2. peatükk
Palvetage alati
„Ma innustan teid alandlikult ‥ olema tihti meie Isaga taevas palve kaudu ühenduses.”
Ezra Taft Bensoni elust
„Nõuannet toetuda palvele olen ma kogu elu hinnanud rohkem kui ühtegi teist soovitust,” sõnas president Ezra Taft Benson. „See on muutunud lahutamatuks osaks minust ja on mulle kui ankur, pidev jõuallikas ja jumalikku päritolu teadmiste alustala.
Kui olin veel poiss, andis isa mulle ikka nõu: „Pea meeles, et mida sa ka ei tee või kus sa ka pole, ei ole sa kunagi üksi. Meie Taevane Isa on alati lähedal. Sa võid käe sirutada ja palve kaudu Temalt abi küsida.” Ma olen näinud, et see nõuanne peab paika. Tänu Jumalale on meie käeulatuses see nähtamatu vägi, ilma milleta ei saa inimesed anda endast parimat.”1
President Benson järgis seda nõu oma elu igas aspektis. Kui ta sai Ameerika Ühendriikide põllumajandusministriks, valis ta ministeeriumi ametnikke „palvemeelselt ja hoolikalt, paludes Jumalal anda talle läbinägelikkuse vaimu”.2 Ta küsis esimesel koosolekul, „kas kellelgi on midagi selle vastu, kui koosolekuid alustataks palvega. Keegi polnud vastu. Ja nii sai alguse tava, mida ta jätkas kaheksa aastat. Ta palus igal meeskonnaliikmel kordamööda palvet öelda.”3 Kuigi tema töökaaslased võisid algul ebamugavust tunda, hakkasid nad seda tava hindama. Üks ametnikest tunnistas hiljem, et mõni mees ei olnud lapsest saati valju häälega palvetanud. „Me otsisime sõnu ja kogelesime,” sõnas ta. „Kuid meie ülemus [president Benson] ei teinud sellest kunagi välja. Peale paari korda harjutamist tundsid kõik end mugavalt. Kas sellest oli abi? Ma ütleksin, et kui alustada koosolekut palvega, siis ei ole inimesed uhkelt oma arvamuses kinni. Selles, mida tuleks mingis olukorras ära teha, saavutatakse nii kiiremini üksmeel.”4
President Bensoni palvemeelne loomus õnnistas vendi ka Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis. President Gordon B. Hinckley, kes teenis Esimeses Presidentkonnas president Bensoni esimese nõuandjana, ütles:
„Ma olen koos temaga põlvitanud ja kuulnud teda palvetamas.
Tema palved olid alati huvitavad. Enamasti olid need tänupalved. Ta palus väga vähe, kuid tänu väljendas väga paljude asjade eest.
Ta tänas Issandat elu, perekonna, evangeeliumi, usu, päiksepaiste ja vihma, looduse ilu ja inimeste vabadusearmastuse eest. Ta tänas Issandat sõprade ja tuttavate eest. Ta oli tänulik Päästja ja Tema lepitava ohverduse eest. Ta tänas Issandat võimaluse eest teenida.”5
President Benson rajas oma naise Floraga kodu, kus kõik palvetasid – nii omaette kui ka koos. Nende poeg Mark on märkinud: „Kui isa palveks põlvitas, siis ta ei kiirustanud. Tema sõnade taga oli mõte. Oli ilmne, et ta räägib meie Isaga taevas.”6 President ja õde Benson õpetasid oma lapsi palvetama nii isikliku juhatuse ja jõu saamiseks kui ka üksteise eest. Üks peretuttav täheldas nende õpetuste mõju, kui ta Bensonitega ühest üldkonverentsi istungist osa võttis. Ta kirjutas:
„Ühel aprillipäeval ‥ avastasin ma ühe üldjuhtide jõuallika.
Ma istusin koos vanem Ezra Taft Bensoni kuue lapsega, kellest üks oli kolledžis mu toakaaslane. Mu tähelepanu jõudis haripunkti, kui president David O. McKay püsti tõusis ja teadustas, kes järgmisena kõnelema hakkab. Ma jälgisin aupaklikult, kuidas vanem Benson, kellega ma ei olnud veel isiklikult kohtunud, mikrofoni poole suundus. Ta oli suur mees, kõvasti üle 1,8 meetri pikk. Teda tunti ‥ rahvusvaheliselt kui Ameerika Ühendriikide põllumajandusministrit ja Issanda erilist tunnistajat, meest, kes näis häirimatu ja kindel ning kes oli kõnelenud eri kuulajaskondadele kogu maailmas. Äkitselt puudutas keegi mu kätt. Mu poole pöördus väike tüdruk ja sosistas õhinaga: „Palveta issi eest!”
