonilt naasis, oli ta elevil, et saab teda näha, kuid väitis, et pole tema tulekut tegevusetult oodanud.²³ Ta oli paar kuud enne Flora tulekut kiitusega ülikooli lõpetanud.

Kooselu algus

Kuu aega pärast Flora misjonilt tulekut teatasid nad Ezraga oma kihlusest. Mõned kahtlesid Flora otsuses. Nad ei mõistnud, kuidas nii edukas, jõukas ja populaarne neiu võib leppida talupoisiga. Kuid ta kordas neile, et oli „alati tahtnud abielluda farmeriga”.²⁴ Ezra oli tema sõnul „asjalik, mõistlik ja usaldusväärne”. Flora täheldas: „Ta oli kena oma vanemate vastu ja ma teadsin, et kui ta neid austas, siis austab ta ka mind.”²⁵ Samas tõdes ta, et Ezra oli „lihvimata teemant”, ja teatas: „Ma kavatsen teha kõik, mis minu võimuses, et aidata tal saada heas mõttes tuntuks ja seda mitte ainult tema oma väikses kogukonnas, vaid ka kogu maailmas.”²⁶

Flora ja Ezra pitseeriti 10. septembril 1926. Talituse viis Salt Lake’i templis läbi vanem Orson F. Whitney Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Ainus pulmapidu oli hommikusöök pere ja sõprade seltsis. Pärast hommikusööki lahkus vastabiellunud paar kohe oma Ford T kastiautoga Iowa osariiki Amesi, kus Ezra oli võetud vastu Iowa Osariigi Põllumajandus- ja Mehhaanikakolledžisse (praegusesse Iowa Osariigi Teadus- ja Tehnikaülikooli) põllumajanduse eriala magistriõppesse.

Suur osa nende teekonnast kulges mööda kruusateid ja väheasustatud maapiirkonda. Teel olles veetsid nad kaheksa ööd lekkivas telgis. Amesi jõudnud, üürisid nad kolledžilinnaku lähedal korteri. Korter oli väike ja Bensonid jagasid seda suure tarakaniperega, kuid Ezra sõnul „näis see peagi kõige hubasem väike pesa, mida võib eales ette kujutada.”²⁷ Ezra pühendas end taas õppimisele. Vähem kui aasta pärast lugematuid tunde õppimist, loenguid ja kirjutamist lõpetas ta kolledži magistrikraadiga. Abielupaar, kes ootas nüüd oma esimest last, naasis Whitneysse Bensonite tallu.

Tasakaalu leidmine töö ja Kiriku kutsete vahel

Whitneysse jõudnud, oli Ezra igapäevaselt hõivatud talutöödega, mille hulka kuulusid lehma lüpsmine, sigade ja kanade talitamine ning suhkrupeedi, teravilja, lutserni ja muude viljade kasvatamine. Orval kutsuti põhimisjonile Taani.

Vähem kui kahe aasta pärast pakkusid kohaliku omavalitsuse juhid Ezrale tööd maakonna põllumajandusagendina. Ezra võttis Flora innustusel töö vastu, kuigi see tähendas talu mahajätmist ja lähedalasuvasse Prestoni linna kolimist. Ta palkas Orvali äraoleku ajaks talu pidama ühe kohaliku farmeri.

Ezra uued kohustused hõlmasid kohalike farmerite nõustamist tootlikkuse teemal. Ta tundis, et farmerid vajavad üle kõige paremaid turundusoskusi – seda, mis sai ülimalt oluliseks Suure depressiooni puhkedes ja mida tema oma põllumajanduse haridusega neile õpetada oskas. Ta julgustas farmereid võtma osa talukooperatiivide tegevusest, mis aitaks neil kulusid kärpida ja oma töö eest parimat hinda saada.²⁸

Ezra põllumajandusalased juhioskused avasid uksi uutele tööpakkumistele. Vahemikus 1930 kuni 1939 töötas ta põllumajandusteadlase ja -spetsialistina Idaho Ülikooli harus Boises. Need ülesanded tuli aga sinnapaika jätta, kui Bensonid 1936. aasta augustist kuni 1937. aasta juunini Californias viibisid, et Ezra saaks Berkeleys California ülikoolis põllumajandust õppida.

Pakilistest tööalastest ja kodustest kohustustest hoolimata võtsid Ezra ja Flora Benson aega, et Kirikus teenida. Whitneys, Prestonis ja Boiseis kutsuti nad õpetama ja juhtima noori.²⁹ Nad võtsid need kutsed innukalt vastu, uskudes, et „noored on meie tulevik”.³⁰ Ezral tekkis võimalus edendada ka kohalikku misjonitööd.³¹ Boises kutsuti Ezra teenima vaiajuhatuse nõuandjana. Ta jätkas selles kutses ka pärast seda, kui tema ja ta pere Californiasse kolisid. Boise’ vai kasvas hüppeliselt ja 1938. aasta novembris jagas vanem Melvin J. Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist vaia kolmeks. Ezra Taft Benson kutsuti neist ühe vaia juhatajaks.

Jaanuaris 1939 üllatas Washingtoni linna Rahvusliku Farmerite Kooperatiivide Nõukogu Ezrat tööpakkumisega. Teda kutsuti täitevsekretäri ametisse. Ezra arutas seda võimalust Floraga. Kuna ta oli kõigest kaks kuud varem vaiajuhataja kutsesse pühitsetud, siis pidas ta selles küsimuses nõu ka Esimese Presidentkonnaga. Nad julgustasid teda ametit vastu võtma ja nii jättis ta 1939. aasta märtsis oma Boise’ sõpradega hüvasti ja kolis Marylandi osariigis asuvasse Bethesda haldusüksusesse Washingtoni linna lähedal. 1940. aasta juunis kutsuti ta taas vaiajuhatajaks, kuid seekord Washingtoni linnas vastorganiseeritud Washingtoni vaias.

Armastav ja ühtne perekond

Ezra ja Flora pidasid alati meeles, et nende omavaheline suhe, nende suhe oma laste, oma eakate vanemate ja õdede-vendadega on igavikulise tähtsusega. Peres suurema ühtsustunde loomine oli midagi enamat kui pelk kohustus. Nad armastasid üksteist kogu südamest ja tahtsid olla koos – nii selles elus kui ka igavikus.

