5. peatükk

Tõelise meeleparanduse põhimõtted

„Neile, kes maksavad tõelise meeleparanduse hinda, kehtib lubadus: te võite saada taas puhtaks. Meeleheide võib kaduda. Teie ellu tulvab andestusest tulev sulnis rahu.”

Ezra Taft Bensoni elust

President Ezra Taft Benson teatas oma esimeses üldkonverentsi kõnes, mille ta Kiriku presidendina pidas: „Ma olen otsinud Issanda juhatust ja mulle on meeles ja südames kinnitatud Issanda avaldust: „Ära räägi sellele põlvkonnale midagi peale meeleparanduse.” (ÕL 6:9;11:9.) See on olnud iga viimse aja prohveti põhiteema.¹

Juba enne Kiriku presidendiks saamist pidas President Benson meeleparanduse teemat tähtsaks. Seda soovitas tolleaegne Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja George Albert Smith. Peagi pärast president Bensoni apostliks saamist märkis juhataja Smith ühes kirjas: „Sinu missioon on nüüdsest alates leida viise ja abinõusid, kuidas levitada tõde ja hoiatada inimesi, kellega sa kokku puutud, nii kuidas vähegi võimalik, et meeleparandus on selle maailma pahede vastu ainus imerohi.”²

President Benson täitis seda kohust ustavalt, kui ta kõikjal maailmas evangeeliumi õpetas. Ta õpetas, et „parem on valmistuda ja ennetada, kui taastada ja meelt parandada”.³ Kuid ta täheldas ka, et „me kõik peame meelt parandama”.⁴ Ta rõhutas, et „vägev muutus” südames seostub meeleparandusega (vt Al 5:12–14) ja selgitas Päästja rolli selle muutuse esilekutsumises:

„Issand töötab seestpoolt väljapoole. Maailm töötab väljastpoolt sissepoole. Maailm tahab inimesi slummidest välja saada. Kristus toob slummi välja inimesest ja seejärel tulevad inimesed ise välja slummidest. Maailm muudab inimesi, muutes nende keskkonda. Kristus muudab inimesi, kes muudavad seejärel oma keskkonda. Maailm soovib kujundada käitumist, kuid Kristus suudab muuta inimloomust. ‥

Jah, Kristus muudab inimesi ja muutunud inimesed võivad muuta maailma.”⁵

Issand on öeldnud: „Minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees” (Et 12:27).

Ezra Taft Bensoni õpetused

Selleks et tõeliselt meelt parandada, peame esmalt mõistma, et evangeeliumi plaan on õnneplaan.

Tavamõistes tähendab Kiriku liikmeks olemine seda, et isik on lasknud oma nime ametlikult Kiriku liikmete nimekirja kanda. ‥

Kuid Issand määratleb oma kuningriigi liiget hoopis teisiti. Ta lausus 1828. aastal prohvet Joseph Smithi kaudu: „Vaata, see on minu õpetus – kes iganes parandab meelt ja tuleb minu juurde, see on minu kirik” (ÕL 10:67; rõhutus lisatud). Tema jaoks, kelle Kirik see on, tähendab liikmeks olemine midagi palju enamat kui pelgalt andmeid nimekirjas.

Ma sooviksin seega tuua välja mõned tähtsad põhimõtted, mida me peame mõistma ja rakendama, kui soovime tõeliselt meelt parandada ja Issanda juurde tulla.

Üks vale, mida Saatan kõige enam kasutab, on ettekujutus, et Jumala käsud on mõeldud meie vabadust piirama ja õnne kammitsema. Eriti noored tunnevad aeg-ajalt, et Issanda käitumisnormid on kui tõkked ja ahelad, mis takistavad neid osalemast üritustel, mis näivad olevat elus kõige toredamad. Kuid see on täpselt vastupidi. Evangeeliumi plaan on just see, mille kaudu inimesed võivad tunda rõõmu täiust. See on esimene põhimõte, mida tahan rõhutada. Evangeeliumi põhimõtted on juhised, mis aitavad meil leida tõelist õnne ja rõõmu.

Selle põhimõtte mõistmine pani Laulude raamatu autori hüüdma: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! ‥ Sinu käsud teevad mind targemaks mu vaenlastest. ‥ Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel. ‥ Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm!” (Ps 119:97–98, 105, 111.)

