20. peatükk

„Sööda mu lambaid”

„Me kõik peame õppima olema tõelised karjased. Meil tuleb näidata teiste vastu sama suurt armastust, nagu Hea Karjane meie vastu näitab. Temale on iga hing kallis.”

Ezra Taft Bensoni elust

President Ezra Taft Benson rääkis ühe loo ajast, mil ta teenis vaiajuhatuses nõuandjana:

„Aastaid tagasi püüdsime Idaho osariigis Boise’ linnas toimuval vaiajuhatuse koosolekul valida vanemate kvoorumi juhatajat ühele vaia kõige nõrgemale ja väiksemale vanemate kvoorumile. Asjur oli toonud meile nimekirja kõigist kvoorumi vanematest ja seal seisis ühe mehe nimi, keda ma olin mitmeid aastaid tundnud. Ta oli pärit tugevast viimse aja pühade perest, kuid ei teinud Kirikus suurt midagi.

Ta tuli, kui piiskop palus abi kogudusehoone korrastamisel, ja ma nägin teda vahetevahel koos vanematega pesapalli mängimas. Ta oskas juhtida. Ta oli ühe mittetulundusühingu esimees ja oma töös edukas.

Ma küsisin vaiajuhatajalt: „Kas annaksid mulle loa selle mehega kohtuda, et võiksin paluda tal oma elu Kiriku standardite järgi korda seada ning vanemate kvoorumi juhiks hakata? Ma tean, et see võib olla riskantne, kuid ta tuleks toime.”

Vaiajuhataja vastas: „Lase aga käia ja Issand õnnistagu sind.”

‥ Ma läksin selle mehe koju. Ma ei unusta kunagi ilmet ta näol, kui ta ukse avas ja vaiajuhatuse liiget seal seismas nägi. Ta kutsus mind pisut imestunult sisse. Tema naine valmistas parajasti õhtusööki ja köögist tulvas kohvi lõhna. Ma palusin, et ta naine meiega ühineks. Kui olime maha istunud, rääkisin talle oma külastuse eesmärgist. „Ma ei palu, et sa täna vastaksid,” ütlesin. „Luba vaid, et mõtled ja palvetad selle üle. Mõtle läbi, mida see sinu pere jaoks tähendaks. Ma tulen järgmine nädal tagasi ja kui sa otsustad seda mitte vastu võtta, siis me armastame sind sellest hoolimata,” lisasin ma.

Järgmisel pühapäeval märkasin muutust veel enne uksest sisse astumist. Tal oli hea meel mind näha, ta palus mul kohe edasi astuda ja kutsus ka oma naise meiega ühinema. Ta teatas: „Vend Benson, ma olen teinud nii, nagu soovitasite. Me mõtlesime ja palvetasime selle üle ning otsustasime kutse vastu võtta. Kui teie, vennad, minusse nii palju usute, siis olen nõus hakkama Kiriku standardite järgi elama. Ma oleksin pidanud seda juba ammu tegema.”

Ta lisas veel: „Ma pole joonud kohvi alates hetkest, mil te eelmine nädal siin käisite, ja ma ei kavatse seda enam kunagi juua.”

Ta asetati vanemate kvoorumi juhatajaks ja tema kvoorumi kohalkäijate arv hakkas järjest tõusma ning muudkui kasvas ja kasvas. Ta läks, pani käe ümber väheaktiivsete vanemate ja tõi nad kirikusse. Paar kuud hiljem kolisin sellest vaiast ära.

Aastad möödusid. Ühel päeval tuli Salt Lake City templiväljakul minu juurde mees, sirutas käe välja ning ütles: „Vend Benson, te vist ei mäleta mind, ega ju?”

„Mäletan küll,” vastasin ma, „kuid olen su nime unustanud.”

Ta lausus: „Kas teil on meeles, kuidas tulite seitse aastat tagasi Boises ühe laisapoolse venna koju?” Siis meenus mulle kõik. Ta sõnas: „Vend Benson, ma ei jõua teid ära tänada, et te sel pühapäevasel pärastlõunal mind külastasite. Ma olen nüüd piiskop. Arvasin varemalt, et olen õnnelik, kuid tegelikult ma ei teadnudki, mida tõeline õnn tähendab.””¹