Sattusin mõnevõrra kimbatusse. See sõnum pidi rida mööda teisteni jõudma ja mina peaksin selle edasi andma. Kas ma peaksin ütlema „palveta vanem Bensoni eest” või hoopis „sa peaksid oma isa eest palvetama”? Kuna pidin ruttu tegutsema, siis pöördusin järgmise lapse poole ja sosistasin lihtsalt: „Palveta issi eest.”
Ma jälgisin, kuidas see sõnum rida mööda liikus kuni õde Bensonini, kelle pea oli juba palveks langetatud. ‥
Aastate möödudes ja palju üldkonverentse hiljem olen ma iga kord mõelnud, kui president Benson kõnelemiseks püsti tõuseb: „Tema lapsed, kes on kõikjal maailmas laiali, palvetavad praegu koos oma isa eest.”7
„Kui soovime järjest pühamaks saada ja järjest enam Jumala heakskiitu pälvida, siis ei asenda miski palvetamist.”
Ezra Taft Bensoni õpetused
1
Jeesus Kristus on õpetanud, et me peaksime alati palvetama.
Sureliku teenimistöö ajal õpetas Jeesus, mil moel me peaksime palvetama:
„Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi;
sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal;
meie igapäevane leib anna meile tänapäev;
ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele;
ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast; [sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen.]” (Mt 6:9–13).
Ta õpetas samuti, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida” (Lk 18:1).
„Valvake ja paluge,” ütles Ta, „et te kiusatusse ei satuks!” (Mt 26:41.)
Käesoleval ajajärgul manitses ta: „Mida ma ütlen ühele, ütlen ma kõikidele: Palveta alati, et sel pahelisel ei oleks sinus võimu ja ta ei eemaldaks sind sinu kohalt” (ÕL 93:49).
Päästja teatas Joseph Smithile: „Ja millegi muuga ei pahanda inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges ja kes ei kuuletu tema käskudele” (ÕL 59:21).
Ülestõusnud Issand, kes teenis läänepoolkeral nefilaste seas, õpetas: „Te peate alati valvel olema ja palvetama, et kurat ei viiks teid kiusatusse ega juhiks teid ära vangistusse. ‥
Te peate olema alati valvel ja palvetama, et te ei langeks kiusatusse; sest Saatan soovib teid endale, et ta võiks teid sõeluda kui nisu.
Seepärast peate te alati palvetama Isa poole minu nimel;
ja mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õige, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile” (3Ne 18:15, 18–20).8
Kui soovime saada järjest pühamaks ja pälvida järjest enam Jumala heakskiitu, siis ei asenda miski palvetamist. Seega ma panen teile südamele muuta palvetamine – igapäevane, salajas palvetamine – oma elus tähtsaimaks tegevuseks. Ärgu möödugu ühtegi päeva ilma selleta. Kõigevägevamaga suhtlemine on olnud maailma ajaloo vältel jõu-, inspiratsiooni- ja valgusallikaks meestele ja naistele, kes on inimeste ja rahvuste saatust paremaks kujundanud.9
2
Peresid, kes palvetavad koos, õnnistatakse suurema armastuse ja taevase rahuga.
Issand on öelnud, et vastutus lapsi palvetama õpetada lasub lapsevanematel (vt ÕL 68:28). See ei käi ainult omaette öeldud palvete kohta. Ma olen kindel, et see tähendab eeskujuga õpetamist perepalvete abil. Me vajame seda pühitsevat mõju, mis tuleb koduse pühendumise – perena palvetamise kaudu.10
Me peame koos perega palveks põlvitama õhtul ja hommikul. Ei piisa kombest toidupalvele paar sõna lisaks öelda. Me peame palves ja tänus põlvili laskuma.11
Palve on meie pere tegemistes alati olnud pidev jõu- ja juhatuse allikas ja on ka praegu. Ma mäletan, kuidas ma meie laste voodi ette põlvitasin, kui nad väiksed olid, et aidata neil palvetada. Hiljem nägin, kuidas vanemad vennad ja õed omakorda nooremaid aitasid. Me palvetasime koos perega nii õhtul kui ka hommikul ja ka lastele anti võimalus ise palvet öelda. Erilise hoolega palvetasime me konkreetsete probleemide eest. Näiteks mainiti perepalves ülesandeid, mis lastel [Kirikus] olid. ‥ Me palusime erilist abi, kui mõnel lapsel seisis keskkoolis ees raske kontrolltöö. Eriliselt mainiti ka neid pereliikmeid, kes viibisid eemal. ‥ Selline komme koos perega konkreetsete murede üle palvetada andis neile pereliikmetele, kes seisid silmitsi raskete probleemide ja ülesannetega, enesekindlust ja jõudu.12
„Me vajame seda pühitsevat mõju, mis tuleb ‥ perena palvetamise ‥ kaudu.”