Ezra pidi sageli mitmete Kiriku ja töökohustuste tõttu kodunt eemal viibima. Mõnikord andsid lapsed seda ilmekalt mõista. Näiteks kui ta pühapäeval kirikusse koosolekule läks, hüüdis tütar Barbara: „Head aega, issi! Tule meile mõnikord jälle külla.”³² Floral oli raske üksi kuut last kasvatada, kui ta abikaasa tihti ära oli, ja ta tunnistas mõnikord, et tunneb end „üksildase ja pisut heidutatuna”.³³ Kuid ta hindas kõigest hoolimata oma abielunaise ja ema rolli ning tundis rõõmu, et ta abikaasa end Issandale ja perekonnale pühendab. Kirjas Ezrale märkis ta: „Nagu tavaliselt tunduvad päevad sinu äraolekul venivat. ‥ [Ent] kui kõik mehed ‥ armastaksid oma usundit ja elaksid selle järgi nii nagu sina, siis poleks nii palju muresid ega kannatusi. ‥ Sa oled alati perele pühendunud ja valmis teisi aitama.”³⁴

Ezra näitas seda pühendumust iga kord, kui ta kodus oli. Ta võttis aega, et oma kuue lapsega mängida, naerda, et neid kuulata ja tähtsate teemade kohta nende arvamust küsida, et neile evangeeliumi õpetada ja neid majapidamistöödes aidata ning et iga lapsega eraldi aega veeta. Laste jaoks oli vanemate armastus suureks lohutuse ja jõu allikaks. (Kuna pere oli Ezra Taft Bensoni jaoks väga oluline, siis käsitletakse antud teoses seda teemat koguni kahes peatükis: „Abielu ja perekond on Jumala seatud” ning „Isade ja emade püha kutse”. Nendes peatükkides meenutavad Bensonite lapsed oma kallist lapsepõlvekodu.)

Apostlikutse

1943. aasta suvel läks Ezra koos oma poja Reediga Marylandist Californiasse, et külastada mitmeid talukooperatiive. See kuulus tema ülesannete hulka Rahvuslikus Farmerite Kooperatiivide Nõukogus. Tal oli kavas veel Salt Lake Citys Kiriku juhtidega kohtuda ja Idahos elavaid pereliikmeid külastada.

Kõik oma reisi eesmärgid täitnud, naasid nad 26. juulil enne kojusõitu veel Salt Lake Citysse. Seal said nad teada, et president David O. McKay, kellega Ezra vähem kui kaks nädalat varem kohtunud oli, olevat teda otsinud. Ezra helistas president McKayle, kes teatas, et toonane Kiriku president Heber J. Grant soovib teda näha. Ezra ja Reed sõidutati president Granti suvilasse, mis asus Salt Lake City südalinnast paari minuti kaugusel. Kohale jõudnud, „viidi Ezra viivitamatult president Granti magamistuppa, kus aastates prohvet puhkas. Presidendi palvel sulges Ezra ukse ja istus voodi kõrvale toolile. President Grant võttis Ezra parema käe oma käte vahele ja teatas talle veekalkvel silmil: „Vend Benson, ma õnnitlen sind kogu südamest ja palvetan, et Jumal sind õnnistaks. Sind on valitud Kaheteistkümne Apostli Nõukogu noorimaks liikmeks.””³⁵

Ezra meenutab seda kogemust oma päevikus:

„See teadaanne näis nii uskumatu ja jalustrabav. ‥ [Ma] ei suutnud tükk aega öelda muud kui: „Ei või olla, President Grant, ei või olla!” Kordasin seda vist mitu minutit, enne kui suutsin mõtteid koondada, et toimunut mõista. ‥ Ta hoidis mu kätt väga pikka aega ja me mõlemad valasime pisaraid. ‥ Olime omaette rohkem kui tund aega ja enamiku sellest ajast hoidsime teineteisel käest kinni. Kuigi [ta] oli nõrk, oli ta mõistus selge ja erk ning mulle avaldas sügavat muljet tema meeldiv, lahke ja alandlik olemus, kui ta oma pilguga mu hingesoppi uuris.

Ma tundsin end kohutavalt väeti ja väärituna, nii et tema lohutavad ja veenvad sõnad olid ülimalt teretulnud. Muuhulgas teatas ta: „Issandal on kombeks neid mehi, keda ta juhtima kutsub, tugevamaks muuta.” Ma suutsin oma jõuetuses vaid kinnitada, et armastan Kirikut, millele ta vastas: „Me teame seda. Issand tahabki mehi, kes on nõus Tema töö nimel kõik ohverdama.””³⁶

Pärast seda vestlust sõitsid Ezra ja Reed tagasi president McKay koju. Teel olles ei rääkinud Ezra sõnakestki sellest, mis president Granti juures oli toimunud, ning Reed ei püüdnud ka uurida. McKayde koju jõudnud, rääkis president McKay ise Reedile kõigest. Seejärel Ezra ja Reed embasid teineteist.

Tol õhtul, kui tema ja Reed õhtuse rongiga koju hakkasid sõitma, oli Ezra hing rahutu. Ta helistas järgmisel päeval Florale ja teatas apostlikutsest. „Flora ütles, et see on imetore, ja oli täiesti kindel, et ma saan hakkama,” meenutas ta. „Temaga rääkimine andis mulle kindlust juurde. Tal on alati minusse rohkem usku olnud kui mul endal.”³⁷

Järgmiste nädalate jooksul tegid Ezra ja Flora Utah’sse kolimiseks vajalikke ümberkorraldusi ja Ezra andis endast parima, et tagada sujuv üleminek oma mantlipärijale Rahvuslikus Farmerite Kooperatiivide Nõukogus. 1. oktoobril 1943 toetati teda ja Spencer W. Kimballi Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetena ning 7. oktoobril pühitseti nad apostliametisse – kõigepealt vanem Kimball ja seejärel tema.

Nii sai vanem Ezra Taft Bensonist üks „Kristuse nime eriliste[st] tunnistajate[st] kogu maailmas” (ÕL 107:23).

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum vahemikus oktoober 1950 kuni aprill 1951. Seisjad vasakult: Delbert L. Stapley; Henry D. Moyle; Matthew Cowley; Mark E. Petersen; Harold B. Lee; Ezra Taft Benson; Spencer W. Kimball. Istujad vasakult: John A. Widtsoe; Stephen L Richards; David O. McKay, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja; Joseph Fielding Smith, tegevjuhataja; Joseph F. Merrill; Albert E. Bowen.