Kui soovime tõeliselt meelt parandada ja Tema juurde tulla, nii et meid võiks kutsuda Tema Kiriku liikmeteks, peame esmalt mõistma üht igavikulist tõde: evangeeliumi plaan on õnneplaan. Pahelisus pole meid kunagi õnnelikuks teinud, ei tee praegu ega ka tulevikus (vt Al 41:10). Jumala käskudest üleastumine toob kaasa üksnes õnnetuse, orjuse ja pimeduse.⁶

Tõelisele meeleparandusele eelneb usk Jeesusesse Kristusesse.

Teiseks on oluline mõista seost meeleparanduse ja usu vahel. Meeleparandus on evangeeliumi teine põhimõte. Esimeseks põhimõtteks on see, et meil peab olema usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Miks on see nii? Miks peab tõelisele meeleparandusele eelnema usk Issandasse?

Sellele küsimusele vastamiseks peame mõistma Õpetaja lepitusohvrit. Lehhi õpetas, et „ükski liha ei saa elada Jumala juures muidu, kui ainult Püha Messia teenete ja halastuse ja armulikkuse läbi”. (2Ne 2:8.) Isegi kõige õiglasemad ja ausamad inimesed ei saa ennast päästa omal jõul, sest apostel Pauluse sõnutsi on „kõik ‥ pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Rm 3:23).

Ilma Päästja täiusliku patuta eluta, mille Ta oli valmis meie pärast jätma, ei saaks olla mingit pattude andeksandmist.

Seega tähendab meeleparandus midagi rohkemat kui pelka käitumise muutmist. Paljud maailma mehed ja naised näitavad üles suurt tahtejõudu ja enesedistsipliini, saades üle halbadest harjumustest ja lihalikest nõrkustest. Ent samal ajal ei pööra nad mingit tähelepanu Õpetajale, mõnikord nad hülgavad Ta lausa avalikult. Selline käitumise muutus, isegi kui see on positiivne, ei ole veel tõeline meeleparandus.

Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on alus, millele siiras ja tähendusrikas meeleparandus rajada tuleb. Kui püüame tõeliselt patust vabaneda, peame esmalt vaatama Tema poole, kes on meie päästmise Autor.⁷

Meeleparandus hõlmab südame vägevat muutumist.

Kolmas oluline põhimõte, mida peame mõistma, kui soovime olla Kiriku ustavad liikmed, on tõik, et meeleparandus ei hõlma ainuüksi meie tegusid, vaid ka südame muutumist.

Kui kuningas Benjamin lõpetas kõnelemise Sarahemla maal, siis hüüdsid inimesed ühel häälel, kuna nad uskusid tema sõnu. Nad teadsid kindlalt, et tema lunastuse lubadused olid õiged „tänu kõigeväelise Issanda Vaimule, mis on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse [ja pange nüüd tähele], nii et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head.” (Mo 5:2.)⁸

Kas inimsüdant on võimalik muuta? Aga muidugi! Kiriku suures misjonitöös juhtub seda iga päev. See on üks Kristuse kõige laialtlevinum ime tänapäeval. Kui teie süda ei ole veel muutunud, siis see peaks muutuma.

Issand ütles Nikodeemusele, et „kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!” (Jh 3:3). ‥

Alma teatas: „Ja Issand ütles minule: Ära imesta, et kogu inimkond, jah, mehed ja naised, kõik rahvused, hõimud, keeled ja rahvad peavad olema uuesti sündinud; jah, Jumalast sündinud, muudetud nende lihalikust ja langenud seisundist õigemeelsuse seisundisse, olles Jumala poolt lunastatud ja saades tema poegadeks ja tütardeks;

ja nõnda saavad neist uued olevused, ja kui nad seda ei tee, ei saa nad mingil juhul pärida Jumala kuningriiki.” (Mo 27:25–26.) ‥

Alma neljas peatükk kirjeldab perioodi nefilaste ajaloos, mil „kirikul [ei olnud] enam edu” (Al 4:10). Alma otsustas seepeale ülemkohtuniku ameti maha panna ja „piirdus ise täielikult [ülempreesterluse]” kohustustega, mis tal lasusid (Al 4:20).

Ta tõi nende vastu kuuldavale puhta tunnistuse (vt Al 4:19) ja Alma viiendas peatükis esitab ta üle neljakümne üliolulise küsimuse. Kiriku liikmetega otsekoheselt kõneldes kuulutas ta: „Ja nüüd, vaata, ma küsin teilt, mu kiriku vennad, kas te olete vaimselt Jumalast sündinud? Kas te olete saanud tema peegelpildi oma näoilmesse? Kas te olete kogenud seda vägevat muutust oma südames?” (Al 5:14).