Kui pere üheskoos taevase trooni poole pöördub, lahtuvad kõik päeva jooksul tekkinud erimeelsused ja pinged. Ühtsus suureneb. Armastus ja kiindumus pääsevad taas mõjule ning maad võtab taevane rahu.
Sellistes kodudes palvetavad pereliikmed salajas õhtul ja hommikul. Isiklikke ja pereprobleeme asutakse lahendama kindlustundega, kuna eelnevalt ollakse taevaõnnistusi palunud. Kui noored sellistest pühalikest peretavadest osa võtavad, vabaneb nende süda halbadest kavatsustest, kui nad õhtul välja lõbutsema lähevad. Need [noored] ohjeldavad ahvatlevate kiusatuste tekkides ka oma kaaslasi. Vanemad, kes pühendunult iga päev oma lastele sellist head mõju avaldavad, annavad panuse ‥ kodu kaitsmisesse.13
3
Me võime muuta suhtlemist Taevase Isaga paremaks.
Siin on viis moodust, kuidas muuta suhtlemist Taevase Isaga paremaks:
1. Me peaksime palvetama sageli. Me peaksime olema üksi Taevase Isaga vähemalt kaks või kolm korda päevas – „nii hommikul, keskpäeval kui õhtul,“ nagu pühakirjades viidatakse. (Al 34:21.) Lisaks sellele öeldakse meile, et peame palvetama alati. (Vt 2Ne 32:9; ÕL 88:126.) See tähendab, et meie süda peaks olema täidetud ja pidevas palves Taevase Isa poole pöörduma. (Vt Al 34:27.)
2. Me peaksime leidma sobiva koha, kus saaksime mõtiskleda ja palvetada. Meid manitsetakse, et see peaks olema „[meie] kambrites ja [meie] salapaikades ja [meie] kõnnumaal.” (Al 34:26.) See tähendab kohta, kus saame olla segamatult ja omaette (vt 3Ne 13:5–6).
3. Me peaksime end palvetamiseks ette valmistama. Kui me ei tunne soovi palvetada, siis peaksime palvetama, kuni tunneme soovi palvetada. Peaksime olema alandlikud (vt ÕL 112:10). Peaksime palvetama, et paluda andeks ja saada halastust (vt Al 34:17–18). Me peaksime andestama kõigile neile, kelle suhtes meil on halbu tundeid (vt Mk 11:15). Ometi hoiatatakse meid pühakirjades, et meie palved on asjatud, kui „pööra[me] selja abivajajatele ja alastiolijatele ja ei külasta haigeid ja vaevatuid ning ei jaga oma varandust” (Al 34:28).
4. Meie palved peaksid olema tähendusrikkad ja asjakohased. Me peaksime vältima samade fraaside korrutamist igas palves. Igaüks meist tunneks end puudutatuna, kui meie sõber ütleks meile iga päev täpselt samu asju, suhtuks vestlusesse kui kohustusse ega suudaks ära oodata, millal see läbi saab ning on võimalik teler sisse lülitada ja meid ära unustada. ‥
Mille üle me peaksime palvetama? Meil tuleb palvetada oma töö eest ja paluda, et meid kaitstaks vaenlaste ja kuradi eest. Samuti peaksime palvetama enda ja end ümbritsevate inimeste heaolu eest. Meil on tarvis Issandaga nõu pidada kõigi oma otsuste ja tegemiste puhul (vt Al 37:36–37). Me peaksime olema piisavalt tänulikud, et tänada kõige eest, mis meil on (vt ÕL 59:21). Meil tuleb tunnustada kõiges Tema kätt. Tänamatus on üks meie suurimaid patte.