Sõjajärgse Euroopa toetamine toidu, riiete ja lootusega

22. detsembril 1945 kutsus toonane Kiriku president George Albert Smith kokku Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi erakorralise koosoleku. Ta teatas, et Esimene Presidentkond on saanud inspiratsiooni saata Euroopa misjonit juhtima üks apostlitest, kes oleks seal Kiriku tegevuse ülevaataja. Teine maailmasõda oli mõnda aega tagasi lõppenud ja paljud Euroopa rahvad alles toibusid sõja laiaulatuslikust ja šokeerivast laastamistööst. Vanem Ezra Taft Benson näis olevat selle töö jaoks just õige mees.

Kvoorumi noorima liikme vanem Bensoni jaoks tuli see uudis „suure jahmatusena”. Saadud ülesanne pidi tähendama sama, mis tema enda isa misjon 34 aastat tagasi – eraldatust naisest ja väikestest lastest. Esimene Presidentkond ei osanud öelda, kui kaua tal ära tuleb olla. Kuid nad kinnitasid talle, et tema naine ja lapsed toetavad teda, ning vanem Benson näitas üles jäägitut soovi teenida.³⁸ Hiljem kirjeldas ta seda ülesannet, mille ta vastu oli võtnud:

„Selle ülesande maht näis olevat tohutu. Nad [Esimene Presidentkond] andsid meile neli ülesannet: esiteks tegeleda Euroopas Kiriku vaimsete asjaajamistega; teiseks toimetada kõigile Euroopa puuduses olevatele pühadele toitu, riideid ja magamistarbeid; kolmandaks organiseerida Euroopas uuesti eri misjonid; ja neljandaks valmistada ette misjonäride tulek nendesse riikidesse.”³⁹ President Smith andis talle järgmise lohutava lubaduse: „Sinu pärast ma üldse ei muretse. Kui sa enda eest hoolitsed, siis oled sa seal sama kaitstud kui ükskõik kus mujal maailma otsas ja oled võimeline tegema ära suure töö.”⁴⁰

Vanem Benson kirjeldas, kuidas ta uudisest oma naisele ja perele teatas: „Vestlesime naisega hellalt ja tundeküllaselt ning meie jutuajamist pühitsesid pisaraid. Flora oli armastav ja tänulik ning kinnitas mulle, et toetab mind kogu südamest. Õhtusöögilauas rääkisin sellest ka lastele. Nad olid üllatunud, põnevil ja kogu hingest soosivad.”⁴¹

Kui vanem Benson ja tema kaaslane Frederick W. Babbel Euroopasse jõudsid, kurvastasid neid seal nähtud haigused, vaesus ja laastatus. Vanem Benson kirjeldas kirjas Florale emasid, kes olid tänulikud seebi, nõelte ja niidi ning apelsini eest. Nad polnud midagi sellist juba aastaid näinud. Vanem Benson võis näha, et nad olid varasemate nigelate toiduportsjonite tõttu „end näljutanud, et suurest emaarmastusest lastele rohkem anda”.⁴² Ta pidas Kiriku koosolekuid pommitatud hoonetes ja peaaegu täielikus pimeduses.⁴³ Ta kõneles põgenikest – „vaestest soovimatutest hingedest, ‥ kes olid oma varem õnnelikest kodudest välja aetud ega teadnud enam, mis neist edasi saab”.⁴⁴ Ta rääkis ka süngetes sõjajärgsetes oludes aset leidnud imedest.

Üks ime paistis välja kõigi Euroopa viimse aja pühade elust. Teel olles juurdles vanem Benson endamisi, kuidas pühad ta küll vastu võtavad. „Võivad nad olla kibestunud? On’s nende südamed täis vihkamist? Kas nad on Kiriku peale pahased?” See, mis teda ees ootas, oli aga liigutav.

„Nägin nende kahvatuid kõhnu ülestõstetud nägusid, paljud pühad olid räbalais, mõned paljajalu, kuid ma võisin nende silmis näha usuvalgust, kui nad selle viimse aja töö jumalikkusest tunnistasid ja Issandat õnnistuste eest tänasid. ‥

Leidsime, et meie liikmed olid imelisel moel vastu pidanud. Nad olid tugeva usuga, veelgi pühendunumad ja jäägitult ustavad. Kibestumust ja meeleheidet polnud peaaegu ollagi. Leidsime üht misjonit teise järel külastades eest hoopis osaduse vaimu ja vennalikkuse. Pühad palusid meil teiste maade õdesid ja vendi tervitada, kuigi needsamad rahvad olid kõigest paari kuu eest omavahel sõdinud.” Isegi põgenikud „laulsid tulihingeliselt Siioni laule” ja „palvetasid koos õhtul ja hommikul ning tunnistasid ‥ evangeeliumi õnnistustest”.⁴⁵

Üheks suureks imeks oli ka Kiriku sotsiaalabi programm. See ettevõtmine, mis oli alguse saanud kümme aastat varem, päästis paljude Euroopa viimse aja pühade elu. Pühasid õnnistati, kuna ka nemad võtsid enesega toimetuleku põhimõtted omaks. Nad aitasid teisi puudusekannatajaid, jagades nendega toitu, riideid ja muud eluks vajalikku, ning rajasid koguni puruks pommitatud majadesse aedu. Suureks õnnistuseks olid neile ka maailma eri paigus elavate viimse aja pühade annetatud abisaadetised – kokku umbes 2000 tonni varustust. Vanem Benson jutustas Kiriku juhtidest, kes nutsid, nähes kõige harilikumat toidukaupa, mida nad said kohalikele liikmetele toimetada, ja rääkis, et on seisnud koguduse ees, kellest 80 protsenti kandis sotsiaalabi kaudu saadud riideid.⁴⁶ Ühes üldkonverentsikõnes, mille ta peagi pärast koju naasmist pidas, sõnas ta: „Mu vennad ja õed! Kas on vaja veel mingeid tõendeid selle programmi vajalikkuse ja inspireerituse kohta? ‥ Ma kinnitan teile, et seda programmi juhib Jumal. See on inspireeritud!”⁴⁷

Vanem Benson (paremal) Norras Bergeni linnas abisaadetisi üle vaatamas.