Ta jätkas: „Kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?” (Al 5:26.)

Kui vaimselt uuestisündinute arv kasvaks, kas siis Kiriku edu mitte järsult ei suureneks? Kujutage ette, mis meie kodus toimuks? Kujutage ette, mis juhtuks selle järjest suureneva hulga Mormoni Raamatutega järjest rohkemate misjonäride käes, kes teavad, kuidas Mormoni Raamatut kasutada ja kes on sündinud Jumalast? Kui nii läheb, on hingede lõikus külluslik, nii nagu Issand on lubanud. Alma, kes oli Jumalast sündinud, oli misjonärina võimeline viima sõna paljudele teistele, kes samuti Jumalast sündisid. (Vt Al 36:23–26.)⁹

Alma noorem koges meelt parandades vägevat südame muutust.

Kui oleme teinud läbi sellise vägeva muutuse, mis saab toimuda ainult tänu usule Jeesusesse Kristusesse ja tänu Vaimu mõjule, siis oleksime justkui uueks inimeseks saanud. Seega sarnaneb see muutus uuestisündimisele. Tuhanded teist on seda muutust kogenud. Te olete hüljanud patu, mõnikord väga raske patu, ja olete tänu Kristuse verele puhtaks saanud. Teil pole enam mingit soovi tagasi vana elu juurde naasta. Te olete tõepoolest uus inimene. Seda see südame muutus tähendabki.¹⁰

Jumalik kurbus viib tõelisele meeleparandusele.

Neljandaks soovin rõhutada mõistet, mida pühakirjades nimetatakse jumalikuks kurbuseks patu pärast. Pole sugugi tavatu leida maailmast mehi ja naisi, kes kahetseksid halba, mida nad on teinud. Mõnikord kahetsevad nad seetõttu, et nende teod on põhjustanud nende lähedastele kurbust ja viletsust. Mõnikord on nende kurbuse põhjuseks tegudele järgnev karistus. Sellised maised tunded ei ole veel jumalik kurbus.

‥ Nefi rahva viimastel päevadel märkis Mormon oma rahva kohta: „Nende kurbus polnud meeleparanduseks, vaid see oli pigem neetutele omane kurbus, sest Issand ei lase neil lõpmatult patustades õnne tunda.

Ja nad ei tulnud Jeesuse juurde murtud südame ja kahetseva vaimuga, vaid nad needsid Jumalat ja soovisid surra.” (Mr 2:13–14.)

Paulus töötas idapoolkeral Korintose rahva seas. Kui tulid teated tõsistest probleemidest pühade seas, muuhulgas kõlblusetusest (vt 1Kr 5:1), siis kirjutas Paulus neile terava manitsuskirja. Inimesed vastasid õiges vaimus ja probleemid lahenesid lõpuks, sest teises kirjas neile teatab Paulus: „Olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi. ‥

Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.” (2Kr 7:9–10.)

Mõlemas kirjakohas defineeritakse jumalikku kurvastust kui kurbust, mis viib meeleparanduseni.

Jumalik kurbus on Vaimu and. See on sügav mõistmine, et meie teod on solvanud meie Isa ja meie Jumalat. See on valus tõdemus, et meie käitumine pani Päästjat, Teda, kes ei tundnud pattu, kõigest suuremat, kannatama suurt valu. Meie patud panid Ta veritsema igast poorist. Selle väga tõelise vaimu- ja hingepiina kohta ütlevad pühakirjad „murtud süda ja kahetsev vaim”. (Vt 3Ne 9:20; Mn 6:2; ÕL 20:37; 59:8; Ps 34:18; 51:17; Js 57:15.) Selline vaim on tõelise meeleparanduse jaoks hädavajalik.¹¹

Taevane Isa ja Jeesus Kristus soovivad väga, et me oma elu muudaksime, ja Nad aitavad meil seda teha.

Järgmine põhimõte, mida soovin arutada, on: keegi ei soovi rohkem kui Isa ja Päästja, et me oma elu muudaksime. Ilmutuse raamatus seisab Päästja vägev ja sügavamõtteline kutse. Ta sõnab: „Ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse.” (Ilm 3:20.) Pange tähele, et Ta ei ütle: „Ma seisan ukse taga ja ootan, kuni sa koputad.” Ta kutsub meid ja viipab meile, paludes, et me vaid oma südame avaksime ja Ta sisse laseksime.