Sellest kogemusest inspireerituna julgustas president Benson ustavaid viimse aja pühasid sirutama kätt Kiriku liikmetele, kes elavad „eemal Kirikust ja evangeeliumi mõjust”.² 1984. aasta aprillikuisel üldkonverentsil lausus ta: „Meile valmistab rõõmu paljude vendade ja õdede tagasi osadusse toomine. Me õhutame preesterluse ja abiorganisatsioonide juhte seda suurt tööd jätkama.”³ Samal nädalal kõneles ta preesterluse juhtide grupile vajadusest sõbrustada Kiriku meestega, keda pole veel vanemaks pühitsetud:

„Ma tunnen kaasa nendele meestele, nendele perepeadele. ‥ Ei usu, et Kirikus oleks tänapäeval suuremat väljakutset kui neid mehi aktiveerida ja aidata neil jõuda sinnamaale, et nad saaksid oma pere Issanda kotta viia ning saada seal osa külluslikematest õnnistustest, mida mehed ja naised selles ja tulevases maailmas saada võivad.

Vennad, me loodame ja palvetame, et näeksite aktiveerimispüüdes enamat kui ajutist programmi. Me loodame, et seda perioodi Kiriku ajaloos meenutatakse kui aega, mil paljud ekslevad ja kadunud hinged tagasi Jumala Kirikusse toodi.”⁴

„Praegu on õige aeg rakendada Päästja õpetust heast karjasest.”

Ezra Taft Bensoni õpetused

Issanda järgijatena on meie missioon sirutada käsi neile vendadele ja õdedele, kes on Kirikust lahku löönud.

Issanda Kiriku eesmärk on aidata igal Jumala pojal ja tütrel astuda samme ülima õnnistuse – igavese elu – suunas. ‥

Soovin kõneleda meie missioonist täiustada pühasid, eriti aga väljakutsest aktiveerida neid, kes pole enam Kirikus täielikult aktiivsed. Need liikmed, meie vennad ja õed, elavad hetkel eemal Kirikust ja evangeeliumi mõjust.

Nende väheaktiivsete liikmete seas on palju neid, kes ei käi kohal ega hooli enam Kirikust ning on selle suhtes ükskõikseks muutunud. Nende seas on ka neid, kes on ajutiselt kadunud, kuna me ei tea, kus nad elavad. Mõned neist on uued pöördunud, kes pole saanud piisavalt hoolitsust, tähelepanu ega õpetust, mis oleks aidanud neil olla „pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (vt Ef 2:19). Paljud neist on vallalised täiskasvanud.

Me peame Kiriku liikmete ja Issanda järgijatena näitama neile inimestele jällegi oma armastust ja kutsuma neid kogu südamest tagasi. „Tulge tagasi. Tulge tagasi Issanda laua taha pidusöömale ning maitsma taas pühadega osaduses olemise magusaid ja rahuldustpakkuvaid vilju.” (Ensign, märts 1986, lk 88.)

See on väga suur väljakutse. ‥ Kui soovime neid vendi ja õdesid aidata, tuleb meil rakendada usku ja teotahet ning olla pühendunud. Me peame seda tegema. Issand ootab meilt seda. Ja seda me ka teeme!⁵

Eksinute eest hoolitseda püüdes tuleb meil lähtuda Päästja õpetusest, kuidas olla hea karjane.

Praegu on õige aeg rakendada Päästja õpetust heast karjasest, et tulla toime väljakutsega tuua tagasi kadunud lambad ja eksinud talled.

„Mis te arvate? Kui kellelgi inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedele ja lähe otsima seda, kes on ära eksinud?

Ja kui juhtub, et ta selle leiab, tõesti ma ütlen teile, et ta sellest tunneb rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast, kes ei olnud ära eksinud.” (Mt 18:12–13.)

Jeesuse ajal tundis Palestiina karjane igat oma lammast. Lambad tundsid karjase häält ja usaldasid teda. Võõrast nad ei oleks järginud. Kui lambaid kutsuti, siis nad ka tulid. (Vt Jh 10:1–5, 14.)

Öö tulles ajasid karjased oma lambad aedikusse. Seda ümbritses kõrge tara, mille ülemist serva ääristasid orad, et takistada metsloomi ja vargaid üle tara ronimast. Mõnikord aga hüppasid metsloomad suurest näljast üle tara lammaste keskele ning hirmutasid ja ähvardasid neid.

Sellises olukorras tuli ilmsiks, kes oli tõeline karjane – see, kes armastas oma lambaid – ja kes raha pärast töötav palgaline. Tõeline karjane oli valmis oma lammaste eest surema. Tema oleks lammaste sekka läinud ja nende heaolu pärast võidelnud. Palgaline aga hindas enda elu kõrgemalt ja üldjuhul põgenes ohu eest.