Vanem Benson ja vend Babbel said järjekordse ime osaliseks, kui Issand avas neile tee, et nad saaksid sõjast laastatud Euroopa riike külastada. Vanem Bensonil tuli ikka ja jälle sõjaväeohvitseride käest luba küsida, et mingisse piirkonda siseneda ja sealsetele pühadele abisaadetisi viia. Talle vastati peaaegu alati ühtemoodi: „Kas te ei mõista, et siin käis sõda? Ühtegi tsiviilisikut sisse ei lasta.” Kuid neile juhtidele sügavalt silma vaadanud ja rahulikult oma missiooni põhjust selgitanud, lasti tema ja vend Babbel läbi, et teha seda, milleks Issand nad saatnud oli.⁴⁸

Umbes 11 kuu pärast saadeti vanem Bensoni asemele vanem Alma Sonne, Kaheteistkümne assistent, kes teenis Euroopas koos oma naise Leonaga. Sonnedele jäi appi ka vend Babbel. Alates hetkest, mil vanem Benson 29. jaanuaril 1946 Salt Lake Cityst lahkus, kuni hetkeni, mil ta 13. detsembril 1946 tagasi jõudis, oli ta kokku reisinud 98 550 kilomeetrit. Vanem Benson tundis, et tema missioon oli korda läinud, kuid ta oli varmas lisama: „Ma tean, mis oli meie tööd saatva edu võti. Ma pole kordagi tundnud, et minul või mu kaaslastel oleks olnud võimalik täita ülesannet, mis meile anti, ilma Kõigevägevama suunava väeta.”⁴⁹ Selle missiooni õnnestumist võis näha Euroopas äsja organiseeritud ja kasvava Kiriku tugevuse kaudu. Edu võis näha ka pühade elus, nagu näiteks selle mehe elus, kes palju aastaid hiljem Saksamaal Zwickau linnas president Thomas S. Monsoni juurde astus ja Ezra Taft Bensonit tervitada palus. Mees hüüdis: „Ta päästis mu elu. Ta andis mulle toitu ja riideid. Ta andis mulle lootust. Jumal õnnistagu teda!”⁵⁰

Isamaalisus, töö riigimehena ja teenimine Ameerika Ühendriikide valitsuses

Kodust eemal olles meenus vanem Bensonile miski, mida ta oli juba nooruses kalliks pidanud − ta oli Ameerika Ühendriikide kodanik. Ta oli õppinud oma isalt George Taft Benson nooremalt, kuidas armastada oma kodumaad ja neid põhimõtteid, millele see oli rajatud. Ezra oli teada saanud, et Ameerika Ühendriikide põhiseaduse – dokumendi, mille järgi juhindusid kõik teised seadused – olid koostanud inspireeritud mehed. Ta pidas lugu õigusest hääletada ning talle jäi alatiseks meelde, kuidas ta kord isaga pärast valimisi vestles. George toetas avalikult ühte kindlat kandidaati ja koguni palvetas tema eest koos oma perega. Teada saanud, et tema kandidaat kaotas, kuulis Ezra teda palvetamas valimiste võitja eest. Ezra küsis, miks isa palvetab selle kandidaadi eest, keda ta ei valinud. „Poeg,” vastas George, „ma usun, et ta vajab meie palveid isegi rohkem kui see kandidaat, kelle ma valisin.”⁵¹

1948. aasta aprillis pidas vanem Benson esimese oma paljudest üldkonverentsi kõnedest ja keskendus Ameerika Ühendriikide „prohvetlikule missioonile” ja vabaduse tähtsusele. Ta tunnistas, et Issand valmistas Ameerika Ühendriigid ette olema „vabaduse hälliks”, kus võiks evangeeliumi taastada.⁵² „Me oleme Rahuvürsti järgijad,” õpetas ta oma kõne lõpus, „ja peaksime taas pühenduma tõe, õigemeelsuse ja vabaduse levitamisele.”⁵³ Edasistes kõnedes nimetas ta Ameerika Ühendriike „Issanda tegevuse baasiks sel viimsel ajal”.⁵⁴

Vanem Benson hoiatas Ameerika Ühendriikides ja kõikjal maailmas pesitsevate ohtude eest, mis vabadust ähvardavad. Ta kõneles jõuliselt diktaatorlike valitsuste vastu, „mis on vastuolus igaveste põhimõtetega”.⁵⁵ Ta hoiatas ka teiste vabadust ohustavate mõjude eest, nagu sündsusetu meelelahutus, lugupidamatus hingamispäeva suhtes, enesega rahulolu ja valeõpetused.⁵⁶ Ta julgustas viimse aja pühasid kõikjal maailmas kasutama oma mõjuvõimu, et avalikku teenistusse valitaks häid ja arukaid inimesi.⁵⁷ Ta kuulutas: „Evangeeliumi saab tõhusalt jutlustada ainult vabas keskkonnas. Jah, me kõik väidame, et armastame vabadust. Kuid sellest üksi ei piisa. Me peame kaitsma seda, mida armastame. Peame päästma vabaduse.”⁵⁸

24. novembril 1952 pandi vanem Bensoni sügavalt isamaalised sõnavõtud proovile – ta kutsuti oma kodumaad teenima. Ta reisis äsjavalitud Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight D. Eisenhoweri palvel New Yorki. Presidendiks valitud Eisenhower soovis vanem Bensonit oma valitsusse – teisisõnu tahtis teda üheks oma kõrgeimaks nõunikuks – kogu riigi põllumajandusministriks. Vanem Benson oli sellisest tähelepanuavaldusest liigutatud. Kuid hiljem ütles ta: „Ma ei tahtnud seda töökohta. ‥ Ütlesin endale, et ükski terve mõistusega inimene ei sooviks praegusel ajal põllumajandusminister olla. ‥ Teadsin pisut, mida see amet endast kujutab: ägedaid konflikte, tohutut pinget, keerukaid probleeme. ‥

Kuid mulle ei valmistanud muret üksnes probleemid ja pinged. Meil kõigil on neid küllaga. Sarnaselt paljudele ameeriklastele ei olnud ma aldis poliitikas osalema. Loomulikult soovisin, et valituks osutuksid ja valitsust juhiksid kõrgete väärtuste ja hea iseloomuga inimesed, kuid see oli hoopis midagi muud kui ise selles kaasa lüüa. ‥

Mis peamine – ma olin vägagi rahul selle tööga, mida ma Kaheteistkümne Nõukogus tegin. ‥ Mul polnud mingit soovi ega kavatsust seda ametit vastu võtta.”⁵⁹

Enne president Eisenhoweriga kohtumist pidas vanem Benson nõu Kiriku toonase presidendi David O. McKayga. President McKay vastas talle: „Vend Benson, minu arvamus on selles osas selge. Kui see võimalus avaneb õiges vaimus, siis arvan, et peaksid selle vastu võtma.”⁶⁰ Selline otsekohene nõuanne ja vanem Bensoni enda sügav soov „ameeriklasena tõhusalt oma põhimõtete eest seista” tekitas temas sisemist võitlust.⁶¹