Moroni õpetab oma vägevas usuteemalises jutluses seda põhimõtet veelgi selgemalt. Issand ütles talle: „Kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele.” Pole tähtis, milline meie puudus, nõrkus või küündimatus on. Tema annid ja vägi on piisavad, et nendest kõigist jagu saada.

Moroni jätkab Issanda sõnadega: „Minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees; sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks.” (Et 12:27; rõhutus lisatud).

Milline lubadus Issandalt! Meie hädade allikat võib muuta, kujundada ja ümber teha nii, et sellest saab meie tugevus ja väe allikas. Seda lubadust on korratud ühel või teisel kujul ka paljudes teistes kirjakohtades. Jesaja ütles: „Tema annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu!” (Js 40:29.) Issand ütles Paulusele: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” (2Kr 12:9.) Me loeme Õpetuse ja Lepingute raamatust: „See, kes väriseb minu väe all, tehakse tugevaks ja ta toob esile kiituse ja tarkuse vilju”. (ÕL 52:17; vt ka 1Ne 17:3; 2Ne 3:13; ÕL 1:28; 133:58–59.)¹²

Üks Saatana kõige tõhusam strateegia nendega, keda ta on patustama meelitanud, on sosistada nende kõrva, et nad ei ole väärilised palvetama. Ta väidab teile, et Taevane Isa on teis nii pettunud, et ei kuula teie palveid enam kunagi. See on vale ja ta ütleb seda, et meid petta. Patu vägi on suur. Kui soovime end sellest vabastada – eriti, kui tegu on tõsise patuga –, siis vajame me selleks suuremat väge kui meie enda jõud.

Keegi pole innukam teid patust vabastama kui teie Taevane Isa. Pöörduge Tema poole. Tunnistage oma pattu, rääkige Talle oma häbist ja süüst ning paluge Tema abi. Temal on vägi, et aidata teil patust võitu saada.¹³

Vennad ja õed! Me peame alandlikult ja kurvastusega meelt parandades oma patud Issanda ette viima. Me peame anuma Tema abi, et neist jagu saada. Lubadused on kindlad. Ta tuleb meile appi. Me leiame väge, et muuta oma elu.¹⁴

Kui püüame Kristuse sarnaseks saada, ei tohi me kaotada lootust.

Kuuenda ja viimase punktina soovin välja tuua, et meeleparanduse protsessi käigus tuleb meil olla ettevaatlik, et me jumalikkuse poole püüeldes ei heituks ega lootust kaotaks. Kristuse sarnaseks saamine on eluaegne püüdlus. Tihtipeale on areng aeglane ja peaaegu hoomamatu. Pühakirjades on imepäraseid lugusid inimestest, kelle elu muutus järsult. Näidetena võib välja tuua Alma noorema, Pauluse Damaskuse teel, Enose, kes poole ööni palvetas, ja kuningas Lamooni. Sellised märkimisväärsed näited väest, mis võib muuta isegi kõige patusemaid, annab kindlust, et lepitus toimib ka kõige lootusetumas olukorras.

Kuid meil tuleb neid lugusid arutades ettevaatlik olla. Kuigi need on tõelised ja võimsad, on need pigem erandid kui reegel. Iga Pauluse, iga Enose ja iga kuningas Lamooni kohta on sadu ja tuhandeid inimesi, kelle jaoks on meeleparanduse protsess palju tagasihoidlikum ja vaevumärgatavam. Nad liiguvad päev päeva järel Issandale lähemale, ise vaevu mõistes, et rajavad kristlikku elu. Nende elu on vaikne, täis headust, teenimist ja pühendumist. Nad on kui laamanlased, kelle kohta Issand ütles, et nad „ristiti ‥ tule ja Püha Vaimuga ja nad ei teadnud seda.” (3Ne 9:20; rõhutus lisatud).

Me ei tohi kaotada lootust. Lootus on inimhinge ankur. Saatan tahab, et me selle ankru minema viskaksime. Sel moel võib ta meid heidutada ja alla andma meelitada. Kuid me ei tohi lootust kaotada. Issand kiidab heaks iga pingutuse – isegi tibatillukese –, mida me iga päev teeme, et rohkem Tema sarnaseks saada. Kuigi võib näida, et meil on täiuslikkuse suunas veel pikk maa minna, ei tohi me alla vanduda.¹⁵

Neile, kes maksavad tõelise meeleparanduse hinda, kehtib lubadus: te võite saada taas puhtaks. Meeleheide võib kaduda. Teie ellu tulvab andestusest tulev sulnis rahu.

Jesaja kaudu öeldud Issanda sõnad on õiged: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!” (Js 1:18.)