Issand on kuulutanud kaasaja ilmutuses: „Ja see, kes võtab kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks ja selle maa asjad lisatakse temale, isegi sajakordselt, jah, rohkemgi veel.” (ÕL 78:19.)
Me peaksime küsima seda, mida vajame, ja olema ettevaatlikud, et me ei paluks midagi, mis võib meile kahjulik olla (vt Jk 4:3). Meil tuleks paluda jõudu seljatada probleeme (vt Al 31:31–33). Peaksime palvetama Kiriku presidendi, üldjuhtide, oma vaiajuhataja, piiskopi, kvoorumi juhi, koduõpetajate, pereliikmete ja riigijuhtide heaolu eest ning paluma, et neid inspireeritaks. Palvetada võib ka paljude muude asjade eest, kuid tänu Püha Vaimu abile teame, mida paluda (vt Rm 8:26–27).
5. Kui oleme midagi palunud, lasub meil vastutus selle saamisele kaasa aidata. Me peaksime kuulama. Võib-olla soovib Issand meile nõu anda, kui oleme põlvili.14
4
Jumal tunneb meid ja on valmis meie palvetele vastama, kui seame Tema esikohale ja teeme seda, mis on õige.
Palves peitub vägi. Palve kaudu on kõik võimalik. Sel ajajärgul avati taevad tänu palvele. Neljateistaastase poisi palvega pühas metsasalus algas uus evangeeliumi ajajärk ning selle palve kaudu saadi nägemus Isast ja Pojast, kui nad hiilgavate taevaste isikutena poiss Josephi ette ilmusid (vt JSA 1:11–17).15
See on minu tunnistus, vennad, õed ja sõbrad, et Jumal tõesti kuuleb meie palveid ja vastab neile. Ma pole selles kunagi kahelnud. Juba lapsepõlvest saati, kui ma ema põlvel esimest korda palvetama õppisin; teismelisena; misjonärina võõrastel maadel; isana; Kiriku juhina; riigiametnikuna, tean ma kõhklematult, et mehed ja naised võivad pöörduda alandlikult ja palvetades selle Nähtamatu Väe poole, et saada oma palvetele vastuseid. Inimesed pole üksi või vähemalt ei pea nad üksi olema. Palve avab uksed; palve eemaldab tõkked; palve vähendab pinget; palve toob stressirohkel ja raskel ajal sisemist rahu ning lohutust.16
Isegi katsumusterohkel ja äreval ajal on võimalik Issandale läheneda, tunda tema mõju ja toetavat väge ning teada, et keegi pole kunagi üksi, kui ta vaid alandab end Kõigevägevama ees. Ma olen tänulik selle tunnistuse ja kindlustunde eest.17
Ma tean isiklikust kogemusest, kui tõhus ja vägev palve on. ‥
1946. aastal määras president George Albert Smith mind minema sõjast räsitud Euroopasse, et meie misjonid Norrast Lõuna-Aafrikani taas üles ehitada ning panna alus sotsiaalabiprogrammile.
Me seadsime peakorteri sisse Londonis. Seejärel tegime me eeltööd Euroopas asuvate sõjaväeüksustega. Üks esimesi mehi, keda ma näha soovisin, oli Ameerika vägede komandör Euroopas. Tema asus Frankfurdis Saksamaal.
Frankfurti jõudes otsisime kaaslasega võimalust kindraliga vestelda. Kohtumisi kokku leppiv ohvitser sõnas: „Härrased, järgmise kolme päeva jooksul pole teil mingit võimalust kindrali jutule pääseda. Ta on väga hõivatud ja tema kõik kohtumisajad on täis.”
Ma vastasin: „Meile on väga oluline temaga kohtuda. Nii kaua ei saa me oodata, kuna peame juba homme Berliinis olema.”
Ta sõnas: „Mul on kahju.”
Me väljusime hoonest, istusime autosse, võtsime kaabud peast ja palvetasime. Seejärel läksime tagasi ja leidsime eest ühe teise ohvitseri, kes kohtumisi kokku leppis. Me pääsesime kindrali jutule vähem kui viieteistkümne minutiga. Olime palvetanud, et saaksime teda näha ja tema südant puudutada, teades, et kõik abipakid peab allikast sõltumata laiali jaotama sõjaväe kaudu. Meie eesmärk oli, nagu me kindralile selgitasime, jagada omaenda vahendeid omaenda inimestele ja omaenda kanalite kaudu ning annetada ka üldisesse lastetoidufondi.