Kui härra Eisenhower ja vanem Benson esimest korda kohtusid, ei läinud ametisseasuval presidendil kaua aega, et teha vanem Bensonile ettepanek põllumajandusministriks hakata. Vanem Benson tuli kohe lagedale põhjustega, miks ta ei pruugi selleks sobida, kuid härra Eisenhower ei andnud alla. Ta vastas: „Töö tahab tegemist. Kui aus olla, siis mina ei tahtnud presidendiks hakata, kui valimiskampaania pingeliseks muutus. Kuid ei saa keelduda Ameerikat teenimast. Ma tahan sind oma meeskonda ja sa ei saa mulle ära öelda.”⁶²

„See saigi otsustavaks,” meenutas vanem Benson. „President McKay nõuande tingimused olid täidetud. Kuigi ma tundsin, et Kirikus teenimine oli juba iseenesest suurem au kui töö valitsuses – ja seda ma talle ka ütlesin –, lubasin siiski teenida põllumajandusministrina mitte vähem kui kaks aastat – kui ta mind nii kauaks üldse tahab.”⁶³

Kohe pärast otsuse langetamist läksid vanem Benson ja härra Eisenhower pressikonverentsile, kus ta oma otsuse kogu rahvale teatavaks tegi. Vanem Benson naasis kohe pärast konverentsi oma hotelli ja helistas Florale. Ta teatas, et ametisseasuv president Eisehower oli palunud tal teenida ja et ta oli kutse vastu võtnud.

Flora vastas: „Ma teadsin, et ta seda teeb. Ja ma teadsin, et sa selle vastu võtad.”

Vanem Benson selgitas: „See tähendab kohutavat vastutust ja suuri probleeme meie mõlema jaoks.”

„Ma tean,” vastas Flora, „kuid tundub, et see on Jumala tahtmine.”⁶⁴

Vanem Benson ülemkohtunik Fred M. Vinsoni ees Ameerika Ühendriikide põllumajandusministri ametivannet andmas. Seda vaatab pealt president Dwight D. Eisenhower.

Nagu võiski arvata, oli põllumajandusministrina teenimine vanem Bensoni ja ta pere jaoks rahutu periood. Kuid ta rõhutas, et ei püüa kuidagi „populaarne olla”, vaid tahab kõigest „edendada põllumajandust ja teenida Ameerikat”⁶⁵. Ta järgis seda tehes isiklikku põhimõtet: „Tuleb seista selle eest, mis on õige, isegi kui see pole populaarne. Või oleks õigem öelda: eriti siis, kui see pole populaarne.”⁶⁶ See, et talle ta populaarsus korda ei läinud, tuli talle ainult kasuks. Kuigi ta jäi oma tõekspidamistele kindlaks, kõikus tema menu poliitikute ja kodanike seas märkimisväärselt. Mõnikord taheti teda põllumajandusministri kohalt tagandada,⁶⁷ teinekord soovitati teda koguni Ameerika Ühendriikide asepresidendiks.⁶⁸

Vanem Benson oli valitsusjuhi rollist hoolimata avatud jagama oma kristlikke tõekspidamisi ja tunnistust taastatud evangeeliumist ega teinud saladust, et on pühendunud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule. Iga kord, kui ta oma põllumajandusministeeriumi kolleegidega mõnda koosolekut läbi viis, alustati seda palvega.⁶⁹ Ta saatis president Eisenhowerile kirjakohti Mormoni Raamatust, mis kuulutasid prohvetlikult ette Ameerika Ühendriikide tulevikku. President tõdes hiljem, et luges neid suurima huviga.⁷⁰ Ta jagas Mormoni Raamatuid ka paljudele teistele riigijuhtidele.⁷¹ 1954. aastal palus üks tuntud USA teleuudiste reporter Edward R. Murrow vanem Bensonilt luba teha Bensonite perest reedeõhtune saade „Person to Person” (Inimeselt inimesele). Alguses ütlesid vanem ja õde Benson talle ära, kuid hiljem siiski nõustusid, kuna nende poeg Reed nägi selles võimalust misjonitööd teha. 24. septembril 1954 võisid kõik ameeriklased vaadata otsesaadet Bensonite spontaansest pereõhtust. Härra Murrow sai tänu sellele saatele rohkem fännikirju kui kunagi varem. Eri usulise taustaga inimesed kogu riigist tänasid Bensoneid nende särava eeskuju eest.⁷²

Vanem Benson teenis põllumajandusministrina kaheksa aastat – sama kaua kui president Eisenhower Ameerika Ühendriikide presidendina. President McKay ütles, et vanem Bensoni töö „näitab Kirikut ja seda rahvast igal ajal heas valguses”.⁷³ Vanem Benson on riigi tähelepanu keskpunktis oldud aastatele tagasi vaadates öelnud: „Ma armastan seda võrratut maad. Mul on olnud suur au seda teenida.”⁷⁴ Ta lisas: „Kui peaksin seda kõike uuesti tegema, teeksin kõike suures osas samamoodi.”⁷⁵ Pidades silmas eesseisvat jätkuvat teenistust apostlina, sõnas ta: „Nüüdsest pühendan oma aja sellele, mida ma armastan ainsana rohkem kui põllumajandust.”⁷⁶

Kuigi 1961. aastal vanem Bensoni riigiteenistus lõppes, jäi tema armastus oma riigi ja vabaduse põhimõtete vastu püsima. Ta puudutas neid teemasid paljudes üldkonverentsikõnedes. Vanem Benson viitas Ameerika Ühendriikidele kui „maale, mida ma kogu südamest armastan”⁷⁷ ning lisas: „Ma hindan kõigi maade elanike isamaalisust ja kodumaa- armastust.”⁷⁸ Ta andis viimse aja pühadele nõu armastada oma kodumaad, öeldes: „Patriotism on midagi enamat kui lehvivad lipud ja aatelised sõnavõtud. See on viis, kuidas me ühiskondlikele teemadele reageerime. Leidkem endas taas üles patrioot selle sõna tõelises mõttes.”⁷⁹ „Erinevalt poliitilistest oportunistidest hindab tõeline riigimees põhimõtteid kõrgemalt kui populaarsust ning töötab selle nimel, et arukaid ja õiglasi poliitilisi põhimõtteid au sisse tõsta.”⁸⁰

Kristuse nime eriline tunnistaja

Issanda Jeesuse Kristuse apostlina kuuletus vanem Ezra Taft Benson käsule „[minna] kõike maailma [ja] kuuluta[da] evangeeliumi kõigele loodule” (Mk 16:15) ja „ava[da] u[ks], kuulutades Jeesuse Kristuse evangeeliumi” (ÕL 107:35). Ta teenis maailma eri paigus, külastades misjoneid ja õpetades inimesi.