Jeesus kasutas seda Tema ajal levinud näidet, kuulutamaks, et Tema on Hea ja Tõeline Karjane. Suurest armastusest oma vendade ja õdede vastu oli Ta nõus vabatahtlikult nende eest oma elu andma. (Vt Jh 10:11–18.)

Hea Karjane ohverdaski elu oma lammaste eest – teie, minu ja meie kõigi eest.

Hea karjase metafoori saab kõrvutada ka tänapäeva Kirikuga. Lambad vajavad valvsat karjast, kes neid juhiks. Eksinuid on liiga palju. Mõnda ahvatlevad eemale ajutised segajad. Teised on täiesti kadunuks jäänud.

Mõistame, et mõned lambad mässavad, nagu ka möödunud aegadel, ja „on kui metsik lambakari, kes põgeneb karjuse eest”. (Mo 8:21.) Kuid enamik probleeme tõuseb vähesest armastusest ja tähelepanelikkusest karja eest hoolitsemisel. Vaja läheb rohkem karjaseid.

Karjase juhtimisel tuleb meie uusi liikmeid, neid, kes on evangeeliumi äsja vastu võtnud ja kes alles õpivad evangeeliumi tundma ning uute käitumisnormide järgi elama, vaimselt kosutada, neile tähelepanu pöörata ja nendega sõbrustada. Selline tähelepanelikkus aitab neid hoida vanade harjumuste juurde tagasi pöördumast.

Tänu karjase armastavale hoolele ei tüki meie noored, meie tallekesed, ringi uitama. Ja kui nad seda ka teevad, siis saab karjane ulatada neile oma karjusesaua – armastava käsivarre ja mõistva südame – ning nad tagasi tuua.

Karjase abiga saab paljud karjast eraldunud lambad veel tagasi tuua. Paljud, kes on Kirikust väljaspool kellegagi abiellunud ja ilmalikku elu hakanud elama, võivad meie kutse vastu võtta ja tarasse tagasi tulla.⁶

Kogudustes omavahelist sõprust soodustades aitame üksteisel Hea Karjase lambataras püsida.

Eksiteele sattunud viimse aja pühad vajavad tõeliste ja armastavate karjaste siirast hoolt.

Teisele söödamaale eksinud lammaste vanale probleemile pole mingeid uusi lahendusi. Jeesus andis Peetrusele kohustuse, mida ta kolm korda üle rõhutas, ning see ongi järeleproovitud lahendus: „Sööda mu lambaid. Sööda mu lambaid. Sööda mu lambaid.” (Vt Jh 21:15–17.)

Mormoni Raamatus on suurepärane manitsus, et Kristuse Kirikusse ristituid tuleb „meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga”. (Mn 6:4.)

Seega on lahendus palvemeelne karja järele vaatamine ja selle toitmine, teisisõnu isiklik hoolekanne. Vaja on tõelise ja armastava karjase siirast hoolt, mitte palgalise pealiskaudset huvi.

Tõelise karjase mõiste üle arutledes tõdeme, et Issand on andnud selle vastutuse preesterluse hoidjatele. Kuid ka õdedel on kutseid, mille kaudu nad saavad karja valvata ja ligimest armastavalt üksteist ja teisi teenida. Seega peame kõik õppima olema tõelised karjased. Meil tuleb näidata teiste vastu sama suurt armastust, nagu Hea Karjane meie vastu näitab. Temale on iga hing kallis. Tema kutsub igat liiget, igat Jumala poega ja tütart.

„Vaata, ta saadab kutse kõikidele inimestele, sest halastuse käed on sirutatud nende poole ja ta ütleb: Parandage meelt ja ma võtan teid vastu. ‥

Tulge minu juurde ja te sööte elupuu vilja ‥

Jah, tulge minu juurde ja tehke õigemeelsuse tegusid.” (Alma 5:33–35.)

Mitte kellelgi ei keelata tulla. Teretulnud on kõik, kes võtavad vastu Tema võrratu kutse saada osa Tema evangeeliumist. Lambad – nii kõrvale juhitud, ükskõiksed kui ka hõivatud – tuleb üles leida. Neid tuleb armastusega innustada, et nad taas aktiivseks muutuksid. Selleks tuleb rakendada kõiki preesterluse ja abiorganisatsioonide vahendeid.

See saab toimuda alles siis, kui vaia, koguduse, kvoorumite, abiorganisatsioonide juhid ja ustavad liikmed näitavad kõikjal üles teotahet ja usku ning toovad väheaktiivsed Kiriku liikmed täielikku osadusse tagasi.