Me rääkisime talle sotsiaalabi programmist ja selgitasime, kuidas see töötab. Lõpuks lausus ta: „Nojah, härrased, te laske aga käia ja koguge oma varustus kokku; selleks ajaks, kui te selle kokku saate, on eeskirja vast juba muudetud.” Me vastasime: „Kindral, meie varustus on juba kogutud; see on alati kogutud. Kahekümne nelja tunni jooksul sellest hetkest, mil me Kiriku Esimesele Presidentkonnale Salt Lake Citys märku anname, hakkavad autod koormatäite tarbekaupadega Saksamaa suunas sõitma. Meil on palju laohooneid esmatarbekaupu täis.”
Seejärel lausus ta: „Ma pole nii ettenägelikke inimesi enne kohanud.” Kindrali süda heldis, nagu me ennist olime palvetanud. Tema kabinetist lahkudes oli meil kaasas kirjalik luba jaotada oma inimestele kaupa enda kanalite kaudu.
Vanem Ezra Taft Benson ja tema kaaslased palvetasid, et saada juhatust, kui nad pärast Teist maailmasõda Euroopa abistamist korraldasid.
Hingekosutav on teada, et Jumal tunneb meid ja on valmis meile vastama, kui Teda usaldame ja teeme seda, mis on õige. Hirmul pole kohta nende meeste ja naiste seas, kes panevad usalduse Kõigevägevamale ja otsivad kõhklematult ja alandlikult palve kaudu jumalikku juhatust. Tagakiusamistest ja tagasilöökidest hoolimata võime saada palve kaudu tröösti, sest Jumal kõneleb hingele rahu. See rahu on elu üks suurimaid õnnistusi.
Aaroni preesterlust hoidva poisina õppisin ära ühe luuletuse palve kohta. See on mul siiani meeles:
„Kuigi ma veel vähe tean,
üht tähtsat tõde meeles pean:
et Jumal vastab palvele,
saab iga palve vastuse.
See tuleb varem, hiljem ja
pean kannatlikult ootama.
Ei tea, kas see, mis soovisin,
just täpselt nõnda lähebki.
Kuid Tema tahte hooleks ma
ka oma palve usaldan.
Ta kindlasti mind abistab
ja targal viisil õnnistab.”
‥ Ma tunnistan teile, mu armsad vennad ja õed, et Jumal elab. Ta pole surnud. ‥ Ma tunnistan, et taevas on Jumal, kes kuuleb meie palveid ja vastab neile. Ma tean, et see on õige. Ma õhutan teid kõiki alandlikult ‥ hoidma palve kaudu meie Isaga taevas lähedast sidet. Ühelgi teisel ajal evangeeliumi ajajärgu jooksul pole olnud suuremat vajadust palvetada kui praegu. Ma palvetan siiralt, et me toetuksime järjepidevalt Taevasele Isale ja püüaksime Temaga suhtlemist teadlikult paremaks muuta.18
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
President Benson lausus: „Ärgu möödugu ühtegi päeva ilma [isikliku palveta]” (1. osa). Kuidas on teid tänu isiklikele palvetele õnnistatud?
-
2. osas mainib president Benson mitmeid õnnistusi, mis saavad osaks peredele, kes järjepidevalt koos palvetavad. Millal olete ise kogenud perepalve tulemusel saadud õnnistusi? Mida saate teha, et muuta perepalve tähtsaks?
-
Mõtisklege president Bensoni 3. osas toodud viie soovituse üle. Kuidas võivad need soovitused aidata meil „muuta suhtlemist Taevase Isaga paremaks”? Mõelge, mida te võiksite nende soovituste rakendamiseks teha?
-
Kuidas võivad president Bensoni sõnad 4. osas aidata kedagi, kellel on kahtlusi palve mõju suhtes? Mida saate lisaks president Bensoni sõnadele ise palve kohta tunnistada?
Samateemalised pühakirjakohad:
Abiks uurimisel
Põhimõte on tõde, mis kujundab otsuseid ja tegusid. „Küsi endalt lugedes: „Millist evangeeliumi põhimõtet selles salmis õpetatakse? Kuidas ma saan seda oma elus rakendada?”” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 17).