Vanem Benson tundis suurt rõõmu võimalusest viimse aja pühadega kohtuda. Ta mainis ühes üldkonverentsikõnes: „Ma olen mõnikord pärast mõne vaia külastamist oma naisele öelnud, et ma küll täpselt ei tea, milline elu taevas välja näeb, kuid ma ei oskaks tahta midagi paremat, kui vaid tunda rõõmu ja õnne võimalusest suhelda samasuguste inimestega, keda kohtan Siioni vaiade ja koguduste juhatustes ja maailma misjonitel. Meid on tõepoolest rikkalikult õnnistatud.”⁸¹ Ühes teises kõnes ütles ta: „Kirikus võib tunda tõelist vennaarmastust ja osadust. See on midagi vägevat, mida käega katsuda ei saa, kuid mis on ometi tõeline. Mina ja mu kaaslased tunneme seda, kui me Siioni vaiu ja kogudusi ning kõiki maailma misjoneid külastame. ‥ Seda osadust ja vennalikkust on alati tunda. See on üks Kiriku ja Jumala kuningriigi liikmeks olemise väga imeline külg.”⁸²

Vanem Bensonile meeldis tunnistada Päästjast ka teist usku inimestele. Näiteks läks ta 1959. aastal koos õde Bensoni ja nelja USA põllumajandusministeeriumi liikmega seitsmesse riiki, muuhulgas ka Nõukogude Liitu, ringreisile. Kuigi ta viibis seal põllumajandusministrina, puudutas tema apostellik tunnistus paljude südant. Ta meenutas:

„Reisi viimasel õhtul Moskvas lennujaama poole suundudes mainisin ma ‥ ühele giididest, kui kahju mul on, et meil ei avanenud võimalust mõnda Venemaa kirikut külastada. Ta poetas paar sõna sohvrile, kes keeras auto keset tänavat ringi ning viis meid ühe Punase väljaku lähedal hämara ja kitsa tänava ääres seisva vana krohvfassaadiga maja ette. Tegu oli baptisti kirikuga.

Õhtu oli oktoobrikuiselt vihmane ja ebameeldiv ning õhk erakordselt jahe. Kuid kirikusse sisenedes leidsin selle puupüsti täis olevat. Inimesed seisid seinte ääres, sissekäigu juures ja koguni tänaval. Saime teada, et samasugune rahvamass koguneb igal pühapäeval, teisipäeval ja neljapäeval.

Ma vaatasin neid inimesi. Paljud olid keskealised ja vanemad, üllatavalt palju oli noori. Neli inimest viiest olid naised, enamik kandsid peas salle. Meid juhatati kõnepuldi kõrvale. ‥

Õpetaja kõneles paar sõna, seejärel mängiti orelil paar akordi sissejuhatuseks ja terve kogudus hakkas laulma. Kuulda umbes 1500 inimest korraga laulmas – see oli mu elu üks kõige südantliigutavam kogemus. Meie ühise kristliku usu tõttu ületas nende tervitus kõik keelelised, riiklikud ja ajaloolised erinevused. Püüdsin sel emotsionaalsel hetkel meeleliigutusest toibuda, kui õpetaja mul tõlgi vahendusel kogudusele kõneleda palus.

Ma püüdsin hetke kõigest väest oma tundeid piisavalt vaos hoida, et saaksin sellega nõustuda. Seejärel laususin: „Teist oli väga kena paluda mul teid tervitada.

Ma tervitan teid miljonite Ameerika ja teiste maade kirikuinimeste poolt.” Ühtäkki tundus olevat maailma kõige loomulikum asi kõneleda neile kaaskristlastele inimkonna kõige pühamatest tõdedest.

„Meie Taevane Isa pole meist kaugel. Ta võib olla väga lähedal. Jumal elab, ma tean, et Ta elab. Ta on meie Isa. Maailma Lunastaja Jeesus Kristus vaatab selle maa üle. Ta juhib kõiki asju. Olge julged, pidage Tema käske, armastage üksteist, palvetage rahu eest ja kõik läheb hästi.”

Ma nägin iga tõlgitud lause järel naisi taskurätikute järele haaramas ja ühe pealtvaataja sõnul „nendega lehvitamas, nagu lehvitaks ema hüvastijätuks oma ainsale pojale”. Nad noogutasid agaralt päid ja oigasid: „Jaa, jaa, jaa.” Siis märkasin ma esimest korda, et ka vahekäigud olid inimesi täis, kes seinale nõjatusid. Ma vaatasin enda ette ja märkasin ühte vana naist, kelle pead kattis lihtne rätik ja õlgu suur sall. Tema aastates kortsuliselt näolt peegeldus pühalikku usku. Ma kõnelesin otse talle.

„See elu on vaid osa igavikust. Me elasime enne siia tulekut Jumala vaimulastena. Me elame ka pärast sellest elust lahkumist. Kristus murdis surma ahelad ja tõusis üles. Me kõik tõuseme üles.

Mul on suur usk palvesse. Ma tean, et me võime sirutada käe ja saada abi Nähtamatult Väelt, mis annab meile jõudu ja on päästerõngaks, kui meil on raske.” Vanaldane pea noogutas iga väljaöeldud lause peale. See kortsuline, vana ja väeti naisterahvas oli nii kaunilt pühendunud.

Ma ei mäleta kõike, mida ütlesin, kuid mulle meenub, et nende meeste ja naiste keskendunud ilme ja vankumatu usk Jumalasse, keda nad teenisid ja armastasid, tõstis ja innustas mind vaimselt.

Ma ütlesin lõpetuseks: „Pikki aastaid Kirikut teeninuna tunnistan ma, et tõde jääb kestma. Aeg tiksub tõe kasuks. Jumal õnnistagu ja hoidku teid kõik teie elupäevad. See on mu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.”

Sellega lõpetasin oma katkendliku kõne, kuna ei suutnud enam rohkem midagi öelda, ja istusin maha. Terve kogudus hakkas laulma üht mu lapsepõlve lemmiklaulu „Jumal olgu ikka sinuga”. Me lahkusime nende laulu saatel mööda vahekäiku kirikust ja meile lehvitati hüvastijätuks taskurätikutega – näis, nagu oleksid kõik 1500 inimest meie lahkudes lehvitanud.