Me ergutame teid, kes te selle väärt eesmärgi poole püüdlete, panema suuremat rõhku tõhusale preesterluse kodu- ja Abiühingu külastusõpetusele. Kodu- ja külastusõpetus on inspireeritud programmid. Need on mõeldud selleks, et aidata iga kuu kõiki liikmeid – nii aktiivseid kui ka väheaktiivseid. Palun pöörake kodu- ja külastusõpetusele suuremat tähelepanu.⁷

Vendi ja õdesid jätkuvalt teenides saame aidata neil võtta vastu kõik evangeeliumi õnnistused ja talitused.

Meie palved tänapäeval peavad olema sama pingsad ja osavõtlikud kui Alma omad, kui ta püüdis eksiteed käivaid ja Issandast eemaldunud soramlasi tagasi tuua:

„Oo Issand, anna meile, et tuues neid taas sinu juurde Kristuses, saadaks meid edu!

Vaata, oo Issand, nende hinged on väärtuslikud ja paljud nende seast on meie vennad; seepärast, anna meile, oo Issand, väge ja tarkust, et me võiksime tuua need meie vennad taas sinu juurde.” (Al 31:34–35; rõhutus lisatud.) ‥

Hingede tagasi osadusse toomise põhimõtted ei muutu. Need on järgmised:

1. Kadunud või väheaktiivsed liikmed tuleb üles leida ja nendega tuleb ühendust võtta.

2. Nende vastu tuleb üles näidata armastavat hoolt. Nad peavad meie armastust tundma.

3. Neile tuleb evangeeliumi õpetada. Nad peavad tundma õpetajate kaudu Püha Vaimu väge.

4. Nad tuleb meie osadusse kaasata.

5. Neil peab Kirikus olema tähendusrikas vastutus.

Mormoni Raamatus öeldakse, et „selliseid te teenige edasi”. (3Ne 18:32.)

Me tunneme eriti muret, kas uued pöördunud ikka kaasatakse Kirikus täielikku osadusse. Nad tuleb avasüli vastu võtta.

Olgem ühinenud püüdlustes aidata väheaktiivsetel Kirikus taas aktiivseks saada. Seda tehes moodustame sobiliku liidu, et täita Kiriku missiooni – tuua evangeelium kõigi õnnistuste ja talitustega täielikumalt kõikide Kiriku liikmete ellu. Kirikul on „vaja igat liiget” (ÕL 84:110) ja iga liige vajab evangeeliumi, Kirikut ja kõiki selle talitusi.

Palugem, et Issand õnnistaks meie koostööd selles suures armastusest ajendatud töös jõu, vajaliku väe ning mõjususega.⁸

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Millised tunded teid valdavad, kui mõtlete pereliikmetele või sõpradele, kes „elavad hetkel eemal Kirikust ja evangeeliumi mõjust”? Mida saame nende aitamiseks teha? (Vt 1. osa.)
Mõtisklege, mis vahe on president Bensoni õpetuses palgalise ja karjase vahel (vt 2. osa)? Mida saame teha, et olla paremad karjased?
President Benson tuletas meile meelde, et inimesed vajavad „tõelise ja armastava karjase siirast hoolt” (3. osa). Kuidas saame teistest siiralt hoolida? Mõtelge selle küsimuse üle juureldes ka oma rolli peale kodu- või külastusõpetajana.
Mida tähendab teie arvates fraas „selliseid te teenige edasi” (3 Ne 18:32). Mõtisklege viie põhimõtte üle, mida president Benson õpetas, et aidata meil teenida neid, kes peaksid Kirikus taas aktiivseks saama (vt 4. osa). Mil viisil aitab iga põhimõte kellelgi evangeeliumi õnnistused vastu võtta?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 9:10–12; Lk 15; 22:32; 1Pt 5:2–4; Mn 6:4; ÕL 18:10–16; 84:106

Abiks uurimisel

„Lugemine, uurimine ja mõtisklemine on eri asjad. Lugedes võime häid mõtteid saada. Uurides võime avastada pühakirjadest, kuidas miski toimib ja mismoodi on asjad omavahel seotud. Mõtiskledes saame Vaimu kaudu ilmutusi. Minu jaoks on mõtiskelu see, kui ma pärast hoolikat pühakirjade lugemist ja uurimist nende üle mõtlen ja palvetan” (Henry B. Eyring. Teenige Vaimuga! Sügisene üldkonverents, okt 2010).