Issand kõneles ka praegusel ajajärgul sama selgelt, kui Ta ütles: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.” (ÕL 58:42).¹⁶

„Tõeline meeleparandus põhineb usul Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja lähtub sellest. Muud teed selleks pole.”

Ma loodan, et me ei ela minevikus. Minevikus elavatel inimestel pole kuigipalju tulevikku. Meil on kalduvus nutta taga kaotusi ja kahetseda otsuseid, mida oleme teinud ning mida tagantjärele valeks peame. Meil on kalduvus tunda end halvasti hetkeolukorra pärast, milles oleme, mõeldes, et see oleks võinud olla parem, kui oleksime vaid teisiti valinud. Me võime minevikukogemustest õppida. Kuid ärge raisake aega muretsedes otsuste ja vigade pärast, mida olete juba teinud. Elagem olevikus ja tulevikus.¹⁷

Mu kallid vennad ja õed! Kui püüame olla väärilised, et meid kutsutaks Kristuse Kiriku liikmeteks – liikmeteks Tema mõistes, liikmeteks, kes on meelt parandanud ja Tema juurde tulnud –, siis pidagem meeles neid kuut põhimõtet. Esiteks, et evangeelium on Issanda õnneplaan ja meeleparandus on mõeldud meid õnnelikuks tegema. Teiseks, et tõeline meeleparandus põhineb usul Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja lähtub sellest. Muud teed selleks pole. Kolmandaks, et tõeline meeleparandus hõlmab südame muutust, mitte üksnes käitumise muutumist. Neljandaks, et osa sellest südame vägevast muutusest on jumalik kurbus pattude pärast. Just seda mõeldaksegi murtud südame ja kahetseva vaimu all. Viiendaks, et Jumala annid on piisavad, et aidata meil saada jagu igast patust ja nõrkusest, kui me vaid abi saamiseks Tema poole pöördume. Viimaseks tuleb meil meeles pidada, et meeleparandus ei ole enamasti midagi sensatsioonilist ega äkilist. Pigem on see samm-sammuline ja pidev liikumine jumalikkuse suunas.

Kui püüame neid põhimõtteid oma ellu rakendada ja iga päev järgida, siis oleme väärilised, et meid peetaks enamaks kui ainult nimeks Jeesuse Kristuse Kiriku liikmete nimekirjas. Tõeliste liikmetena kehtib meile Tema lubadus: „Kes iganes on minu kirikust ja peab minu kirikus vastu kuni lõpuni, selle sean ma jalule oma kaljule, ja põrgu väravad ei saa neist võitu.” (ÕL 10:69.)

Ma palvetan, et see lubadus hakkaks kehtima meie kõigi elus.¹⁸

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Benson ütles, et kui soovime tõeliselt meelt parandada, peame esmalt mõistma, et „evangeeliumi plaan on õnneplaan” ja et pahelisus ei tee meid kunagi õnnelikuks (1. osa). Mis te arvate, miks on selle mõistmine meeleparanduse jaoks nii oluline?
Miks ei piisa meeleparanduseks ainuüksi käitumise muutmisest? (Vt 2. osa.) Miks peame teie arvates tõeliselt meelt parandades Jeesusesse Kristusesse uskuma?
Mil moel olete kogenud 3. osas kirjeldatud „südame vägevat muutumist”? Mida me saame teha, et aidata teistel seda muutust kogeda?
Mil moel erineb jumalik kurbus kahetsusest, mida mõni inimene tunneb, kui on midagi valesti teinud? (Vt 4. osa.) Kuidas saaks lapsevanem või piiskop neid 4. osa õpetusi rakendada, et aidata kedagi, kes peab meelt parandama?
Millised õpetused on teie arvates 5. osa lugedes eriti lohutavad? Miks need õpetused teid lohutavad?
President Benson ütles Päästja lepitusest tunnistades: „Me ei tohi kaotada lootust.” (6. osa.) Milliseid tõdesid te 6. osast lepituse kohta leiate, mis annavad teile lootust?

Samateemalised pühakirjakohad:

Lk 15:11–32; Mo 4:10–12; 26:30–31; Al 34:17–18; 3Ne 27:19–20; ÕL 18:10–16; 19:15–19

Abiks õpetamisel:

„Teie peamine eesmärk peaks olema aidata teistel evangeeliumi õppida, mitte oma ettekandega muljet avaldada. Püüdke luua võimalus, et õppijad saaksid üksteist õpetada” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 64).