Mul on olnud võimalus kõikjal maailmas paljude kirikute kogudustele kõneleda, kuid selle kogemuse mõju on peaaegu kirjeldamatu. Me ei unusta seda õhtut kunagi.

Ma olen vaid harva, kui üldse, tundnud sellist inimkonna ühtsust ja nii suurt ja kustumatut inimsüdame igatsust vabaduse järele, kui tol hetkel. ‥

[Koju] jõunud, otsustasin, et räägin seda lugu sageli, kuna see näitab, kuidas vabaduse, vennalikkuse ja usu vaim elab edasi, hoolimata kõigist pingutustest seda hävitada.”⁸³

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja

26. detsembril 1973 sai vanem Benson ootamatu teate Kiriku presidendi Harold B. Lee surmast. President Lee lahkumise järgselt asusid tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas oma kohtadele Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis. Neli päeva hiljem pühitseti Spencer W. Kimball Kiriku presidendiks ja Ezra Taft Benson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajaks. Selle ametiga anti juhataja Bensonile täiendavad haldusülesanded. Ta oli iganädalaste kvoorumikoosolekute eesistuja ning koordineeris oma vendade tööd, mille hulka kuulusid eesistuja roll vaiakonverentsidel, misjonite külastamine ja vaia patriarhide kutsumine. Mõningal määral tuli tal olla ka üldjuhtide ülevaataja. Haldusülesannetes oli talle ja vendadele abiks administratiivpersonal, kes neil oma tööd organiseerida aitas.⁸⁴

Juhataja Benson jagas ühel Kaheteistkümne Kvoorumi koosolekul oma mõtteid kvoorumi juhatajaks olemisest: „Ma olen selle suure vastutuse pärast palju pead vaevanud – see pole hirm, kuna ma tean, et me ei saa selles töös läbi kukkuda, ‥ kui anname endast parima. Ma tean, et Issand toetab meid, kuid mind teeb murelikuks, kui pean juhtima teiesuguseid mehi – Issanda Jeesuse Kristuse erilisi tunnistajaid.”⁸⁵

Juhataja Benson ühendas alandlikkuse ja talle iseloomuliku julguse töökusega. Ta delegeeris ülesandeid tihti teistele, et neil oleks võimalusi teenida. Ta eeldas, et need, keda ta juhib, annavad endast parima, ja tegutses ka ise sama põhimõtte alusel. Kuid hoolimata nõudlikkusest oli ta väga heasüdamlik. Ta kuulas ära oma vendade arvamuse ja soosis kvoorumi koosolekutel avameelset arutelu. Vanemad Boyd K. Packer, Russell M. Nelson ja Dallin H. Oaks, kes olid tema juhtimisel Kaheteistkümne Kvoorumi noorimad liikmed, täheldasid, et ta julgustas neid alati oma arvamuse välja ütlema, isegi kui see erines tema omast.⁸⁶

Kaheteistkümne Kvoorumi liikmed mõistsid, et juhataja Benson juhtis neid muutumatute põhimõtete alusel. Näiteks kordas ta pidevalt: „Pidage meeles vennad, et kõige tähtsam selle töö juures on Vaim.”⁸⁷ Ja ta mõõtis kõiki kvoorumi otsuseid ühe mõõdupuu järgi – ta küsis: „Mis on parim kuningriigi jaoks?” Vanem Mark E. Peterson, kes teenis koos temaga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis, ütles: „Vastus sellele küsimusele on saanud kaalukeeleks iga tähtsa otsuse puhul, mille juhataja Ezra Taft Benson on pidanud oma elu jooksul langetama.”⁸⁸

Kiriku president

President Spencer W. Kimball, kes oli pikalt haige olnud, suri 5. novembril 1985. Kiriku juhtimine lasus nüüd Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi õlul, kus juhataja Ezra Taft Benson teenis kvoorumi juhataja ja vanima liikmena. Viis päeva hiljem pühitseti juhataja Benson pühalikul ja aupaklikul Kaheteistkümne Kvoorumi koosolekul Salt Lake’i templis Kiriku presidendiks. Ta tundis inspiratsiooni paluda vanem Gordon B. Hinckleyl teenida esimese nõuandjana ja vanem Thomas S. Monsonil teenida teise nõuandjana Esimeses Presidentkonnas.

President Benson koos oma nõuandjatega Esimeses Presidentkonnas: president Gordon B. Hinckleyga (vasakul) ja president Thomas S. Monsoniga (paremal)

Juhataja Benson teadis president Kimballi kehvast tervisest, kuid lootis, et ta sõbra füüsiline jõud taastub. „See on see päev, mida ma ei osanud ette näha,” sõnas president Benson ühel pressikonverentsil pärast Kiriku presidendiks pühitsemist. „Ma olen oma naise Floraga pidevalt palvetanud, et sünniks järjekordne ime ja et president Kimballi päevi siin maa peal pikendataks. Nüüd, mil Issand on oma sõna öelnud, anname Tema juhatusel endast parima, et seda tööd maa peal edasi viia.”⁸⁹

Esimest korda Kiriku presidendina üldkonverentsil kõneledes rääkis president Benson oma esmasest rõhuasetusest Issanda töö tegemisel. „Meie päevil,” teatas ta, „on Issand ilmutanud, et meil on vaja toonitada Mormoni Raamatu tähtsust.”⁹⁰

Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena oli president Benson korduvalt jutlustanud Mormoni Raamatu tähtsusest.⁹¹ Kiriku presidendina tõi ta seda teemat veelgi rohkem esile. Ta kuulutas, et „kogu Kirik on süüdimõistmise all”, kuna viimse aja pühad ei uuri piisavalt Mormoni Raamatut ega pööra selle õpetustele küllaldaselt tähelepanu. Ta ütles: „Mormoni Raamat ei ole olnud ega ole ka praegu meie isikliku uurimise, pereõpetuste, jutlustamise ega misjonitöö keskmeks. Meil tuleb sellest meelt parandada.”⁹² Ta tsiteeris sageli prohvet Joseph Smithi avaldust, et „inimene saab selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale kui ühegi teise raamatu abil”⁹⁴, ja lisas: „Sellel raamatul on vägi, mis hakkab teie elu mõjutama hetkest, mil asute raamatut tõsisemalt uurima.” ⁹⁴ Ta innustas viimse aja pühasid „tõst[m]a Mormoni Raamat oma elus ja maailmas au sisse”.⁹⁵

Seda prohveti nõuannet võtsid kuulda viimse aja pühad kõikjal maailmas. Selle tulemusel tugevdati neid nii individuaalselt kui ka kollektiivselt.⁹⁶ President Howard W. Hunter ütles: „Kas mõni põlvkond – ka veel sündimata põlvkond – võib vaadata tagasi president Ezra Taft Bensoni teenimisajale ja mitte märgata kohe tema armastust Mormoni Raamatu vastu? Ükski prohvet pärast Joseph Smithi pole ehk teinud rohkem Mormoni Raamatu tõdede õpetamiseks ja selle nimel, et kogu Kiriku liikmeskond seda iga päev uuriks ja Mormoni Raamatut jagades selle maailmas au sisse tõstaks.⁹⁷

President Bensoni tunnistus Mormoni Raamatust oli tihedalt seotud tema tunnistusega Jeesusest Kristusest. Sel ajal, mil paljud Päästja jumalikkust eitasid, kinnitas ta, et „see jumalikult inspireeritud raamat on üks peamisi tunnistajaid maailmale, et Jeesus on Kristus”.⁹⁸ Alates 1943. aastast, mil ta apostliks pühitseti, teenis president Benson usinalt kui Päästja tõelisuse tunnistaja. Kiriku presidendina tunnistas ta Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest veelgi agaramalt ja tungivamalt. Ta õhutas pühasid laskma Kristusel end juhtida ja saama Kristusega üheks⁹⁹ ning elama Kristusele pühendunud elu.¹⁰⁰ Päästjast rääkides ütles ta: „Ma armastan Teda kogu hingest.”¹⁰¹

President Benson õpetas tungivalt ja väega muudelgi teemadel. Ta hoiatas uhkuse eest. Ta tunnistas perekonna igavesest tähtsusest. Ta õpetas usu ja meeleparanduse põhimõtteid ja rõhutas vajadust teha misjonitööd.

Kuigi ta ei kõnelenud Ameerika Ühendriikidest enam nii palju kui varem, pööras ta siiski tähelepanu põhiseaduse allakirjutamise 200. aastapäevale ja kõneles sel teemal Kiriku 1987. aasta sügisese üldkonverentsi kõnes. Ta armastas jätkuvalt vabadust ja tõelist isamaalisust kogu maailmas. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses rõõmustas ta Berliini müüri langemise ning vene ja Ida-Euroopa rahvaste suurema vabaduse üle, kuna sealsed valitsused olid avatumad usulistele vaadetele.¹⁰²

President Benson pidas mitmeid kõnesid teatud Kiriku liikmegruppidele. 1986. aasta aprillist alates keskendus ta oma sõnavõttudes noortele meestele, noortele naistele, emadele, koduõpetajatele, isadele, täiskasvanud vallalistele meestele ja naistele, lastele ning vanemaealistele. President Howard W. Hunter ütles: „Ta kõneles kõigile ja tundis muret kõigi pärast. Ta kõneles Kiriku naistele ja meestele. Ta kõneles vanemaealistele. Ta kõneles vallalistele, noortele ja armastas kõneleda Kiriku lastele. Ta andis suurepärast isiklikku nõu kogu liikmeskonnale, hoolimata nende olukorrast. Tema kõned toetavad ja juhivad meid jätkuvalt, kui me nende peale veel palju aastaid mõtleme.”¹⁰³

President Benson valas rõõmu pärast pisaraid, kui luges kirja ühelt perelt, keda tema kõne oli puudutanud. Noor isa selgitas kirjas, et oli koos naisega televiisorist üldkonverentsi vaadanud. Nende kolmeaastane poeg mängis teises toas, kus mängis raadio üldkonverentsi ülekandega. Pärast president Bensoni kõnet lastele läksid ema ja isa teise tuppa poega vaatama. Väikemees teatas elevusega: „See mees raadiost ütles, et Taevane Isa armastab meid isegi siis, kui me teeme vigu.” Isa ütles: „See lihtne avaldus on jätnud meie pojale kustumatu mälestuse. Ma võin temalt iga aeg küsida, mida president Benson ütles, ja ta vastab mulle sama innukalt kui siis. Talle on suureks lohutuseks teada, et tal on hea ja armastav Taevane Isa.”¹⁰⁴

Peagi pärast 1988. aasta sügisest üldkonverentsi sai president Benson insuldi ega suutnud enam avalikult kõneleda. Mõnda aega ta siiski osales üldkonverentsidel ja muudel avalikel kohtumistel. 1989. aasta konverentsidel lugesid tema nõuandjad ta kõned ette. 1990. aastast alates andsid tema nõuandjad edasi ta armastust pühade vastu ja tsiteerisid ta varasemaid kõnesid. 1991. aasta kevadine üldkonverents oli viimane, kus ta osales. Pärast seda ei suutnud ta füüsiliselt rohkem kui Kiriku tegevust teleülekannete vahendusel vaadata.¹⁰⁵

President Gordon B. Hinckley meenutas: „Nagu võiski arvata, hakkas president Bensoni keha vanuse tõttu hääbuma. Ta ei suutnud enam kõndida ega kõneleda nagu varemalt. Ta elu hakkas samm-sammult õhtule jõudma, kuid ta oli endiselt Issanda valitud prohvet ja seda kuni elu lõpuni.”¹⁰⁶ President Hinckley ja president Thomas S. Monson juhtisid Kirikut president Bensonilt saadud volitusega, kuid Kirikus ei tehtud midagi uut ilma president Bensoni teadmata ja heakskiiduta.¹⁰⁷

President Bensoni nõrgenedes hakkas ka Flora tervis tunda andma ning ta suri 14. augustil 1992. Vähem kui kaks aastat hiljem, 30. mail 1994, järgnes talle ka president Benson ning nad maeti üksteise kõrvale nende armastatud kodupaika Whitneysse. President Bensoni matustel meenutas president Monson: „Ta ütles mulle kord: „Vend Monson, pea meeles, et hoolimata sellest, mida keegi teine võib öelda, soovin ma, et mind maetaks Idaho osariiki Whitneysse.” President Benson, see soov saab täna täidetud. Tema keha läheb koju Whitneysse, kuid tema igavene vaim on juba läinud koju Jumala juurde. Pole mingit kahtlust, et ta tunneb seal rõõmu oma perest, sõpradest ja oma armastatud Florast. ‥

Talupoiss, kellest sai Jumala prohvet, on läinud koju. Jumal õnnistagu temast jäänud mälestust.”¹⁰⁸